Haanja Ultra100

Hello darkness, my old friend

I've come to talk with you again

 On sügisene laupäevaõhtu ja päevavalgus on pimedusega asendunud. Vihma sajab ladinal kraevahele ja tuul ulub peakohal puudelatvades. Mudasel rajal jooksurütmis hüplevalt pealambi valgusvihult peegelduvad tagasi veepiisad ja hingeaur.  Olen Haanja küngaste vahel kuuekilomeetrisel ringil Erikuga koos juba hommikul seitsmest saati ringe jooksnud ja peas on hakanud ketrama miskipärast Simon & Garlfunkeli "Sound Of Silence" esimesed kaks rida. Uuesti ja uuesti. Ultrajooksmine ja pimedus kuuluvad tihedalt kokku, kõikidel pikematel võistlustel tuleb vähemalt osa öisel ajal teha. Kuna näha saab tundide kaupa ainult oma pealambi valgussõõri maapinnal jalge ees, siis aju saab igavuse ja üksluisuse tõttu rohkem omapäi ringi uidata ja hakkab väsimuse tõttu probleeme suuremaks paisutama ning nendest vahest isegi depressiivsusele kalduvaid mõtteid ketrama. Tekivad igasugused eksistentsiaalfilosoofilised sisekõned. Kui ärkvel on oldud juba pikemat aega ja lisaks veel unevõlg hakkab painama, siis see on aeg kui unekollid välja ilmuvad. Põõsad, puud ja kivid hakkavad silme ees kuju muutma ja neist saavad loomad, inimesed ja ebamaised monstrumid. See on alati ultrajooksu raskeim aeg. Aga siis kui saabub hommik ja jälle valgeks läheb, muutub kogu maailm jälle helgeks ja ilusaks, probleemid ja väsimus kaovad ning kõik nagu algaks uuesti.

 Haanjas küll selliseid asju ei esine, ultrajooksumõistes on sajakilomeetrine 15 tunnise kontrollajaga võistlus siiski lühem sutsakas. Olen sügiseti oma hooaega siin lõpetanud juba oma "karjääri" algusest saadik, mis tähendab, et mõõdan siinseid künkaid juba seitsmendat korda. Minu läbitud kahekümnest ultrajooksust on seega üle kolmandiku haanjasajad. Kuidagi mõnusalt kodune tunne on siia iga aasta tulla. Samad rutiinid, paljuski samad näod. Jah - olud ei ole siin praktiliselt kunagi sõbralikud, alati tuleb kaela kas vihma, lund või muud sodi ja see muudab siinse savise pinnase jalgu endakülge imevaks, aga see käib asja juurde. Ultraid ei käida kunagi jooksmas sellepärast, et see lihtne on. See on ju kogu asja kontseptsiooniga vastuolus. Kui tahta lihtsalt pääseda, siis võib minna mõnele ümbermingiasjajooksule.

 Aga kerime uitama läinud jutu tagasi hommikusse. Enne starti saan kätte numbri, millel on mu nimi seekord natuke omapäraselt kujutatatud.

Natuke askeldamist ja saabki kell seitse ning aeg on pealampide valguses pimedasse metsa joosta. Hoiame Erikuga kokku, kes on miskipärast arvamusel, et kui oma esimest sajakilomeetrist ultrajooksu joosta, siis võiks minusuguse töllerdajaga koospüsimine kuidagi kasulik olla. No võibolla küll, siis ei ole ohtu, et võiks normaalse tulemusega jooksu lõpetada :)
Trass on seekord saanud mõned muudatused, suurem neist on see, et liikumissuund on seekord teistpidine ja Sikamäge võetakse natuke teise külje alt. Ivar küll kirjutas mõni nädal enne Facebookis, et suures südameheaduses plaanib ta nimetatud mäe üldse välja jätta, aga kuna ma esitasin selle vastu protesti, on see ju ringi ainuke mäesarnane moodustis, siis jäi ta sisse ja uus tõus sai ka nime endale.

Esimesed ringid mööduvad meeldivalt Erikuga juttu ajades, ilm on ideaalne, on piisavalt soe, et lühikeste pükstega joosta, vihma ei saja.

Ringiaegadele lisandub küll iga kord mõni minut lisaks, aga nad püsivad siiski alla tunni, mis on oluline, sest 15 tundi on aega 15 ringi tegemiseks ja kui nüüd korraks matemaatikat teha, siis on ju selge, et lõpunijõudmiseks peab keskmine ringiaeg alla tunni jääma.
Kui pool distantsist läbitud, siis hakkab vaikselt tibutama, aga see ei ole midagi häirivat. Paar ringi jätkan veel samasuguses riietuses, siis aga hakkab vaikselt tuulele avatud kohtades siiski jahe ja panen õhukese kileka peale.
Kui kolm ringi on jäänud läbida, läheb jälle pimedaks. Ja sellega koos hakkab edasiliikumine märgatavalt raskemaks minema. Ringiajad on üle tunni, aga kuna alguses on piisav puhver sisse joostud, siis ei ole see ohtlik. Igaks-juhuk kontrollin korduvalt kella ja teen arvutusi, aga kõik on ok, lõpuni jõuaks nüüd vajadusel ka kõndides.

Eelviimasel ringil saan suuremat sorti haamri ja joosta ei jaksa peaaegu üldse enam. Erikul on rohkem värskust sees ja libiseb vaikselt eest ära. Aga läbi saab ka see ring ja ongi käes aeg viimast korda metsa joosta. Ringi algus läheb suhteliselt samamoodi kui eelviimane ring, aga siis hakkab järjest rohkem kohale jõudma, et kohe-kohe on läbi ja vaikselt hakkab adrenaliini peale tulema ning tempo hakkab tõusma kuni jooksen jälle ilusa kiire sammuga. Sikamäe tõusl saan jälle kätte ka Eriku ja jätkame uuesti koos. Seda pidu kestab kahjuks ainult pool ringi, siis on olemine jälle sama suss. Ja niimoodi kõnnimegi need viimased kilomeetrid.

Aeg ja koht ei ole mainimisväärsed. Erikule tänud meeldiva seltskonna eest ja õnnitlused esmakordselt saja kilomeetri läbimise eest. Loodetavasti ei jää see viimaseks.

Fotod Külli Leola

Sillamäe Ultra

Viimased paar aastat on suurem enamik minu ultrajooksudest tähendanud arvestatavat numbrit vertikaali, muda, lahtiseid kive, puujuurikaid ja suure osa oma varustuse seljakotis kaasastassimist. Sillamäe Ultra aga on selle täielik vastand - sile asfalt, null juurikat ja tänu kahekilomeetrisele ringile on kõik vajalik kogu aeg saadaval. Suuresti seepärast ma selle oma võistlusgraafikusse paigutasingi - ükstapuha kui äge mägedes ja metsades töllerdamine ka ei ole, vajan ma siiski vahepeal vaheldust. Viimati osalesin 24h tunni jooksul kaks ja pool aastat tagasi Soomes "Endurance 24" võistlusel kus mul läks üsna kehvasti. Tänu massiivsetele villidele ja peaaegu sama massiivsele iiveldamisele oli mu tulemus ainult 132,6 km. Iseenesest olen selle tulemusega Eesti 24h tunni rekordite edetabelis 22. kohal, aga see ei näita selle tulemuse headust, vaid Eesti ultrajooksu kehvakest taset.
Selleks, et edukamalt esineda, peab õppima vigadest ja proovima vältida Soomes tulemuse tegemist takistanud kahte suurimat probleemi - ville ja iiveldamist.
Villiprobleemi lahendamiseks oli vaja leida tossud mis mahutaks lahedalt sisse ära minu laiad jalalestad. Eriti suur probleem oli varasemalt varvastega, kunagi esimest korda 24h ultrat joostes tuli mul varvastele niipalju ville, et jooksu käigus tuli sellest üks varbaküüs lahti. Ja uskuge mind, see ei ole maailma kõige mõnusam asi! Kuna mul olid mägiultratelt tossude osas juba head kogemused Altra "Lone Peak" maastikutossudega, siis valisin ka asfaldijooksuks sama firma "Torin 4.0 Plush" käimad, sest neil on kasutusel sama "Footshape Toe Box" ehitus mis laseb varvastel tossus olla loomulikus asendis ilma neid kokku surumata.

Ja tõesti, seal on varvastel niipalju ruumi, et parema jala varbad võiksid vabalt endale vasaku jala varbad reede õhtul külla kutsuda ja isegi siis kui nad on eestlase varbad mis vajavad suuremat isiklikku ruumi, siis saaksid nad õhtu veedetud kümnekesi ilma ebamugavustundeta.

Altra tossudel on erinevalt tavapärastest veel kasutusel null drop, mis tähendab seda, et kand on samal tasapinnal kui varbad ja see on asi, mis vajab enne pikemate distantside jooksmist harjutamist. Kui on kogu elu joostud niimoodi, et kand asub päkast kõrgemal, siis üleminek võib ilma piisava sisseharjutamisajata vigastusega lõppeda. Kuna mina aga olen juba mai algusest suure osa oma pikematest jooksudest Altratega teinud, siis see ei olnud enam probleem. Isegi vastupidi, selle tulemusel olen lahti saanud mind juba aastaid rohkemal või vähemal määral vaevanud kannavalust. Tänu null dropile on jooksmisel põrutus kannale väiksem. Ja nagu kõiki muid natuke spetsiifilisemaid asjasid, Altraid Eestis ei müüda, tuleb tellida. Vabanduseks öeldakse, et peale minu on Eestis veel umbes viis inimest, keda sellised huvitada võiksid. Mis tõest väga kaugel vist ei olegi. Igaljuhul sain augustis oma tellitud tossud kätte, esimese muljena tundusid nõksa suured olevat, aga peale pikemaid jooksmisi selgus, et jalg paisub joostes piisavalt palju, et toas proovimisel esinenud väike loksumine kadus. Peaprooviks jooksin nendega Tallinna Maratoni mis näitas ära, et saab pikemaid maid joosta edukalt. Ja kui nüüd sündmuste käigust korra ette hüpata, siis Sillamäelt ära minnes oli mu jalgadel olev villide arv sama mis tulles - null.
Teine lahendamist vajav probleem oli iiveldamine, mis on mind enamustel pikematel jooksudel "meeldiva" kaaslasena saatnud. Selleks testisin esimest korda Cesis Eco Trailil ingveritablette. Seal töötasid need hästi. Muidugi oli sealne 80 km piisavalt lühike distants, et täit kindlust toimivuse kohta ei saanud anda. Igaks juhuks võtsin veel kaasa termosega ingveriteed.
Aeg Tallinna Maratoni ja Sillamäe Ultra vahel oli natuke ärevusttekitav, kõigepealt tõmbasin jalgpalli mängides natuke ära oma vasaku jala reiepealse lihase ja siis sain endale külge veel kerge haiguse mood asja. Palavikku küll ei tõusnud, aga korralik tuumanohu oli ja sellega kaasnev kehva enesetunne. Ei ole vist ühtegi suuremat võistlust, enne mida mingisugused jamad ei kimbutaks. Nagu mingi kakamagnet. Õnneks aga stardiks oli kõik juba timmis.
Hommikul koos sõitsime koos Eveliniga Sillamäele kohale, asjad valmis, natuke pläkutamist kaaskannatajatega, enne starti ühispilt ja kell 12:00 minema.

Esimesel ringil oli sees mõnus ootusärevus eelseisvast seiklusest. Jah, ööpäev mööda kahekilomeetrist ringi on ka seiklus, natuke teistsugune selline.
Kaks nädalat tagasi joostud Tallinna Maraton näitas, et kui algusest peale hästi ühtlaselt rahuliku tempoga joosta, siis on energiakadu väga väike ja samamoodi planeerisin ka Sillamäel alustada, hoida tempot kuskil 6:40-6:50 minutit kilomeetrile lootuses, et niimoodi jagub vurtsu kauemaks. Ja alguses  esimesed paarkümmend kilomeetrit see kõik niimoodi ilusasti toimis. Pinge ja probleemivaba liikumine. Kolmekümnenda kandis hakkas aga ilus elu ootamatult kiiresti läbi saama, jalg hakkas järjest raskemaks muutuma ja sisse tekkis vahetevahel selline kergelt palavikuline tunne. Nii rahuliku alguse kohta oli see kindlasti liiga vara, et energiahulk kehas oleks otsa saanud, ju siis oli ikka mingid jääknähud haigusest veel sees. Hakkas ka vihma sadama mis iseenesest mind väga ei häirinud, veekindel kilekas selga ja edasi. Toitumine ja joomine oli kõik hästi, toit läks ilusasti sisse. Evelin andis iga täistund lisaks soolakapsli ja kolme tunni tagant ingveritableti.
Kõndimispausid hakkasid iga ring järjest pikenema. Esimene maraton täitus viie tunniga, aga jalad olid juba täiesti töntsid. Kaks nädalat enne sama ajaga Tallinna Maratoni lõpetades ei olnud väsimus ligilähedaseltki samasugune.
Aga püssi põõsasse visanud ma see hetk igatahes veel ei olnud, võis ju täiesti vabalt veel paremaks minna. Vahepeal uuendasin peaaegu kolme kilomeetriga oma isiklikku kuue tunni rekordit, aga liikumine oli ikka väga vaevaline juba ja kuskilt ei näinud ühtegi märki, et võiks paremaks minna. Hakkas korra tekkima natuke iiveldamisalgeid, aga peale ingveritee joomist see kadus.
Tegin edasi vahelduvat kõndjooksu kus kõnniosa pikkus sõltus sellest kas oli lihtsalt raske või väga raske.
Kaheteist tunniga täitus 86 kilomeetrit, millega uuendasin oma 12 tunni rekordit kuue kilomeetriga. Lisandus probleemina valu pahkluudes. Tõenäoliselt tuli see natuke liiga tihkelt ümber jala olevatest kompressioonipõlvikutest. Tundsin nende pakitsemist küll juba tükk aega varem, aga lükkasin sokkide vahetamist kogu aeg edasi. Ja tundub, et jäin vahetamisega siiski hiljaks, lõpuks olid pahkluud nii valusad, et jooksusamme ei saanud enam üldse teha. Kõndida küll sai, aga joostes tuli terav valu sisse. Oli küll veel variant ibukas võtta ja jätkata, aga kuna oli selge, et eesmärgiks seatud sadat miili niiehkteisiti täis ei saa, siis ei tundunud see mõistliku lahendusena. Ja mõte edasised 11 tundi läbi valu kõndida ei ahvatlenud kuidagi. Nii ma siis rajalt maha astusingi. Tulemuseks jäi 98 kilomeetrit. Mõtlesin küll natuke, et äkki peaks sada täis tegema, aga ausaltöelda oli see hetk väga ükskõik juba.

Tundub, et iga aasta on ikka vähemalt ühte põrumist vaja, eelmine suurem kõrbemine oli aasta tagasi enamvähem samal ajal Poolas "Beskidy Ultra Trailil". Loodetavasti järgmine annab ennast ka vähemalt sama kaua oodata.
Võistlus ise oli väga vinks-vonks, südamega korraldatud asi. Toidulaud väga rikkalik ja ka kõik muu vajalik olemas. Kes tahab sellist formaati proovida, siis kindlasti parim koht kus seda teha.
Edasi kolin asfaldilt tagasi maastikule, mis on siiski palju südamelähedasem koht jooksmiseks. Juba kuu aja pärast on Haanja Ultra100 mis on mu ultrajooksjakarjääri sees ainuke võistlus kust ma pole ükski aasta eemale jäänud. Ehk siis 26. oktoobri hommikul kell 7:00 stardin juba seitsmendat aastat järjest Haanjas, et seal sada kilomeetrit joosta.

Tallinna Maraton tempomeistrina

Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis see aasta Tallinna Maratonile minna. Kuna septembri lõpus osalen Sillamäe Ultra 24-tunni jooksul, siis kavatsesin aja Cesis Eco Traili ja selle vahel sisustada ettevalmistavate treeningutega ja hoiduda võistlustest eemale. Kunagi kevadel kui Sillamäe plaanis veel ei olnud, regasin ennast Ultima Thule maratonile, aga kuna see toimub nädal enne ultrat, siis jääb kahjuks vahele seekord. Sorry Raili! Järgmine aasta üritan kindlasti jõuda!
Augusti lõpus helistas Ivar ja pakkus endast vabaks jäävat Tallinna Maratoni 5 tunni tempomeistri kohta. Kaalutleva ja alalhoidliku inimesena tahtsin enda jaoks kõik läbi mõelda ja mitte uisapäisa uude väljakutsesse hüpata. Võtsin seega endale enne vastamist mõtlemisaja. ...umbes 0,8 sekundit pika.
Kui siin nüüd on lugemas mõni spordikaugem inimene, kes ei tea kes see tempomeister on ja kas see on äkki midagi söödavat, siis selgituseks, et tempomeistrid on suurematel maratonidel inimesed, kellele on antud ülesandeks joosta maraton täpselt kokkulepitud ajaga ja seda tehes liikuda stardist finišini täpselt ühtlase tempoga. Eesmärgiks on aidata inimesi kes ei oska ise ühtlast tempot hoida. Ja ühtlast tempot peab hoidma selleks, et vältida maratoni alguse poole liigset kiirustamist ja lõpupoole äravajumist. Selleks, et tempomeister oleks stardisaginas lihtsalt ülesleitav, pannakse talle külge suured õhupallid tema lõpetamisajaga. Minul oli siis ülesanne joosta maraton lõpuajaga 5 tundi.
Selleks, et viie tunniga lõpuni jõuda, on vaja hoida tempot 7:06 minutit kilomeetrile. Aga kuna iga nelja kilomeetri tagant on joogipunktid, mis ma plaanisin kindlasti kõndides läbida ja kogu grupi järgi oodata, siis planeerisin joosta keskmiselt tempoga 7 minutit kilomeetrile. Joogipunktides kõndimine on oluline seepärast, et kõik oma joogi-söögi ilusasti kätte saaksid. Tempomeistritele tekib eriti esimeses osas ümber suured grupid ja joogipunktides tekitab see rüselemist ja segadust. Kevadel Riia maratonil jooksin ise 4:30 tempomeistri järgi kes joogipunktid läbis ilma tempot alandamata, Jooksupealt joogi krabamine ja söömine-joomine on väga ebamugav ja kes seda harjutanud ei ole, võivad suurema osa joogist suust mööda valada või kurku tõmmata. Ja kui sa niimoodi tegutseva tempomeistriga koos olles siiski juues paar kõnnisammu teed, siis tähendab see, et peale joogipunkti pead tempot lisama, et talle uuesti järgi jõuda ja sellised kiirendused kurnavad liigselt.
Mõned nädalad oli aega ennast 7:00 tempoga harjutada. Kuna nädalavahetusteks olid niikuinii rahulikud pikad jooksud Sillamäe Ultra ettevalmistuseks planeeritud, siis sobis see hästi. Oleksin muidu küll trennis natuke kiiremini jooksnud, aga lõppkokkuvõttes vast palju kahju sellest ei sündinud, ega ma Sillamäel palju kiiremini ei planeeri alustada ja loeb ju jalgadel veedetud aeg. Peab tõdema, et alguses oli nii aeglaselt jooksmine natuke isegi keeruline. Kuigi olen muidu ka aeglane töllerdaja, siis see on siiski minu harjumuspärasest tempost jupp jagu aeglasem. Esimesel kahel katsetusel läks keskendumise kadudes kohe tempo kiiremaks, aga tasapisi hakkasin harjuma ja maratonihommikuks olin vähemalt omastarust valmis.
Hommikul saabusin Tallinna poolteist tundi enne starti, andsin koti pakihoidu, käisin tempomeistrite pildistamisel, mölutasin niisama ja oligi aeg õhupall küljes stardikoridori sättida. Seal oli juba päris suur tunglemine. Oli ette nähtud, et stardin C sektsioonist, aga kuna 4:30 tempomeister oli ennast sättinud juba D sektsiooni, siis pidin temast veel niipalju tahapoole minema, et 4:45 ka meie vahele ära mahuks. Seega olin omadega juba täiesti Taga-Indias.

Start antud läks peaaegu 3 minutit, et stardikaareni jõuda ja ka siis ei saanud veel jooksma hakata, kuna Viru tänaval olev stardikoridor oli nii kitsas, et Taga-Indiast startijad pidid ummiku tõttu natuke aega isegi seisma vahepeal. See aga keeras planeeritud tempo kohe tuksi kuna esimese kilomeetriga olin kohe 26 sekundit graafikust maas. Ja ega selle tagasitegemine lihtne ei ole, tempomeistri kohustus on ju joosta ühtlaselt ilma tempoga suuremat mängimata. Proovisin hästi vaikselt allamäge lõikudel natuke kiiremini joosta. Lisaks selgus neljandal kilomeetril olevas joogipunktis, et seal läheb rohkem aega kui olin arvestanud ja enne trennis harjutanud. Viiendal kilomeetril olin graafikust seetõttu juba nõks üle minuti maas. See oli juba natuke liiga palju ja vajas tagasitegemist. Tõstsin siis hästi tasakesi natuke tempot ja jooksin 6:50-6:55 tempoga, et pisitasa miinus tagasi teha. Lisaks oli vaja ju veel natuke ka graafikust ette jõuda, et minuga koos jooksjad endale siiski alla viie tunni netoaja saaksid.

Kümnendaks kilomeetriks olin juba peaaegu graafikus, miinust oli ainult 11 sekundit. Oli näha, et oli täpselt paras minemine, viieteistkümnendal kilomeetril olin graafikust juba 18 sekundit ees. Edasi läks rada läbi loomaaia. Prževalski hobused olid jooksjate hulgast ilmselgelt häiritud ja kappasid oma aedikus karjas ringi. Kaamleid see jällegi ei häirinud üldse, seisid rahulikult kohapeal. Rocca al mare ristmiku alt tunnelist läbi minnes oleks mu õhupall peaaegu kinni jäänud, napilt sain ta päästetud tänu tagapool oleva grupiliikme hoiatushüüdele. Kilomeeter hiljem kui Kakumäe teele jõudsime, käis üks kõva pauk ja õhupallist oli ainult nööripidi järgilohisev räbal järgi, puuoksad olid oma töö teinud. Samas nägin maas veel ühe õhupalli räbalaid, nagu näha oli see koht saanud saatuslikuks ka ühe eespool liikuva tempomeistri pallile.
Poolele maale jõudnuna selgus, et olin endiselt ilusasti ühlases tempos liikumas, ajagraafikule oli lisandunud kümme sekundit plussi. Stroomi ranna sikk-saki läbisime rahulikult ilma tunglemata.  Eespooljooksjatel nii hästi ei läinud, nad pidid seal poolmaratonijooksjatega rada jagama. Õnneks oli  meie saabudes õhk juba puhas. Kahekümne viiendal kilomeetril kõik endiselt okidoki, graafik 35 sekundiga plussis. Kolmekümnendaks oli see suurenenud peaaegu minutini, seega kõik plaanipärane. Sealt alates oli teeääres palju kõndijaid keda ma kõiki üritasin ergutada grupiga liituma. Paljud võtsid kuulda ja hakkasid uuesti jooksma, enamus neist küll pudenes varsti uuesti grupist, aga mõned vedasid lõpuni välja. Oli kuulda praktiliselt kõikide lähemalolijate hingamisest, et vaikselt hakkas raskeks minema. Kuna olin graafikust ees, siis oli piisav varu, et oli võimalik tempot natuke maha keerata. Endal mingit suuremat väsimust tunda ei olnud. Algusest peale ühtlaselt aeglane tempo palju ei kuluta. Ja samas ka vastustus teiste üle ei jätnud palju aega enda peale mõelda. Järjest rohkem tuli teha grupis ergutustööd, et keegi ära ei vajuks. Üks naisterahvas kes algusest peale oli grupis olnud ja oma esimest maratoni jooksis, ähvardas mitu korda kõndima hakata põlvevalu tõttu, aga suutsin talle siiski augu pähe rääkida, et lõpuni joosta. Suur töö oli ju juba ära tehtud ja veel ainult viimased kilomeetrid jäänud pingutada, et oma esimene maraton ilma kõndimata ja alla viie tunni lõpuni teha. Kui olime viimasest tõusunukist üles saanud Paksu Margareeta juurde ja lõpuni umbes kilomeeter, ütlesin grupile, et kellel veel vähegi jõudu on, siis nüüd on aeg lõpukiirenduseks. Mitmed seda kasutasid ja läksid eest ära. Ka ise tõstsin natuke tempot, et grupiriismed võidukalt lõpuni vedada. Finišisse jõudnud oli mu brutoaeg 5:00:26 ja netoaeg 4:58:18.
Pärast finišeerimist oli väga südantsoojendav kui mitmed tänama tulid. Väga äge kogemus oli, kui võimalik, siis kindlasti tahaks seda tulevikus veel teha.

Heavy Metal Ultra korraldaja pilgu läbi

2018 aasta suve alguses juhtusin internetist lugema artiklit, kus kirjeldati USA's toimuvat "Big's Backyard Ultra" võistlust. Formaat iseenesest on väga lihtne - 6,7 km pikkusel ringil tuleb joosta tunni jooksul üks ring. Ja seda niikaua kuni jaksad. Mingit piirangut või limiiti ei ole. See tundus oma lihtsuses ja samas keerukuses väga intrigeeriv. Lihtne on see sellepärast, et 6,7 km tunni ajaga joosta ei ole ju mingi probleem ja keerukas sellepärast, et ei saa lubada endale ühtegi nõrgemat tundi ega pikemat puhkepausi. 

Kuna see tundus väga äge asi olema, tekkis kohe soov ka ise proovida, aga peale jooksukalendrites ringituulamist ei leidnud lähiümbruses ühtegi sellist olevat. Siis hakkasin tasapisi peas jõudma selguseni, et no kui ei ole, aga väga tahaks proovida, siis peab asja käsile võtma ja ise korraldama. Mida rohkem seda peas keerutasin, seda rohkem hakkasin aduma, et tegelikult sisaldab sellise asja korraldamine natuke liiga palju jantimist erinevate korralduslike küsimustega mille kohta mul puudub igasugune teadmine või kogemus. Matsin mõtte maha, aga tundub, et mitte piisavalt sügavale, sest vaikselt hakkas ta ikka pead tõstma vahetevahel. Millalgi sügisel jõudsin ideeni kaasata Ivar, kellel on võistluste korraldamisega väga suured kogemused. Ta on teinud seda juba ilmatult kaua, tõenäoliselt esimesed korrad olid juba Prantsuse Revolutsiooni ajal. Võimalik, et selle korraldas ka tema. Peale pisukest mõtlemisaega potsatas messengeri aknasse kiri "Aga teeme ära!", ja rattad hakkasid pöörlema.

Kuna ainult laheda formaadiga on keeruline uuel võistlusel tähelepanu pälvida, siis mõtlesin juurde heavy metal muusika temaatika. Kui paned võistlusele nimeks näiteks "Keila Ultra", siis tähelepanu on sellega raske saavutada...

Esimene plaan asukohaks oli Harjumaa Muuseumi kõrval olev Jõepark ja selle taga asuv Tuula terviserada, aga selle laitis abikaasa maha, kuna seal on elumajad muusika jaoks liiga lähedal ja üleüldse on kitsas parkida ja askeldada. Asukohaks jäi siis Keila Terviserajad. Sügise pimedatel õhtutel keerutasin joostes pea kuu aega seal kandis ringi, et tekitada 6,66 km pikk maastikurada. Lõpuks oli mul valmis mitu versiooni erinevate raskusastmetega ja peale mõningast kaalumist valisin neist sellise keskmise välja. Backyard ultra looja Lazarus Lake on öelnud, et "mida lihtsam rada, seda raskem võistlus", ajaliselt venib asi lihtsa rajaga pikemaks.

Enamuse talvest ja kevadest tegelesin sellega, et viia info nii paljude inimesteni kui võimalik. Toppisin ta kõikidesse maailma jooksukalendritesse mida suutsin välja guugeldada, leidsin Soomest ja Lätist inimesed kes aitsid mul oma maades reklaami teha. Kokkuvõtteks võib öelda, et tõenäoliselt lähivälismaades ei ole palju ultrajooksjaid kes ei oleks meie võistluse olemasolust teadlikud. Töö hakkas ka vilju kandma ja regamine läks üle ootuste hästi käima. Vahepeal juba nii hästi, et hakkasime Ivariga isegi maksimaalsele osalejate arvule mõtlema, aga seda ei olnud siiski vaja rakendada. Regas veel 15 Briti Armee sõdurit, kes NATO jõudude koosseisus Tapal asuvad. Nende tõttu tegime isegi "Last Standing Soldieri" erikategooria.

Uskumatult palju abi nii nõu kui jõuga sain teistelt Eesti ultrajooksjatelt. Meil ei ole palju selle alaga tegelejaid, aga need vähesed on üks lõpmata tore, kokkuhoidev ja abivalmis punt!

Suve keskel hakkas organiseerimistöö intensiivistuma, ehitasin stardi ja finišiväravad ja tegelesin muu vajalikuga kuni saabuski võistlusnädal. Neljapäeval tähistasime koos Kerstiniga raja. See, et inimesed eksima hakkavad, oli üks mu suurimaid hirme. Rada ristub paljude teedega ja samas on ka mitmeid mahakeeramisi, mida kehvema tähistusega võib olla kerge mitte märgata. Kuna kokkuvõtes rajalt eksimisi praktiliselt ei olnud (Vilve tunnistas, et ta oli valesti minemise hetkel ninapidi telefonis), siis tundub, et saime sellega kokkuvõttes vist hästi hakkama.

Reede hommikul kärutasime koos Ivariga kõigepealt kolm suurt kärutäit kraami kohale ja tegelesime terve päeva selle püstitamisega. 

Õhtul kell üheksa oligi AC/DC saatel esimene start. Seda vaadata oli uskumatult mõnus tunne. Selline segu rahulolust ja kergendustundest. Ega pisarani väga pikk maa minna ei olnud!

Võistlus ise pakkus palju ilusaid ja ülevaid emotsioone. See kui Pille napilt ajalimiiti mahtudes ikkagi kolmandale ringile läks. Kuidas Madis kelle pikim joostud distants enne oli 21 km, jooksis 7 ringi ehk 46 km. Kuidas Kaimar, kes kuu enne võistlust ütles, et ta üle paari ringi ei ole võimeline jooksma, kokku 10 ringi tegi. Kuidas Martin kes ka kehva vormi kurtis, siiski 11 ringiks jõudu ja motivatsiooni leidis. Kuidas Heno, kes oli juba loobunud ja medali kätte saanud, viimasel hetkel siiski otsustas tagasi rajale minna ja mitu ringi veel peale tegi. No ja siis muidugi Raini trikk, kes peale seda kui ma talle olin just hakanud medalit kätte andma, järsku ümber pööras ja uuele ringile kihutas. Siis Jamesi ja Tave duell "Last Standing Soldieri" arvestuse võiduks. Peale seda pakkus põnevust Klarika ja Liina, kes parima naise kategooria võitu püüdsid. Ja siis vist võistluse ilusaim hetk, kui Liina, kes oli juba naistearvestuse esikoha kätte saanud viimasel hetkel siiski uuele ringile jooksis. Mis siis, et lõpuni seda ei teinud, aga ilus oli see hetk ikka. No ja siis jõuame loomulikult võitja Hanneseni, kes oli kogu võiduks kulunud 32 tundi ja 213 km uskumatult keskendunud ja sihikindel. Inimene, kes on muidu väga jutukas ja seltsiv, siirdus igalt ringilt tulles otse ilma kellegile otsa vaatamata oma telgi juurde puhkama, et iga minut ära kasutada. Ja niimoodi tegutsemine toob ka tulemusi!

Kui asi lõpuks läbi oli ja kogu võistluskeskus uuesti kokku pakitud ja erinevatesse kohtadesse laiali tassitud, olin 48 tunni jooksul ca 4 tundi kokku maganud. Tunne oli selline, et joosta oleks vist natuke lihtsam olnud. 

Järgmiseks aastaks on meil juba igasugu uusi plaane kuidas võistlusele veel mitu vinti juurde keerata. Seoses sellega, et järgmine aasta on Heavy Metal Ultra ka osa rahvusvahelisest backyard ultrate süsteemist ja omab Kuldset Piletit, mis annab võitjale võimaluse minna USA'sse "Big's Backyard Ultrale" maailmameistrivõistlustele, siis muudame reegleid rahvusvahelisele formaadile rohkem vastavamaks. Aga mis ja kuidas, sellest juba hiljem kui oleme enda jaoks asjad korralikult läbi mõelnud. 

Olgu siin siis esimest korda avalikult välja öeldud järgmise aasta Heavy Metal Ultra kuupäev, see on laupäev 15. august ja start on kell 8:00 hommikul. Paluks oma kalendritesse vastav suur punane märge teha.

Järgneb tänurubriik (vabandan ette, kui keegi ununes). Sooviks tänada Ivarit, et asjasse uskusid ja kaasa tulid. Kogu oma perekonda igasuguse abi ja toetuse eest nii enne võistlust, võistluse ajal kui ka pärast seda. Raini, Hannest, Markkot. Kogu Liina peret kes kõik terve nädalavahetuse abis olid, eriti muidugi tütreid oma hommikuune ohverdamise eest. Leivot ja Kajat väga mitmekülgse abistamise ja söögilaua täiendamise eest. Toomast, Ailit, Eliisabeti, Ivot, Eva-Lottat. Märtenit, kes oli "Last Standing Volunteer". Mikku võistluse ülesfilmimise eest, Kaidot auhinnalaua täiendamise eest, Andrat fotograafiks olemise eest. Siis veel tänan toetamise eest: A&T Sport, Biofire, Enervit, Võhandu Maraton, Laagri Škoda, Keila Linnavalitsus. Ma tõesti loodan, et keegi ei ununenud...

Pilte leiab siit:

https://drive.google.com/open?id=1G6vlTQ5qG6VoDFr-uJ33HlqnNXcim5xr

...ja siin on veel Leivo tehtud pildid:

https://www.facebook.com/leivo.sepp/media_set?set=a.10217645954372052&type=3

...ja siin Valduri pildid:

https://www.facebook.com/pg/Keilalinn/photos/?tab=album&album_id=10156347772766863

https://www.facebook.com/pg/Keilalinn/photos/?tab=album&album_id=10156349137136863

Cesis Eco Trail

Viimased võistlused olen tabanud ennast juba jooksu ajal peas blogipostitusi ette valmistamas. Ka selle lause mõtlesin tegelikult juba võistluse käigus välja. Ja selle ka tegelikult.
Cesis Eco Trailile olin reganud ennast esimest korda juba 4 aastat tagasi, aga siis tuli mõni päev enne starti mingi kõhuviirus kallale ja minemata ta jäigi. Peale seda tegelesin mitu aastat suvisel ajal triatlonidega ja seetõttu avanes võimalus uuesti minna alles nüüd. Distantsiks valisin kõige pikema, ehk 80km. Miks valida lühem ja sellega jääda hulgast lõbust ilma?
Lätti hakkasime koos Märteni ja autojuhiks kaasa tulnud isaga minema reedel peale tööd. Kohale jõudnuna võtsime välja numbrid, käisime söömas. Järgnevalt suundusime ööbimiskohta milleks oli mingi kooli ühiselamu mis maksis meeletud 5€ nägu. Seetõttu olid ootused väga madalad, oleks täiesti ok olnud kui oleks ainult katus pea kohal ja mingi koht kuhu küllili visata. Aga osutus väga viisakaks kohaks. Ilus puhas maja, lisaks katusele olid ka seinad ja igaühel oma voodi. Lubati isegi järgnevaks päevaks asjad tuppa jätta, et peale võistlust tagasi pesema tulla.
Hommikune start oli kell 5:00 Cesisest mõned kilomeetrid väljas suusakeskuses. Kuna isa viis meid autoga sinna, siis saime natuke kauem põõnata ja ei pidanud kesklinna bussi peale minema.
Stardis oli rahvast üsna vähe. Oli küll koos nii 80km kui ka 50km distantsidel osalejad, aga ikkagi oli kokku ainult 120 inimest. Märten pani peale stardipauku minema nagu oleks tal tige herilaseparv kannul, mina aga lülitasin sisse oma tavapärase töllerdamisrežiimi ja hakkasin tasapisi liikuma. See režiim näeb ette kõndides tõusude võtmist ja muul ajal rahulikku sörki. Hommikul jahedaga olin lisaks T-särgile tõmmanud kätte lisavarrukad ja peale õhukese kileka, aga loobusin neist juba peale paari kilomeetrit. Alguses keerutas rada suusakeskuses ümbruses metsateedel ja siis suundus sealt eemale. Tähistus oli super hea, võikesed paberilehed punaste nooltega oli klambritega puude külge lastud ja neid oli väga tihedalt. Lisaks olid samasugused ristidega lehed valede teeotsade juures.
Päike tõusis, enesetunne oli hea ja elu oli väga lill.

 Üheksanda kilomeetri paiku keeras trass teelt ära ja suundus teealusesse truupi. Jalgu mitte märjaks tegemata sealt läbi ei saanud.

Pärast seda ei tulnudki üllatuseks uuesti üles minna, vaid rada jätkus piki jõge. Kuna kaldad olid tihedat võsa täis, siis vältida seda ka kuidagi ei saanud, aga väga äge oli, minule sellised asjad väga meeldivad. Vesi oli enamuses madal, ainult üksikutes kohtades ulatus korraks põlvini

Algatuseks läks peaaegu 2 kilomeetrit jõesängi pidi, siis hakkas rada kohati ka kaldalt läbi käima, et jõelookeid lõigata. Kokku oli veemöllu umbes 6 kilomeetrit ja lõpuks hakkasid jalad juba üsna külmetama, vesi ei olnud just soe.
Edasine oli üsna sündmustevaene. Enesetunne oli endiselt hea, rada läks enamuses mööda erinevaid metsateid, nii jalgradasid kui laiemaid. Väga vaheldusrikas oli, esindatud oli igasugu erinevad metsatüübid, sood, kraavid. Üleüldse oli kogu rada kuni lõpuni väga mõnus, metsast väljas kruusateedel tuli käia väga vähe. Rajameistritele sügav kummardus, teha 80 km pikk rada peaaegu ainult metsas ja see ka nii hästi ära tähistada, on suur töö.
Võistlusega absoluutselt mitte mingit seost omava vahelepõikena nägin oma elu suurimat murumuna

Porine jalg mõõtkavaks

Muidugi oskasin järjekordselt ka ninali käia. Õnneks olin see hetk pehmemapoolsel metsateel ja seetõttu suurematest vigastustest pääsesin. Ainult Lavaredo Ultral põlve kukutud auk osutus mitte päris tugevalt kokku kasvanuks ja hakkas natuke uuesti veritsema.

 Peale 50km kulges rada pikalt mööda Gauja kallast mis on ütlemata ilus kant.

Jõudsin seal järgi ühele väsinud olemisega lätlasele. Käisime natuke aega koos ja rääkisime juttu, siis aga tuli paremini joostav lõik ja ma läksin kõnnilt jooksule üle. Tema jätkas kõndides ja ütles mulle "Have a good race!" Mingi aeg peale seda hakkas ta mulle korduvalt järele jõudma. Aga kuna ta ju oli mulle "Have a good race!" öelnud, siis tundus nagu loogiline, et ma ju jooksen eest ära. Pingutasin siis natuke rohkem, et ta kandadelt maha raputada.
Esimesed suuremad väsimusemärgid hakkasid ennast ilmutama 60 kilomeetri kandis, aga ka siis mitte väga palju, olin üsna säästliku tempoga algusest peale liikunud.
Kui viimastel aastatel on mind peaaegu kõikidel ultrajooksudel vaevanud iiveldamine ja Lavaredo Ultral oli see veel erakordselt ebameeldiv, siis katsetasin seekord iiveldamisvastaseid tablette.

Alates teisest tunnist võtsin iga kahe tunni tagant ühe sisse. Kui muidu võtsin iga täistund soolakapsli, siis üle tunni mõlemad koos. Ja täitsa töötasid, kuni lõpuni ei iiveldamispoegagi. Nii meeldiv oli kui sai kõike rahulikult ilma vastikustundeta alla neelata. Muidugi ega see päris kindel ei ole, et see tablettidest oli, äkki ei oleks seekord ka niisamagi probleeme olnud? Aga jätkame katsetamist. Pikematel võistlustel tuleb muidugi mingi teistsugune manustamisintervall välja mõelda, neid tohib maksimum 6 tükki päevas sisse võtta.
Viimasesse teeninduspunkti jõudnuna olin vabatahtlikega saanud mõned laused vahetada mis enamuses koosnesid informatsioonist minu läti keele puudulikkuse kohta kui sinna jõudis üks kõvasti ähkiv noor lätlane. Selle peale unustasid kõik vabatahtlikud nagu üks mees mind ära ja hakkasid ümber tema tiirutama. Üks hakkas ta pudeleid täitma, teine tõi tooli, kolmas pakkus suppi. Mina seisin kõrval nagu vaene sugulane ja täitsin seistes ise oma joogipudeleid. Kuna keegi mulle suppi ei pakkunud ja ausalt öelda tundus finišini piisavalt vähe, et seda väga vaja ka ei olnud, siis võtsin peotäie küpsiseid kaasa ja jätkasin.
Kaks kilomeetrit enne lõppu kuulsin ühel tõusul äkki seljataga kõva ähkimist ja seal ta oligi - sama kutt keda kohtasin viimases teeninduspunktis! Ega ma seal toimunud ebaõiglust ei olnud unustanud ja otsustasin, et mööda ma teda ei lase! Ülejäänud tõusu jooksin, järgneva laskumise ja sellele järgneva tõusu ka ja silmanurgast nägin kuidas ta maha jääma hakkas. Veel täistempoga läbi pargi, mõned linnatänavad ja oligi finiš.

Aeg 11:51:56 andis 67 startija hulgas 47. koha. Mis on uskumatult kõrge sellise töllerdamise kohta... Ise arvasin, et ega üle viie inimese küll mu seljataga ei ole.

Edasi tuleb natuke taastumist ja siis hakkan pihta ettevalmistumisega septembri lõpus toimuvaks Sillamäe Ultraks kus tuleb 24 tundi joosta mööda kahekilomeetrist asfaldiringi. Viimasest asfaldiultrast on mul möödas kaks ja pool aastat, seega see vähene aeg tuleb peamiselt tegeleda jalgadele kõvemal pinnasel jooksmise meeldetuletamisega.

Rõuge Maastikumaraton

Tegelikult teadsin ma juba registreerudes, et ega kaks nädalat peale 28 tundi kestnud mägist ultrat ju maratoni ei joosta, aga kuna Ivari üritused on alati ägedad ja kontrollaeg oli ka 9 tundi, siis kiirmatkana ju ikka võib...
Kaks päeva enne starti tegin kodu lähedal väikese jooksusutsaka ja enesetunne oli väga hea. Tundus, et on kohale jõudnud see müstiline superkompensatsioon millest räägitakse palju, aga mina veel kohanud ei ole. Seega reede õhtul koos Toomase ja Erikuga Rõugesse sõites oli meeleolu mõõdukalt optimistlik.
Hommikul sõidutati bussiga Lätti ja kuskil seal Korneti läheduses oli ka start. Esimesed kilomeetrid kontrollisin superkompensatsiooni kohalolekut, aga ei olnud teda kuskil. Või oli juba üle läinud. Igatahes olin neljandaks kilomeetriks täiesti väsinud ja jätkasin rahulikumalt.
Trass oli oodatult äge - mõnusad singlid, mis kulgesid läbi metsiku Paganamaa looduse ja seejuures korduvalt ületades Läti-Eesti piiri.

Üheksandal kilomeetril läks rada läbi koha, kus peeti Paganamaa Suvepäevasid. Seal olid mitmed häälekad kaasaelajad kes kas ei olnud veel magama läinud või olid juba üles ärganud. Kuna oli juba ammu selge, et mul on rahulik matkapäev ja kiiret kuhugi ei ole, siis küsisin, kas neil õlut on. Sellepeale tekkis mulle välgukiirusel kätte pooleliitrine topsik õluga. Istusin siis laua taha maha seda jooma ja hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi oma päeva sisustamiseks. Variante oli ju erinevaid: 1. Jäädagi sinna päevi pidama 2. Joosta edasi, aga mingil väiksemal ringil mis iga kilomeetri - paari tagant jälle õluni jõuab. 3. Jätkata maratoniga. Kuna tegelikult oli lõpuks ikkagi vaja ju Rõugesse auto juurde jõuda, siis tundus kolmas variant siiski kõige jätkusuutlikum ja raske südamega jätkasin. Aga jõudu andis see vitamiinipomm kõvasti, mitu kilomeetrit jooksin kohe järjest peale seda. Puraka lõppedes jätkasin rahulikku kõnni ja jooksu segu. Vahepeal läks rada läbi soisemate kantide, ületas Luhasoo raba laudtee ja jäi mitmeks ajaks kruusateedele kulgema.
Viimane joogipunkt oli 36 kilomeetri kandis kus lisaks tavapärasele kraamile pakuti ka ergutuseks Vana Tallinnat ja õlut. Küsimusele, kas ma soovin Vana Tallinnat või õlut, vastasin "jah", jõin pitsi vanakat ära, sõin kiluleiba peale ja võtsin ühe purgi õlut kaasa kuna joosta niikuinii enam ei viitsinud. Kui olin selle kõnni pealt tühjendanud, siis oli tunne, et võiks isegi joosta jälle, aga kuna asi oli natuke pähe hakanud ja pilt mõnevõrra hüplikuks muutunud, siis tundus käänuline jalgrada selleks liiga käänuline olevat.
Lõppu jõudsin juba kaineks saanuna ajaga 5:44:37. Ja uskumatul kombel edestasin isegi 15 inimest sellega.

Lavaredo Ultra Trail 2019

Itaaliasse aklimatiseeruma lendasin koos perega 8 päeva enne starti. Sai mägedes matkatud, Veneetsias kolatud, basseini ääres vedeletud, loomaaias ja veepargis käidud - kõik see mida üks perepuhkus sisaldab. Esimestel päevadel käisin ka mõned korrad hommikuti sörkimas, siis aga hakkas kohale jõudma kogu Lõuna-Euroopat kattev kuumalaine ja isegi hommikul vara oli jooksmiseks liiga ebameeldivalt palav.
Neljapäeva hommikul viisin pere Veneetsia lennujaama ja suundusin ise Cortina d'Amprezzo poole. Kohale jõudnuna möllisin ennast hotelli sisse, käisin tutvusin stardipaigaga ja võtsin välja numbri.

Vaade hotellitoa rõdult

Stardiala

Lisaks minule oli osalemas Eestist veel Toomas ja Harri, kellega hiljem kohtusimegi ja läksime koos vaatama/kuulama jutuõhtut, kus Anton Krupicka ja Michele Graglia rääkisid ultrajooksmisest ning sellest kuidas nemad elavad, mõistavad ja tunnetavad seda spordiala.

Kui härra Krupicka on ikoon, keda teavad kõik, kes ultrajooksmisega natuke kursis on, siis Michele Graglia oli vähemalt minule küll tundmatu nimi. Aga selgus, et tegemist on tubli jooksjaga kes võitnud mitmeid suuri jookse ja see, et ma teda varem ei teadnud oli minupoolne võhiklikkus. Jutuõhtut juhtis üliagar moderaator, kes alguses tundus nii hoogu minevat, et teistele sõna ei annagi, aga lõpuks suutis ta siiski ennast natuke tagasi hoida.
Start oli reede õhtul kell 23:00 ja päev enne seda möödus suures osas hotellitoas horisontaalis. Üritasin niipalju kui võimalik magada, aga reaalselt õnnestus see vast poolteist tundi kokku.
Tunnike enne starti jalutasime kohale ja üritasime sättida ennast niimoodi, et me stardikoridoris väga taha ei jääks. Oli teada, et startivad 1900 jooksjat tekitavad alguses ummikuid ja ei tahtnud võistluse esimestel kilomeetritel mõttetult järjekordades seista. See plaan tundus olevat aga paljudel ning tunglemine oli korralik.

Esimesed kilomeetrid kerisid linnavahel vaikselt ülespoole ja kõik jooksid ümberringi arusaamatult kiire tempoga. Tavaliselt olen alustanud siiski tunduvalt rahulikumalt, aga läksin massiga kaasa. Peale kolmanda kilomeetri täitumist pööras rada asfaldi pealt ära jalgradadele ja oligi esimene ummik käes. See küll ei kestnud õnneks väga kaua ja varsti saigi hakata tempokalt ülespoole kõndima. Esimene tõus kestis 7km, mille jooksul kogunes 500 tõusvat meetrit. Aega kulus sellele natuke üle tunni. Kohe üsna alguses hakkas ilmutama ennast esimene probleem, kogu aeg oli kõva janu, aga joodud vedelik ei kustutanud seda kuidagi ja ei imendunud ära kah. Kõhus toimus reibas loksumine, mis selleks ajaks juba mäest alla suunduval rajal ei olnud meeldiv ja pani kohati kõhu isegi natuke valutama. Proovisin siis natuke oma joodava vedeliku kogust piirata ja mingil määral hakkas olukord tasapisi paranema. 18 km oli esimene värskenduspunkt. Selleks, et üleüldse lauale ligi pääseda toimus seal korralik olelusvõitlus. Etteruttavalt peab ütlema, et niimoodi jätkus see kahjuks peaaegu lõpuni. Teeninduspunktid olid ka selle võistluse korraldusliku poole kõige nõrgem koht - vilets valik ja sellegi ligi pääsemiseks tuli kõvasti vaeva näha. Kuna laualt ei olnud võimalik mõistlikult käitudes midagi kätte saada ja mul endal kotis oli piisavalt varusid, siis keskendusin ainult joogipudelite täitmisele ja jätkasin.
Järgnevalt alanud tõus viis raja esimes korda 2000 meetrist kõrgemale. See oli ka minu elus esimest korda 2000 meetri piiri ületamine. Suurem loksumine oli kõhus üle läinud, aga väsimus oli juba hakanud vaikselt jalgadesse pugema. Kuigi päeval oli väga palav olnud, siis üleval oli t-särgi väel isegi nauke jahedavõitu. Eriti mäestikujõgede kõrval, mis ülevaltpoolt koos külma veega tuntava jaheda õhkuse kaasa toovad. Hoolimata sellest ma isegi ei kaalunud kotist kileka väljavõtmist ja nautisin külmetamist. Olin ju enne seda nädal järjest üle 30 kraadises kuumuses veetnud ja väike külmetamine tundus peale seda jumalik.
Hommikul kui hakkas vaikselt valgemaks minema jõudsin 33. kilomeetril asuvasse Federavecchia teeninduspunkti.

Federavecchia teeninduspunkt sealt lahkudes

Täitsin uuesti pudelid, viskasin taskust prügi ja peale mõningast küünarnukitööd sain laualt isegi peotäie juustu kätte. See oli ka esimene teeninduspunkt, millele oli määratud nn "cut off time". Ehk siis kellaaeg, millest alates sinnasaabunud rajalt maha võetakse ja enam edasi ei lasta. Ehmatuseks avastasin, et olin sellest ainult tund aega ees. Enda arust ju väga lonkinud ei olnud, aga ju see siis oli pandud meelega natuke pingelisem, et juba eos esimesed aganad välja sõeluda, keda siis pärast ei peaks seetõttu mägedest päästma hakkama.

Edasi läks rada 4 km ülespoole mööda suhteliselt hea kvaliteediga kruusateid ja siis keeras ära metsa alla jalgradadele. Kuna oli just valgeks läinud, siis esimest korda oli kogu ümbritsevat loodust tema täies ilus näha. Ja peab ütlema, et see on kindlasti ilusaim kant kus ma jooksnud (või üldse viibinud) olen. Lõug kukkus 20 cm allapoole töllakile ja püsis niimoodi kuni lõpuni.

Mõningad hommikused vaated:

Nii ilus ongi...

40 kilomeetri kandis selgus, et ega ma ikka eriti hästi ei oska tehnilisi laskumisi võtta, mööda kitsast metsarada joostes takerdus jalg millegi taha ja selle tulemusena olingi kõhuli. Peale esimese ehmatuse möödudes hakkasin koos ümberringi olevate kaastundlike inimestega kahjude hindamise akti koostama. Selgus, et õnneks suuremaid kadusid ei olnud, vasak põlv oli natuke marraskil ja parem põlv natuke rohkem marraskil. Keset marrastust oli ka väike auk, aga seda lähemalt uurides igatahes luud ei paistnud. Peale seda kui üks kaasatundja eriti kaasa tundma hakkas ja tundus, et ta topib varsti oma kaastundliku näpu mu põlves olevasse auku, siis tõusin otsustavalt püsti, raputasin suurema sodi maha, ütlesin "thanks, I'm fine" , võtsin vastu kukkudes kaotatud kepid, mille keegi oli ilusasti üles korjanud, üritasin otsida oma viimaseid kaotatud eneseväärikuse riismeid (tulutult) ja jätkasin edasiliikumist.

Õnneks suuremaid probleeme sellest ei tekkinud, põlv küll kohati natuke tuikas, kuid see oli täiesti kannatatav valu. Kõige rohkem sai mõjutatud mu allamäge jooksmise tempo, kuna ehmatuse tulemusena ei julgenud enam kiiresti joosta ja üritasin ettevaatlikum olla. 

Peale seda hakkas vaikselt esimest korda ilmutama ennast iiveldamise alged. Söök ja jook ei tahtnud kuidagi alla minna. Iga suutäie neelamine nõudis väikest pingutust. Õnneks vähemalt vesi läks ilusasti alla ilma oksereflekse tekitamata. 

Enne 48 kilomeetril olevat Rifugio Auronzo teeninduspunkti oli pikk ja järsk ronimine. Kuna olime jälle 2000 meetrist kõrgemal, siis muutus hingamine järjest raskemaks, kohati tekkis ka natuke peapööritust. Kohale jõudes selgus, et mu eelmises punktis olnud tunniajane edumaa rajalt mahakorjamisaja suhtes oli kasvanud kahe ja poole tunniseks. See rahustas natuke maha. Iiveldamine oli juba korralik ja söönud ei olnud ma tükk aega seetõttu midagi. Aga kaugele niimoodi ei jõua, olen seda minevikus valusalt tunda saanud. Seetõttu võitlesin endale välja kausitäie seal pakutavat suppi, mis oli küll supp rohkem nime poolest, tegelikult oli see puljong nuudlitega. Soovi korral sai sinna ka juustu lisada. Raskustega ajasin ta sisse ja jätkasin edasi.
Natuke oli peale seda veel lauget tõusu, kuni rada jõudis 2450 meetri kõrgusel olevasse kogu võistluse kõrgeimasse paika Forcella Lavaredo. Seal sai ka esimest korda lund näha

Mõned nädalad tagasi olevat lume tõttu rada kohati veel läbimatu olnud.
Seal avanesid imeilusad vaated ümbritsevatele madalamatele mäetippudele ja "Tre Cime Di Lavaredo" mäele (Või mägedekompleksile? Kolm tükki on kõrvuti igatahes :))

Tre Cime Di Lavaredo

Tre Cime imetletud, jätkus edasiminek allamäge. See oli üks pikk ja raske minemine, 1000 meetrit allapoole. Rada oli kivine ja väga tehniline, esimest korda hakkas palavaks minema. Mina võitlesin nüüd juba korraliku iiveldusega ja üritasin oma kangeks muutuvate koibadega kuidagi selles kivilasus püsti jääda. Lisaks oli trassid ühinenud ka hommkul startinud lühema 84 km distantsi jooksjatega, kes nagu mägikitsed pidevalt mööda kepsutasid. Seda niipalju kui raja laiemad kohad lubasid. Kitsamatel lõikudel kogunesid nad kannatamatu närvilise tropina selja taha. Alguses ma neid väga mööda ei lasknud, sest ma olin selleks liiga väsinud, et välja teha, aga mõne aja pärast omandasin taktika, kus silmanurgast jälgisin seljataha kogunevat rongi ja kui see pikaks kasvas jäin korra seisma ja lasin nad mööda. Ja siis asusin uut rongi koguma.
Palavus kasvas järjest suuremaks, aga õnneks oli piisavalt külma veega mägiojasid kus sai ennast värskendada. Kuna mu ainukesed söödavad/joodavad asjad selleks ajaks olid vesi ja soolakapslid mille neelamiseks ma iga kord üliinimlikke pingutusi pidin tegema, siis vähemalt veetagavaradega oli kõik hästi, mõnus külm joogivesi oli praktiliselt kogu aeg saadaval. Kokku võttis see laskumine aega poolteist tundi. Lõplikult alla jõudnuna tuli esimest korda minna läbi kärestiku, mis oli väääga mõnus, jääkülm vesi jahutas jalgasid niii mõnusalt. Jumalik tunne oli.
Natuke veel lauget tõusu ja jõudsin 66km asuvasse Cimabanche teeninduspunkti. Sinna oli enne võimalik saata dropbag varude täiendamiseks. Mina olin sinna saatnud toiduvarude täienduse, natuke vahetusriideid, akupanga kella laadimiseks ja vahetuspatareid pealambile. Kaks viimast olid ainukesed asjad mis ma sealt vajasin, sest stardis kotti pandud šokolaadidest ja batoonidest olin vist ainult 2 ära söönud. Suur soolase isu oli, aga ainuke pakutav mittemagus asi oli seal sama supp mis eelmiseski punktis. Võtsin siis uuesti kausitäie seda ja istusin sealkohatud Toomase kõrvale maha seda sööma. Peale umbes kahte suutäit selgus, et nüüdseks oli ka supp lisandunud allaneelamatute asjade nimekirja. Tuli jätkata ilma söömata.
Kilomeeter tasapinnalist liikumist, teealusest truubist läbi ja hakkas järjekordne pikk tõus. Kuna oli käes keskpäev, siis hakkas ka kuumus haripunkti jõudma ja oli juba kõvasti üle 30 kraadi. Ausaltöelda ei olnud se nii hirmus kui olin enne kartnud. Tihedalt sattus tee kokku jõgedega, kus olnud jääkülm vesi vist päästiski minu jaoks kogu võistluse. Igas kohas kastsin mütsi märjaks, pesin pea ja kukla ära, jõin niipalju kui sisse läks ja mõned korrad võtsin ka särgi seljast, tegin selle märjaks ja panin mõnusa jääkülma särgi uuesti selga. Joodava vee temperatuuri suhtes muutusin päris pirtsakaks. Iga kord jõe juurde jõudnuna maitsesin pudeleis olevat vett ja kui see natukesegi leigem oli, siis vahetasin ta kohe külma vastu välja.
Tõusule järgnes otseloomulikult uus langus, energiahulk mis mul veel kehas järgi oli, oli mõõdetav mikrogrammidega. Hoolimata hästijoostavast rajast jaksasin ma seda ainult kõndimisega vaheldumisi teha ja varsti saabus 75km asuv Malga Ra Stua teeninduspunkt. Seal pakuti lisaks supile ka pastat, aga peale suutäit seda ütlesin uuesti kohatud Toomasele, et "see ei ole lahendus inimkonna hädadele", viskasin täis taldriku prügikasti ja jätkasin.
Ausaltöelda ei omanud ma see hetk enam palju lootust lõpuni jõuda, olin juba väga pikalt liikunud ainult vett juues ja teadsin, et niimoodi ma lõpuni ära ei kesta. Edasi jätkuski selle võistluse pikim tõus. See kestis 13km järjest mille käigus võeti peaaegu tuhat tõusumeetrit. Aega kulus mul selleks kolm ja pool tundi. Ja see oli RASKE! Samm muutus järjest lühemaks ja aeglasemaks, pidevalt olid nn võltstipud, kus sa altpoolt näed justkui lõppevat tõusu, aga sinna jõudes saad aru, et see oli vaid nukk ning tõus jätkub veel väga pikalt. Aga otsa sai ükskord ka see (kuigi vahepeal juba tundus, et ei saagi) Natuke oli allapoole minekut ja siis mitu kilomeetrit piki mägijõe sängi mille jooksul tuli korduvalt ka läbi jõe minna.

Iseenesest oli see jalgadele mõnus jahutus, ainuke kaasnenud probleem olid väikesed kivikesed mis sellega tossu sisse kogunesid. Seda oma hooletusest, sest ei olnud kodus katsetanud gaitersite sobivust uute tossudega ja koha peal selgus, et ei sobinud ja expol ka sobivaid ei müüdud.
Jõudes 95km olnud Rifugio Col Gallina teeninduspunkti tuli mõte küsida suppi ilma nuudliteta - ainult puljongina. Õnneks see osutus täiesti allaminevaks kaubaks. Katsetasin kõrvale süüa ka sinna sisse kastetud saia, aga see ei sobinud. Nagu näha olid kõik tahked asjad vastunäidistatud. Sealt minema minnes tundsin märgatavalt kasvanud energiat. Seda muidugi kauaks ei kestnud, sest järgnes järjekordne pikk tõus 2400 meetri kõrgusele kus tuli korduvalt ka lumest läbi minna. Jalad olid tippu jõudes üsna sültja konsistentsiga, aga üllataval kombel uuesti alla minnes täita kannatas jälle joosta - ja see kõik ainult tänu kausile puljongile!
Natuke veel üles-alla liikumist ja olin 103 kilomeetril asuvas Passo Giau teeninduspunktis. Selleks ajaks oli jõudnud uuesti pimedaks minna. Uus kausitäis puljongit lipsu vahele ja edasi. Natuke mööda mäekülge asuvat kivilasu mis rajameistrile oli tundunud mõistliku rajavalikuna ja siis korralik otse üles minev "seinatõus" Üles minnes lugesin samme, alguses puhkasin istudes iga 150 sammu tagant, siis 100 ja lõpuks toimus liikumine juba 50 sammu kaupa. Üles jõudnuna läks edasi mõneti üksluisem rada, kus hakkas raskelt uni silma tikkuma, võistlus oli selleks ajaks juba peaaegu 24 tundi kestnud. Silmade lahtihoidmine läks järjest keerulisemaks. Proovisin vere kiiremini käima saamiseks joosta, aga ega selles seisus enam ülesmäge ju ei jookse... Mul on tunne, et ma nägin see hetk isegi und natuke. Ma oleks justkui kellegi sünnipäevale läinud ja olin pahane, et sinna minekuks peab pimedas sellises kohas koperdama. Viimaseks tõusuks oli mu zombimarss jõudnud selle tasemeni, et ma ei mäleta kogu sellest tõusust mitte midagi. Kui üleval olin ja seda taipasin, ehmatas see korraks ära, olin ju ikkagi kõrgel mägedes, kus üks vale samm võib väga valusad tagajärjed tuua. Õnneks hakkas sealt peale laskumine, mis alguses oli laugem ja enamuses täitsa joostava pinnasega, seega tegin niipalju kui võimalik jooksusamme ja selle tulemusena hakkas veri kiiremini ringlema ja enesetunne märgatavalt paranema. Enne viimast teeninduspunkti olin küll uuesti natuke pikemalt kõndima jäänud ja korraks silma kinni pannud. Seal pudeleid täites nägin silmanurgast kuidas meedikud üritasid kedagi rajalt maha võtta, aga tema kaaslased ei tahtnud teda kuidagi käest lasta ja lubasid ta ise finišisse talutada. Tundes hirmu, et äkki võtavad nad järgmiseks minu käsile, lasin sealt igaks juhuks kiiresti jalga.
Selleks hetkeks oli jäänud ainult finišilaskumine. Cortina tulesid oli isegi kaugelt alt näha. Peas oli ainult mõte, et natuke-natuke veel. Juhtusime jälle kokku Toomasga, kes pakkus välja koos lõpuni minna. Loomulikult olin nõus, oli hea kellegiga juttu rääkida vahelduseks. Aga see laskumine kestis ja kestis. Linna tuled olid vaid episooditi puude vahelt nähtavad, aga kuidagi lähemale nad ei tulnud. Täpselt sama kaugel all olid kogu aeg. Peale ühte eriti järsku ja pikka laskumist juurikasel metsaalusel oli tunne, et nüüd ju ometi peame linnaga samal kõrgusel olema, aga selle peale hakkas rada uuesti tõusma jälle. Õnneks küll mitte palju. Kui lõpuks oli tunne, et selle aja peale peaksime olema juba kuhugi maa alla laskunud jõudis rada metsast välja Cortina tänavatele. Veel paar kilti mööda asfalti ja finiš oligi käes

Kokkuvõttes kulus 120km jooksmiseks aega 28:02:57, mis andis 1816 startija hulgas 1176 koha. Katkestas 28% startijatest.

Lavaredo Ultra Traili eelvaade

Kuu aja pärast stardin Kirde-Itaalias, Alpide lõunaosas asetsevas Dolomiidide mäestikus  toimuval Lavaredo Ultra Trailil. Tegemist on minu kolmanda mägedes toimuva ultrajooksuga.

Võistlus saab alguse ja ka lõpu Cortina D'Ampezzo linnakeses, mis on 1200 meetri kõrgusel asetsev 6000 elanikuga talispordi ja turismikeskus.

Spordihuvilisele on see eelkõige tuntud kui 1956 aasta taliolümpia toimumiskohana. Eestlastest osales nendel mängudel Nõukogude Liidu koondise koosseisus ainult Uno Kajak, kes saavutas kahevõistluses 26. koha. Natuke kummaline tundub, et olümpiamänge peetakse kohas, mis on suuruselt umbes Saue mõõtu.
Võistlusel on valikus 4 erinevat distantsi, mina regasin ennast nendest loomulikult pikimale 120 km pikkusele ja 5800 tõusva meetriga variandile. Parasjagu pikk ja raske, et treeningmotivatsiooni üleval hoida. Lisaks annab see ka 5 ITRA/UTMB punkti, mis sobitub hästi minu masterplaniga.

Võistluse käigus võetav kõrgeim tipp asetseb 2450m kõrgusel, mis on minu senisest kõrgeimast ca 600m ülevalpool. Kuna kartma kiputakse ikka tundmatuid asju, siis see on ka asi mis hetkel võibolla kõige rohkem ärevust tekitab. Transgrancanarial tekitas juba 1800m kõrgusel kerge probleem joostes hapniku kättesaamisega. Kontrollaeg 30 tundi tundub siiski piisavalt pika kummiga olevat, et ka minusugune töllerdaja suudab selle läbida kui jalad veel vähegi mingisugust edasiviivat liikumist tekitavad. Poola fiasko, millest kirjutasin siin: http://raudmehekssaamine.blogspot.com/2018/10/beskidy-ultra-trail.html, näitas, et isegi siis kui tunned ennast võistluse teises osas hästi, võib lõpp tulla väga järsk ja ootamatu. See oli väga hea õppetund tegelikult ka selles suhtes, et on võimalik isegi nii sügavast august veel välja tulla. Kui seal viimaseid kilomeetreid katkestamist võimaldava teeninduspunkti poole kõndisin, siis tegelikult tundin ennast jälle üsna hästi, aga kuna peas olin juba katkestanud, siis jätkamine ei tulnud isegi mõttesse enam. Ja see kripeldab siiani sees korralikult.
Lavaredo Ultra Traili valiku peamisi põhjuseid oli see, et seda saab hästi perepuhkusega Itaalias ühendada, lennud sinna on soodsad ja Põhja-Itaalias on palju erinevaid tegevusi pere jaoks. Ja ajaliselt asetseb ta koolivaheajal. Ka see, et LUT on Ultra-Trail World Touri osavõistlus, peaks loodetavasti kvaliteedimärgi asjale lisama. Kui tegelesin endale võistluse otsimisega siis peale väikest guugeldamist lugesin artikleid, mille pealkirjad olid: "The most beautiful running race you never heard of", "Anton Krupicka: the most beautiful race I've ever run". No pekki, kui härra Krupicka, kes on jooksnud väga paljudes ilusates kohtades, juba niimoodi arvab, siis peab ju minema ja oma silmaga üle vaatama!
Eelregamine avati eelmise aasta oktoobris, kuhu said oma nime kirja panna kõik soovijad. Neid oli kokku 3100, kelle hulgast loositi välja 1800 õnnelikku, kes said võimaluse registreerumiseks. Ka minu mailboksi potsatas 23. oktoober kiri kus seisis: Congratulations Olle! Your name was chosen at random from the 3104 athletes pre-registered for La Sportiva Lavaredo Ultra Trail 2019, 120 km. Ega mul tavaliselt igasugu looside-loteriidega liiga palju ei vea, seega väike üllatus oli see küll.
Kuna viimane ultrajooks oli talvine Taliharja Vanakuri, siis peale seda oli aega ettevalmistuseks küll. Isegi liiga palju aega oli... Märge iseendale: tulevikus peab igaks aastaajaks vähemalt ühe ultrajooksu planeerima, muidu tekivad võõrutusnähud. Ettevalmistumine nägi välja suures osas samasugune kui eelmine aasta Transgrancanaria oma. Suurim vahe oli selles, et üritasin mäetrennid natuke intensiivsemad teha, ehk kui eelmine aasta sai ülesmäge tempokalt kõnnitud, siis see aasta oli kõndimine vaheldumisi jooksmisega. Kuni maikuuni oli kõik vinks-vonks, aga siis hakkas selg natuke jukerdama ja seega esimene osa maist sai maratonide vaheline aeg tegeletud ainult taastavate sörkidega. Lisaks tekkis kohati jalgadesse selline üldine nõrkus sisse. Jooksusõprade ja dr. guugli abiga panin endale diagnoosi, et on rauapuudus. Ega vereproovi ju ometi tegema ei lähe kui internet olemas on... Alustasin rauapreparaadi kuuriga, ole siis näha kas aitab. Nüüd on jäänud veel üks nädalavahetus mahukamat mägironimist siis Laulasmaa Ultra vabatahtliku töö kõrvalt niipalju jooksmist kui jõuab ja siis peaksingi olema niipalju valmis kui olen.
Natuke ka varustusest. Üldiselt on see teema, millega üritan hoida nii madalat profiili kui võimalik, väga lihtne on täiesti segaseks minna ja kogu oma vaba raha sinna matta. Sest on ju kindlasti vaja osta viiesajaeurone pealamp, kuna sa ei näe piisavalt hästi, sest sul on ees kahesajaeurosed prillid :) No olgem ausad, igasugu selliseid udupeeneid kalleid vidinaid vajavad need, kes jooksevad minust teistsugusel tasemel. Minusugusel töllerdajal ei ole vaja, et pealambi valgusvihk oleks nii võimas, et ma metsas joostes linnupesades munad välja hauduks. Ainuke asi, mis vajas Lavaredoks uuendamist, olid tossud. See on igal ultrajooksul kõige olulisem asi, et oleks hästi sobivad käimad kus jalad ennast hästi tunnevad. Mägedes võibolla veel olulisem kui tasasel maal, sest mägedes peavad nad lisaks hästi jalas istumisele ka hästi maapinnaga haakuma. Kahjuks lõpetas Inov8 mulle ideaalselt istunud "Trail Talon 275" tossude tegemise ära ja selle mudeli järglane oli pettumus, ei sobi kaugeltki sama hästi. Iseenesest mingit suuremat probleemi nagu ei oskagi välja tuua, aga kuidagi ebamugav on olemine. Edasi läksid mõtted "Altrale". Kuna Märten on Altra Lone Peakidega juba mõned ajad jooksnud ja neile katkematut hosiannat laulnud, siis proovisin tema omasid jalga ja kuigi need olid natuke liiga suured, siis nad tundusid kuratlikult mõnusad jalas. Olin proovinud tegelikult sama mudeli varajasemat varianti mõned aastad tagasi ühes Brüsseli poes ja siis ei tundunud nad kaugeltki nii head. Kõige suurem kahtlusekoht Altra juures on see, et nad toodavad null dropiga tosse. Tähendab see seda, et erinevalt tavalistest tossudest, kus kand asetseb päkast natuke kõrgemal, on neil see samal tasemel. Põhjus on sellest tulevnev naturaalsem jooksusamm ja väiksem kannarullimine. Lisaks ei pea mäest alla joostes kannale maandumise vältimiseks päkka nii palju allapoole suunama. Null dropi miinuseks on jällegi see, et jalg mis on kogu elu harjunud joostes olema tavapärases tossus, vajab alguses ümberharjumiseks aega, säärelihased ja kannakõõlused on tänu kanna allpool asetsemisele suurema pinge all ja kui nendega jooksmist ei hakka tasapisi harjutama, võib see kiire vigastusega lõppeda.
Igaljuhul tellisin aprillis "Altra Lone Peak 4.0" tossud ära ja mai algusest alates olen tasapisi jalgu nendega harjutanud. Nüüdseks on seis juba päris hea, sääred enam krampi ei kisu.