kolmapäev, 3. oktoober 2018

Beskidy Ultra-Trail




Beskidy Ultra-Trail on ultrajooksuvõistlus, mis toimub Lõuna-Poolas Tšehhi piiri ääres Lääne-Beskiidide mäeahelikus. Kõrguse poolest ei ole see kant küll maeiteakuikõrge, aga võistluse käigus võetud kõrgeim tipp oli 1300 meetrit, mis teeb Eesti kõrgeimale tipule peaaegu tuhandega ära.
Distantse pakutakse seal erinevaid: Alates 10km kuni 305km. Minu valikus oli seekord 132 km, millele käis lisana juurde 7000 tõusumeetrit. Osalemise peamiseks põhjuseks oli see, et Transgrancanariast jäi nii meeldiv kogemus, et oli suur soov uuesti mägedesse minna pikemat jooksuotsa tegema ja Poola on selleks finantsiliselt palju sõbralikum kui kaugemad kohad. Hüüdsin asja ka avalikult FB ultrajooksugrupis välja ja saingi Märteni, Timo ja Kaupo seltsi.
Spetsiifiliste mäejooksutrennidega alustasin nädal peale Ironman Tallinnat. Kuna aega selleks ei olnud palju, siis ei omanudki mingeid illusioone, et ettevalmistus saaks olla sama põhjalik kui enne Transgrancanariat, aga lootsin, et talvel tehtud tööst on veel jalgades mingid mälestused alles ja ehk on mingisugune mõju olemas ka aastatega jalgadesse tekkinud lihasmälul. Kui selline asi üldse olemas on. Ebameeldivusena tekkis kolm nädalat enne starti parema jala kannakõõlusele mingi valu sisse ja selle ravimiseks otsustasin talle rahu anda ja ei jooksnud 16 päeva enne starti meetritki. Asendasin jooksu rattasõiduga, aga sedagi jõudsin ainult mõned korrad teha.
Võistluskeskus asub linnakeses nimega Szczyrk... Päriselt kah on selline koht olemas! Korralik lingvistiline akrobaatika.
Igaljuhul keerasime autonina neljapäeva hommikul selle hääldamatu nimega koha poole ja peale lõputuna tunduvat Leedu-Poola maanteed olimegi reede päeval kohal. Möllisime ennast sisse juba kevadel broneeritud ebanormaalselt odava hinnaga öömajasse, mis asus stardist ca 300 meetri kaugusel.

Selleks, et ennast ikka kõrini süsikaid täis laadida käisime reedel kaks korda õhtust söömas. See, nagu kõik muugi ei maksa Poolas praktiliselt midagi. Õhtul võtsime veel välja stardimaterjalid ja osalesime kohustuslikul briifingul. Inglisekeelne infotund toimus küll väljakuulutatud ajast 45 minti hiljem, aga õnneks oli meie ööbimiskoht nii lähedal, et ei pidanud seda ootama ja saime vahepeal ära käia.
Start oli laupäeva hommikul kell neli ja tänu sellele oli hommikusöök ainult tund enne starti. Soovitatakse ju küll kolm või minimaalselt kaks tundi enne süüa, aga ei hakka ju söömiseks kell üks öösel üles ärkama. Peale starti oli seetõttu jooks natuke ebameeldiv, toit alles otsis kõhus kohta kuhu minna.
Tänu öisele ajale ja öörahule oli start üsna vaikne, ei mingit ilutulestikku ja lärmi, ainult suures koguses ebameeldivat tossu. Alguses oli natuke siledat maad Szczyrki vahel ja hakkaski esimene tõus mis kestis 6km. Selleks läks aega tund aega. Alguses oli üsna jahe, aga edasi liikudes tuli soe sisse. Mõne aja möödudes leidis ka hommikusöök kõhus oma koha ja olemine läks kergemaks. Laskumisele jõudes oli lisaks pimedusele tekkinud ka udu. Ausaltöelda ei mäleta, et oleks kunagi nii paksu udu näinud, isegi oma jalgu oli keeruline näha. Nagu piimasupi sees oleks jooksnud. Laskumise rada oli jooksmiseks keeruline - lahtised suured kivid, kust vesi on kõik pinnase vahelt ära uhtunud ja seetõttu on järgi jäänud hunnik eri suuruses kive. Isegi valges on sellise peal keeruline joosta. Eriti veel neil, kellel puudub võimalus sellistes oludes treenida. Ka edaspidi oli enamus tõuse/laskumisi samasugused. Seetõttu päris algajatele seda võistlust ei soovitaks. Allapoole jõudes udu küll õnneks hõrenes ja liikumine muutus natuke lihtsamaks. Laskumise lõpupoole oleks peaaegu kukkunud, jalg takerdus kuhugi ja sain väga napilt kukkumise pealt teise jala uuesti alla ja järgnevalt tegin neli-viis umbes kolmemeetrist sammu mäest alla, aga kuidagi läbi ime suutsin hoo kinni pidada. Võttis korraks päris kõhedaks - kui siis kukkunud oleks, siis suure tõenäosusega oleks ka mu võistlus sellega lõppenud. Loomulikult sellega asi ei piirdunud, mõned kilomeetrid edasi mu keha leidis siiski kontakti maapinnaga, õnneks küll väiksema hoo pealt ja mitte nii kivises kohas.
Edasi läks liikumine heas ühtlases rütmis, tõusud keppide abiga kiiresti kõndides, laskumised ja üksikud horisontaalsed lõigud niipalju kui pinnas võimaldas joostes. Otsustasime Märteniga juba alguses, et oleme koos, see oli küll pigem temapoolne otsus, sest mina kordi aeglasema jooksjana ei saaks sellist asja ju temalt oodata.
Kuigi udu ei olnud enam nii paks kui hommikul, siis oli teda piisavalt palju, et kõik ilusad mäestikuvaated nägid sellised välja:


36km värskenduspunktis läks meie rada 60 ja 90km distantsidest lahku. Joogipudeleid täites ütles sealne vabatahtlik, et edasi pean minema üle silla ja pöörama paremale, aga kuna sealt liikusid see hetk kõik edasi otse ja mingit tähistust radade lahknemise kohta ei olnud, siis läksime automaatselt otse. Õnneks taipasime paarsada meetrit hiljem oma viga ja läksime tagasi. Üleüldse hakkas sealt alates rajatähistus järjest kehvemaks muutuma. Edasi hakkas laskumistel vaikselt haiget tegema kukkudes äralöödud parem põlv. Väiksema kaldega allajooksul ei olnud viga midagi, aga järsematel muutus ta järjest valusamaks kuni selleni välja, et pidin ka joostavatel laskumistel kõnnile üle minema. Peale mõningat kannatamist võtsin ibuka sisse mis kaotas valu peaaegu ära. Hiljem pidin seda korra veel kordama.
Nagu ikka ultramaratonidel käib enesetunne lainetena, siis oli ka esimene raskem hetk, aga peale tihedamat söömist-joomist hakkas vaikselt paremaks minema. Ka udu hajus ja vaated muutusid ilusaks.




Enesetunne läks lõpuks päris heaks ja väsimus kadus kõik. Edasine oli üks mu parimatest ultrajooksukogemustest - 30 km järjest täiesti pingevaba jooksu ilusas looduses. Väga nauditav kogemus, ainult selle pärast juba tasus 1300km kaugusele sõit ära.
Vahepeal, kui ootasin Märtenit põõsaskükitamispausilt järgi, tegid natuke muret mu jalavarjud, mis hakkasid vaikselt üha hõredamaks muutuma
Õnneks siiski püsisid lõpuni ühes tükis. Nüüdseks on nad leidnud küll oma igavese puhkekoha prügikastis. Põhjus, miks ma nad nii ribadeks jooksin ei olnud tossude kehvas kvaliteedis, lihtsalt ei raatsinud nii headest jalavarjudest varem loobuda.Järgmine jooks on juba uute Inov-8 Trail Talonitega, mida ma seekord veel ei julgenud jalga panna nende liiga uue oleku tõttu.
80 km värskenduspunktis oli planeeritud pikem puhkus, seal sai sooja sööki ja kätte oma ettesaadetud varustusekoti. Sõin kaks portsu pastat, vahetasin riideid, panin kella akupanga otsa laadima ja vahetasin pealambi patareid - hakkas ju jälle hämaraks minema.
Sealt punktist edasiliikudes vahetusid rajatähistuse punased lindid valgete vastu ja ilmselgelt olid need kellegi hoolimatu inimese poolt pandud. Siiamaani veel enamvähem rahuldav tähistus muutus täiesti ebaadekvaatseks - korduvalt oli teede hargnemisi, ristmikke ja mahapööramisi mis ei olnud kas üldse tähistatud, või oli seal olev lint nii kaugel, et seda oli kas võimatu või väga raske märgata. Õnneks olin kella imenud enne raja GPX faili, see päästis suurematest ekslemistest.
Pimeduse saabumisega hakkas ka enesetunne järjest viletsamaks minema, kõigepealt tuli peale uni, siis peapööritus ja lõpuks iiveldamine, kõik see mida ühelt korralikult ultrajooksult ju oodata võib :)


105km värskenduspunkti jõudes oli üsna nutune olemine. Proovisin süüa ja unisusega võitlemiseks kohvi juua, aga midagi ei tahtnud alla minna, söök-jook keerles suus ringi ja allaneelamine oli keeruline. See hetk oli siiski veel lootust taastumiseks ja jätkasime edasi. Mõned kilomeetrid ronimist hiljem oli juba päris kehvaks läinud. Poole tõusu peal väljutasin suukaudu esimest korda oma menüüd, see tegi küll hetkeliselt olukorra paremaks - isegi söök hakkas korraks alla minema, aga kauaks seda ei jagunud, kõik mis olin söönud tuli uuesti sama teed välja (Jah. Ma tean, et see päris normaalne spordiala ei ole). Esimest korda tulid katkestamismõtted, aga selleks oli kaks võimalust: kas minna 3km tagasi allamäge mööda tuldud teed või minna 10km edasi. Tagasiminek ei tundunud üldse vahva mõttena ja jätkasin edasi. Kuna energiat süües enam peale ei tulnud, siis mingiks hetkeks olin lõpuks nagu tühjakspigistatud sidrun, raske oli jalga jala ette tõsta. Ütlesin küll Märtenile korduvalt, et pangu minema, muidu ei jõua kontrollaja sees finišisse, aga ta ei julgenud mind see hetk üksi mäele jätta. Kui lõpuks alla tagasi jõudsin ja viimasesse teeninduspunkti jõudsin, oli katkestamine vältimatu, lõpuni oli küll jäänud 13km, aga see sisaldas ühte suurt mäge, millest ma üle enam mingi nipiga jõudnud ei oleks.
Kahjuks said selle katkestamisega ka löögi minu tulevikuplaanid - jäi ju saamata planeeritud 6 UTMB kvalifikatsioonipunkti. Kes nüüd eelnevast lausest aru ei saanud, siis UTMB tähendab "Ulta Trail du Mont Blanc", ehk võistlus, mis teeb tiiru ümber Mont Blanci mäemassiivi. Tegemist on mägijooksude püha graaliga kuhu enamus selle spordiala harrastajaid vähemalt korra elus tahab jõuda. Mina olen vaikselt planeerinud seda aastal 2020 proovida. Selleks, et sinna peale saada on vaja koguda teistelt võistlustelt kvalifikatsioonipunkte, aga kahjuks jäi mul Poolast planeeritud 6 punkti saamata. Selleks, et plaani ikkagi elus hoida, pean loobuma mõtetest järgmine suvi kahekordset täispikka trialoni teha ja selle asemel suveks mõne uue võistluse leidma kust vähemalt 4 punkti kukuks. See aga tähendab, et vajalikku triatlonitrenni ma kahjuks teha ei jõuaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar