Esmaspäev, 12. september 2016

SEB Tallinna Maraton


Kuna viimane postitus oli Triathlon Estoniast, siis kõigepealt lühidalt sellest, mis vahepeal toimus. Teravama mäluga lugejad võib-olla mäletavad, et täispika triatloni kirjelduse läbiv sõna oli „seljavalu“. Kogu võistlus ausalt öeldes selle ümber põhiliselt keerleski. Võib-olla natuke riskantne oli niimoodi selga lõhkuda, aga kuna ettevalmistus oli siiski nii pikk olnud – tegelikult hakkas see ju praktiliselt 2 aastat tagasi esimeste ujumistreeningutega – siis ei suutnud loobuda ja starti minemata jätta. Oleks siis veel olnud kuskil lähiümbruses uus võistlus valida järgmise paari kuu sees, aga kuna täispikkasid triatlone korraldatakse vaid mõned üksikud võistlused ja need kah praktiliselt kõik enam vähem samal ajal, siis loobumine oleks tähendanud aastast ootamist – ja kogu pika aprillist augustini kestnud intensiivse ettevalmistustsükli vetsupotist allalaskmist. See tundus võimatu.

Peale võistlust otsustasin, et enne kui selg korda saab, ei ole mingit sporti! Sellega siis läkski peaaegu poolteist nädalat kuni viimasedki nähud kadunud olid. Järgmise pooleteise nädala jooksul enne Tallinna Maratoni, jõudsin kokku jooksma ainult viis korda – ja kõik korrad olid suuremal või vähemal määral tunda, et taastumine ei ole veel täielik olnud – ei olnud särtsu jalgades üldse, jooksmine oli raske ja vaevaline. Neljapäeval, peale neljakilomeetrist sutsakat olin täiesti kutu.

Stardieelsel nädalal käisin ka füsioterapeudi juures, et seljaprobleemist rääkida. Tema hinnangul pidid probleemid tulema seljalihaste lühenemisest. Venitamisega pidi loodetavasti paremaks saama. Lisaks masseeris ta jutu kõrvale mu selga nii kõvasti, et ausalt öeldes ei ole ma kindel, kumba ma eelistan, kas seljavalu või sellist massaaži.

Maratonist endast. Tegemist oli mu 25. maratoniga, seega natuke juubelilõhna juures. Tegelikult ei olnud ma Tallinna Maratoni aasta alguses endale üldse võistluskavasse võtnud, aga kui sain teada, et Markko plaanib seal oma esimest maratoni joosta, siis tegin plaanid natuke ümber, ei saa ju jätta kasutamast head võimalust teist inimest piinlemas ja kannatamas näha J

Hommik kõik tavapärane ja rutiinne – ei midagi erilist ega mainimisväärset. Kuna Markkol tegi põlv natuke muret ja minul ei olnud mingisugust ettekujutust oma võimekusest maratoni joosta, siis otsustasime alustada rahulikult 6 min/km tempos. Ja nii me tatsasimegi nagu kellavärk esimesed 30 kilomeetrit kuni teise tagasipööramiseni, kus läks mõlemal raskeks. Siiamaani olin vähemalt mina küll mugavustsoonis tiksunud. Tempo kukkus üsna järsult. Paari kilomeetri pärast oli joogipunkt, nagu muudeski punktides, võtsime ka seal rahulikult ja peale sealt lahkumist tundsin, et läks palju paremaks. Markkol vist mitte nii väga. Oli kõrvalt juba hingamisest kuulda, et oli raske. Jätkasin siiski koos temaga, kuna tegelikult ju kui ei ole lootust teha aega alla 4 tunni, või ei ole ohtu, et üle 5 läheb, siis mis aeg seal vahel on, on täiesti ükskõik. Seega niimoodi me vaikselt finiši poole tiksutasime, kuni ajaga 4:27:57 ka lõpuni jõudsime. Enne lõppu tekkisid säärelihastes krambihoiatused, aga päris krampi siiski ei läinud. Sama jätkus ka peale finišit tasuta õlle järjekorras, mille otse loomulikult pidi hoolimata väsimusest ära seisma.