Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Taliharja Vanakuri


Kuna viimasest postitusest on juba mitu kuud möödas, siis enne pealkirjas mainit ultrajooksu juurde siirdumist võtaks paari lausega kokku vahepeal toimunu.
Peale HaanjaUltra100 tundsin ennast nii füüsiliselt kui vaimselt natuke kurnatud. Põhjuseks vist natuke liiga tihedaks läinud võistlusgraafik. Võistlusi kus tahaks osaleda on ju nii palju... Seetõttu otsustasin mõneks nädalaks hoo maha võtta ja puhata natuke. Esimese kahe nädala jooksl käisin kokku ainult paar korda natuke sörkimas. Siis aga hakkas vaikselt tekkima igasugu erinevaid probleeme - põlvedes ja mitmes muus kohas hakkas igasugu erinevaid valusid ja niginaid-naginaid esinema. Sellepeale otsustasin, et aitab sellest jamast küll. Hakkasin jälle regulaarselt igapäevaselt trenni tegema ja kõik valud olid üsna varsti läinud. Tundub, et viimase kaheksa ultrajooksuaastaga on keha omastanud arusaamise, et normaalne on olla kogu aeg liikumises ja kui see ära lõppeb, siis on see piisavalt arusaamatu olukord, et sellele tuleb katkiminemisega reageerida. Paistab, et normaalseks funktsioneerimiseks peangi niimoodi igavesti jätkama. Mis on tegelikult täiesti ok
Olin küll mõelnud, et 2019 enam võistlusnumbrit rohkem ette ei pane ja tegelen ainult treenimisega, aga aasta lõpus ikka ei pidanud vastu ja osalesin Vana-Aasta Maratonil. Absoluutselt mingit plaani ega ambitsiooni ei omanud tulemuse suhtes, aga kuna treeningutel tundus olevat juba täitsa vinks-vonks minek, siis lootsin rahulikult ja probleemivabalt lõpuni veereda. See miskipärast ei õnnestunud üldse, lõpp  oli ikka pagana raske.
2020 aastaks mõtlesin endale välja uue väljakutse - joosta terve aasta jooksul iga päev vähemalt 30 minutit. Miks? Pagan seda teab :) Aga sellised asjad pakuvad pinget ja teevad elu huvitavaks. Või nagu ütleb Leivo - "aitab elada elusamat elu"

Taliharja Vanakurjal osalesin juba kolmandat aastat järjest, tegemist on ülilaheägeda võistlusega, mis on kindlalt fikseeritud minu võistlusgraafikusse ja millelt naljalt juba ei puudu. Üleeelmise aasta Taliharja märksõnaks oli pakane, sest öösel oli 13 kraadi miinust ja selle tulemusena kuivas mul rajal üks silm nii ära, et võistluse lõpuosa ei näinud sellega mitte midagi. Eelmine aasta nii külm ei olnud, aga selle eest oli kohati poole meetri sügavused hanged mis muutsid edasiliikumise huvitavamaks. See aasta aga ilmateade midagi sellist ei lubanud - mõned kraadid miinust ja isegi vihma, tuult, lund või muud huvitavat ei olnud oodata. Täiesti pehmoilm! Ja sellest oli tuline kahju, just keerulised olud olid senised Talikurjad meeldejäävaks muutnud. Aga sellest hoolimata ei ole jaanuarikuus öösel metsas 101 km midagi liiga lihtsat.
Seekordne võistlustrass oli tehtud Eesti-Läti piiri äärde. Start laupäeval 12:00 Lätist Korneti külast ja Eestisse jõudnuna edasi piki RMK matkarada kuni Karula Rahvuspargi külastuskeskuseni. Kokku 101km. Kuna ma ultrajooksudes tõuse kunagi joostes ei võta, siis sealne kuppelmaastik korrigeeris kohe algusest peale kindla jooksu/kõnni vahekorra. Horisontaalsetel pindadel ja allamäge joostes ei hakanud ennast liigselt tagasi hoidma, vaid lasin jalgadel ise tempo valida ja joosta nii nagu nad tahtsid. Kohati tahtsid kiiremini ja kohati aeglasemalt. Eestisse jõudnuna läks trass mõnusatele mööda Eesti-Läti piiri kulgevatele Paganamaa jalgradadele. Uskumatult mõnus oli seal joosta. Korduvalt mõtlesin, et just sellised hetked ongi need, miks ma seda kõike teen - ilus loodus ja mõnus pingevaba jooksmine mööda keerutavaid jalgradu tundes headmeelt iga hetke üle. 
Paganamaa vaatetornis oli esimene kontrollpunkt. Igast kontrollpunktist sai sellise seibi, mille kokkukogumisega moodustus komplekt, mis oli võistluse osalejamedaliks.
Seal avanes ilus vaade udusele Paganamaale
Ja edev inimene peab loomulikult võimaluse saabudes ka ühe selfi tegema

Mõned ajad edasi jõudsime "Tõe ja Õiguse" fimi võteteks ehitatud majadeni, kus tuli võtta ka üks korralik ülesküntud imeva mudaga tõus




Taluõues oli joogipunkt, kus täitsin kiiresti oma pudelid ja panin edasi.
Järgnes hulk kilomeetreid kruusateid ja siis mõni kilomeeter enne Eesti lõunatippu jõudmist pikalt piki piiri mineva kraavi porist kallast, mis andis hea vabanduse kõndimiseks. Tipus sai ka viimased pildid tehtud, sest telefon oli taskus oma elu hakanud elama, mille tulemusena ta omatahtsi tegi mitu kõnet ja saatis mõningad sõnumid. Ja selle kõige käigus sai ka aku tühjaks. 

Natuke veel edasi ja olingi poolel maal asuval kesklaagris kus sai ennast supiga tankida ja uuesti joogivarusid täiendada.
Sealt juhtusime lahkuma koos Tõnu Ilvesega, kellega jäime koos liikuma kuni lõpuni. Väga hästi toimiv koostöö oli, tema tugeva orienteerujana luges kaarti ja minu kellas olev rajafail parandas vajadusel vigasid. Ainult ühe mahapööramise magasime maha, miskipärast kell ei teatanud rajalt lahkumist ja ka Tõnu ootas seda natuke hiljem juhtuvat.
Tempo oli ultrajooksu lõpuosa kohta täitsa hea, tegime vahetevahel kõnnipause, aga neid siis vastavalt sellele kui emmal-kummal selleks vajadus tekkis. Samas oli minek mõnus, jalad püsisid pehme ja valuvabana.
75. kilomeetril oli viimane teeninduspunkt, kus eelinfo kohaselt pidi saama vett ja teed, aga suureks üllatuseks oli seal hulgem igasugu head ja paremat. Sai seal kuskil kümmekond minutit lausa istutud ja grillvorste näost sisse topitud. Igatahes tekitas täis kõht väga mõnusa tunde ja edasiliikumine jätkus juba sisseharjunud rütmis. 
Päris raskeks hakkas minema alles 5-6 kilomeetrit enne lõppu kui jaks otsa sai. Sellest hoolimata tegime siledamates lõikudes jooksusamme. Finišisse jõudsin ajaga 14:02:06, mis andis 68 startija hulgas 28. koha. ...mis oli üllatavalt hea, tavaliselt minusugune töllerdaja tabeli esimeses pooles ei figureeri.

Lõppu peab lisama selle võistluse üldsegi mitte vähetähtsa seiga, milleks oli üks Läti koer, kes stardis Kornetis avastas endas ultrajooksupisiku ja koos esimese otsa jooksjate ja ratturitega kogu 101km kaasa jooksis ning viienda kohaga lõpetas. Finišis oli ta igatahes kogu sellega kaasneva tähelepanu ja sardellidega väga rahul. Medali sai ka väljateenitult tunnustuseks. Järgmine päev toimetas korraldaja ta ilusasti tagasi.