Esmaspäev, 25. juuni 2018

Maraton EV100

Kuna mu aktiivsus siin blogis piirdub viimasel ajal ainult võistlusraportitega, siis nagu juba traditsiooniks saanud, kirjutan esmalt natuke sellest, mis on toimunud vahepeal.
...ja vahepeal toimunut võiks võtta kokku ühe sõnaga - motivatsioonikriis! Minu viimasel kaheksal vastupidavusrahvasportlase karjääris esimene selline. Vähemalt tõsisemas vormis esimene. Väljendub see kroonilises viitsimatuses trenni teha. Ja ega ei taha ennast vastutahtmist ka selleks sundida, sest kui asi selleni läheb, siis kaob fun ära, ning milleks siis üldse enam see kõik? Kui siiamaani olen pidevalt liikunud ühelt väljakutselt teisele ja tegevus on kogu aeg olnud mõtestatud ning sihipärane ja trenni ennast kunagi sundima ei ole pidanud, siis nüüdseks on selgunud, et Ironman Tallinn väljakutsena kahjuks minu jaoks ei toimi. See ei ole ikkagi see, mis sunniks hommikul kell kuus jooksutosse jalga tõmbama ja uksest välja minema. Olen juba kaks täispikka triatloni läbinud ja see formaat iseenesest ei paku mulle enam midagi. Ma tean, et ma olen seda suuteline läbima, aga enda tulemuse parandamine ei ole midagi sellist, mis kõrvad liikuma paneks. Muidugi oleks tore ujuda nagu Johnny Weissmüller ja sõita rattaga kiirestisti kui tuul ning võidelda Kona kohtade pärast, aga olgem ausad - ei ole mulle seda kiirusegeeni kaasa antud.

Minu sisemine mugavussportlane ei ole kahjuks kah nõus pulssi liiga kõrgele ajama. Üleüldse olen hakanud natuke oma triatloniharrastuse jätkumise suhtes kahtlema, see on minu jaoks siiski natuke liiga elitaarne ala. Ei ole valmis nii suuri summasid enda sportimishobi jaoks välja käima. Lisaks varustusele kuluvale on ka triatlonivõistluse osalustasud nii suured, et Ironman Tallinnal osalemiseks küsitud raha eest saaks käia kuskil Euroopas ultrajooksuvõistlusel ära (lennupiletid, osalustasu, ööbimine - kogu shabang - jääks ilmselt natuke ülegi). Hetkel on küll kindel plaan jätkata vähemalt järgmise aasta kahekordse ironmani katsetuseni, aga edasi näeb siis. Äkki on see selline formaat, mis paelub rohkem? Ja see fakt, et hetkel ootan IM Tallinnast tunduvat rohkem septembri lõpus plaanis olevat Poola mägiultrat peaks tegelikult ka paljugi ütlema.
Aga aitab sellest nutust ja halast - tagasi teemasse. "EV100 Maratoni" näol oli tegemist "Pärnumaa Võidupüha Maratoni" Eesti juubeliaasta eriväljaandega. Varasematel aastatel ei ole sellele üritusele veel jõudnud. Start oli pealelõunal Toris, kust rada kulges allapoole Pärnusse, tegi seal tiiru mere ääres ja lõppes kesklinnas Rüütli tänaval. Ilm oli tavapärane suvine - puhus tuul, mis oli hooti kuni 15 m/s, tibutas vihma ja oli üsna jahe. Ja kui puhub kõva tuul ning pool trassist läheb ühes suunas, siis on ju ainuvõimalik variant, et see tuul ka vastu on. Starti oodates hakkas üsna jahe, olin plaaninud küll seljas oleva kileka enne starti koos muude asjadega pakihoidu anda, aga selga ta igatahes jäi. Mikrofonist hoiatati, et Pärnus jõe ääres kipub vesi üle kallaste ajama ja võibolla tuleb jooksvalt trassi natuke muuta, aga õnneks niimoodi siiski ei läinud. Kell 15:00 lasti kahurist pauk ja panime üle silla minema. Kilomeeter peale starti hakkas jooksjate rivi laiali vajuma ja avastasin ennast kahjuks üksi tuult murdmas. Üritasin küll otsida selgasid kuhu varju minna, aga ei sobinud neist ükski minu tempoga. Paar kilomeetrit hiljem nägin eespool paarikümnepealist gruppi ja otsustasin teha väikese kiirenduse ja see kinni püüda. Maratoni joostes ei ole sellised vahespurdid küll mõistlikud, aga seekord oli see vajalik, tagantpoolt ühtegi nii suurt punti näha ei olnud. Saanud grupi kätte jätkasin selles kuni Sindini, hoopis teine asi oli niimoodi joosta. Tempo tundus küll nõksa kiirem kui oleks soovinud, aga üksinda tuulemurdmise tunde sain kätte siis kui vahepeal tossupael lahti läks ja uuesti grupile järgi jooksin, nagu sein oleks ees olnud. Sindis hakkas punt laiali lagunema, aga siis majade vahel ei olnud enam seda ka vaja. Jätkasin samasuguses 5:30-5:40 tempos kuni poole maani, kui rada Pärnu lähistele jõudes metsa suundus. Seal teistsugusel pinnasel hakkas vaikselt ka väsimuseilminguid jalgadesse tekkima. Olen küll maastikul piisavalt jooksnud, aga kui oled juba paar tundi asfaldil jooksnud, siis rütmimuutus teeb jalad vahest kangeks. Mida kilomeeter edasi seda raskemaks läks ja peale kolmekümnendat saabus sein. Selline kõrge oli teine seekord, kuidagi ei saanud üle... Ja kuna mugavussportlane võib jätta ilma südametunnistuspiinadeta ka seinast üle ronimata, siis väga ei pingutanud kah, sörkisin kõndimispausidega lõpuni. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, kui ikka on näha,et mingit head nahka ei tule, siis saab võistluse kiiresti ümber sildistada pikaks trenniks.
Kui poolel maal veel elu lill oli, siis tundus, et seekord võib isegi mingisugune parem aeg tulla, siis viimase kümne kilomeetri seasörgi tulemusena jäi tavapärane nelikolmkümmendkopikatega.