esmaspäev, 3. august 2020

Everesting Estonia


On 2020 varakevad. Teeme Rainiga Kiviõli Tuhamäel tuules, vihmas ja rahes mäetrenni. Millalgi ütleb Rain muu jutu sees, et siin võiks Everestingut teha. See hetk rohkem me sellest ei räägigi ja sinnapaika ta jääb. Mõned päevad hiljem kodus tuleb mulle see meelde, avan arvuti ja peale mõningast guugeldamist olen rikkam teadmise poolest, mis loom see selline üldse on ja mis veel tähtsam - jalgsi on see Eestis veel tegemata. Ega tänapäeval naljalt ei leia selliseid asju. Kuna see tundub asi, mis võib täiesti tehtav olla, siis võtan Rainiga ühendust ja otsustame millalgi suvel selle ära teha.
Kerime nüüd kiiresti ajas edasi esimese augusti hilisõhtusse. Stardist on möödunud 12 tunni ringis. Jooksen vaikselt jubamaeiteamitmes kord mäest alla. Vastu tuleb aeglaselt kepid käes üles rühkiv Rain, kes  palub edaspidi ignoreerida kõiki ideid mis tal pähe tulla võivad. Luban seda teha.
Tagasi asjade kronoloogilise järjekorra juurde. Üritust planeerides otsustame jätta selle esialgu saladuseks, meil on siin mitmeid, kellele sellise asja tegemine füüsiliselt probleemiks ei oleks ja kui keegi enne ära teeks, siis võtaks see jumet kõvasti maha. Ega ei ole kindel kas siis üleüldse seda käsile võtakski.
Planeerimise käigus loen läbi Everestingu reeglid. Tuleb välja, et ametliku tulemuse ratifitseerimisel kasutatakse Everestingu sooritamiseks kasutatava nõlva Strava segmenti ja loetakse selle läbimise kordasid. Kes ei tea, millega tegemist on, siis Strava on sotsiaalmeediarakendus sportimiseks ja segmendid on seal asuvad sportimisel enamkasutatavad lõigud, millega inimesed saavad võrrelda enda tulemust teiste samas kohas jooksnute või rattaga sõitnutega. Tuhamäe tõstukialuse tõusul on segment täiesti olemas, aga kahjuks on ta natuke alamõõduline, ehk ainult 71 tõusvat meetrit. Kuna planeerimisjärgus ma seda ei teadnud ja see selgus alles paar nädalat enne, siis otsustasime asja jätta nii ja lihtsalt rohkem teha. Kokkuvõttes pidi võtma tõusu 125 korda. Kordade lugemiseks on ülihea kasutada Polari GritX kella, mille HillSplitter funktsioon loeb läbitud tõuse ja laskumisi. Täpselt nagu oleks selliseks asjaks loodud. Kuna ka Rainil on sama kell, siis asja salvestamise mure on sellega lahendatud
Veel peab ära mainima Kiviõli Seikluskeskuse ja eriti Tõnu Valdmaa suure ja mitmekülgse abi ja toetuse eest. Kõik meie soovid täideti ilusasti ja sellega muudeti kogu üritus tunduvalt meeldivamaks. Aitäh!
Kuna juunis jooksin Soomes Nuuksio Backyard Ultral, siis enamuse kevadest tegelesin valmistumisega selleks. Peale Soomest naasmist oli Everestinguni aega natuke üle kuu ja see kulus suuresti ainult taastumiseks ja kokkuvõttes see kevad ja suve algus Everestinguks vajalikku mäetrenni jõudsin teha ainult üksikud korrad. Lootsin rohkem lihasmälule ja kannatamiskogemusele.
Viimased nädalad enne starti kui olime asja avalikuks teinud, hakkas üsna palju ka meediatähelepanu tekkima. Ja ausaltöelda kogunes seda võibolla isegi kriipsuke liiga palju, kaagutatakse ju tegelikult ikkagi peale munemist. Aga ei näinud ka suurt põhjust intervjuudest keeldumiseks.
1. augusti hommikul olime kümnest platsis, sättisime olme paika, andsime veel viimase stardieelse intervjuu "Põhjarannikule" ja hakkasime oma vertikaal-maniakaalse perfoomansiga pihta. 

Kuna mingit ajasurvet ei olnud ja ainuke eesmärk oli lõpetamine, siis sai nii üles kui alla liigutud säästva ja rahuliku sammuga. Päike paistis, aga õnneks puhus jahe tuul mis ei lasknud üle kuumeneda. Paar esimest tõusu tegime koos, aga siis läks Rain oma teed. Kui ülespoole liikusime peaaegu kogu aeg enamvähem ühesuguse tempoga, siis alla joostes tegi Rain oma pikkade jalgadega suure vahe kohe sisse.
Esimesed kümmekond tõusu läksid lihtsalt, aga kuskil viieteistkümnenda paiku hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud ja siis hakkas kohale jõudma selle ettevõtmise suurus ja mastaap, alles natuke üle 10 protsendi tehtud ja juba jalad üsna väsinud! Ja üle saja korra veel minna...
Üldiselt möödus laupäeva päev üsna ladusalt, oli mitmeid tuttavaid kes käisid kohal natuke kaasa elamas ja osad ka ronisid mõne korra kaasa. Oli isegi paar täiesti võõrast inimest kes tulid ja meiega mõned tõusud kaasa tegid. Vahepeal hakkas muret tegema vasaku jala väike varvas, mis muutus üsna valulikuks. Üritasin tossupaelu rohkem pingule tõmmata, et varvas laskumisel tossuninasse ei rammiks, aga abi ei olnud sellest suurt midagi. Vahetasin siis lõpuks sokid ära ja õnneks sellega ka probleem kadus.
Õhtupoolikul hakkas pead tõstma uus mure, nimelt oli tunda, et kandade alla hakkavad tekkima villid. Selle põhjuseks oli liigne kannalemaandumine allajoostes. Vältida oli seda seal väga keeruline, kuna eriti nõlva ülemine pool oli sellise ebamugava kaldega, et kannalemaandumise vältimiseks pidi varvast üsna palju allapoole painutama, aga pikemaajaliselt liikudes ja väsimuse kasvades kippus tehnika lagunema. Üritasin siis rohkem sellele keskenduda. Lisaks olid mu kasutatavad Altra Lone Peak tossud juba väga päevinäinud ja äravajunud taldadega. Olin planeerinud joosta Hoka Challenger ATR tossudega, aga nende pealised otsustasid taldadest lahkumineku protsessile nädal enne Everestingut kiirendatud käigu anda ja katki minna. Minu laiale jalale selliseks ürituseks sobivaid asendustosse Eestist nii kiiresti leida ei olnud võimalik.
Saabub öö ja läheb pimedaks. Tuhamäe kõrval olevas hostelis on käimas kellegi sünnipäevapidu ja meieni kostab vaheldumisi Patuse Poole ja Nancy aegumatuid šedöövreid. Kahel vertikaalmaniakil on nõlval hoopis teistsugune disko käimas. Aeglase tuikuva sammuga üles ja siis mõnevõrra kiirema juba kangeks muutunud jalgade poolt dikteeritud tantsusammuga alla. Üles. Alla. Südaöö paiku on mul tehtud natuke üle seitsmekümne tõusu. Rainil tunduvalt rohkem. Vaatan kella pealt kui palju mul üheks korraks aega kulub, siis üritan hapnikuvõlas ajuga midagi matemaatikataolist korda saata ja saan tulemuseks, et lõpuni on veel kuskil 13 tundi. See muudab meeleolu üsna mõrudaks, jaksu on jalgades järgi vähe ja allajooks muutub järjest valulikumaks. Õnneks on meie palvel sisse lülitatud nõlva valgustus ja see muudab asja natukesegi rõõmsamaks. Nagu näha järgnevalt pildilt, tekitasime me allajooksmisega nõlvale täiesti uue jalgraja. 



Mida hommikupoole, seda rohkem hakkab üleskõndides uni peale tulema. Tundub, et ka Rainil, sest vahest on tema kõvahäälsed haigutamised kaugele kosta. Õnneks allajoostes hakkab veri kiiremini ringlema ja uni kaob. Kuni järgmise tõusuni. Suvel pimedat aega kaua ei ole ja koos saabuva valgusega läheb meeleolu jälle heaks ja liikumine tunduvalt särtsakamaks. Rainil on lõpp juba lähedal ja hommikul 6:26 saabki 125 tõusu tehtud. Aeg 19 tundi kopikatega.


Minul täitub samal ajal 100 korda. Järgi on küll jäänud ainult 25 kordust, aga arvestades, et ühele kordusele läheb vastavalt väsimusastmele 10-15 minutit, siis niipea veel pääsu siit ei ole. 


Õnnitlen Raini, endal hapu nägu ees ja jätkan teekonda tipu poole. Varsti tuleb päike välja ja koos sellega hakkab palavaks minema. Tuul küll mõnevõrra jahutab, aga erinevalt laupäevast puhub ta teisest suunast ja kasutatav mäekülg jääb suuresti tuulevarju. Aga vähemalt kaob koos valguse saabumisega uni ja sellevõrra on olemine lihtsam. 


Varsti loobun üldse kordade lugemisest ja lõpuni jääva aja arvutamisest ning liigun üles-alla nagu robot. Rain on ju lõpetanud ja lõpuks ometi olen mäega kahekesi. Jooki kulub suurtes kogustes ja palun endale iga paari-kolme ringi tagant jahutuseks vett pähe valada. Üsna ootamatult jõuab kohale sajakahekümnes kord ja lõpp on juba päris käegakatsutavas kauguses. Viimane tõus otsustan stiilsemaks lõpetamiseks lõpu joostes teha, aga et spurt ikka veenev näiks ja tipuni väljapeetu oleks, lükkan jooksu algust edasi kuni kuskil viimase veerandiku alguses tunnen ennast piisavalt enesekindlalt, et julgen lõpu joostes ära teha. Aeg 25 tundi ja 9 minutit. 10764 tõusumeetri kättesaamiseks pidi läbima 95 km.



Fotod 2-7 Rene Kundla/ERR