Teisipäev, 21. november 2017

Pääsküla raba maraton

Haanjas joostud sajast kilomeetrist on nüüd kolm nädalat möödas. Kuna võistlus möödus üsna rahulikult ja pingevabalt, siis ei tundnud vajadust mingisugust pikemat puhkust teha.Jalad jäid seekord üsna terveks, juba peale finišit treppidest käimine oli võrreldes eelnevate kordadega palju lihtsam ja kaks päeva hiljem ei olnud enam kuskil mingit kangust ega väsimust tunda. Seetõttu puhkasin ainult kolm päeva ja jätkasin Transgrancanaria ettevalmistustega. See sisaldab siis kaks korda nädalas mäekorduseid, nädala sees lühem ja nädalavahetusel pikem. Olen juba vaikselt hakanud harjuma, et treeningu pikkust ei mõõda mitte läbitud kilomeetrites, vaid kogunenud tõusumeetrites. Maksimum olen praegu saanud kätte kahe tunniga 900 tõusvat meetrit. Ja samapalju ka siis langevaid. Üritan sellele iga korraga saja meetri kaupa lisa panna. Kui siiamaani olen rohkem kartnud allamäge jooksust tekkiva põrutuse mõjusid, siis hetkel see ei ole probleemiks saanud, pigem teeb rohkem muret pidevalt kangeks jäävad säärelihased. Seda tekitab tõenäoliselt lisaks ülesmäge rühkimisele ka kolmapäeviti Audenteses Kaido juhendamisel tehtav ÜKE ja lõigujooksud. Ja eks hommikused jõuharjutused annavad ka kindlasti lisa. Kõik see kokku ei ole tegelikult pikemalt jooksmiseks mahti andnud. Kui ainult välja arvata mõned korrad, millal olen koos Kerstiniga käinud tegelemas oma uue hobiga, milleks on GPS joonistamine. Kõige viimane taies:
Joonistamas oleme käinud koos Kerstiniga ning seetõttu sisaldab see kõndimispause ning ka jooksutempo on rahulikupoolsem. Kuna tegelikult peaks ultramaratoniks valmistudes vist natuke ikka pikemaid vastupidavustreeninguid kah tegema, siis otsustasin osa võtta Pääsküla raba maratonist - saab pika trenni tehtud ja tänu käesoleva rabamaratoni heategevale eesmärgile ka mõne karmavõla loodetavasti kustutatud.
Mingeid ajalisi, kohalisi või tempolisi eesmärke endale ei seadnud - plaanisin rahulikult asja läbi tiksuda. Kohe peale starti esimestel kilomeetritel oli tunda, et jalad on tänu intensiivsetele treeningutele rasked ja krampis. Lasin tempo alla kuni 6 min/km, aga ega palju lihtsamaks ei läinud. Kuna taganeda ei olnud kuhugi, siis jooksin selle tempoga edasi. Õnneks püsis olukord esimene pool stabiilne ja ei läinud ei halvemaks ega paremaks. Kokku koosnes distants kümnest 4,2 km ringist ja raskemaks hakkas minema vaikselt kuuendal ringil. Väsimus ja kangus jalgades suurenes vaikselt igal ringil kuni kaheksandal oli asi nii kaugel, et otsustasin jalgade hoidmiseks hakata kõndimispause sisse tegema. Hirm vigastuste ees on suur - on ju Transgrancanariani kolm kuud ja praegu põhjaladumisajal ei taha millegagi riskida. Niimoodi tegin kõndjooksu kuni poolteist kilomeetrit enne lõppu nägin, et Ulvi hakkas ohtlikult lähedale jõudma ning viimase surtsu sörkisin siis natuke tempokamalt. Kokkuvõttes aeg 4:33:54.