Kolmapäev, 8. september 2021

Swisspeaks 360 - dnf

Kõigepealt MIKS teema. Väga habras jää käimiseks... MIKS üldse midagi teha? Ja kui teha, mis on piisav? MIKS üks hetk tundub, et tavalised asjad enam ei piisa ja on vaja teha midagi ebatavalist? Midagi mis viiks mugavustsoonist kaugemale välja kui ükski asi seda varem on teinud. Nii kaugele, et mugavustsoonist ei ole isegi mälestust ega lõhna alles. Ja kas selle MIKSi niimoodi otsimine on midagi mis tegelikult üleüldse oluline oleks ja kas selle leidmine annab midagi või viib lihtsalt uute MIKS küsimusteni? Ja kas see on üleüldse vajalik? ...ja võimalik?  

Igaljuhul...

Saabusin Šveitsi 2 päeva enne starti. Plaanis oli ühe päeva täielikult lebotamiseks kulutada. See plaan aga läks vett vedama, sest varustust sorteerides selgus, et pealambi akude laadija on katki ja vaba päeva kulutasin selle hankimiseks.

Kes on huvitatud Swisspeaks360 varustusest, siis siin see on


Ja kui kedagi veel täpsemalt huvitab, siis võib privaatselt nimekirja küsida. Sellest kraamist osa läks selga ja seljakotti ja osa nn "follower bag'i", millele baasides ligi pääses. Baasid asetsesid keskmiselt 50km vahedega ja kott rändas peale sinu lahkumist ette järgmisesse baasi ootama.



Kuidas tulla oma peas toime faktiga, et sul on nüüd vaja minna ja läbida 367 kilomeetrit ja 26000 tõusumeetrit väga rasket maastikku Alpides? Mida rohkem sellele mammut-distantsile mõelda, seda hirmsamaks muutub. Aga kui jagada see ajule ära väiksemateks ja arusaadavateks osadeks, siis ei tundu enam üldse nii hirmus. Nii ma siis võtsingi iga baasi vahet täiesti eraldiseisva võistlusena. Isegi kella nullisin alati ära ja hakkasin otsast pihta. Üritan ka oma võistlusraporti esitada samamoodi, aga pean juba ette nentima, et kuna kogu kulg toimus otsekui ühes pikas ja segases unenäos, siis täiesti vabalt võib olla, et midagi on ununenud või on mõni osa kirjeldusest hüpanud kuhugi valesse kohta.



Start oli pühapäeval kell 12:00 päeval Oberwaldi linnakesest. Olles näinud nii hommiku kell 4:00 starte kui õhtul kell 23:00 starte, peab mainima, et väga viisakas kellaaeg. Saab hommikul rahulikult tegutseda ja samas ei pea mõttetult tervet päeva ootama. Stardi oli jahedavõitu. Jäine tuul puhus ja hakkas nagu vihmale sättima. Soojapesupluusi ja t-särgi väel hakkas külm ja seljakotist rändas selga ka kilekas. Esimesed kaks tõusu olid "ainult" tuhandesed. Kukepea! Ma söön tuhandeseid hommikuks! Niisugused mõtted käisid peas kui neid võtsin. Teise laskumise alguses oli kõigepealt paarisajameetrine vertikaalne sein alla. Seal kohatud poolakas räägib kuidas ta mõni aasta tagasi osales Swisspeaksil koos abikaasaga kes sealsamas ka katkestas kuna vihma sadas, oli libe ja sealt alla ta ei saanudki. Olevat tagasi läinud. Alla joostes hakkab ka põlv järjest kangemaks minema. Seetõttu on natuke keeruline tehnilisemaid kohti joosta, sest jalga on natuke raske üle juurikate tõsta. Alla jõudes on ootamas teine teeninduspunkt, kus on ka esimene cut-off määratud. Selline üsna tihke teine. Olen ainult tund aega sellest ees. Aga kuna ma tean, et mu selja taga on vähemalt kolmandik startinutest, siis väga ei muretse. Mägiultratel on esimene cut-off tihti pingelisem, selline "aganate mahakorje" aeg. Siis pärast korraldajatel natuke lihtsam kui need kes niikuinii ei jõua kaugele, juba alguses maha noppida. Edasi algab ka esimene tõsine ronimine. 1500 meetrit tõusu. Minek muutub järjest keerulisemaks. Üles jõudes jalad juba natuke tudisevad ja arusaamine, et ma selliseid tõuse pean veel peaaegu nädala siin tegema, täidab pea suure kahtlustelainega. Üles jõudes on pimedaks läinud ja pealamp rändab kotist pähe. Liigume edasi mööda mägede tippe, harjasid ja kurusid. Kohati kohtades kus teed ei olegi ja edasiminek on tähistatud ainult lippudega. Vahemärkusena peab mainima, et kogu rada on ülihästi tähistatud. Punased lipud on peaaegu terve raja ulatuses 300-400 meetriste vahedega. Imetlusväärne ja hiiglaslik töö on ära tehtud! Ühel vahepealsel kurule üles ronimisel on nurk lõpus nii suur, et tossuninade surumine kiviklibusse allalibisemise vältimiseks läheb päris keeruliseks. Aga allpool haigutab pikk kukkumine... Väga ebameeldivad hetked on sellised. Ma ei karda küll otseselt kõrgust, aga kuramuse ebamugavaks teeb olemise. Selliseid olukordi oli võistluse jooksul veel korduvalt. Mingi hetk jõuame laskumiseni mis on nii järsk, et julgestuseks on pandud köis. Võtan köiest kinni ja hakkan alla ronima. Kui kaks kolmadikku ronitud, jõuab üleval kohale järgmine, kes otsustab ka kohe allapoole tulemisega alustada ja hakkab köit jõuga sikutama külje suunas endale sobivamasse kohta. Mina seda kohe ära ei reageeri ja selletõttu ei jõua ka jalgdega piki seina külje suunas kaasa liikuda ja keerdun küljega vastu kaljut ja jään sinna köie külge rippuma. "F... off!" röögatan üles poole. Selle peale jäetakse köis rahule ja saan turvaliselt alla välja ronida. Kogu pikk mäest laskumine kokku on 15 km kestev ja muutub järjest laugemaks. Suur osa läheb piki alpiaasasid, aga sealne pinnas on nii konarlik, et ilma jalgu murdmata on raske joosta. Mingi hetk läbime Chäserstatti teeninduspunkti, aga sellest puuduvad mul igasugused mälupildid. Jõudes 50 kilomeetril esimesse baasi Fiechi linnakeses võtan oma koti ja lähen istun suurde saali sööma. Seal mul plaanis veel magada ei ole. Panen oma laadimist vajavad vidinad laadima, söön kõhu täis ja vahetan sokid ning tossud. Jalanõudest olin plaaninud kasutada Swisspeaksil kahte paari: Hoka Speedgoate ja Altra Lone Peake. Mõte oli roteerida neid ja iga baasivahe erinevaid kanda. Erineva olekuga tossud pidid idee poolest tagama mõningase erisuse astumisel ja sellega koormama jalgu erinevalt. Aga kuna ma oma põlvejamadega olen üsna suuresti minetanud oma allamäge jooksu tehnika ja sisse on tulnud liigne pidurdusmoment, siis sellega kippusid varbad esimesena kasutuses olnud Hokadel liigselt tossuninasse rammima. Üritasin seda hoida ära paelu kõvemini kinni sidudes, aga selle tulemusena hakkasid jalad paelade alt natuke valutama. Edasi läksid jalga Altrad ja püsisid seal kuni lõpuni, nendega sellist probleemi ei olnud.


Fiechist lahkudes ootas kohe ees tõus mis oli suurem kui elu. Ega mul ausaltöelda mingeid mälupilte selle kohta praegu küll ei ole. Ka järgnenud laskumine koos uue tõusuga on kadunud üleüldisesse unenäotaolisesse sigrimigrisse. Meeletult ilusad vaated segatuna suure väsimusega mis kohatiselt tekitas lootusetusetunde eesootava ebaloomulikult suure distantsi kohta. Aga vahetevahel andis väsimus natuke järgi ja niimoodi oligi tunnetel pidev uperpallitamine, mis vaheldus "täitsa pekkis, ma ei suuda seda kunagi lõpuni teha" ja "käkitegu, ma teen selle mängeldes ära" vahel. Päeval paistab ka päike ja temperatuur muutub üsna soojaks, tunnetuslikult nii 25 kraadi kanti. Üleval mägedes on küll jahedam, aga orupõhjast hingab kuuma vastu. Kuna stardipäev on jahe ja pilves olnud, siis loomulikult on ka päikesekreem ning nokats follower bag's ja põlen korralikult ära. Vahepeal on päris tore teeninduspunktikogemus Giw'is, kus lisaks muule ka õlut pakutakse. Viimane laskumine enne Eistenis asuvat baasi on eriti vastik. Järsk laskumine juurikase metsa vahel, kus teerada vahest väga ära kaduma kippus. Juurikate tihedus oli selline, et vahetevahel tundus neid mitmete kihtidena üksteise peale kuhjunud olevat. Eistenisse jõudes oli täitunud 100 km ja väsimus oli suur. Lisandunud oli nüüd ka uni, olin kokku liikumises olnud üle 30 tunni ja võtnud juba 7200 tõusumeetrit. Baasis kõigepealt sõin kõhu täis, panin pealambi akud ja kella laadima ja läksin magama. See toimus suures võimlas mattide peal. Olin planeerinud magada 2 tundi. Edu cut-off aja ees oli piisavalt suureks kasvanud, et sain endale seda lubada. Ja kuna edaspidi muutusid cut-offid järjest lõdvemaks, siis sain südamerahuga suure osa olemasolevast ajast ära kasutada. Ärgates vaatasin telefonist kella ja nägin, et olen kogu planeeritud aja peaaegu täis maganud, või vähemalt mu unesegane pea arvas niimoodi, sest peale mõningast asjade kokkupakkimist ja riietumist avastasin, et tegelikult olin maganud vaid tunni. Proovisin siis uuesti uinuda, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Iga viie minuti tagant ärkasin ja vaatasin kella. Kui pool tundi oli möödunud, siis sai mul sellest kõrini, sõin veel natuke, jõin kohvi ja asusin jälle teele.



Eistenist algas järjekordne tõus. Õue minnes oli alguses selline natuke tudisev tunne peal. Oli võistluse teine öö ja temperatuur märgatavalt langenud. Olemine oli siiski üllatavalt värske. Poolteist tundi und oli imesid teinud. Järgmisel laskumisel asetses Grächeni teeninduspunkt, kus oli söögisaali põrandal juba mitmeid magajaid näha. Sealt edasi hakkas rajaäärne magajate hulk pidevalt kasvama, unevõlg võttis võimsust kõigi üle. Ka minul hakkas Augstbordpassi poole ronides haigutuste laius järjest suuremaks muutuma. Mida kõrgemale jõudsin, seda aegasemaks muutus ülesronimistempo ja seda suuremaks uni. Hõreda õhu tõttu lõõtsutasin nagu auruvedur. Kuskil 2700 meetri peal oli uni juba nii hull, et jäin käies pidevalt magama. Õnneks reageeris mu keha sellele seismajäämisega, mitte kuhugi teelt välja kõndimisega. Lõpuks jõudsin otsusele, et pean lühikese uinaku tegema, muidu ma ei jõuagi tippu. Nii kõrgel aga taimestikku peaaegu ei kasva ja ainukese magamiskohana paistis sobiv üks teeäärne sileda pinnaga kivi. Panin siis oma kilekale veel kotis olnud sulejope peale, tõmbasin mõlemad kapuutsid pähe, võtsin koti seljast ja panin peaaluseks ning hetsin pikali. Hakkasin mõtlema sellele, et äkki peaksin telefonis äratuse helisema panema ja järgmine hetk tundsin, et mul on väga külm. Olin magama jäänud enne kui suutsin seda mõtet lõpuni mõelda. Õnneks piirdus uni 15 minutiga. Kiiresti ronimist jätkates sain ka lõdinast lõpuks lahti. Kui lõpuks tippu hakkasime jõudma, siis tuli ületada ka ebameeldivalt viltuse lumevälja ja saabusin tipus asuvasse mägihütti. Sisse minnes lõi vastu leitsak, tuba oli väga palavaks köetud. Elektrivalgustust ei olnud, ja ainuke valgusallikas oli inimeste pealambid. Tuba oli paksult inimesi täis tuubitud ja millegipärast rääkisid kõik omavahel sosinal mis tekitas natukese kummalise sünge meeleolu. Varsti nägin ka selle põhust, kogu põrand oli täis magavaid inimesi ja liikudes tuli hoolega vaadata, et kellelegi peale ei astu. Surusin ennast ühe laua taha pingi otsale ja sõin-jõin. Aga ropp uni tikkus kogu aeg peale. Otsustasin, et õues on liiga külm magada ja surusin ennast laua alla inimeste jalgade vahele magama. Põrand oli sulanud lumest ligane ja ärgates külg märg. Jõin kohvi, täitsin oma joogipudelid, haarasin veel midagi hambusse ja läksin välja. Kahjuks ei olnud uinak kuidagi olukorda paremaks muutnud. Raske uni surus laugudele kui mööda jalgrada allapoole liikusin. Niipalju kui võimalik üritasin joosta, et verd kiiremini liikuma saada ja und maha raputada. Aga sellest hoolimata vajusin järjest rohkem une ja reaalsuse vahepealsetele aladele. Raske oli aru saada kus ma olen ja mida teen. Vahepeal avastasin, et olin hakanud mõtlema endast kui kolmandast isikust ja läbi käisid mõtted teemadel "mis kurat tal viga on, et ta nii unine on, magas ju just kaks korda" Enda õigesse aeg-ruumi paigutamine muutus järjest keerukamaks. Kui vahepeal rajatähistusel suurem vahe sees oli, olin kindel, et olen poolunes kuhugi valesse kohta läinud. Kontrollisin telefonis olevast kaardirakendusest oma asukohta ja õnneks olin siiski rajal. Aga sain aru, et pean veel magama. Tegingi siis samas raja kõrval heina sees ühe uue 15 mnutise uinaku. Edasi liikudes oli näha, et ma ei olnud kaugeltki ainuke sellise probleemiga maadleja, raja ääres oli pidevalt magajaid näha. Jõudes Bluömatti linnakesse magasin teeninduspunkti põrandal järjekordse paarikümneminutilise uinaku. Kui minema asutasin, oli lootused suured, olin ju teinud öö jooksul juba neli uinakut ja no lõpuks pidi see mõjuma hakkama ...aga ei hakanud. Peale pooletunnist tuikumist hakkas lootusetuse tunne tekkima - palju siis peab magama enne kui piisab! Põhimõtteliselt kukkusin külili tee kõrvale nii, et jalad endiselt rajale jäid ja magasin veel 20 minutit. Peale seda ärgates oli väljas juba peaaegu valgeks läinud ja lõpuks ometi tundsin, et uni on läinud. Koos sellega ärkasin ka sisemisest letargiast ja käegalöömismeeleolust ja tundsin end täis tegevuskihku. Hakkasin tempokalt edasi üles rühkima. See oli tore aeg, päike tõusis, loodus oli ümberringi hingematvalt kaunis, mina tundsin ennast hästi ja värskena nagu oleks just äsja startinud ning tegin head tempot. Arvutasin peas cut-offe ja oma rõõmuks sain aru, et hoolimata magades kaotatud ajast, olin endiselt võistluses sees ja ohtu väljakukkumiseks väga ei olnud. Tõusumeetrite poolest olin oma rekordi sellega juba löönud, neid oli kogunenud 11600. Aga see ei olnud veel isegi pool...
Grimentzi baasi jõudes otsustasin magada seekord tunni. Cut-off ei olnud küll väga lähedal, aga kartsin, et järgmine öö hakkab jälle uneralli pihta ja ei uskunud, et 2 või isegi 3 tundi seda kuidagi väga muudaks. Sõin jälle nii enne kui pärast magamist, see aitas taastada suuremat kaotatud kalorite hulka. Kohvi pastale veel lisaks otsa ja edasi. 



Grimentzist lahkudes oli jälle olemine heaks ja energiliseks muutunud. Jõud on tagasi ja olen jälle valmis edasi liikuma. Ega vahepealsest jälle midagi väga ei mäleta. Oli öö, aga uni enam mitte nii painav kui eelmine. Inimene harjub kõigega, ka unepuudusega. Siiski paar uinakut pidin ikka öö jooksul tegema, aga need sain seekord teeninduspunktides tehtud. Olin liikumas hea rütmiga, söök läks ilusasti sisse, üles liikusin tempokalt keppidega raiudes ja alla joostes oli tempo vastavalt raja tehnilisuse astmele. Kui jõudsin Col de la Meina kurule, siis sealt avanes ka vaade Grande Dixense tammile, mille all olevas hotellis oli järgmine baas. Grande Dixense tamm on Euroopa kõrgeim tamm ja üsna muljetavaldav vaatepilt. Aga sinna jõudmine võttis aega palju - kõigepealt läks rada täiesti vales suunas mäest alla, natuke piki mäekülge ja siis viimane taevatrepitõus baasi. Seal juba kindlaks kujunenud rutiin - kõigepealt tossud jalast ja plätud jalga, et jalad saaksid võimalikult palju õhku. Siis asjad laadima, eriti pealampide akud vajasid maksimaalselt pikka laadimist. Edasi söök, magamine ja siis jälle söök koos kohviga. Siis asjad kokku ja minekut. Magasin seekord kaks tundi. 



Lahkudes oli tunne hea nagu alati baasist lahkudes. Läbitud oli juba 190 km, see tähendas üle poole. Nüüdseks olin muutunud lõpetamise üle üsna veendunuks juba. Nägin, et sellise tempoga liikudes püsisin ilusasti cut-offide ees, sain piisavalt magada ja seejuures ei pidanud liigselt kiirustama. Mõned ajad peale algust tõusin Grand Desert platoole. Väga eriline koht, nagu kuskil teisel planeedil oleks. Igasugune taimestik puudub, on ainult kiviväljad siniroheliste tiikidega seal vahel. Kohati varjulistes kohtades ka määrdunud lumelaigud. Nii üles kui allaronimised olid ka seal väga kivised. Kohati kippusid need kivid ka liikuma ja ronimine tekitas pidevat närvikõdi ja mõningast muret altpooltulijate suhtes. Kui mõni lahtine kivi oleks kukkunud, siis oleks see allpool ai-ai olnud.
 

Öösel hakkasime järjest rohkem liikuma koos Shane'iga. Shane oli USA'st osalema tulnud ja me põrkasime rajal kokku tihti. Seda seetõttu, et ülesmäge minnes olin mina kiirem ja allamäge sai jälle tema mind kätte. Seda kusjuures juhtus pidevalt veel ka paljude teistega. Shane torkas silma selle poolest, et tal oli keppideks kaks puuroigast ja kindad olid suured pärlmuttersinised paksud kummikindad. Kui küsisin talt puidu eeliste üle võrreldes süsinikkiuga, siis tuli välja, et tema varem ei olnud elu sees keppe kasutanud ja kuna ta kohe võistluse alguses jooksis oma jalad sodiks, siis arvas nendest kasu olevat. Kõik teised ju kasutasid keppe. Ja sinised kummikindad pidid olema merekalastuskindad, mis on väga soojad ja veekindlad. Koos jooksmine muutis edasiliikumise tunduvalt meeldivamaks. Jutustamise vahele ei märganud kella palju vaadata ja aeg ning kilomeetrid lendasid kiiresti. Hommikupoole ööd korjasime endaga Cabane De Mille mägihütist veel kampa ka Paolo Itaaliast. Paolo rääkis palju igasugu võistlustest kus ta osalenud oli, vahepeale aina mainides, et ega ta tegelikult ju inglise keelt ei oska. Paolo oli eriline selle poolest, et puhkepeatused veetis ta punast Marlborot tõmmates. Kolmekesi jõudsime alla La Douay linnakesse. Oli hommik ja päike oli kohe varakult seniiti ennast virutanud. Palavus hakkas järjekordselt võimust võtma. Käes oli juba võistluse neljas päev ja tunne selline, et kogu maailm koosnebki ainult Šveitsi Alpidest ja edasiminekust. Unest, ronimisest ja laskumisest. Ainuke välismaailmaga siduv asi olid need hetked kui baasides Evelinile helistasin. Samas viimaste päevadega olid raskused muutunud palju talutavamaks kui nad olid olnud teisel päeval. Nurgad olid ümmarguseks lihvitud, sees oli hea edenemisrütm. Teadsin juba täpselt kui palju pean magama, kuidas sööma ja jooma. Linnast läbi minnes avastasime ühe just avatud kioski, kus müüdi jäätist. Oi milline tsivilisatsiooni maitse see oli! Milline vaheldus sellele lõpmatule pasta, šokolaadi ja küpsiste hulgale mis näost sisse oli nelja päevaga aetud. Vahepealsed vaheldused oli ainult kahes kohas pakutud kohaliku rahvustoidu raclette näol. Tegemist on spetsiaalse juustuga, millel ülemine kiht sulatatakse spetsiaalses rakenduses ja siis see sulanud kiht ühele pooltoorele keedukartulile peale kraabitakse. Miks see kartul pooltoores peab olema, seda ma ei tea. Aga oli mõlemas kohas kus seda pakuti - tegemist võib olla muidugi ju ka kokkusattumusega ja tegelikult ei pea kartul pooltoores olema.

Natuke linnakesest tõusu ja jõudsime Champexi teeninduspunkti. Seal sõime - jõime. Paolo tegi ühe suitsu ja siis läksime edasi. Palavus hakkas muutuma järjest painavamaks ja Fenetre d'Arpette  kurule mineva tõusu poole suunduv tee läks mööda kanjoni põhja kus õhk ei liikunud enam üldse. Hoolimata päevasest ajast hakkas järjest rohkem hallukaid tulema. Kui mingil määral oli neid olnud natuke ka eelnevatel päevadel, siis nüüdseks oli igasugu asju näha juba praktiliselt igal pool kuhu vaatasid. Pidevalt tabasin ennast mõtlemast - et ma ei räägi teistele sellest autost (majast, loomast jne) seal eemal, sest seda tegelikult ei ole olemas. Kui rajatähistuse punane lipp on allapoole lontis ja moodustab sellega eemalt vaadates punase kolmnurga, siis ei ole vaja teistele öelda, et "vaadake, keegi on siia miskipärast pannud orgi otsa torgatud päkapiku"

Aga tõus läks järjest raskemaks ja järsumaks. Paolol oli kõige rohkem jõudu jalgades ja libises vaikselt eest ära. Shane'il oli raske hetk ja jäi järjest rohkem maha. Mina seal kuskil keskel ülespoole rühkides hakkasin JÄLLE laiade haigutustega tegelema. Kui mööda mäekülge ülespoole keerutav jalgrada oli jõudnud kohani, kus madalalt kaljust eenduv kivinukk oli jätnud selle alla tühja koha kuhu päike peale ei pääsenud, otsustasin korraks jälle silma kinni panna. Kui ärkasin, siis oli higine ja hingeldav Shane just minuni jõudnud. Jätkasime edasi jälle koos. Vahetult enne tippu muutus tõus praktiliselt seinaks. Kõik oli täis lahtiseid suuri kive, mille vahe oli täidetud püdela killustikulaadse pudruga kuhu oli väga raske jalgu haakida. Raske oli aru saada, kust minema peab. Mitu korda ronisin ummikusse kust edasi ei saanud ja edasi minekuks pidi natuke tagurpidi tagasi ronima. Üks hetk hakkasin tundma vasaku jala reiepealsel valu. Ülespoole astudes oli veel enamvähem tunne, aga kui vahepeal pidi sammu allapoole tegema, siis lõi vasak reiepealne tuld välja. Üles jõudnuna oli näha, et teisel pool on samasugune kivilasu, millest me just olime suure vaevaga üles roninud. Proovinud paar sammu alla minna, oli valu järjest tugevam. Katsetasin reie rõhksidemega kinnitõmbamist, aga ka see mingit efekti ei andnud. Ei saanud enam vasaku jalaga ühtegi sammu alla teha. Ainuke võimalus üle selle kivilasu allasaamiseks oli maha istuda ja istukil minema hakata. Kui laskumisnurk lõpuks laugemaks hakkas minema ja isegi mingisugune tee hakkas tekima, siis sealt sain hakata vaikse tibusammuga alla minema. Shane otsustas laskumisel, et jääb minuga ja aitab mind alla. Üritasin teda küll veenda, et minu pärast seda tegema ei pea ja küll ma lõpuks alla siit saan - mul on süüa, juua, paksemad riided ja pealamp varuakudega kotis olemas, siis see jäi kurtidele kõrvadele ja koos minuga ta ikkagi katkestas. Allatulek võttis meil aega umbes kuus tundi ja peab ütlema, et sellist hulka hallukaid nagu ma siis õhtuhämaruses nägin, saab endale tekitada vaid tugevatoimeliste droogide abil.

Tunded peale katkestamist on olnud väga segased. Ühelt poolt 240 kilomeetrit koos ca 19000 tõusumeetrigaon üsna respektaabel tulemus ja oma senisest kilometraazi ja tõusumeetrite rekordist väga suures koguses üle. Samas aga ma tean, et ilma vigastuse tekketa oleksin ma suutnud selle lõpuni teha. Ma olen selles täiesti kindel. Vigastuse tekitas suure tõenäosusega ikkagi see kardetud parem põlv. Saatuslikuks ei saanud ta seetõttu, et ei oleks mägesid vastu pidanud, aga seetõttu, et kogu aja üles ja alla liikudes ma instinktiivselt hoidsin teda suurematest põrutustest ja pingutustest. Ehk siis vasak jalg tegi rohkem tööd ja lõpuks lihtsalt läks selle peale rikki.

Mis ma kaasa võtan? Teadmise, et sellised asjad on need, mida ma tahan ka tulevikus teha. See on hoopis midagi muud kui "lihtlabased ultrad". See ei ole võistlus, see on elusündmus. Ja selliseid sündmusi tahan ma veel kogeda.






Kolmapäev, 14. juuli 2021

Mäelaager Alpides Chamonix oru nõlvadel

Kokkuvõttes 6 päeva statsid:

- 129,85 km

- 10412 tõusumeetrit

- Tõusudel ja laskumistel veedetud aeg 32:36:02 

- Mõõdetamatu ja numbrites väljendamatu hulk positiivseid emotsioone ja hingematvaid vaateid

Töö Swisspeaks360 nimel edeneb plaanipäraselt. 

Rohkem juttu ei ole mõtet kirjutada, fotod annavad asja edasi sada korda paremini kui mina seda suudan kirjeldada.



















Esmaspäev, 7. juuni 2021

Tour De Väinameri

 


Kui kevadel Raili ja Rain tegid joostes Saaremaale ringi peale, siis seda jälgides läksid mõtted uitama igasugustele erinevatele asjadele millele võiks joostes ringi peale teha. Aga enamus mõtteid lõppes tõdemusega, et kas see on liiga igav või tuleb ring liiga väike, et nö sündmusena väga pinget pakuks. Või liiga suur, et käesolevasse aastasse ära mahuks. Ja käesolev aasta on Swisspeaks360 aasta, see tähendab, et kõik ülejäänud asjad peavad seda eesmärki toetama. Vähemalt pean ma suutma endale selle mõtte niimoodi maha müüa. Kui mingi hetk jõudsin peas selleni, et tegelikult on Eestis lisaks järvedele olemas ju ka meri - Väinameri. Ja saared selle ümber on piisavalt hästi paigutunud, et kasutades praame, saab väga ilusasti ringi peale teha. Kahju ainult, et Vormsi ja Hiiumaa vahel regulaarliiklust ei ole. Kui oleks, siis saaks ka Vormsi sisse võtta. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda rohkem mõte meeldima hakkas. Ja niisama jooksmisest veel ägedam tundus mõte see mingis vormis võistlusena teha. Sest siis tuleks lisaks niisama jooksmisele sisse veel praamide faktor mis annab juurde väikese võimalusi erinevaid taktikalisi plaane teha. Kui hakkasin planeerima stardi/finiši asukohta ja ringi suunda, siis sai kohe selgeks, et Hiiumaa ja Saaremaa vahelise liikluse hõreduse tõttu ei saa seda jätta kuhugi ringi keskele. Igasugune mõte kaob ära kui keset ringi enamus osalejaid Sõru või Triigi sadamasse praami ootama jälle koguneb. Seega jäi ainuke võimalus seda praami stardina kasutada. Suuna määramisel tuli arvestada, et kui päevase praamiga üle minna, siis mõlemat pidi jäi viimasele mandrile minevale praamile jõudmiseks üsna vähene aeg, mis tähendas seda, et alguse pidi tegema tavapärasest keskmisest töllerdamistempost kiiremini. Kuna päripäeva minnes oli viimasele reedesele mandrile suunduvale praamile jõudmiseks vaja kiiremini joosta kui vastupäva, siis jäigi suunaks niipidi, et start tuli Hiiumaalt Saaremaale suunduvas praamis ja selleks, et jõuda viimasele mandrile minevale praamile, pidi ca 54 kilomeetrise vahemaa selleni läbima kuue tunni ja kahekümne minutiga. Selleks, et lisada sündmusele veelgi seikluslikkust, sai reeglitesse pandud nõue olla kogu ürituse kestel täiesti autonoomne, ehk siis ei tohi kasutada saateautosid ja muud taolist. Kasutada võib varude täiendamiseks ja magamiseks ainult selliseid võimalusi, mis on avalikult kättesaadavad ka kõigile teistele. See tähendab seda, et eelneva planeerimisega pidi läbi mõtlema ja kaardistama oma potentsiaalsed vajadused ja võimalused nende vajaduste täiendamiseks.

Aga olgem ausad, ultrajooksuvõistlusi on Eestis hetkel juba liiga palju ja ka ise ei leiaks hetkel energiat ning tahet, et uus täismõõtmetes avalik võistlus regamiste, igasuguste lubade taotlemise ja kõige muu taolise mudruga korraldada. Ja ega ei taha olemasolevatelt võistlustelt osalejaid ka ära näpata. Seega tutvustasin ideed eraviisiliselt sellistele jooksusõpradele kes minu teadmist mööda võiksid taolisest asjast olla erutatud. Ja nemad omakorda tutvustasid veel mõnele ja saigi kokku 10 osalejat. Ainukese organiseerimistööna hankisin Sportrecist kõigile GPS träkkerid külge. See lisas põnevust kui sai telefonist vahest vaadata teiste asukohta.

Reedene stardipäev oli mul endal täieliselt masendav. Põlv oli otsustanud ennast järjekordselt vett täis imeda ja kangeks minna. Ja seda nii palju, et isegi kõndida oli ilma lonkamata keeruline. Jooksmisest ei olnud mõtet unistadagi. Tark inimene oleks sellel kohal ka asja katki jätnud. Aga kuna mina seda ei ole, siis otsustasin minna ja proovida vähemalt esimese päeva ära. Ei olnud mitte kuidagi võimalust mitte minna.

Kogunesime reedel Hiiumaal Sõru sadamas ja seilasime 15:30 praamiga Saaremaale. Seal ootas meid ka Raili ja oligi start. Tegime Triigi sadamas ka ühispilti, aga telefonis seda miskipärast ei ole. Järgnev on Pärtli poolt praamis tehtud pilt kus Railit meie hulgas veel ei ole.


Ja Gerli tehtud pilt hetkest enne randumist

Ja siis panidki kõik minema ja mina hakkasin tempoka kõnnakuga teistele järgi minema. Väga ebameeldiv hetk oli, oleks ju ka tahtnud joosta. Tegin isegi paar katsetust, aga kui jalg ikka põlvest peaaegu üldse ei paindu, siis jooksmisest ei ole mingit juttu. Edasi keskendusin tundide kaupa ainult sellele, et kõndides lonkamist sisse ei tuleks. Kui pikalt longata, siis see hakkab tekitama igasugu muid probleeme. Hea et oli suhteliselt tühi maantee ja kedagi vaatamas ei olnud, see võis suhtleliselt kentsakas välja näha olla.
Aga Saaremaa on väga ilus ja mööda rannikut kõndida ja imeilusaid vaateid imetleda oli tegelikult väga tšill.





Tegelikult olin ma siis sada protsenti veendunud, et piirdun esimese päevaga, sest teise päeva 80 km oli puujala otsas lonkamiseks ikkagi liiga pikk.
Väikese Väina tammi ületades läks pimedaks

Muhus oli mul tegelikult algselt plaanis teha natuke pikema tiiru mööda väikeseid külavaheteid, aga kuna pimedas midagi näha enam niikuinii ei ole, siis otsustasin minna lühemat teed pidi. Lisaks tahtsin veel Liiva sularahaautomaadist raha võtta järgmise päeva bussipileti jaoks. Lõpp enne Kuivastu sadamasse jõudmist venis väga pikaks. Proovisin vahepeal uuesti ka joosta, et natukenegi kiiremini edasi jõuda. Kohati see natuke isegi hakkas õnnestuma. Kuivastusse jõudes jäi esimese praamini nii palju aega, et sai pooleteiseks tunniks magama pöörata. Tegin seda kaasasoleva magamiskoti ja bivyga sadamahoone kõrval murul. Sääski oli nii palju, et vahepeal oli tunne nagu nad lohistaksid mind sealt kogu täiega minema.
Peale katkendlikku und ärgates esimese asjana proovisin magamiskotis põlve painutada, ja see oli palju parem kui eelmine päev! See aga tähendas seda, et jätkamine oli igatepidi võimalik, kasvõi käies.
Praamile minnes kohtusin Railiga, kes oli minule lisaks ainuke, kes reedeõhtusele viimasele praamile ei kiirustanud. Praamis sõime hommikust ja asusime Virtsus koos mööda vana kitsarööpmelise raudtee tammi minema. Peale mõningast kõndimist proovisin joosta, aga see oli kahjuks ikkagi võimatu, sest nüüd hakkas krampe säärde sisse sähvima. Raili jooksis ära ja mina jätkasin kiirkõnniga. Algusepoole oli loodus ilus, kadakad ja ilusad puisniidud.

Siis aga asendusid need raiemike ja võssiga ja asi hakkas järjest üksluisemaks minema. Raudteetamm oli pikk ja sirge ja tundus jätkuvat niimoodi maailma lõpuni. Proovisin vahetevahel jooksusamme teha ja pisitasa suutsingi hakata jooksma. Küll mitte palju korraga, aga tegin tihedalt jooksu ja kõndi segamini ja see oli võrreldes esimese päeva longiga juba hoopis teine minek. Jõudes Lihulasse käisin poes ja sõin selle taga puu all varjus
Lihulas täiendasin veel apteegist oma kiiresti kahanevaid Bephantenivarusid. Üha enam villi minevad varbad vajasid ohtrat määrimist. Kõndimine kuumal pinnal pikalt mõjub jooksmisest hoopis teistmoodi. Varbad vajutatakse kogu keha raskusega põhjalikumalt laiali. Vähemalt oli minu teooria selline. Pole juba aastaid sellist probleemi olnud, nüüd aga oli olukord teistsugune. Seoses aeglase liikumisega matsin maha plaani jõuda viimasele Hiiumaa praamile ja palusin Gerlit ja Laurat, et nad oma öömajast, mis asus 5 km enne Rohuküla, ka mulle toa küsiksid. Peale esimese öö magamist oli bivy tekitanud sissepoole kondentsi ja magamiskott seest märjavõitu. Unustasin bivy all oleva õhutusava lahti teha.
Mõni aeg peale Lihulat jõudsin suurele maanteele. Kahjuks on Matsalu Rahvuspark keeluala, kust ei ole lubatud läbi minna ja kõigil tuli minna maanteed mööda ringi. Isegi juhendisse sai see sisse pandud, et mõni ennast ootamatult rebelina ei tunneks ja ikkagi tuttpütte ja laglesid häirima ei läheks. Maanteel hakkas kuumus liiga tegema ja jooksmisindu kõvasti maha tõmbama. Lisaks hakkas mõjuma eelmise öö vähene uni ja haigutused muutusid järjest laiemaks. Lõpuks otsustasin, et aega on tegelikult piisavalt ja viskasin teeäärde puu alla pikali. Panin telefonis kella 15 minuti pärast helisema. Sellest piisab täiesti,et suuremad haigutamised pealt ära läheksid. Jätkasin jälle jooksu/kõnni segu, kus jooksuosa pikkus sõltus sellest kui palju varju oli. Väga palju ei olnud. Kasari jõe ääres täitsin jõest oma tühjaks saanud veepudelid ja kuni Rõude poeni jõin seda.
Teise päeva üks eredamaid elamusi oli jalgade jahutamine Liivi jões. See hetk kui ülekuumenenud, villis ja paistes jalad jääkülma vette paned...
Matsalu lahe ülemisel poolel oli maanteel veidi vähem liiklust ja sellevõrra ka meeldivam liikuda. Päeva viimane poepeatus oli Rõude poes ja kuna sealt oli veel 40 km minna, siis oli plaanis kott varusid täis toppida ja midagi õhtusöögiks süüa. Kahjuks oli see väga nigelalt varustatud pood, kust ei olnud põhimõtteliselt midagi mõistliiku võimalik osta. Ainuke asi mis leidsin, oli mingi pakk natuke kummalisi saiakesi. Valikus oleks veel ka Turisti Eine konserv olnud. See hetk ma veel ei teadnud, et öömajas mulle hiljem lahkelt õhtusöök termosega tuppa jäetakse ootama. 
Algselt olin planeerinud liikuda sealt edasi mööda mereäärseid väikseid teid, aga selle mõtte mõtlesin ümber ja otsustasin öömaja poole liikuda kõige otsemat teed mööda. Telefoni erinevaid kaardirakendusi uurides näitasid kõik teekonda, mida olid juba eelnevalt mõnedki kasutanud, aga panin jälgimislehelt tähele, et Pärtel oli läinud mööda teed, mis tundus natuke otsem olevat. Mõtlesin, et ju siis seal olev tee on nii väike, et kaardirakendused seda ei tunnista.
Suure tee pealt mahakeeramine oli muidugi tore, pikk maanteetramp tüütab üsna ära.


Mida edasi, seda väiksemaks tee muutus, kuni üks hetk lõppes see heinamaa ääres. Mul oli pea muidugi päikesepistest ja väsimusest parasjagu segane ka otsas ja ma ei saanud aru mitte muhvigi. Läksin siis kõigepealt heinamaa serva poole vaatama, kas eemal mingit teed ei ole, mida ma ei näe. Ei olnud. Siis läksin tagasi, ja sättisin telefonist vaadates ennast täpselt selle koha peale kust Pärtel oli läinud, aga teed ei olnud seal midagi. Siis sain aru, et ta on teinud mingi lõikamise. Kaarti vaadates oli eemal kaugel näha küll teeotsa kust ta jätkanud oli. Sinna saamiseks aga tuli ületada heinamaa, ronida läbi kraavi, võsastiku ja siis ületada oksarisu täis raiesmik. Segase pea, väsimuse ja telefonist suunahoidmise keerukuse kombona sai üsna kõver minemine kokkuvõttes.
Kaardil siis Pärtli ilus sirge lilla joon ja minu sinine ekslev joon.
Kui see segadus läbitud, oligi lõpuni ainult 6 km töllerdada, aga 6 km peale seda kui oled juba 125 km läbinud ja tead, et kohe saab voodisse pikali, võib olla väga pikk. Jõudsin kohale lõpuks 23:30, olles teise päevaga läbinud 75 km.
Kolmas päev algas kell 7 hommikul pannkookidega ja siis koos Gerli ja Lauraga 5 km sörki Rohuküla sadamani. Kuigi eelmine õhtu oma varbaid nähes olin valmis suuremaks kannatamiseks, siis polnud hullu midagi. Ja joosta oli üllatavalt hea. Tegelikult oli see kõige parem hetk kogu nädalavahetuse jooksul. Justkui keha oleks adapteerunud olukorraga ja aktsepteerinud selle kui uue reaalsuse millega ei ole mõtet võidelda. 
Jõudes Hiiumaale, oli juba hoolimata varajasest hommikust tunda kuuma.

Tore oli sadamas kohata juba eelmine õhtu lõpetanud Hannest, Pärtlit ja Andrest.

Esimene tund läks hästi, jooksin rahulikus tempos regulaarsete lühikeste kõnnipausidega. See oli kogu selle nädalavahetuse parim tund. Justkui eelnevat 136 km ei olekski olnud. 



Just kui olin arvama hakanud, et elu ongi ilus, lõpetati see järsku ära kui säärde sähvivad krambipoisid olid tagasi. Jätkasin jooksu/kõnni segu. Jooksuosa suurus kahjuks langevas trendis. Kui Suuremõisast edasi oli mõned kilomeetrid maantee ääres vana tee puudeallee, siis mingist hetkest oli selle all hein nii kõrge, et liikuda raske. Enne Käinat oli kuumus jõudnud uuele tasemele. Päike küttis ülevaltpoolt ja asfalt andis altpoolt hagu juurde. Küpsuse aste hakkas mediumi pealt well done peale minema. Käina Coop saabus nagu jumala õnnistus. Tegin puude all vilus pikema peatuse. Sõin, jõin ja pikutasin. Edasiseks liikumiseks ostsin veel suure veepudeli, millest ennast aegajalt kastsin. Käina ja Emmaste vahe oli palav nagu põrgu eeskoda. Päike oli täpselt seniidis ja mingeid varje kuskil ei olnud. 17 km enne lõppu tegin veel ühes bussipeatuses 15 minutise pikutamispeatuse ja siis rühkisin lõpuni ära. Viimasel päeval kogunes kilomeetreid kokku 46.


Kokku kolme päevaga 177 km. Aega kulus 49 tundi. Praegu on emotsioon kogu üritusest nii üleval, et tundub üldsegi üks lahedamaid asju kus osalenud olen. Kõik 10 startijat jõudsid hoolimata kõikidest raskustest lõpuni. Terve nädalavahetuse sai GPS jälgimisest üksteise liikumist vaadatud ja messengeri grupis pidevalt suheldud. Seeõttu tundus, nagu olekski kogu aeg koos oldud. Juhendisse olin eelnevalt sisse pannud punkti: "kellega midagi juhtub, see on loll". Kuna otseloomulikult ju keegi ei taha loll olla, siis kellegagi midagi ei juhtunudki. 
Kas see asi uuesti toimuma saab täpselt samal kujul, on kahtlane. Teist korda tehes ei oleks tal enam sellist uudsuse ja avastamise maitset juures, mis muudaks selle kindlasti igavamaks. Aga äkki teeme järgmine aasta uue ümber mingi asja tuuri. See asi on vaja veel üles leida.