Esmaspäev, 25. veebruar 2019

Playtech Kontorimaraton

Kui keegi võtab ette korraldada midagi nii ajuvaba, kui on seda maratoni jooksmine ühes kontorihoones, siis võib alati minu korrasolekuga arvesttada. Sellised kiiksuga asjad on liiga head, et kõrvale jääda.
Kontorimaraton toimus teist aastat, aga eelmine jäi mul vahele, kuna olin samal ajal Transgrancanariat jooksmas. Vaadates eelmise aasta tulemusi, ei saanud ma päris hästi aru, miks need ajad nii kehvad olid, võitja oli ainuke kes alla viie tunni jooksis. Peale starti sai see kiiresti selgeks. Lisaks pidevale treppidest üles-alla ronimisele kus maratonidistantsi kokkusaamiseks tuli 101 ringi sees tõusta ja laskuda 505 korrust, oli kogu ring täis järske kurve ja ühtegi üle paarikümne sammu pikkust sirget ei olnud. Pidevalt pidi kiirendama, aeglustama ja suunda muutma. Lisaks oli minu jaoks natuke liiga palav ja umbne, peale kümnekonna ringi läbimist oleks võinud särki hakkata välja väänama.
Stardist minema pannes oli alguses elu ilus, jooksin rahulikult ja pingevabalt. Et palavusest ei tekiks vedelikupuudust üritasin iga 15 minuti tagant juua. Peale tunnikest jooksmist hakkasid natuke ootamatud vaevused tekkima. Keha ei ole harjunud selliseid järske kurve hoo pealt võtma ja seetõttu hakkasid põlvede väliskülgede sidemed ja alaselg natuke valutama. Õnneks küll mitte niipalju, et see jooksmist väga seganud oleks.





Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas palavus liiga tegema, tänu nonstop janule kippusin pidevalt liiga palju jooma ja see hulk ei tahtnud kuidagi ära imenduda ja tekkis ebameeldiv punnis tunne. Aga hoolimata sellest janu ei kadunud kuhugile. Kui oleks endale täielikult voli andnud, siis oleks võinud ennast see hetk lõhki juua vist. Tempo hakkas paratamatult järjest langema ja vahetevahel peale ringi alguses olevat nelja korruse ülesronimist tulid ka mõned kõnnisammud sisse.
50 ringiks olin juba totaalses augus. Ja see oli ikka üle pea sügav auk. Tempo langes olematuks ja edasiliikumine oli raske. Aga vaikselt kulgesin. Üritasin natuke rohkem soola süüa, et vedelik paremini imenduma hakkaks ja vaikselt hakkaski paremaks minema. Punnis olemine kadus ja liikumine hakkas jälle järjest kiiremaks muutuma. 70 ringi kanti oli juba üsna hea. Ringiaegade tabelit vaadates oli näha, et eespoolt väga kedagi püüda ei olnud, aga tagant tuli kiiresti Ulvi, kes oli minu mõõnaperioodi ajal tasa teinud need ringid, mis ma temast alguses kiirem olin olnud. See lisas natuke motivatsiooni ennast kiiremini liigutama hakata. Viimased ringid läksid emotsiooni pealt juba sama kiiresti kui ma neid alguses jooksin.
Üle finišjoone jooksin ajaga 6:41:45, mis on mu senini joostud 38 maratoni konkurentsitult aeglaseim aeg. See andis 32 startija hulgas 13. koha.
Tänud Valdole korraldamast ja järgmine aasta kindlasti jälle.


Fotod 1-7 Sirle Seilenthal