esmaspäev, 27. aprill 2020

Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus

Kui nüüd vaadata blogipostiuste arhiivi, siis sirgjoonejooksu võistlus on juba kolmas jooksuvõistlus järjest mis ma olen ka ise korraldanud. Kui keegi kunagise "Kuulus ja Kummaline" saate peaks uuesti ellu ärgatatama, siis oleksin kindel kandidaat oma hobiga "kummaline" rubriigis.
Kui nüüd korraks peatuda "Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus" saamisloo juures, siis ideest teostuseni läks ca 2 tundi. Juhtusin lugema Soome ultrajooksulehelt uudist Norras tehtud uuest sirgjoonejooksu maailmarekordist. Kui maailmarekordi tarbeks peab orienteerumine toimuma ilma GPS'i kasutamata ja hoiduma maanteedel liikumisest, siis Eesti versiooniks kaotasin need nõuded ära, muidu oleks tõenäoliselt 4-5 osalejat ainult tulnud.
Reeglid said siis lühidalt sellised, et liikuma peab sirgjoones võimalikult kaugele, maksimaalne lubatud kõrvalekalle mõlemale poole 100 meetrit. Abivahendeid kasutada ei tohi (ka veekogude ületuseks). Tulemusena läheb kirja linnulennuline vahemaa stardi ja finiši vahel.
Enda soorituseks olin planeerinud võistluse viimase päeva. Rajaplaneeringu selgroog oli Haruteelt Kernuni minev Pärnu maantee kümnekilomeetrine sirge, mida pikendasin ülespoole Tuulani ja allapoole Vigala jõeni. Veetsin päris tükk aega aerofotosid ja satelliidipilte uurides ja trassile jäävad kaks jõge ja mitu sood hakkasid järjest kahtlasemad tunduma. Otsustasin, et kutsun Eriku ka kampa, kahekesi on kindlam tunne jõgesid ja soid forsseerida. Navigeerimiseks kasutasime paralleelselt minu Polar GritX kella ja Osmandi äppi telefonist.
Start pühapäeva hommikul kell 9.

Kõigepealt natuke põldu ja siis kohe pea ees võssa. Seal sai esimese maigu suhu sellest mis ootama hakkab. Võsast läbimurdmine oli väääga aeglane. Lisaks oli kohati väga soine ja jalad said märjaks praktiliselt kohe. Ja etteruttavalt peab ütlema, et märjad olid nad praktiliselt terve päeva, nagu natukenegi kuivada jõudsid, oli kohe uus kraaviületus või soo, mis nad jälle märjaks tegid. 
Väga kummaline tundus niimoodi võsas ja mülgastes kulgeda, normaalsetes olukordades ju väldib selliseid kohti ning võimalusel läheb ringiga mööda, nüüd aga tuli igalt poolt otse läbi marssida.
Tund peale starti jõudsime Haruteeni olles selleks ajaks läbinud ainult 2,7km. See näitas ära, et tuleb pikem spordipäev.
Harutee Alexelas tegime kohvi ja šoksipeatuse. Mitte sellepärast, et seda niiväga vaja oleks olnud, või isegi tahtnud, aga no kui ta juba oli täpselt trassil...

Edasi Pärnu maanteele kus ootas 10 km sirget jooksu. See oli ka ainuke pikem joostav lõik. Peale seda sai joosta ainult mõnel teelejäänud põllul.
Kernu juures keerasime maanteelt maha ja natukese aja pärast olimegi kohe jälle paksus kuusevõsas. Seal tuli kogenematusest väike ekslemine ja selle tulemusena tundus üsna tõenäoline olema, et vist kaldusime liiga kaugele. Ja see oleks tähendanud tulemusest 13 km mahavõtmist.
Mõnevõrra kehvema tujuga jätkasime võsas ragistamist. Edasi oli põhimõtteliselt kolme eri tüüpi kohti liikumiseks: Võsa, raiesmik või soo. Muud ei olnud. Kogu päeva jooksul metsa kui sellist põhimõtteliselt väga ei näinud. Kui meil riigiametid väidavad, et meil on nii ja niipalju metsamaad, siis reaalsuses on see metsamaana kirjas olev ala lihtsalt erinevas arengustaadiumis olev võpsik.

Vahepeal oli pikalt sood kus olev vesi oli natuke jahedam kui kraavide ja mülgaste vesi. Või tuli see tunne sellest, et seal pidi pikalt jalgupidi vees olema? Liikumine oli seal igaljuhul keeruline, pokud olid liiga väiksed, et oleks kandnud ja nende vahel oli liiga vähe vahet, et korralikult astuda oleks saanud
 Nägime ära sookure pesa
Varsti jõudsime ka esimeseni kahest oodatavast jõest. Õnneks see väga sügav ei olnud ja kardetud ujumine jäi ära. 
Edasine jätkus üsna monotoonselt ragistades erineva läbilaskevõimega võpsikutes ja raiesmikel ning erineva sügavusega mülgastes.
Rada planeerides tundus üks kahtlasemaid kohti kahest laudast ja elumajast koosnev kompleks. Sättisin siis trassi nii, et oleks võimalik kahe lauda vahelt läbi minna. Sinna jõudes avastasime, et ees oli aed, mida enne Google street view pealt ei märganud. Õnneks oli värav natuke katki ja saime sealt läbi pugeda. Teisel pool oli pinnasesse kinnikasvanud jalgvärav, millest tuli üle ronida.  
Vahepeale natuke jälle sood

Edasiliikumise kiirus oli ikka väga aeglane, Alla 10 minuti ei tulnud võsas ühtegi kilomeetrit, enamuses olid kuskil 15 minuti kanti. Päike hakkas tasapisi loojuma ja see tegi natuke murelikuks kuna pealampi ei olnud kummalgi kaasas. Aga lõpetasime siiski enne pimedat.
Tulemuseks tuli 43,24 km pikkune sirge. Õnneks Kernu lähistel tehtud kõrvalepõige jäi siiski lubatud piiresse. Ka lautadevaheline üle aedade ronimine oli üsna lubatu piiril. Aega kulus 10 tundi ja 19 minutit ja saavutasime selle sirgjoonega 9. koha. Järgmine päev olid käed võsas ragistamisest rohkem kangemad kui jalad. Söögiks/joogiks kulus 6 Kirju Koera batooni, 1,5 liitrit spordijooki ja 0,5 liitrit jõevett kui spordijook otsa sai

Kokkuvõtteks tehti 9 päevaga 51 tulemust, mis on üle poole rohkem kui olin lootnud. Võitjaks Hannes Veide suurepärase tulemusega 101,2 km edestades teiseks tulnud Leivo Seppa ainult 200 meetriga. Kolmas oli Silver Eensalu tulemusega 52,2 km. Näha on, et inimesed vajavad praegusel ajal teistsuguseid huvitavaid väljakutseid.  
Tulemuste tabel muundub peale eestikate lõppu "Suureks Igavesti Kestvaks Sirgjoonejooksuedetabeliks" kuhu kõik võivad igal ajal oma sirgjoonejooksutulemusi saata.
Kõikide sirgjoonejooksjate kriipsud panduna kokku ühele kaardile:

Järgmine aasta tulevad kindlasti uued Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus ja võimalik, et vahepeal ka mingeid kõrvalüritusi. Nende korraldamiseks on loodud Eesti Sirgjoonejooksjate Liit. (FB leht)
Meediakajastused:




reede, 24. aprill 2020

Polar GritX




Inimesele, kes veedab joostes rohkem aega kui keskmine kodanik, ja isegi rohkem, kui keskmine jooksev kodanik, läbides sealjuures tihtipeale ebamõistlikult pikki distantse, on spordikell väga tundlik ja personaalne teema. Kuna enamuses nendest ebamõistlikult pikkadest distantsidest veedan üksi, siis see väike käepealne abiline on ainuke kaaslane ja seetõttu vahest natuke isegi personaliseerub ja muutub asjaks, mida emotsionaalsematel hetkedel võiks isegi hakata peaaegu sõbraks kutsuma. Kui oled juba tunde kuskil metsas, mägedes või maantee ääres üksi veetnud, siis see on ainuke asi, millega suheldes ka mingisugust tagasisidet on võimalik saada. Ja see on ju eluterve suhtlemise eeldus – kahepoolne dialoog. Näiteks tossud, joogipudel ja nokamüts on selles suhtes täiesti mõttetud vidinad - räägi nendega palju tahad, aga mitte mingeid reaktsioone ega tagasisidet vastu ei saa! Uskuge mind, olen korduvalt proovinud!
Seetõttu on kella vahetamine uue vastu natuke tundlik teema. Vanast loobumine on keerulisevõitu ja tekitab sealjuures isegi tunde, nagu hülgaksid oma kauaaegse sõbra ja kaaslase. On seda armsaks saanud sihverplaati ju vahitud viimaste aastate jooksul kvadžiljon korda. On läbi elatud mitmeid üle ööpäeva kestnud ultrajookse. Rasketel hetkedel on meelepahaga vaadatud liiga aeglaselt kulgevat aega ja distantsi ja kui raskused ületatud ja finišijoon ületatud, on hea meel saavutatust. Ja siis tuleb muidugi ilusasti andeks paluda eelnenud kurjustamine. (Jeebus! See kõlab juba üsna paldiskimaanteepotentsiaalse jutuna!)
Kuid sõber on aastatega väsima hakanud, aku ei ole enam see, mis oli aastate eest noorena. Lisaks liigub kogu spordikellade maailm seitsmepenikoormasaabastega edasi ja vaadates, milleks on uued potentsiaalsed sõbrad võimelised, hakkab neli aastat vana mudel juba lootusetult ajast maha jääma. Seetõttu tuli AS Mefo pakkumine testida Polari uut „Grit X“ kella väga õigel ajal. Ühelt poolt oli võimalus uurida lähedamalt uut potentsiaalset sõpra ja teiselt poolt oli väga põnev saada oma käsutusesse kell, mida veel laiemale avalikkusele tutvustatud ei ole.

Esimesed muljed uue kellaga toimetamisest olid kahetised. Ühelt poolt oli „Grit X“ minu eelmisest väiksem ja kergem ja seetõttu mugavam käel. Kell käel saab isegi triiksärgi ilma käisenööpi lahti tegemata selga tõmmata. Ning asi, mis ei ole üldsegi ju väheoluline, on see, et ta näeb väga ilus välja. Ühelt poolt ilus puhas disain ja teisalt natuke selline „nurgelisem“ olemine, mis tagasihoidlikult vihjab vastupidavusele. Kuid teiselt poolt võtab uue menüüga harjumine alati aega. Kui oled juba aastaid harjunud, et mingi nupp on mingi kindla koha peal, siis reflektoorse liigutuse väljajuurimine võib pikaldane olla. Aga kui olin sellega juba natuke harjunud, kadus ka see probleem. Menüü iseenesest on lihtne ja loogiline. Vana kella funktsioonide ja seadistuste selgeks saamiseks pidi paar päeva ninapidi juhendis elama, aga Polari puhul on kõik kuidagi loogilises kohas ja põhilise sain kiiresti kuidagi iseenesest selgeks.
Peab tunnistama, et siiamaani mind üleliia palju ei huvitanud sellised asjad nagu treeningmahu, taastumise ja unekvaliteedi jälgimine. Need on toredad lihtsalt huvi pärast jälgimiseks, aga olen selleks liiga isepäine, et lõplikult uskuda mingit tillukest jubinat käe peal. Ma ju ISE olen ikka kõige „targem“… Aga peale „Grip X“ mõningast kasutamist, hakkas jää vaikselt pragunema ja tekkis tunne, et äkki ma siiski ei olegi ise kõige targem…

Spordikella valikul on minu jaoks oluliseimad asjad:
-        Aku mahutavus. Osalen võistlustel, mis kestavad vahest üle ööpäeva ja kuna selle ajal on niigi palju probleeme millega tegeleda, siis oleks väga meeldiv kui kella laadimine ei oleks üks neist. Selles osas on „Grit X“ eeskujulik. Täis akuga jooksmist alustades näitab kell, et saan 40 tundi järjest sportida ja sellest peaks olema küll ja küll. Ja kui ikkagi väheks jääb või minna pikemale trennile tühjema akuga, siis on võimalik väga lihtsalt kella korraks pausile pannes ümber lülitada vähem kulutava säästurežiimi peale, kus kell ei ole pidevas ühenduses satelliitidega. Kui täis akuga muuta satelliidiga kontakteerumise välp kellal 1 minutiseks, jagub akumahla 67 tunniks ja kui rakendada maksimaalselt kõiki säästuvõimalusi, siis on võimalik saada pideva salvestamise pikkuseks kuni 100 (sada!) tundi. Osaliselt oli säästureziimi võimalus olemas ka vanal kellal, aga see oli kuskil kaugel menüüsügavikes peidus, mida on keerukas ultrajooksuvõistlusel üles leida. Tänu kurnatusest hapnikuvõlas ajule on raskendatud ratsionaalseid otsuseid vastu võtta ja vahest tekib sellest suurem apaatsus, millega loobud kõigest, mis on keerulisem kui ühe jala teise ette asetamine edasiliikumiseks. „Grit X“ puhul on võimalik iga hetk kella pausile pannes näha ka ajaliselt,  kui palju akut veel järgi jäänud on. See päästis korra mu treeningu salvestamise, kui läksin peaaegu tühja akuga 10 kilomeetrist jooksu tegema ja segastel asjaoludel sellest 21 kilomeetrine trenn lõpuks välja kujunes. Ja see on ju kõigile teada tõsiasi, et kui treening ei ole salvestatud, siis seda ei ole toimunudki.
-        Baromeetriline altimeeter. Mägedes toimuvatel võistlustel ja ka nendeks treenides on tõusumeetrid isegi olulisem näitaja kui distantsi pikkus kilomeetrites. Neid edastavad küll kõik GPS’iga suhtlevad kellad, aga kellad mis ei oma sisse ehitatud baromeetrit, teevad seda väga ebatäpselt. Baromeetriline altimeeter oli küll olemas ka vanal kellal, selles suhtes ei muutunud midagi paremaks, aga uue kella valikul on see asi, ilma milleta ei saa.
-        Navigeerimisvõimekus. Mul on päris tihti vajalik valmistada planeeritav jooksumarsruut eelnevalt ette ja see kella sööta, et siis käe pealt saada juhiseid edasiliikumiseks. Kõige tihedamini kasutan seda välismaistel tööreisidel jooksutrenni tegemiseks, vahetevahel ka Eestis, kui kuhugi võõrasse metsa pikemale jooksule lähen. Ultrajooksuvõistlustel on see tihtipeale vältimatult vajalik. Näiteks Eestis on „Põgenemine“ ja „Taliharja Vanakuri“ sellised võistlused, kus on vajalik ka navigeerimisvõimekus. Seda teha on loomulikult võimalik ka telefoni või käsi-GPS seadmega, kuid kellaga on see kõige lihtsam ja mugavam. Pealegi „Taliharja Vanakurja“ puhul toimub jooksmine talvel külmaga ja siis kipub telefoni aku kiiresti tühjaks jooksma. Mägedes toimuvad ultrajooksud on tihti sellised, kus rajamärgistus on pigem puudulik ja siis on väga hea kui raja GPX fail on eelnevalt kella söödetud. „Grit X“ puhul teeb Polar raja planeerimiseks koostööd Komoot keskkonnaga. Seal on väga lihtne oma jooksuring ette valmistada ja peale raja salvestamist oma sealse profiili alla ilmub see ise mõne aja pärast Polar Flow keskkonda, kus on näha kõik sinu Komooti salvestatud rajad ja nende hulgast saab lihtsalt teha valiku, millised neist on kellas saadaval. Ja seda on võimalik teha ka telefonis. Näiteks kui jooksed kuskil tundmatus kohas ja ei ole päris kindel kuidas sihtpunkti jõuda, on väga lihtne avada Komoot äpp, valida alguspunktiks oma asukoht, otsida kaardilt sihtpunkt ja lasta tal automaatselt rada ette valmistada ja peaaegu koheselt on see rada ka Polar Flows saadaval. Loomulikult saab kella sisestada ka mujalt pärit oleva GPX faili, näiteks võistluste puhul korraldaja antuid. Peale navigeerimise käivitamist juhendab kell sind mööda ekraanil jooksvat rada, teavitades ka kõikidest mahapööramistest ja ristmikest. Planeeritud trassilt välja joostes annab sellest teada ja näitab suunda ning distantsi rajale tagasijõudmiseks.


Jah – „Grit X“ ei oma ekraanil päris aluskaarti, seega navigeerimisvõimekuses oleks ruumi paremaks minna, aga need kellad, millel see on, on ka suurusjärgu võrra kallimad ja mingist hetkest muutuvad sellised „nice to have“ funktsioonid järjest ebaolulisemaks korrelatsioonis hinnalipikul oleva summaga.
Kõik minule vajalikud/olulised asjad on seega olemas, lisaks neile on veel mitmeid toredaid asju ja funktsioone, mis jäid testides silma. Hill Splitter – võimalus peale treeningut näha lisaks kogunenud tõusu ja laskumismeetritele ka muud erinevat infot nende kohta. Näiteks tõusude/laskumiste kilometraaž ja arv. FitSpark – kui treenida üksi ilma mingit kava jälgimata ja käimata kuskil jooksuklubide ühistel ÜKEtamistel, siis on vahest hea vaadata kellast soovituslikke treeningpikkusi. Sellest isegi olulisem on võimalus näha kellast üksikasjalikke kerelihaste harjutusi ning venitusseeriaid. Nagu oleks selline väike miniatuurne treener käe peal. Soovitusi ei tehta lihtsalt lambist võetuna, vaid põhinevad su füüsilisel võimekusel, treeningmahul ja taastumisandmetel. FuelWise – võimalus panna enne pikka treeningut või võistlust joomise/söömise meeldetuletus. Enda puhul näen seda eriti olulisena pikkadel ultrajooksudel kui regulaarne söömine ja joomine on õnnestumiseks eluolulise tähtsusega, aga tahes tahtmata kipub võistluse lõpuosas vahest ununema. Lisaks lihtsale võimalusele sisestada kindel intervall söömisele ja joomisele, on olemas võimalus tööle panna ka „Smart carbs reminder“ mis vastavalt tegevuse intensiivsusele arvutab ise välja söögikogused. Puhkamisaja pikkus ujumisel – kui basseinis ujudes jääda raja otsa puhkama, siis hakkab automaatselt tööle puhkeaja pikkust mõõtev stopper. Väga hea omadus, kui ujuda etteantud puhkeaja pikkustega lõike. Aku laadimise kiirus – mul puudub küll kogemus teiste uute kelladega, aga võrreldes mu vanaga laeb aku kordades kiiremini. Kellal on ka väga huvitav Nightly Recharge funktsioon, mis jälgib unekvaliteeti ja arvestab seda infot ka treeningute planeerimisel. Ilmaennustus, mis on mugavalt saadaval avaekraanil
Loomulikult ei ole see nimekiri funktsioonidest kaugeltki kõik, aga tõin välja mulle vajalikud ja huvi pakkuvad asjad. Testperioodil kasutasin kella ka kahel ultrajooksuvõistlusel – „Põgenemine Põltsamaalt“ ja „Heavy Metal Ultra Virtual Editionil“. Mõlematel toimis kõik ilusasti ilma mingite probleemideta. „Põgenemisel“ oli vajalik enda marsruut ise ette valmistada ja kella sööta, ka sellega ei olnud mingeid muresid. Algselt oli plaanis osaleda ka „Madeira Island Ultra Trail“ 115km pikal 7100 tõusumeetriga mägiultral ja sellega testida „Grip X“ keerulisemates oludes ära, aga siis tuli Covid-19 ja lõi kõik plaanid uppi.