Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olin juba kuuendat aastat järjest. See on kuidagi nii loomulikuks aasta osaks saanud, et isegi ei kaalunud seekord kas minna või mitte.
Kuna Poola mägedes töllerdamisest (realistlik hinnang minu tegevusele :)) oli ainult kuu möödas, siis vahepealne aeg kulus taastumisele. Ja etteruttavalt peab ütlema, et ega sellest ajast ikka ei piisanud. Lisaks tegi murelikuks parema jala kannakõõlus, mis teeb natuke haiget juba septembri keskpaigast saadik - ära ei parane ja hullemaks ka ei lähe.
Start nagu ikka hommikul kell 7. Taevast tuli kerget vihma ja lörtsi vahepealset ollust, aga ilmateade lubas lahkelt päevapeale tuure juurde keerata. Esimesed ringid läksid kergelt. Tavaliselt läheb mul mootori käimasaamisega kauem, aga seekord oli stardist peale samm kerge. Niimoodi lasin rahulikus sörgis edasi, kuni viiendal ringil hakkas selgelt raskemaks minema. Kindlasti oli selles süü ka järjest lisanduval lumel. Seda tuli palju, kohati oli täitsa jõulutunne.

Rada, mis alguses oli täitsa okidokilt joostav muutus järjest porisemaks. Mülkad muutusid sügavamaks ja laiemaks. Rõõmu tegi see, et viimase aastaga nõrkemiseni lihvitud allamäge jooksmise oskus töötas hästi ka mudasel pinnal. Korduvalt jooksin laskumisel mööda eelnevalt minust tõusul möödunud konkurentidest.
Kuues ring oli juba üsna sügav energiakriisiauk. Ringi lõpus otsustasin natuke rohkem tankida ennast, õnneks oli parasjagu valmis saanud mulgipuder. Sõin seda ja ühtteist natuke veel ja mõned ajad peale seda läkski jälle paremaks. Kümnenda ringi paiku asendus lumi lausvihmaga ja rajal olevad muda muutus järjest rohkem imevaks. Üha enam tekkis katkestajaid ja seetõttu hakkas mu koht iga ringiga hüppeliselt paranema. Kohtusin ringi lõpus ka Priiduga, kes oli natuke väsinud olemisega ja ütles, et ta hakkab vist katkestama. Suutsin ta ikkagi rajale tagasi meelitada, aga peale paari ringi ta siiski loobus, põhjatute mülgaste tõttu oli joosta raske ja kiiremad jooksjad ei oska töllerdamist hinnata :)
13. ja 14. ring tulid üsna lihtsalt, olin täielikult automaatpiloodile lülitunud ja uuesti laskunud pimeduses ei saanud arugi kui ringid täitusid. Kui kunagi esimesi haanjasadasid joostes oli viimane ring alati eriline sündmus ja adrenaliinilaksu all läks väga lihtsaks, siis nüüdseks on see natuke vist rutiiniks juba saanud ja oodatud energiapurakat ei tulnud - hoopis uus energiakriis tuli. Eelviimase ringi lõpus olin möödunud Jaagust ja otsustasin, et teda uuesti mööda ei lase ja kui hakkan ta pealampi tagantpoolt nägema, siis pingutan rohkem, aga tagapool oli pimedus kuni lõpuni.

Finišikaare alt jõudsin läbi väga hädise ajaga 14:34:27. See on konkurentsitult viletsaim aeg mis mul Haanjas olnud on, aga samas on mu 32. koht 74 startija hulgas läbi aegade parim. Natuke see mu viletsat aega ehk välja vabandab.
Nüüd siis puhkab natuke ja siis algab ettevalmistus uueks hooajaks.

1. ja 2. foto Külli Leola

Mis värk on?

Peale pikemaid vintsklemisi ja korduvaid meelemuutusi teemal "kuhu ja kuidas edasi", olen lõpuks saanud plaani kondikava paika. Selleks saab olema projekt "UTMB 2020", ehk tahan jõuda aastal 2020 jooksma "Ultra Trail du Mont Blanc" mägiultrale.

Tegemist ei ole mingi tiluliluga, vaid tõsise füüsise ja vaimu prooviga kus tuleb ümber Mont Blanci mäemassiivi kulgevatel radadel joosta 170km pikkune ring mille jooksul tõusumeetreid koguneb 10 000. Start on Prantsusmaal Chamonix nimelises linnas ja rada käib enne samasse kohta tagasijõudmist läbi veel Šveitsist ja Itaaliast.

Tegelikult alustasin ma selleks vajaliku treeninguga juba eelmise aasta sügisel Transgrancanariaks valmistudes, kuigi siis Kanaaridest edasiulatuvaid mõtteid ei olnud. Nüüd tuleb lihtsalt jätkata tookord alustatut. Ettevalmistus peab sisaldama nii palju kui võimalik kogemuste korjamist ööpäevast pikemalt kestvatelt mägiultratelt ja lõputuid mäekordusi Mustamäe nõlvalt. Ja see tähendab, et vähemalt niikauaks peab triatloniharrastuse kõrvale jätma. Iseenesest ei tundu see praegu üldse keerulise otsusena, triatlonid olidki ennast natuke minu jaoks ammendanud - lühemad võistlused ei ole huvitavad, see aasta osalesin tegelikult ainult ühel sprindidistantsil. Täispikkasid olen juba 3 korda teinud ning see formaat ei paku enam midagi, mugavussportlasena ei leia motivatsiooni enda kiiruse arendamises. Mis vahet seal on, kas mu lõpuaeg on 13 või 12 tundi! Ainuke tegemata asi mis huvi pakub on mitmekordne täispikk triatlon, aga kui kaalukeelele panna see ja mägedes ultrate jooksmine, siis valik on tegelikult imelihtne. Ja mõlemat korraga ei jõua, sest sellised väljakutsed nõuavad tõsist valmistumist ja olgem ausad, ega ma raitratassepp ei ole, füüsilisi eeldusi on nadilt. Ja siis tahtsin siia kirjutada midagi vanuse kohta, aga jäi kirjutamata... :)
Muidugi võib projektist "UTMB 2020" vabalt saada projekt "UTMB 2021" või "UTMB 2022", sest sinna pealesaamiseks on vaja veel peale kvalifikatsioonipunktide kogumist ka loteriis osaleda. Ja meenutades äsjast Poola fiaskot võib probleemiks saada ka punktide kokkusaamine. Aga selleks olen valmis.
Järgmine võistlus saab olema juba vähem kui kahe nädala pärast Lõuna-Eesti kõrgmäestikus, kus ma kuuendat aastat järjest Haanja Ultra100 stardis olen. Natuke teeb see praegu närviliseks, sest Poolast ei ole veel absoluutselt taastunud. Aga küll ma ta kuidagi läbi töllerdan.

Beskidy Ultra-Trail

Beskidy Ultra-Trail on ultrajooksuvõistlus, mis toimub Lõuna-Poolas Tšehhi piiri ääres Lääne-Beskiidide mäeahelikus. Kõrguse poolest ei ole see kant küll maeiteakuikõrge, aga võistluse käigus võetud kõrgeim tipp oli 1300 meetrit, mis teeb Eesti kõrgeimale tipule peaaegu tuhandega ära.
Distantse pakutakse seal erinevaid: Alates 10km kuni 305km. Minu valikus oli seekord 132 km, millele käis lisana juurde 7000 tõusumeetrit. Osalemise peamiseks põhjuseks oli see, et Transgrancanariast jäi nii meeldiv kogemus, et oli suur soov uuesti mägedesse minna pikemat jooksuotsa tegema ja Poola on selleks finantsiliselt palju sõbralikum kui kaugemad kohad. Hüüdsin asja ka avalikult FB ultrajooksugrupis välja ja saingi Märteni, Timo ja Kaupo seltsi.
Spetsiifiliste mäejooksutrennidega alustasin nädal peale Ironman Tallinnat. Kuna aega selleks ei olnud palju, siis ei omanudki mingeid illusioone, et ettevalmistus saaks olla sama põhjalik kui enne Transgrancanariat, aga lootsin, et talvel tehtud tööst on veel jalgades mingid mälestused alles ja ehk on mingisugune mõju olemas ka aastatega jalgadesse tekkinud lihasmälul. Kui selline asi üldse olemas on. Ebameeldivusena tekkis kolm nädalat enne starti parema jala kannakõõlusele mingi valu sisse ja selle ravimiseks otsustasin talle rahu anda ja ei jooksnud 16 päeva enne starti meetritki. Asendasin jooksu rattasõiduga, aga sedagi jõudsin ainult mõned korrad teha.
Võistluskeskus asub linnakeses nimega Szczyrk... Päriselt kah on selline koht olemas! Korralik lingvistiline akrobaatika.
Igaljuhul keerasime autonina neljapäeva hommikul selle hääldamatu nimega koha poole ja peale lõputuna tunduvat Leedu-Poola maanteed olimegi reede päeval kohal. Möllisime ennast sisse juba kevadel broneeritud ebanormaalselt odava hinnaga öömajasse, mis asus stardist ca 300 meetri kaugusel.

Selleks, et ennast ikka kõrini süsikaid täis laadida käisime reedel kaks korda õhtust söömas. See, nagu kõik muugi ei maksa Poolas praktiliselt midagi. Õhtul võtsime veel välja stardimaterjalid ja osalesime kohustuslikul briifingul. Inglisekeelne infotund toimus küll väljakuulutatud ajast 45 minti hiljem, aga õnneks oli meie ööbimiskoht nii lähedal, et ei pidanud seda ootama ja saime vahepeal ära käia.
Start oli laupäeva hommikul kell neli ja tänu sellele oli hommikusöök ainult tund enne starti. Soovitatakse ju küll kolm või minimaalselt kaks tundi enne süüa, aga ei hakka ju söömiseks kell üks öösel üles ärkama. Peale starti oli seetõttu jooks natuke ebameeldiv, toit alles otsis kõhus kohta kuhu minna.
Tänu öisele ajale ja öörahule oli start üsna vaikne, ei mingit ilutulestikku ja lärmi, ainult suures koguses ebameeldivat tossu. Alguses oli natuke siledat maad Szczyrki vahel ja hakkaski esimene tõus mis kestis 6km. Selleks läks aega tund aega. Alguses oli üsna jahe, aga edasi liikudes tuli soe sisse. Mõne aja möödudes leidis ka hommikusöök kõhus oma koha ja olemine läks kergemaks. Laskumisele jõudes oli lisaks pimedusele tekkinud ka udu. Ausaltöelda ei mäleta, et oleks kunagi nii paksu udu näinud, isegi oma jalgu oli keeruline näha. Nagu piimasupi sees oleks jooksnud. Laskumise rada oli jooksmiseks keeruline - lahtised suured kivid, kust vesi on kõik pinnase vahelt ära uhtunud ja seetõttu on järgi jäänud hunnik eri suuruses kive. Isegi valges on sellise peal keeruline joosta. Eriti veel neil, kellel puudub võimalus sellistes oludes treenida. Ka edaspidi oli enamus tõuse/laskumisi samasugused. Seetõttu päris algajatele seda võistlust ei soovitaks. Allapoole jõudes udu küll õnneks hõrenes ja liikumine muutus natuke lihtsamaks. Laskumise lõpupoole oleks peaaegu kukkunud, jalg takerdus kuhugi ja sain väga napilt kukkumise pealt teise jala uuesti alla ja järgnevalt tegin neli-viis umbes kolmemeetrist sammu mäest alla, aga kuidagi läbi ime suutsin hoo kinni pidada. Võttis korraks päris kõhedaks - kui siis kukkunud oleks, siis suure tõenäosusega oleks ka mu võistlus sellega lõppenud. Loomulikult sellega asi ei piirdunud, mõned kilomeetrid edasi mu keha leidis siiski kontakti maapinnaga, õnneks küll väiksema hoo pealt ja mitte nii kivises kohas.
Edasi läks liikumine heas ühtlases rütmis, tõusud keppide abiga kiiresti kõndides, laskumised ja üksikud horisontaalsed lõigud niipalju kui pinnas võimaldas joostes. Otsustasime Märteniga juba alguses, et oleme koos, see oli küll pigem temapoolne otsus, sest mina kordi aeglasema jooksjana ei saaks sellist asja ju temalt oodata.
Kuigi udu ei olnud enam nii paks kui hommikul, siis oli teda piisavalt palju, et kõik ilusad mäestikuvaated nägid sellised välja:

36km värskenduspunktis läks meie rada 60 ja 90km distantsidest lahku. Joogipudeleid täites ütles sealne vabatahtlik, et edasi pean minema üle silla ja pöörama paremale, aga kuna sealt liikusid see hetk kõik edasi otse ja mingit tähistust radade lahknemise kohta ei olnud, siis läksime automaatselt otse. Õnneks taipasime paarsada meetrit hiljem oma viga ja läksime tagasi. Üleüldse hakkas sealt alates rajatähistus järjest kehvemaks muutuma. Edasi hakkas laskumistel vaikselt haiget tegema kukkudes äralöödud parem põlv. Väiksema kaldega allajooksul ei olnud viga midagi, aga järsematel muutus ta järjest valusamaks kuni selleni välja, et pidin ka joostavatel laskumistel kõnnile üle minema. Peale mõningat kannatamist võtsin ibuka sisse mis kaotas valu peaaegu ära. Hiljem pidin seda korra veel kordama.
Nagu ikka ultramaratonidel käib enesetunne lainetena, siis oli ka esimene raskem hetk, aga peale tihedamat söömist-joomist hakkas vaikselt paremaks minema. Ka udu hajus ja vaated muutusid ilusaks.

Enesetunne läks lõpuks päris heaks ja väsimus kadus kõik. Edasine oli üks mu parimatest ultrajooksukogemustest - 30 km järjest täiesti pingevaba jooksu ilusas looduses. Väga nauditav kogemus, ainult selle pärast juba tasus 1300km kaugusele sõit ära.
Vahepeal, kui ootasin Märtenit põõsaskükitamispausilt järgi, tegid natuke muret mu jalavarjud, mis hakkasid vaikselt üha hõredamaks muutuma

Õnneks siiski püsisid lõpuni ühes tükis. Nüüdseks on nad leidnud küll oma igavese puhkekoha prügikastis. Põhjus, miks ma nad nii ribadeks jooksin ei olnud tossude kehvas kvaliteedis, lihtsalt ei raatsinud nii headest jalavarjudest varem loobuda.Järgmine jooks on juba uute Inov-8 Trail Talonitega, mida ma seekord veel ei julgenud jalga panna nende liiga uue oleku tõttu.
80 km värskenduspunktis oli planeeritud pikem puhkus, seal sai sooja sööki ja kätte oma ettesaadetud varustusekoti. Sõin kaks portsu pastat, vahetasin riideid, panin kella akupanga otsa laadima ja vahetasin pealambi patareid - hakkas ju jälle hämaraks minema.
Sealt punktist edasiliikudes vahetusid rajatähistuse punased lindid valgete vastu ja ilmselgelt olid need kellegi hoolimatu inimese poolt pandud. Siiamaani veel enamvähem rahuldav tähistus muutus täiesti ebaadekvaatseks - korduvalt oli teede hargnemisi, ristmikke ja mahapööramisi mis ei olnud kas üldse tähistatud, või oli seal olev lint nii kaugel, et seda oli kas võimatu või väga raske märgata. Õnneks olin kella imenud enne raja GPX faili, see päästis suurematest ekslemistest.
Pimeduse saabumisega hakkas ka enesetunne järjest viletsamaks minema, kõigepealt tuli peale uni, siis peapööritus ja lõpuks iiveldamine, kõik see mida ühelt korralikult ultrajooksult ju oodata võib :)

105km värskenduspunkti jõudes oli üsna nutune olemine. Proovisin süüa ja unisusega võitlemiseks kohvi juua, aga midagi ei tahtnud alla minna, söök-jook keerles suus ringi ja allaneelamine oli keeruline. See hetk oli siiski veel lootust taastumiseks ja jätkasime edasi. Mõned kilomeetrid ronimist hiljem oli juba päris kehvaks läinud. Poole tõusu peal väljutasin suukaudu esimest korda oma menüüd, see tegi küll hetkeliselt olukorra paremaks - isegi söök hakkas korraks alla minema, aga kauaks seda ei jagunud, kõik mis olin söönud tuli uuesti sama teed välja (Jah. Ma tean, et see päris normaalne spordiala ei ole). Esimest korda tulid katkestamismõtted, aga selleks oli kaks võimalust: kas minna 3km tagasi allamäge mööda tuldud teed või minna 10km edasi. Tagasiminek ei tundunud üldse vahva mõttena ja jätkasin edasi. Kuna energiat süües enam peale ei tulnud, siis mingiks hetkeks olin lõpuks nagu tühjakspigistatud sidrun, raske oli jalga jala ette tõsta. Ütlesin küll Märtenile korduvalt, et pangu minema, muidu ei jõua kontrollaja sees finišisse, aga ta ei julgenud mind see hetk üksi mäele jätta. Kui lõpuks alla tagasi jõudsin ja viimasesse teeninduspunkti jõudsin, oli katkestamine vältimatu, lõpuni oli küll jäänud 13km, aga see sisaldas ühte suurt mäge, millest ma üle enam mingi nipiga jõudnud ei oleks.
Kahjuks said selle katkestamisega ka löögi minu tulevikuplaanid - jäi ju saamata planeeritud 6 UTMB kvalifikatsioonipunkti. Kes nüüd eelnevast lausest aru ei saanud, siis UTMB tähendab "Ulta Trail du Mont Blanc", ehk võistlus, mis teeb tiiru ümber Mont Blanci mäemassiivi. Tegemist on mägijooksude püha graaliga kuhu enamus selle spordiala harrastajaid vähemalt korra elus tahab jõuda. Mina olen vaikselt planeerinud seda aastal 2020 proovida. Selleks, et sinna peale saada on vaja koguda teistelt võistlustelt kvalifikatsioonipunkte, aga kahjuks jäi mul Poolast planeeritud 6 punkti saamata. Selleks, et plaani ikkagi elus hoida, pean loobuma mõtetest järgmine suvi kahekordset täispikka trialoni teha ja selle asemel suveks mõne uue võistluse leidma kust vähemalt 4 punkti kukuks. See aga tähendab, et vajalikku triatlonitrenni ma kahjuks teha ei jõuaks.

Ironman Tallinn 2018

Osalemise Ironman Tallinnal otsustasin praktiliselt kohe kui see eelmine aasta välja kuulutati. Olin küll juba kaks täispikka triatlonit teinud, aga minu "asjad mida ma ükskord teha tahan" nimekirjas oli Ironmani brändi täispikk üsna eesotsas, seega selle koju kätte toomine sobis ideaalselt. Kuna talvel oli plaanis Transgrancanarial joosta, siis Ironmani ettevalmistusega alustasin märtsis peale sellest taastumist. Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei läinud see tänu motivatsioonikriisis vaevlemisele üldse hästi. Ja kui lõpuks sellest enamvähem jagu sain, siis 4 nädalat enne starti kui tegin 160km rattasõidu, millest viimased 90 km üksi vastutuult murdsin, andis vasak põlv järgi ja hakkas natuke valutama. Seetõttu edasi ei saanudki mahukamaid trenne teha. Parem olla natuke alatreenitud kui vigastatud. Sain küll trenni teha, aga nagu natuke mahukamaks asi läks, tuletas põlv ennast valuga meelde. Kaks nädalat enne starti oli Teraskolli triatlon, kus otsustasin pingutada niipalju kui põlv lubab. Õnneks lubas küll. See näitas küll ära, et põlv on korras, aga kaks nädalat enne starti enam mahtu teha ju eriti ei saa. Nii jäigi treenitus üsna nadiks. Samas aga oli enesetunne joostes ja vändates üsna hea (ujudes ei ole see kunagi hea), seega päris maha ei matnud lootust viisakas võistlus teha.
Nädal enne starti hakkas pihta "Suur Veetemperatuurimandross" Pikalt puhunud idatuuled olid merest pealmised soojad kihid minema puhunud ja veetemperatuur oli kohati alla 10 kraadi. Täispikal triatlonil jäetakse ujumine ära, kui veetemperatuur on alla 12 kraadi ja toimub lühendatult, kui temperatuur on 12 ja 15 kraadi vahel. Aga see kui ujumine on lühem kui 3,8 km tähendab automaatselt seda, et tegemist ei ole enam ju Ironmaniga.
UJUMINE
Hommikul kui poole kuuest Eveliniga Lennusadama juurde jõudsime, siis tõotas tulla ilus päev:

 Päike tõusis ja tuult ei olnud. Kohe ka teadustati kõlaritest, et viimase mõõtmise kohaselt on vesi 15,4 kraadi ja ujumine toimub täies mahus. See oli küll hea uudis, kogu võistlus oleks lühendatud ujumisega oma mõtte kaotanud. Tegin veel viimased askeldused ratta juures mille olin juba eelmine õhtu valmis viinud. Pumpasin kummid ja täitsin pudelid ja olingi valmis soojendusujumiseks.

Vette minnes sain korraliku šoki - see oli ikka väga külm. Nii külm, et näol, kätel ja jalgadel, mis jäävad kalipsost välja, oli lausa valus. Ka kellal olev termomeeter näitas peale ujumist, et temperatuur oli tegelikult 14 kraadi. Sama rääkisid hiljem paljud. Tekkis korralik hirm, see hetk ei kujutanud ette kuidas ma üle pooleteist tunni järjest sellises vees olen. Stardikoridoris jagati ujumismütse, need olid vist mõeldud neile, kellel stardimaterjalidega jagatud ametlik Ironmani müts koju jäänud või katki. Võtsin sealt naglalt endale teise mütsi ja tõmbasin esimesele otsa, et vähemalt peal natuke soojem oleks.
6:30 oli prode start ja peale seda hakati riburada harrastajaid järgi laskma. Vette sain ca 6:50. Esimese laksuga lõi külm vesi hinge täitsa kinni, aga taganeda ei olnud kuhugi, pidi soojasaamiseks tempokalt ujuma hakkama. Ujumistrass oli ära mahutatud Lennusadama akvatooriumi territooriumile ja selleks, et saaks piirduda ühe ringiga, oli see korralikult sinka-vonka tehtud.

Kui eesujujaid ei oleks olnud, oleks keeruline orienteeruda olnud, eespool oli ainult poiderägastikku näha. Lisaks läksid ka prillid uduseks. Üritasin neid siis ujumise ajal näpuga seestpoolt puhastada, mis ka õnnestus, aga selle tulemusena hakkas üks prillipool lekkima. Läks tükk maadlemist, et sealt vesi välja saada ja see uuesti veekindlalt ette saada. See rahmeldamine ujumise ajal võttis hetkeks üsna võhmale.
Külmus ei tundunudki nii hull kui olin kartnud, tempokalt liigutades sain sooja sisse. Aga no ujuda ma endiselt ei oska, selles suhtes ei ole vahepeal muutunud midagi. Mereväe laevade juures oli vahepeal kõva diislihais, aga väga see ei häirinud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid jalad külmetama. Vahepeal tõmmati minu lähedalt veest välja supi laua peale üks naine kes kägarasse pikali sinna jäi, tõenäoliselt alajahtumine. Finišile lähenedes tuli silla alt läbi ujuda, tore oli näha ja kuulda seal Evelini ja Kaidot kaasa elamas.

Ja läbi see kannatuste teekond sai ajaga 1:40:07.
T1
Veest mööda kaldteed välja tulla oli keeruline, sest ei tundnud jalalabasid üldse kõndides, aga edasi vahetusala koti poole koperdades hakkas vaikselt paremaks minema.

Näpud olid külmast kohmetud ja telgis askeldamine oli seetõttu raske. Oli näha ka mitmeid võistlejaid, kes istusid ja kosmosetekki mässitult üle keha vappekülma käes olid. Aega läks muidugi palju - 8:36
RATAS
Rattarada viis Paldiski maanteed mööda linnast välja ja seal Harjumaal kaks ringi

Sõitma hakates oli alguses natuke raske, keha oli endiselt külmast šokis ja käed-jalad ei tahtnud sõna kuulata. Aga juba peale paari kilomeetri läbimist hakkas vaikselt soe sisse tulema.

Üritasin leida sobivat tempot. Täispikal triatlonil on see natuke keeruline, ei tohi sõita sildupõletavalt, et maratoniks jooksujalgu ei jää, aga samas peab siiski jõuetekohaselt kiiret tempot hoidma. Seda ma siis üritasingi. Kuskil 30km paiku sõitsin mööda Raivo E.Tammest, kes oli minust kiiremini ujunud, aga üllatuseks sõitis ta varsti omakorda minust mööda. Etteruttavalt peab ütlema, et seda "Vestmann all ja Piibeleht peal" värki juhtus veel korduvalt. Mere puiesteel sain tast viimast korda mööda ja lõpetasin siiski natuke eespool.
Elevust lisas rattaetapil vahepeal kaks äikesetormi, vihm oli nii tihe, et nägi vaid paar meetrit ettepoole ja ka tuulehood olid päris korralikud. Õnneks oli vihm soe ja külm ei hakanud. Hüürust pool kilti Tallinna pool oleva "penalty boxi" oli tuul kandnud teisele poole teed. Õnneks lõppes see hoog ka niisama järsku kui algas.
Suuremaid ärakukkumisi rattaetapil ei tulnud, lõpetasin enamvähem sama kiirusega millega alustasin. Selles suhtes võib vist tempovaliku õnnestunuks lugeda.
Nii pikkadel võistlustel on toitumine väga oluline, täispika triatloni juures öeldakse isegi, et see on neljas ala.  Kuna see oli mul kolmas kord sellist distantsi teha, siis oskasin juba kogemuste põhjal rattaetapiks toitumisplaani valmis mõelda. See nägi välja nii, et iga täistund sõin geeli ja soolakapsli ja vahepeal võtsin igast toitlustuspunktist midagi tahket - banaani, apelsini või soolakurki. Sajandal kilomeetril sai kätte ka ettesaadetud "special needs bagi", seal oli mul kaneelisai, snickers ja coca-cola ootamas. Sissesöödud kalorite poolest on see tegelikult vähevõitu, aga kogemused näitavad, et ma ei ole lihtsalt võimeline rohkem sööma.
Mida lõpu poole, seda rohkem jäi alaselg kangeks ja lõpupoole pidin juba igal laskumisel ennast venitama ja väänama, et kangust välja saada. Vabaduse väljakul olevasse vahetusalasse jõudsin ajaga 6:33:04.
T2
Ratas ära antud ja vahetusala kott käes istusin telgis ja võtsin asja üsna rahulikult. Nii rahulikult, et unustasin endale numbrivöö uuesti peale panna. Tegelikult ei tea ma hästi, miks ma ta üldse ära võtsin, hapnikupuuduses aju...
JOOKS
Nii nagu allpool olevalt pildilt näha, panin vahetusalast ilma numbrita plagama.

Avastasin selle küll paarsada meetrit peale telgist äraminekut, aga ei hakanud tagasi minema, otsustasin esimese ringi ilma ära teha, tegelikult on aja saamiseks oluline ju kiip ja see oli ilusti jala küljes olemas.
Jooksutrass mulle iseenesest meeldis, oli vaheldusrikas ja tänu oma edasi-tagasi iseloomule sai ajaviiteks teisi võistlejaid jälgida.

Kunagi ei ole ühelgi Eestis osaletud võistlusel nii palju kaasaelamist olnud kui seda maratoni joostes,
Neljast ringist esimene läks väga hästi, pidin end isegi natuke tagasi hoidma, et liigselt kihutama ei hakkaks aga mida edasi, seda rohkem hakkas kuumus ja lagipähe paistev päike mõjuma. Valasin küll igas joogipunktis endale vett pähe, aga oli ikka hetki, kus kuumus ilmselgelt liiga tegi

Kui teisest ringist oli pool joostud, siis hakkas üsna järsku jõud otsa saama ja juba tulidki esimesed kõnnisammud sisse. Energia oli täiesti otsa saanud. Raske oli ka söömise-joomisega, alati kui ma midagi suhu panin, võitlesin pärast tükk aega selle seeshoidmisega. Õnneks siiski jäin selles võitluses peale ja kõik jäi sisse, kuigi kolmandal ringil Toompea nõlvalt alla joostes läksin isegi tee äärde korraks, et inimeste silme alt ära olla kui ma oma menüüd väljutama hakkan.
See sügav energiakriisiauk kestis kuni kolmanda ringi lõpuni, viimasel ringil hakkasin vaikselt taastuma. Kas oli selle põhjuseks see, et päike läks ära ja hakkas natuke jahedamaks minema, või oli see viimase ringi emotsioonilaks, aga igaljuhul hakkas mu liikumine järjest kiiremaks minema. Viimane jupp vanalinnas Harju teel oli emotsionaalne, seal oli niigi palju kaasaelamist ja kui ma ka ise neid natuke röögatustega üles ärgitasin, siis oli kisa-kära juba päris palju.
Ja siis jõudsingi finišisirgeni ja kuulsin ära selle iga triatleedi jaoks olulise lause "Olle, you are Ironman"

Maratoni aeg oli 5:04:46 ja koguaeg 13:32:25

Kokkuvõttes oli väga ladusalt organiseeritud võistlus, kõik mis vaja oli korraldaja poolt olemas, ei tundnud millestki puudust.
Võistluse tegid olud muidugi üsna ekstreemseks - jääkülm vesi, äikesetorm ja siis kuumus, aga sellised asjad ongi need, mis teevad lõpetamise eriliseks ja meeldejäävaks.

Edasi võtan korraks taastumiseks aja maha ja siis hakkan jälle mäejooksuks kintsulihast kasvatama, et olla septembri lõpus Lõuna-Poolas "Beskidy Ultra-Traili" stardis kus ootab 130 km ja 7000 tõusumeetrit rõõmu.

Maraton EV100

Kuna mu aktiivsus siin blogis piirdub viimasel ajal ainult võistlusraportitega, siis nagu juba traditsiooniks saanud, kirjutan esmalt natuke sellest, mis on toimunud vahepeal.
...ja vahepeal toimunut võiks võtta kokku ühe sõnaga - motivatsioonikriis! Minu viimasel kaheksal vastupidavusrahvasportlase karjääris esimene selline. Vähemalt tõsisemas vormis esimene. Väljendub see kroonilises viitsimatuses trenni teha. Ja ega ei taha ennast vastutahtmist ka selleks sundida, sest kui asi selleni läheb, siis kaob fun ära, ning milleks siis üldse enam see kõik? Kui siiamaani olen pidevalt liikunud ühelt väljakutselt teisele ja tegevus on kogu aeg olnud mõtestatud ning sihipärane ja trenni ennast kunagi sundima ei ole pidanud, siis nüüdseks on selgunud, et Ironman Tallinn väljakutsena kahjuks minu jaoks ei toimi. See ei ole ikkagi see, mis sunniks hommikul kell kuus jooksutosse jalga tõmbama ja uksest välja minema. Olen juba kaks täispikka triatloni läbinud ja see formaat iseenesest ei paku mulle enam midagi. Ma tean, et ma olen seda suuteline läbima, aga enda tulemuse parandamine ei ole midagi sellist, mis kõrvad liikuma paneks. Muidugi oleks tore ujuda nagu Johnny Weissmüller ja sõita rattaga kiirestisti kui tuul ning võidelda Kona kohtade pärast, aga olgem ausad - ei ole mulle seda kiirusegeeni kaasa antud.

Minu sisemine mugavussportlane ei ole kahjuks kah nõus pulssi liiga kõrgele ajama. Üleüldse olen hakanud natuke oma triatloniharrastuse jätkumise suhtes kahtlema, see on minu jaoks siiski natuke liiga elitaarne ala. Ei ole valmis nii suuri summasid enda sportimishobi jaoks välja käima. Lisaks varustusele kuluvale on ka triatlonivõistluse osalustasud nii suured, et Ironman Tallinnal osalemiseks küsitud raha eest saaks käia kuskil Euroopas ultrajooksuvõistlusel ära (lennupiletid, osalustasu, ööbimine - kogu shabang - jääks ilmselt natuke ülegi). Hetkel on küll kindel plaan jätkata vähemalt järgmise aasta kahekordse ironmani katsetuseni, aga edasi näeb siis. Äkki on see selline formaat, mis paelub rohkem? Ja see fakt, et hetkel ootan IM Tallinnast tunduvat rohkem septembri lõpus plaanis olevat Poola mägiultrat peaks tegelikult ka paljugi ütlema.
Aga aitab sellest nutust ja halast - tagasi teemasse. "EV100 Maratoni" näol oli tegemist "Pärnumaa Võidupüha Maratoni" Eesti juubeliaasta eriväljaandega. Varasematel aastatel ei ole sellele üritusele veel jõudnud. Start oli pealelõunal Toris, kust rada kulges allapoole Pärnusse, tegi seal tiiru mere ääres ja lõppes kesklinnas Rüütli tänaval. Ilm oli tavapärane suvine - puhus tuul, mis oli hooti kuni 15 m/s, tibutas vihma ja oli üsna jahe. Ja kui puhub kõva tuul ning pool trassist läheb ühes suunas, siis on ju ainuvõimalik variant, et see tuul ka vastu on. Starti oodates hakkas üsna jahe, olin plaaninud küll seljas oleva kileka enne starti koos muude asjadega pakihoidu anda, aga selga ta igatahes jäi. Mikrofonist hoiatati, et Pärnus jõe ääres kipub vesi üle kallaste ajama ja võibolla tuleb jooksvalt trassi natuke muuta, aga õnneks niimoodi siiski ei läinud. Kell 15:00 lasti kahurist pauk ja panime üle silla minema. Kilomeeter peale starti hakkas jooksjate rivi laiali vajuma ja avastasin ennast kahjuks üksi tuult murdmas. Üritasin küll otsida selgasid kuhu varju minna, aga ei sobinud neist ükski minu tempoga. Paar kilomeetrit hiljem nägin eespool paarikümnepealist gruppi ja otsustasin teha väikese kiirenduse ja see kinni püüda. Maratoni joostes ei ole sellised vahespurdid küll mõistlikud, aga seekord oli see vajalik, tagantpoolt ühtegi nii suurt punti näha ei olnud. Saanud grupi kätte jätkasin selles kuni Sindini, hoopis teine asi oli niimoodi joosta. Tempo tundus küll nõksa kiirem kui oleks soovinud, aga üksinda tuulemurdmise tunde sain kätte siis kui vahepeal tossupael lahti läks ja uuesti grupile järgi jooksin, nagu sein oleks ees olnud. Sindis hakkas punt laiali lagunema, aga siis majade vahel ei olnud enam seda ka vaja. Jätkasin samasuguses 5:30-5:40 tempos kuni poole maani, kui rada Pärnu lähistele jõudes metsa suundus. Seal teistsugusel pinnasel hakkas vaikselt ka väsimuseilminguid jalgadesse tekkima. Olen küll maastikul piisavalt jooksnud, aga kui oled juba paar tundi asfaldil jooksnud, siis rütmimuutus teeb jalad vahest kangeks. Mida kilomeeter edasi seda raskemaks läks ja peale kolmekümnendat saabus sein. Selline kõrge oli teine seekord, kuidagi ei saanud üle... Ja kuna mugavussportlane võib jätta ilma südametunnistuspiinadeta ka seinast üle ronimata, siis väga ei pingutanud kah, sörkisin kõndimispausidega lõpuni. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, kui ikka on näha,et mingit head nahka ei tule, siis saab võistluse kiiresti ümber sildistada pikaks trenniks.
Kui poolel maal veel elu lill oli, siis tundus, et seekord võib isegi mingisugune parem aeg tulla, siis viimase kümne kilomeetri seasörgi tulemusena jäi tavapärane nelikolmkümmendkopikatega.

Tartu Maastikumaraton

Enne kui siirdun pealkirjas mainitud võistluse raporti juurde, natuke sellest mis vahepeal toimunud on.
Peale Transgrancanariat jäin natuke tõbiseks. Organism näitas vist niimoodi välja oma solvumist tema kohtlemise eest. Peale 26 tunnist solgutamist mööda mägesid lennutati kohe kohalikku külma kliimasse. Kui aga tervis korda sai hakkas pihta tegutsemine järgnevate eesmärkide suunas. Need eesmärgid küll hüüdsin juba eelnevas postituses maha, aga vahepeal plaanid natuke muutusid ja selle asemel, et augustis kaks täispikka triatlonit teha, otsustasin neist teise ära jätta ja selle asemel minna septembri lõpus Lõuna-Poola mägedesse Beskidy Ultra-Traili jooksma. Sealsest distantsivalikust sihiks siis 130km ja 7000+ tõusumeetriga rada. Et plaanid ikka kinnistuksid ja taganemisteed ära lõigata, siis regasin juba ära kah. Ei ole midagi teha, kisub ikkagi kangesti mägedesse - kui valikus oli kas see, või kohalik täispikk triathlon, siis valik oli tegelikult väga lihtne. Selleks hakkan erialast treeningut tegema augustis peale Ironman Tallinna haavade kinnikasvamist. Niikaua aga kulgeb kõik plaanipäraselt. Kõigepealt alustasin ujumisoskuse taasavastamisega, märtsi ja aprilliga kokku ujusin 30km. Kuna eelmine aasta oli ujumistreeningute poolt väga nadi, siis olen sellega juba üle kahe kolmandiku eelmise aasta kogumahust läbinud.
Ratta selga sain esimest korda aprilli alguses ja kahjuks kehvad ilmad palju vändata ei lasknud, aga aprilli viimasel nädalavahetusel tehtud minitreeninglaager Hiiumaal kasvatas mahu 470 kilomeetriseks.
Aga tagasi teemasse.
Juba mitu päeva ette oli ilmateadet jälgides selge, et maikuune kuumalaine pühapäevaks üle ei lähe, pigem keerati vinti juurde. 27 kraadi sooja 13. mail ei ole just väga tavaline eestimaine nähtus. Lisaks hakkas nädal enne starti uuesti pihta sama jama mis kimbutas ka enne Transgrancanariat - joostes on jalgadest kõik jõud kadunud, nagu tinapommid oleks kluge riputatud. Ja seda juba esimestest meetritest alates. Oli selge, et kombinatsioon kuumusest ja minu suutmatusest ei tähenda midagi head. Seega otsustasin alustada väga rahulikult, ainuke lootus oli joosta nii säästlikult kui võimalik ja loota, et kestab lõpuni ära.
Enne starti proovisin teha väikese soojendussörgi ja oli näha, et ega muutunud ei ole midagi - joosta ei jaksa. Ei teagi, mis jama see on. Kahtlustasin magneesiumipuudust, aga nädalane kuur ei parandanud eriti midagi. Enne starti sai jooksututtavatega räägitud, et see on pikamaajooksu harrastajate tavaline käitumine, et kui on juba enne starti teada, et ega sellest võistlusest mingit head nahka ei tule, misiganes see põhjus siis on, on väga mugav see võistlus lihtsalt pikaks trenniks tembeldada. Ja teeme seda siis ka minu sellekordse maratoniga.
Stardist minema ja sundisin tempo kohe väga rahulikuks. Ka tõuse hakkasin kohe algusest peale kõnniga võtma, pikk trenn ju ikkagi... Mäest allajoostavaid lõike võtsin mõnuga, lasin keha vabaks ja ei hakanud gravitatsiooniga võitlema. Maratonirada oli tehtud super äge - alguses ilusad Otepää ümbruse vaated ja siis võrratult lõhnavad kuusemetsad.  Pinnas oli vaheldusrikas, rada keerutas mõnusalt üles-alla. Ei mingeid pikki igavaid sirgeid. Oli alguses natuke asfalti, siis kruusateid, metsateid, heinamaad. Kõike mida Otepää ümbrus pakub.
Kümnendaks kilomeetriks sai lõpuks ka jalad natuke lihtsamalt liikuma. Keha tahtis selle peale kohe uljalt tempot tõsta, aga surusin ta jõuga maha ning jätkasin rahulikult ja säästlikult. Sellise leitsakuga võib liigne kiirustamine õnnetult lõppeda. Ja kuumust jagati mõnuga, 10 ja 20 kilomeetri vahel oli rada enamuses kruusateedel ja varju oli seal ainult näpuotsaga antud. Vahepeal oli tunne, et peaaegu nagu oleks kuulnud ihu praadimise särinat. Päikesekreemi unustasin loomulikult panna ja õlad muutusid järjest valulikumaks. Seepärast oli enne poole maa täitumist metsavahele jõudmine väga mõnus, olemine läks tükk maad paremaks. Ka vahepeal juba lõppema kippunud jõuvarud taastusid varjus ilusasti ära. Siis aga juhtus see, et kahel joogipunktil oli miskipärast 7 kilomeetrit vahet jäetud ja sellise kuumaga on seda ilmselgelt palju. Olin küll enne võistlust kaalunud joogikoti kaasavõtmist, aga oma rumalusest ikkagi loobusin. 29. kilomeetri joogipunkti jõudes oli üsna krimpsukuivanud olemine ja kuna janu oli selleks hetkeks pehmelt öeldes meeletu, siis läks päris mitu topsi jooki kurgust alla ja edasi joostes mulksus see kõik rõõmsalt kõhus ringi. Tead küll, et ei tohi nii palju juua, aga käed kipuvad sellises olukorras jonnakad olema ja uusi topse võttes pead mitte kuulama.
Tänu algusest peale rahulikule tempole väga raskeks nagu ei läinudki, aga ega lihtne ka ei olnud.

Peamine probleem mis segas, oli joogipunktide hõredus ja igaüks neist saabus kui taeva õnnistus.
Esimest korda mu pikamaajooksja karjääri jooksul juhtus see, et mingi hetk hakkasin tundma, et rinnanibud muutuvad valusaks. Kunagi esimesi maratone joostes kuulasin targemate nõuandeid ja ärahõõrumise kartuses plaasterdasin nad ilusasti kinni, aga siis juhtus nii, et mõned korrad unustasin selle ära ja nähes, et midagi ei juhtugi, loobusin plaasterdamisest. Isegi ultratel ei ole ma seda teinud ja kõik on korras olnud. Nüüd aga mingil põhjusel see siis juhtus. Üritasin mõned ajad hoida särki kätega kehast eemal, aga niimoodi on üsna ebamugav joosta. Õnneks nägin tee ääres meditsiinitöötajat, kelle käest küsisin plaastreid. Ega nad higisele kehale ei tahtnud hästi kleepuda, aga kuidagi nad siiski sain enamvähem püsima. Peale jooksu duši alla minemine oli üsna valus kogemus.
Enne lõppu läks rada kokku 10 km distantsi kepikõndijatega ja neid oli palju, kohati pidi hoolega slaalomit tegema, et neist mööda saada. See aga ei tundunud üldsegi ebameeldiv, pigem oli natuke vaheldust. Ja kuna rada oli seal juba korralikult lai, siis mahtus servadest mööduma küll.

Päris lihtsalt siiski lõpuni ei saanud, 3 kilomeetrit enne lõppu läks siis ikka korralikult raskeks. Oli see siis kuumast või lihtsalt jõuvarude lõppemisest, aga liikumine muutus vaevaliseks. Ja ega mugavussportlasena päris kapsaid ninast välja ei taha pingutada, tegin rahulikku kõnni/jooksu segu lõpuni. Finišis olin ootuspäraselt kehemat sorti ajaga 4:37:49, mis andis 190 osaleja seas 130. koha.
Edasi jätkub plaanipärane töö Ironman Tallinnaks valmistumiseks.

Mis edasi?

Kuna Transgrancanaria läbimine oli peaaegu aasta kestnud projekt ja see sai ka edukalt lõpetatud, siis ei saa muidu, kui tuleb kohe käsile võtta midagi uut. Ei oska niimoodi olla, et mingisugust kuklakarvu kergitavat eesmärki käsil ei ole, igav hakkab. Mägedes ultramaratoni jooksmine hakkas küll väga meeldima ja natuke isegi mängisin mõttega, et jääkski ainult seda tegema. Selle põhjus on see, et Transgrancanarialt jäi väga võimas mulje. Ükski senini läbitud võistlus ei ole suutnud sisse sellist jälge jätta. Kogu see vapustavalt ilusas looduses viibimine ja millegi erilise saavutamise kogemine on see, mis mõtestab kogu ettevalmistuseks kulunud aja. Aga mida rohkem asjale mõelda, seda selgemaks saab, et ega ei suuda ka triatlonidest loobuda, meeldib eriti just sellega tegelemise mitmekesisus - kui treenides üks asi ära tüütab, siis on väga lihtne teha teisi asju. Jooksudeks treenimine on siiski palju üksluisem.  Seega jään edasi kahte jumalat teenima. Kindlasti jõuan ka tulevikus mõnele mäejooksule.
Järgmine pikem projekt saabki olema triatlonivallast, nimelt hakkan valmistuma selleks, et 2019 aasta suvel läbida kahekordne täispikk triatlon. See on siis 7,6 km ujumist, 360km ratast ja 84km jooksu. Hetkel tundub see täiesti ajuvabalt palju, aga kui meenutada eelmiste suuremate spordiprojektide algust, siis sama olen tundnud tegelikult peaaegu alati - ka Transgrancanarial olevad tõusumeetrid tundusid aasta tagasi minu jaoks võimatu olevat. See tunne aga ongi see, mis teeb sellistest projektidest paeluvad - mingi lihtsa asja nimel palju ei viitsiks pingutada, motivatsioon jõuaks aasta jooksul mitu korda ära kaduda. Aga kui on silme ees väga hirmus eesmärk, siis see hoiab kogu aeg kikivarvul ja ei lase fookust silme eest.
Võistluseks olen valinud Leedus Panevezises toimuva "The City of TRI World Cup Race", aga kui seda mingil põhjusel 2019 ei korraldata, siis peab kuskilt kaugemalt midagi muud otsima. Leedu oleks logistiliselt ja finantsiliselt parim variant.
Peamine põhjus, miks ma ei taha proovida duublit juba see aasta on see, et ma tunnen, et mul on pikkade triatlonide vallas alles liiga vähe kogemusi, senini läbitud 2 täispikka triatloni ei ole minu arust veel piisav põhi, et kahekordset proovida - ja mütsiga lööma kah ei tahaks minna. Eesti on 2018 suvel tegelikult pikkade triatlonide kogemuste omandamiseks ideaalne koht - toimub meil ju 4. august esmakordselt "Ironman Tallinn" ja kolm nädalat hiljem "Triathlon Estonia" - neist mõlemast plaanin ma ka osa võtta. Kolmenädalane vahe ei ole küll nüüd mingi selline, millega ära taastuda jõuaks, aga ettevalmistuse osana oleks teise tegemine mõningase väsimuse foonil väga hea.
Nii palju kui olen uurinud ultratriatlonideks treenimise kohta internetiavarustest, jääb enamuses kõlama seisukoht, et see ei erine väga palju tavaliseks täispikaks triatloniks treenimisest, lihtsalt nädalavahetuse pikad trennid tuleks natuke veelgi pikemalt teha. Kahe aasta tagune treenimine oma esimeseks täispikaks triatloniks näitas, et see oli ka üsna maksimum, mille keha välja kannatas, kohati läks üldine väsimusfoon päris kõrgeks, seega väga palju sellele juurde lisada ei julge.
Olen jälginud kõrvalt ka Eesti esiultratriatleedi Rait Ratassepa tegemisi, aga ilmselgelt ei hakka ma sellist treeningmahtu taga ajama - esiteks ei seediks ma seda suure tõenäosusega ära ja teiseks oleks väga keeruline nii palju aega leida. Ja eks minu eesmärgid erinevad ka tema omadest - minul saab see olema ainult läbimine. Nagu juba tavaks saanud, siis koht ja aeg ei oma minusugusele mugavussportlasele mingisugust tähendust.
Lähem tulevik hakkab sisaldama enda uuesti triatlonilainele häälestamist. Kõigepealt paari- kolme nädalaga üritan ujumisega uuesti tutvust teha, ehk enamus lähinädalate õhtutest viibin basseinis. Sellega eelmine nädal juba alustasin. Kuigi ei ole juba päris kaua ujunud, siis õnneks selgus, et päris ära unustanud seda ei ole. Talv läbi usinalt tehtud ÜKE on ka ülakeha vormis hoidnud. Kuigi kiirust ei ole hetkel absoluutselt olemas...mitte, et seda mul ka parimatel aegadel väga oleks olnud :)
Otsisin endale Ironman Tallinna treeninguteks internetist treeningkava, aga seda täpselt jälgima ei hakka, pigem suhtun temasse kui soovituslikku kondikavasse mille järgi saan mahtusid korrigeerida. Niikaua kuni rattaga sõita väljas ei saa, senikaua asendan nad ujumiste ja hommikuste keharaskustega jõuharjutustega. Aga kui kevad ja rattasõiduilmad ennast kaua oodata lasevad, siis peab hakkama mõtlema jõusaalis pukil sõitmisele, aga loodetavasti seda ei ole vaja teha. Kolmapäevit jätkuvad Audenteses Kaido juhendamisel jooksutrennid. Mingil määral üritan juba vaikselt hakata kahekordsele täispikale triatlonile mõtlema ja pikkade aeroobsete treeningute mahtusid vahest suurendama, aga esialgu veel mitte väga palju.
Kui suvi läbi saab, siis teen sügisel mõned ultrajooksud - kus ja mis on hetkel veel lahtine. Võimalikud variandid on Sillamäe 24h tunni jooks, Sigulda Kalnu Maratons, Poolas toimub oktoobris midagi ja siis oktoobri lõpus on Haanja 100. Nende hulgast siis teeb valiku. Ja peale seda talvel algab ettevalmistus duubliks.

Transgrancanaria 2018

Kuna planeeritud oli võistlusreisi ja perepuhkuse kombo, siis Kanaaridele kohale jõudsime 6 päeva enne starti. Aeg enne starti sai sisustatud saarega tutvumisega ja basseini ääres lebotamisega. Selle ajaga käisin ka 3 korda sörkimas - ühe korra tutvusin natuke raja lõpuosaga ja 2 korda tegin hommikujooksu. Ausaltöelda ei olnud tunne üldse hea, kuidagi keeruline oli liikuda, nagu oleks jalgadel mingisugused raskused küljes. Sai käidud ka autoga mägedes ning peale seda kui olin näinud oma silmaga kui kõrged nad olid, hakkas enesekindlus järjest õhukesemaks kuluma. Stardiärevuse haripunkt oli ära päev enne starti, reede hommikuks kadus kõik ja asendus rahuga. Kuna start oli õhtul kell 23:00, siis oli terve päev aega asju pakkida ja jalad seinal vedeleda. Mida kaasa võtta oli kõik juba ammu valmis mõeldud, ainuke asi milles kahtlesin peaaegu lõpuni oli riietus - ilmateade lubas kohati kõva tuult ja vihma ja mägedes ei pruugi selline kooslus kõige nauditavam olla. Lõpuks siis peale mitu korda ümber mõtlemist jäi variant: pikad püksid, soojapesupluus, t-särk ja õhuke Inov8 veekindel kilekas. Ülemist osa sai siis vastavalt temperatuuri muutumisele vähendada ja juurde panna, toimis väga häsi. Kuna võistlus toimus 24. veebruaril, Eesti 100. sünnipäeval, siis selle tähistamiseks panin koti külge ka lipu.

Stardipäeva õhtul kaheksast jalutasime Kaidoga finišiala juurde, kust viisid bussid Las Palmasesse. Kuna stardini oli 2 tundi, siis sättisime ennast kõigepealt kohvikusse aega viitma, aga siis saatis Rait sõnumi ja kutsus enda juurde. Ta oli endale hankinud elamise stardist paarisaja meetri kaugusele, kus oli väga mugav starti oodata. Seal tegime ka kogu eestlaste esinduse stardieelse pildi.

Foto Rait Ratasepa FB lehelt

Edasi üritan võistluse kulgu kirjeldada võistluse kulgu niipalju kui mäletan:
Start - Arucas, esimesed 16km, 730 tõusumeetrit.
Esimesed 2km kulges mööda rannaliiva ja üsna kohe peale starti oli tagasi sama tunne, mis viimastel jooksudel - no ei jaksa joosta, jalad on rasked ja ei taha kuidagi liikuda. Ei olnud kõige enesekindlam tunne see hetk - kui enesetunne juba nii varajases staadiumis kehva on, ega siis midagi head loota ei ole. Umbes neljanda kilomeetri juures jõudis trass esimese tõusuni. Väikeste pausidega kestis see kuni 23. kilomeetrini.  Pakkisin kepid lahti ja hakkasin üles astuma. Esimesed kilomeetrid kulusid tempo parajaks sobitamiseks, aga kui hea rütm käes, siis hakkas enesetunne järjest paremaks muutuma. Tänasin mõttes kõiki neid Mustamäe nõlval veedetud tunde, hommikuseid kükke ja kolmapäeviti tehtud ÜKEt. Kõik sujus hästi.
Arucas - Teror, 16 - 27km, 630 tõusumeetrit.
Jõudnud esimesse teeninduspunkti ei raisanud ma sal palju aega, joogipudelid uuesti täis, tühjad geeli ja šokolaadipakendid taskust minema, kiiresti paar peotäit söödavat suhu ja minema. Kõigepealt oli veel peaaegu poolteist tundi jätkuv tõus, siis aga hakkas esimene pikem laskumine. Tõusu lõpupoole oli ka näha juba mitmeid väsinuid, kes raja ääres puhkasid. Endal oli kõik endiselt korras, liikumine oli rahulik ja pingevaba. Järgnenud laskumine kestis 20 minutit, proovisin keskenduda tehnikale ja hoida sammu tiheda ja pehme. Hoolimata enda tagasihoidmisest kasvatasin oma kohta päris palju - kokku 88 kohta.
Teror - Fontanales, 27 - 38km, 1046 tõusumeetrit
Ka Terori teeninduspunktis tegin kiiresti, üleüldsegi tuli mu alguseosa pidev koha parandamine üsna paljuski vist seetõttu. Ei tahtnud istuda, kuna tihti on peale seda raske uuesti minema saada. Ja võistluse nii varajases staadiumis ei ole selleks mingit vajadust kah. Enesetunne oli endiselt hea. Terorist minema minnes hakkas järgmine pikk ronimine, seekord oli see 7km pikk. Aega kulus mul üles jõudmiseks poolteist tundi. Väljas oli endiselt pime, vahepeal mägede kontuure vaadates oli isegi natuke kahju, et kõik see ilu kaotsi läks. Aga ega tegelikult ei saanud ka hiljem valges väga palju ringi vaata, kuna pidi kogu aeg hoolega vaatama jalgade ette, et ninali ei käiks.
Fontanales - Presa Preses, 38-50km, 890 tõusumeetrit
Fontanalesi teeninduspunktiks olin tõusnud juba 620. kohale. Pidev koha parandamine pani natuke ka muretsema, et äkki pingutan üle, aga kuna enesetunne oli väga hea ja edasiliikumine pingevaba, siis ei hakanud ennast kunstlikult rohkem pidurdama. 45 kilomeetri paiku jõudis rada järsu, pika ja tehnilise laskumiseni, mis viis ühe sügava oru põhja. Seda võttes oskasin ka kaks korda mudaste kivide peal libastuda ja kukkuda, ise jäin küll õnneks terveks, aga esimesel kukkumisel jäi üks kepp õnnetul kombel mu külje alla ja murdus pooleks. Tassisin ta küll kaasas kuni esimese prügikastini, aga edasi jätkasin ainult ühe kepiga. Ja kahjuks kuni lõpuni - proovisin küll järgmistes punktides otsida, et äkki mõni samasuguse probleemiga inimene on oma tervest kepist loobunud, aga kahjuks mitte. Oru põhja laskudes hakkas ka valgeks minema ja peab ütlema, et see oli ideaalne ajastus - see oli üks ütlemata ilus koht. Tänu mitmetele allikatele ja ojadele oli seal üsna niiske ja seetõttu kasvas nii oru põhjas kui ka kaljuseinadel ümberringi palju taimi ja see muutis kõik ümbritseva väga ägedaks. Oru põhja jõudes hakkas rada kohe uuesti mööda vastaseinal olevat rada üles ronima. Sellel tõusul hakkas esimest korda ka natuke raskeks minema.
Presa Preses - Artenara, 50-62km, 1014 tõusumeetrit
Peale Presa Preses teeninduspunkti jätkus juba enne orupõhjast alanud tõusmine. Kokku veetsin sellel tõusul aega peaaegu kaks tundi ja lõpus olid jalad juba nii pehmed, et laskumisele saamine oli ülesronimislihastele päris meeldiv vaheldus. Energiavarud hakkasid otsa saama ja oli selge, et nüüd hakkab siis võitlus pihta. Lõpuni minemises olin selleks hetkeks juba täiesti kindel.
Artenara - Tejeda, 62-73km, 841 tõusumeetrit
Artenara teeninduspunktis oli selge, et energiavarude taastamiseks peaks natuke rohkem sööma. Õnneks oligi see natuke rikkalikumalt varustatud punkt (mitte, et teised oleksid olnud kehvad, see oli lihtsalt veelgi parem) Avastasin, et seal pakuti väga head puljongit, jõin seda söögi kõrvale kohe kolm topsitäit. Üleüldsegi kogu võistluse toitusin põhiliselt apelsinidest, need on Kanaaridel erit head ja mahlased, ning miskipärast ei saanud ühestki teeninduspunktist minema ilma vähemalt kümmekond veerandiks lõigatud apelsini söömist. Artenara linnakesest (külast?) välja saades hakkas pihta järjekordne pikk tõus. Kuna olime jõudnud juba saare keskpaika, siis tõusu lõpp oli ka esimest korda pilvede sees umbes 1700 meetri kõrgusel. Natuke enne pilvedesse jõudmist juhtusin vaatama raja kõrvale alla, kus paistis väike külake, mille majad tundusid nagu väikesed nukumajakesed. Kuna tee läks täpselt kalju serva peal ja oli selline libe ja mudane, siis otsustasin hoolimata oma kõrgusekartmatusest mõned ajad mitte enam alla vaadata. Tõenäoliselt tänu järjest hõrenevale õhule hakkas tõusmine järjest keerulisemaks muutuma, pidin isegi paar korda kivi peal istuma ja hetke puhkama. Peale tipus käimist oli loomulikult ainuke mõeldav tee teiselt poolt alla tagasi - ja see oli järjekordselt pikk - aega läks tund ja kakskümmend minutit. Sellest laskumisest hakkas ka allamäge jooks raskeks minema.
Tejeda - Rogue Nublo, 73-82km, 1062 tõusumeetrit
Tejedas sõin jälle suurema koguse apelsine - täpsemat numbrit ei tea, aga kindlasti oli see kahekordne. Natuke sai veel kulgeda allamäge ja siis edasi, nagu see mägedele kohane on, asendus allamäge minek ülesmäge minekuga. Selleks ajaks aga olin õnneks jälle natuke taastunud ja üles rühkimine muutus jälle maitsvamaks. Ilm läks järjest palavamaks ja võtsin ülevaltpoolt ühe kihi vähemaks ja olin edasi t-särgi väel. Päikese käes oli niimoodi hea, aga varjus natuke jahe. Kuna aga ei viitsinud väga tihedalt riideid vahetada, siis kannatasin selle jahedama olemise ära.
Rogue Nublo - Tunte, 82 - 94km, 367 tõusumeetrit
Rogue Nublo on üks Gran Canaria saare peamisi vaatamisväärsusi. Tegemist on 67 m kõrguse kiviga, mis asub 1800 meetrise mäetipu otsas. Käisime seal reisi alguses ka koos perega, seetõttu oli koht juba tuttav.

Kuna seal on palju turiste, siis kohati tuli nende vahel hoolega slaalomit teha. Aga samas oli seal seetõttu ka palju kaasaelamist, mis on kohati päris tore. Rogue Nublost paar kilomeetrit edasi oli ka El Garanoni teeninduspunkt, kuhu oli võimalik eelnevalt kott ette saata et täiendada oma varusid ja vajadusel riietust. Mul oli seal ootamas söögivarude täiendus ja pealambile uued patareid. Oli ju varsti algamas uus öö ja ei riski teisel ööl kehvema kustunud lambiga liikuda. Seal istusin ka esimest korda söömiseks. Pakuti pastat, aga miskipärast ei tahtnud see väga alla minna. Tegin siis söömisele väikeseid pause ja vahetasin vahepeal patareisid, panin uuesti rohkem riideid selga ja organiseerisin natuke seljakotti umber. Pärast sõin ikkagi mõned apelsinid kah otsa. Nagu näha selle etapi vähestest tõusumeetritest, toimus enamus liikumist seekord allamäge. Enamuses oli see selline rohmakalt ja üsna suvaliselt "sillutatud" erinevate kividega. Väga ebatasane. Alguses üritasin küll seda joosta, aga vähesed kogemused sellisel pinnasel allamäge jooksmisel kombineerituna väsimusega lõppes sellega, et lõin korduvalt oma varbaid vastu kive valusalt ära. Seetõttu ja kuna aeg/koht tegelikult ei omanud mingit tähtsust, siis läksin rohkem ja rohkem ka allamäge kõnnile üle. Lõpetamine tundus selleks hetkeks juba kindel olevat ja sellega koos kadus natuke ka mott ennast kiiresti liigutada.
Tunte - Ayagaures, 94-110 km, 554 tõusumeetrit
Tuntest väljudes oli samm juba päris tönts ja jooks ei tahtnud hästi kulgeda ka sellel natukesel horisontaalsel pinnal mida pakuti. Edasi tuli üks keskmise suurusega ronimine (keskmise suurusega Transgrancanaria jaoks - tegelikult oli tõusumeetreid seal üle 300) ja siis hakkas üks väääga pikk, vaevaline laskumine mööda vastikult kivist teerada. Ei saanud sealt kohati kõndideski alla - lahtised kivid, uuesti laskunud pimedus ja selleks hetkeks juba nullilähedale jõudnud energiahulk tegid sellest ühe keerulise tulemise. Aega läks selle 8km pika laskumise jaoks peaaegu 2 tundi. Pidevalt möödatuhisevad inimesed ei olnud küll meeldiv, aga üritasin endale kogu aeg sisestada, et "aeg ja koht EI ole olulised" Aga ma olin selle tee peale vahepeal kuri! Kui varbad valutanud ei oleks oleks tahtnud seda jalaga lüüa! Aga otsa ta lõpuks sai...
Ayagaures - finiš, 110-128 km, 383 tõusumeetrit
Hoolimata sellest, et finišini oli Ayagaresest suhteliselt vähevõitu minna, istus seal punktis sooja toitu söömas suur hulk inimesi. Kuna söök ei tahtnud alla minna, aga midagi sööma peab, siis võtsin ainult mõned apelsinid ja liikusin kohe edasi. Peale punkti tuli kohe viimane tõus ja peale seda laskumine kanjonisse, kust tuli liikuda mööda kuivanud jõepõhja kümmekond kilomeetrit edasi finiši poole. Ja see oli selle võistluse vaieldamatult vastikuim osa. Kuna käisin seal juba nädala alguses jooksmas teadsin ette, mida oodata on - lihtsalt kümme kilomeetrit järjest lahtistel kividel koperdamist

Selleks ajaks olin nii väsinud, et isegi ei vihastanud enam, koperdasin lõpuni ära.
Finišis oli tunne muidugi võimas - olin ma ju planeerinud Transgrancanariat jooksma tulla aastaid ja trenni tegemist alustasin tasapisi eelmise aasta kevadest. Kui selline pikk projekt edukalt lõppeb, siis jab sellest tükiks ajaks hea tunne.
Statistikat:
 - Aeg: 26:10:24
 - Koht: 517. (886 startijat, 207 katkestajat)
 - 126km, 7500 tõusumeetrit
 - kulutatud 9390 kcal

Transgrancanaria eelvaade

Täna käisin viimast korda enne Transgrancanaria starti Mustamäe nõlval trenni tegemas. Viimaseid kordi tõuse võttes tuli natuke kurvavõitu tunne, on ju eelmise aasta oktoobrist alates seda sama tõusu käidud nühkimas peaaegu iga nädalavahetus ja selle ajaga on see koht isegi natuke nagu koduseks saanud. Mõni nädal jõudis sinna isegi kokku kolm korda - mõlemal nädalavahetuse päeval ja sellele lisaks kord nädala sees. Kokku sai tõusumeetreid seal ja mõned korrad ka mujal kogutud 18300. Kui võtta keskmiselt tõusu suuruseks 30 meetrit, siis tähendab see seda, et kokku sai üles-alla liigutud nelja ja poole kuu jooksul 610 korda. Kas see on piisav, on näha juba võistluse käigus, aga selge on see, et see oli ka maksimum, mille mu jalad ja keha vastu võttis. Eriti just detsember ja jaanuari esimene pool oli selge tunne, et tegutsemine käib piiri peal. Õnneks sellest üle ei läinud. Seda näitas selgelt jaanuari keskel Taliharja Vanakurjal joostud ainukene klassikaline pikk vastupidavustrenn - taastumine sellest läks väga kiiresti, juba järgmine nädalavahetus suutsin ilma suuremate probleemideta teha kahe päevaga 2500 tõusumeetrit. Jalad taluvad tõususid ja laskumisi igatahes kordades rohkem ja paremini kui alustades. Ja see on praktiliselt ainuke asi mis Transgrancanarial loeb - ükskõik kui visa edasiliikuja olla, kui ikka jalalihased sodiks lõhutud on, siis mingist punktist muutub mägedes edasiliikumine võimatuks. ...vähemalt niimoodi mulle on räägitud, endal ju igasugused mäejooksukogemused puuduvad - sügisene Sigulda Kalnu Maratons oli päris mägede kõrval poisike.
Lisaks tõusumeetrite kollektsioneerimisele sai kolmapäeviti Kaido juhendamisel tegeletud Audenteses enda kiiremini liigutamisega ja üke'ga ning hommikuti tegin keharaskusega harjutusi - kükid, plangud ja muu taoline meeldiv. Seda viimast küll tuli natuke vähem kui olin algselt olin planeerinud - kui hakkasid ilmnema kerged ülepingutamise suunas minevad nähud, siis tõmbasin hommikuste harjutuste kordasid kiirema taastumise nimel tagasi.
Mõned korrad tegin ka jõusaalis jooksulindil ülesmäge kõndimise trenni. Panin lindil nurga nii kõrgele kui ta läks ja siis kõndisin sellel kiires tempos tunnikese. Seda viimast soovitas teha Rait Ratassepp - meil ei ole ju selliseid tõuse ja laskumisi kuskilt võtta, kus saaks tund või rohkem ainult kas alla või üles minna. Ülesminemist simuleerisin siis niimoodi. Kahjuks pikalt kilomeetrite kaupa allamäge jooksmist ei saa meie pannkoogimaal kuskil treenida. Käis küll peast läbi mõte jooksulindi tagumise poole alla kõrgendus panna ja niimoodi see üles tõsta, aga selle peale jõusaalis vaevalt mulle pai tehtud oleks.
Ainuke asi millega ma rahul ei ole, on mu kehakaal - oli plaanis mõned kilod alla võtta, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Esiteks tekitab mäetrenn ootamatult suure nälja ja teiseks on mul muidu kah selle poole pealt natuke kehvavõitu enesedistsipliin.
Ühesõnaga võib ettevalmistusega rahul olla, peaaegu kõik planeeritu sai ka ellu viidud ja tõenäoliselt seetõttu on sees rahu ja mingit stardiärevust veel tekkinud ei ole. Treeningute ülesehitus oli küll absoluutselt teistsugune kui ma siiamaani seda teinud olen, aga peab uskuma targemaid.
Väga äge on see, et tekkis väike ühesuguste huvidega treeninggrupp, kellega koos kulus aeg mäel tunduvalt meeldivamalt. Loodetavasti teeme koos ühtteist ka edaspidi - väga värskendav on vahest suhelda inimestega, kellel on samasugused eesmärgid ja kes seetõttu ei arva, et su sportlik tegevus ajuvaba või lausa enesehävituslik on.
Kanaaride poole hakkame koos perega liikuma nädala pärast, siis saab enne 23. veebruari õhtul kell 23:00 toimuvat starti natuke soojusega kohaneda ja ka muidu turismiga tegeleda.
Keda huvitab ja Eesti sajanda sünnipäeva pidustuste vahelt aega leiab, siis siin on link võistluse otsejälgimisele: http://transgrancanaria.livetrail.net/

Taliharja Vanakuri





Detsembri lõpu poole juhtusin Facebookist lugema, et jaanuaris tuleb jooksuvõistlus:
- mis on üle 100km pikk
- trass kulgeb punktist A punkti B ja enamuses metsas eemal suuremast asustusest
- rajal on ainult 1 abipunkt ja kõik vajalik tuleb kaasas tassida
- start on õhtul ja seega enamus kulgemist tuleb pealambi valgel pimedas metsas
- osalema võetakse ainult 30 inimest, kellel peab olema ette näidata võistluskogemus, mis lubaks    korraldajal loota, et osaleja on võimeline omal jõul lõpuni jõudma.
Otsus minemise kohta sündis loetud minutitega - liiga palju asju klikkis minu arusaamisega ühest ideaalsest ultrajooksust. Ei mingit ninnu-nännutamist iga paari kilomeetri tagant olevate joogipunktidega, ei mingeid rahvamasse, ei mingit raja võimalikult ohutuks ja kergeks muutmist. Ultrajooksul ei osale ju keegi sellepärast, et see on lihtne ja isiklikult minule meeldib, kui maastikul toimuvaid jookse on vürtsitatud lisaks veel mingite muude teguritega mis selle keerulisemaks teevad. Loomulikult peab olema ka selliseid võistlusi, kus kõik olme jooksjale võimalikult mugavaks tehtud on, et siis osaleja saaks keskenduda ainult hea tulemuse tegemisele - aga ilmselgelt ei ole jaanuarikuine öine Kõnnumaa koht kus enda 100 kilomeetri rekordit joosta.
Ainuke kahtlusekoht oli see, kas poolteist kuud enne Transgrancanariat on hea sellist asja ette võtta, pika trenni jaoks on see siiski umbes 30-40 km liiga pikk, aga otsustasin, et kui asja väääga rahulikult ja säästlikult võtan, siis ei tohiks kahjud loodetavasti suured olla. Ehk siis kohe algusest peale regulaarsed kõnnipausid ja jooksutempo selline kuskil "ülekuueminutikilomeetrile"  Oktoobri lõpus joostud "Haanja 100" taastumine läks väga ruttu - kaks päeva hiljem olid jalgadest järelnähud kadunud ja juba nädala pärast tegin uuesti täisvõimsusel trenni, seega otsustasin, et 6 nädalat vahet on siiski piisav. Tundub, et eelmisel aastal joostud 5 ultrajooksu lisaks ühele täispikale triatlonile ja viiele maratonile on pikemad pingutused kehale rutiinseks muutnud, või siis olen nii tiheda võistlemise tõttu kogu aeg väsimusstaadiumis, aga ise ei saa sellest enam arugi... :). Ja iseenesest ei ole ultrajooksmises niikuinii midagi mõistuspärast, seega minna kuus nädalat enne oma elu suurimat väljakutset sajakilomeetrist öist võistlust läbima....why not - bring it on! :)
Trass kulges mööda RMK Oandu-Ikla matkarada Lellest Aegviitu.Veel nädal tagasi olnud plusskraadid ja kõrge vesi olid asendunud miinus 12 kraadi külmaga. Etteruttavalt peab ütlema, et see oli väga hea, kuna paljud kohad, mis olid vee all, olid nüüd kinni külmunud. Jalgade märjaks tegemine on ebameeldivam kui natukese külma kannatamine.

Starti Lellesse sõideti ühiselt Viljandi rongiga. Rongist maha tulles lõi vastu nägu jäine õhk ja mõte veeta järgnev öö õues ei tundunud enam üldse nii hea kui mõned nädalad tagasi kodus arvuti ees istudes. Aga ega taganeda ei olnud kuhugi...

Start oli kell 19:00. Alustasime koos Kaidoga nii nagu plaanitud - rahulik tempo ja regulaarsed kõnnipausid. Lisaks liitusid meie tempogrupiga veel Krista ja Timo.

Foto ACE Adventure Teami FB lehelt

Olemine oli hea, edasiliikumine oli lihtne ja mõnus. Mingi aja pärast jõudsime järgi veel kahele osalejale kes ka meiega liitusid ning järgmiseks kümnekonnaks kilomeetriks suurenes meie grupp kuueliikmeliseks. Peale kahekümne kilomeetri läbimist aga hakkasid mõnedel inimestel erinevaid probleeme esinema ja kuna meil Kaidoga hakkas külm, siis jätsime teised seljataha. Riietus oli selline, et joostes oli paras, aga pikemalt kui kolm minutit kõndida ei saanud. Kotis oli küll kaasas igaks juhuks lisakihte. 

Seega laguneski grupp kolmeks kaheliikmeliseks erineval kiirustel liikuvaks osaks. Liikusime edasi kahekesi koos Kaidoga ja taastasime juba vahepeal sassi läinud 8:2 jooksu-kõnni vahekorra. Umbes kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas vaikselt esimesi väsimuseilminguid tekkima ja mõne aja pärast muutsime minu soovil jooksu-kõnni vahekorra 7:3. Niimoodi taastus kõndides natuke rohkem, aga samas oli 3 minutit piisavalt lühike, et külm ei hakanud. 

Neljakümnena kilomeetri paiku jäätus ära joogikoti voolik. Jõuluvana oli küll toonud just seda üritust silmas pidades uue isoleeritud vooliku, aga nagu näha ei olnud sellest kasu.

Jõudnud 56 kilomeetril asuvasse kesklaagrisse proovisin kõigepealt sulatada lahti voolikut, aga edutult - võistluse lõpuni pidin joomiseks koti seljast võtma ja lahti tegema joogi sissevalamise ava ning sealt jooma.

Edasi sõin kaasavõetud kiirkartuliputru ja korraldaja poolt pakutud grillvorste. Hoolimata lõkke ääres istumisest hakkas külm kontidesse pugema ja värinad muutusid järjest suuremaks. Kui saime söödud-joodud asutasime ennast uuesti minekule, aga minul oli see üks otsatult raske minemine - külmavärinad olid peal ja samas jalad olid istumisest kangeks muutunud ning väga raske oli jooksmisele sarnanevaid liigutusi teha. Samas aga joosta oli vaja, et sooja saada. Esimene viissada meetrit pidin tegema oma peas kõva kihutustööd, et mitte ümber pöörata ja tagasi minna. Mõne aja pärast hakkasid siiski jalad uuesti tööle ja sain ka sooja sisse.

Edasine kulgemine kuni Kakerdaja raba laudteeni oli rahulik ja ühtlane. Kerge ei olnud, tänu hilisele ajale, pimedusele ja üksluisele teele hakkas uni raskelt painama. Joostes läks küll natuke paremaks, aga kõndimise ajal oli raske silmi lahti hoida. Kakerdaja raba laudteele jõudes aga läks olemine palju paremaks - kuna laudteel jooksmine nõuab rohkem tähelepanu, annab see kohe ka ajule tööd ja uni kaob. 

Viimased kümme kilomeetrit oli juba päris vaevaline koperdamine - energiavarud olid lõplikult otsas. Kuna oli valgeks läinud, siis vähemalt uni ei vaevanud enam väga. Finišisse jõudsime ajaga 15:03:00

Foto ACE Adventure Team FB lehelt

 

Tänud Kaidole meeldiva seltskonna eest, üksinda oleks öine seiklemine palju ebameeldivam olnud.

 

Kokkuvõttes oli väga äge rada, ainult vahepealsed suhteliselt pikad asfaltiosad olid natuke ebameeldivad, aga arusaadavalt ei ole korraldajal midagi parata kui RMK on mingil arusaamatul põhjusel oma matkaraja niimoodi teinud. Ennem ma Oandu-Ikla matkaraja selles lõigus käinud ei olnud, aga võib öelda, et endiselt ei ole, kuna öösel oli näha ainult oma pealambi valguslaiku - kõik mis jäi rajalt kõrvale, jäi pimedusse. Orienteerumiseks kasutasin kella laetud raja GPX faili, mis töötas väga hästi, tee hargnemistel andis noolega suuna kätte ja ka rajalt väljajooksmistest andis vibreerimisega märku.

 

Nüüd mõned päevad taastumist ja siis jätkub ettevalmistus TransGranCanariaks.