Esmaspäev, 30. märts 2020

Heavy Metal Ultra Virtual Edition

Viimasest postitusest on ainult 3 nädalat möödas, aga maailm on vahepeal tundmatuseni muutunud. Lisaks olulistele asjadele on ka kõikidele kevadistele jooksuvõistlustele kriips peale tõmmatud. Madeira Island Ultra Trail loomulikult nende hulgas. Lennukipiletid saime õnneks küll edasi lükatud augusti lõppu, seega lähen ja jooksen võistlustrassi üksinda vähemalt osaliselt läbi. Madeira Ultraks treenimiseks olin planeerinud kolm nädalat enne võistlust korraldada viimase tühjendustreeninguna "Mustamäe Nõlva Extravaganza vol2". Kes ei tea millega tegemist, siis meeldetuletuseks postitus eelmise aasta üritusest "Mustamäe Nõlva Extravaganza 2019"
Kui olid esimesed märgid, et olukord hakkab hapuks minema, siis alguses kui asi väga tõsine veel ei tundunud, siis veel arvasin, et madalalt radari all lennates saame oma väikese piraatürituse tehtud ikka, aga mida päev edasi, seda selgemaks sai, et peab ta siiski ära jätma.
Kuna loodus ei pidavat tühja kohta sallima ja üldsegi on enesepiitsutamine uus joomine, siis asendasin planeeritud mägimaratoni eriolukorra karantiinireeglitele vastava virtuaalvõistlusega "Heavy Metal Ultra Virtual Edition". See, et tegemist on Eesti ajaloo esimese virtuaalse ultramaratoniga, torkas mulle pähe alles hiljem võistluse käigus.


Reeglid olid kõik samad nagu augustikuisel pärisvõistlusel, ainult sellise väikese vahega, et igaüks jooksis üksinda enda valitud kohas, mõõtis ise oma aega ja distantsi ja edastas need siis läbi selleks loodud messengeri grupi. Kodus oli mul siis võistluse peakorter kus kogu perekond neid tulemusi vastu võttis ja live tabelisse sisestas. Inimesi, kes asjaga kaasa tulid, oli üllatavalt palju, tervelt 36 jooksjat tahtsid ennast virtuaalselt proovile panna. Või siis vaadates kui vara mitmed tugevad jooksjad lõpetasid, lihtsalt sooviti treeningusse ja koroonakaosesse vaheldust tuua.
Loomulikult osalesin ka ise. Ringidevaheliseks staabiks valisin kodu, kuna nii on kõige mugavam, kõik vajalik käe-jala juures olemas. Plaanisin joosta niipalju kui võimalik erinevaid trasse pidi, et oleks vaheldust.
Esimene start oli 9:00, ilm oli väljas imeilus ja kevadiselt soe
Kõige keerulisem asi esimestel ringidel oli enda tagasihoidmine, et liiga kiiresti kappama ei hakkaks.
Ringidevaheliseks istumiseks sättisin tuppa matkatoolist ja laste vanast mängulauast laagri. Jalgade ülestõstmiseks panin veel juurde külmakasti.

Esimesed ringid möödusid rahulikult chillides, iga tunni lõpus oli ca 15 minutit puhkuseks. Mõne aja pärast panin klapid kõrva ja hakkasin joostes muusikat kuulama. Iga ring erinev bänd või laulja. Kui alguses kuulasin oma tavapärast kraami, siis mida rohkem hakkas väsimust tulema, seda kummalisemaks hakkas minema muusikavalik. Millegipärast oli päris pikalt teemaks kaheksakümnendate disko - heavy metal ultral! Aga väga kaasatõmbav oli. Panin oma kujuteldava vaimse froteepeapaela pähe ja muudkui kepsutasin. Üks hetk kui Phil Collins oli tükk aega kõrva "sususudio" laulnud, andsin endale kujuteldava kõrvakiilu ja panin Sepultura mängima. Aga no ei olnud sellise muusika päev üldse, kompromissina jäi tükiks ajaks Def Lepard pidama.
Kui kümme ringi läbi sai, oli üllatuseks ainult neli osalejat jätkamas. Olin endale eesmärgiks seadnud 15 ringi, ehk tiba üle 100km. Ega tegelikult hakkas vaikselt üsna raskeks juba minema. Ringide vahel toas jõudis keha maha jahtuda ja õue külma kätte minnes tuli iga kord alguses kõva tudin peale. 
Kuna osalejaid oli vähe järgi, siis mingi hetk isegi pidasin natuke aru, et kui peale 100km täitumist jääb näiteks ainult üks osaleja lisaks minule, siis proovin veel mõned ringid teha, aga ausaltöelda oli jaks päris otsas. Ja ülejäänud kõik jätkasid niikuinii edasi, seega ei näinud enam mõtet üritada. Kokkuvõttes siis 15 tunni jooksul 100,6km. Kuna backyard ultra formaadis on kõik peale võitja katkestajad, siis seda olin ka mina.
Järjekordselt suur tänu kodustele, kes hulga segaste pärast oma laupäeva ohverdasid.
Kõige imelikum spordiüritus millest ma eales osa olen võtnud, korraldamisest rääkimata. Hommikul üheksast õhtul kaheteistkümneni jooksed kodu lähedal ringi ja iga tunni lõpp käid korraks toas istumas. Koer vaatas kogu päeva suurte arusaamatute silmadega seda janti pealt.
Edasiseks sportlikuks tegevuseks on mitmeid plaane, mai lõpuks kutsuti osalema "Latvia TrailRace" võistlusel. https://www.latviatrailrace.com/ Tundub huvitav asi, aga eks ole näha kas selleks ajaks on õhk viirusest puhas. Hetkel igatahes veel ärajätmise kohta infot ei ole tulnud.

Praeguse aja spordiürituste põuda iseloomustab ka suur hulk "Heavy Metal Ultra Virtual Edition'i" meediakajastusi:








Teisipäev, 10. märts 2020

Põgenemine Põltsamaalt osaleva korraldajana

Eelmise aasta sügisel juhtusin internetiavarustes juhuslikult lugema  jooksuvõistlusest, kus tuleb Inglismaa keskpunktist jõuda 24h jooksul nii kaugele kui võimalik ja tulemuseks on vahemaa linnulennult stardi ning lõpetamiskoha vahel. See oli nii intrigeeriv idee, et väga palju ei läinud aega kui olin jõudnud otsusele, et selle ma teen Eestis ka ära. Kuna Heavy Metal Ultra puhul töötas meie koostöö Ivariga nii hästi, siis tundus loogiline samamoodi ka selle võistlusega toimida. Tutvustasin ideed siis ka temale ja koos silusime ning lihvisime tehnilisi üksikasju selliselt, et võis loota, et saab toimiva asja.
Algselt oli mõte teha start Paidest, aga sealt on ülespoole mereni liiga vähe maad ja siis oleks peaaegu kõik suuna allapoole võtnud. Seega siis valisime stardikohaks Põltsamaa ja võistluse nimeks sai "Põgenemine Põltsamaalt"

Et sealt põgenemisel oleks ka mingi põhjus, siis mõtlesin juurde legendi ja sidusin selle ka juhendiga. (Kes veel lugenud ei ole, siis FB evendi kirjeldusest on nähtav:https://www.facebook.com/events/2027335730702509/?active_tab=about)
Kui Heavy Metal Ultraga läks nii, et ise osaleda ei saanudki, siis selle puhul olin algusest peale otsuseks võtnud, et igaljuhul põgenen ka ise. Suunaks valisin Keila, sest lõpetamine kodus on ju väga mugav, ei pea enam pead vaevama logistiliste küsimustega.
Talve jooksul tuli tegeleda igasugu korralduslike küsimustega ja kooskõlastustega. Käisin kohal ka Põltsamaa politseis, kes tundsid muret ohutusküsimuste pärast, aga kokkuvõttes jäid mu seletustega rahule. Olime ohutusküsimustele mõelnud päris palju ja keelanud liikumise põhimaanteedel ning lisanud juhendisse hulga sellekohast kohustuslikku varustust - helkurvestid ja eesmised ning tagumised tuled. Lisaks küsisime registreerumisel igaühelt hädaabikontakti telefoninumbri. Sellise süsteemiga sai kindlustada, et igaühel on oma isiklik abiline kes ohuolukorras kiiresti appi sõidab.
Osalejamedaliks lasin teha laserlõikusega roostevabast metallist logo tähed, mille sidusin sümboolse poomisnööri otsa. Tähtede lihvimisele, nende rõngaste otsa toppimisele, sõlmede tegemisele ja minigrip kottidesse pakkimisele läks peaaegu terve nädalavahetus ära.

Stardihommikuks oli kohal 39 osalejat. Oli nii Eesti tippjooksjaid kui ka oma esimesele ultrajooksule suundujaid. Varustuse/riietuse järgi otsustades oli näha, et paljud olid otsustanud seda matkana võtta. ...mis on ka väga ok lähenemine sellisele üritusele, ei pea tingimata ju hing paelaga kaelas mööda Eestit ringi kappama.


Start antud ja hakkasin tasapisi liikuma. Alguseks olin planeerinud endale jooksu/kõnni vahekorraks 13/2. Ehk siis 13 minutit jooksu ja 2 minutit kõndi. Ilm oli hea ja elu ilus ning see peegeldub kenasti ka mu imeilusast naeratusest

Esimese poepeatuse olin planeerinud Kabalasse ja juua olin stardist võtnud üsna vähe, arvestusega, et seal saab juurde. Aga selgus, et väikesele maapoele on täiesti kohane laupäeval kell 14:00 ära sulguda! Õnneks ei olnud ma oma joogipudeleid selleks ajaks veel päris vaakumisse tõmmanud ja väike tilk oli alles. Järgmine võimalus juua saada oli 20km pärast Türil. Järgneval pildil väljendan oma pahameelt.
Vaatasin siis pudelipõhjas loksuvat tilka mis oli umbes ühe tavapärase januse mehe lonksu jagu suur ja seadsin endale reziimi - "üks väike maitsemine iga 15 minuti tagant". No mingi pooleteiseks tunniks jagus ja siis olin täitsa kuival. Teekõrval olevad lombid ja kraavid hakkasid järjest ahvatlevamaks variandiks muutuma, kuni mu kõrval pidas kinni Valdo tugitiim ja pakkus autoaknast krõpsu. No ei ole see janusse kooleva inimese esimene valik! Aga õnneks oli tal olemas autos ka vett ja sellega vedas Türini välja kus täitus esimene maraton. Viie tunni kanti olin aega selleks kulutanud. Türil oli planeeritud Timo juures esimene söögipeatus. Sõin kiiresti ja jätkasin Rapla suunas.
Enne Türilt lahkumist käisin veel Konsumist läbi, et seal oma joogi ja söögivarusid täiendada. Järeldades sellest kui ümmarguste silmadega mind poes jõllitati, vist sinnakanti väga tihti põgenejaid ei juhtu.
Kuna teadsin, et enne Raplat rohkem ühtegi poodi ega sörkelkeid ei tule, siis täitsin lisaks jooksuvesti esimestele pudelitele ka 2 lisapudelit.
Peale seda kui pausist tingitud kanguse jalgadest välja sai, edenes edasitöllerdamine jälle päris hästi. Vaikselt läks pimedaks. Peab muidugi mainima, et rajavalik mul kõige parem ei olnud, Türi ja Rapla vaheline on põhimõtteliselt ainult nagu üks  40km pikk sirge. Jooksu/kõnni vahekorra olin muutnud nüüdseks selliseks, et jooksin 8 minutit ja kõndisin 2 minutit. Järjest igavamaks läks. Vahepeal otsustasin hakata üksluisuse peletamiseks laulma, aga selgus, et ma tean ikka mannetult vähe laule. Siis mõtlesin neid ise juurde. "Ei ole üksi ükski maa" viisile on võimalik palju erinevaid sõnu panna.
Mida lähemale Kehtnale hakkasin jõudma, seda valusamaks hakkasid hüppeliigesed muutuma. Sama jama oli mul ka eelmise aasta sügisel Sillamäe Ultral. Siis kahtlustasin, et see tuli kas liiga pingul olevatest kompressioonisokkidest või nulldropiga tossudest, aga nagu näha siis mitte. Tundub, et asfaldil jooksmise üksluisus mulle miskipärast ei sobi, maastikul ja mägedes sellist asja ei ole kunagi juhtunud. Peale Kehtnat olid jalad nii valusad, et joosta enam ei saanud üldse. Kõndides oli küll parem, aga peale raskeid sisekõnesid otsustasin piirduda Raplaga, sest 7 nädala pärast on Madeira Ultra Trail mis on selle aasta oluliseim võistlus ja ei taha sellega kuidagi riskida.
Jooksin 94 km ja linnulennuliseks tulemuseks tegi see 78,8km. Sellega sain 39 startija hulgas 21. koha

Üldiselt läks Põgenemine Põltsamaalt vist korda. Mõningaid asju mida järgmine aasta muuta on, aga need on vaid detailid, põhimõte jääb samaks. Võistlusest ei hakka ise kokkuvõtet kirjutama, seda on teinud mitmed minust paremad kirjutajad:

ERR
Marathon100
Trailrun.ee

Siin on võimalik võistluse kulgu järelvaatamisena vaadata:
http://sportrec.eu/ui/?fbclid=IwAR3bCVEd_oAwwefsEv14qo_rrzc33jvt6eJuwwSUV2cQ-ILmfRHmlFXr57E#1f5es7a

Pilt kõikide osalejate marsruutidega:
Kasutaja Olle Rõuk foto.

Järgmine aasta põgeneme mõnest teisest P-tähega kohast. Variante on hetkel laual 3-4, otsustame asja ära kuskil sügisel. Ka toimumisaja nihutame tõenäoliselt aprilli lõppu. Siis on soojem ja ka valget aega on rohkem.

Ja lõpuks tahaks väga tänada perekonda, kes kogu 24h olid valvel ja hoidsid kõikide liikumisel silma peal.

Põgenemiseni!