Esmaspäev, 23. september 2019

Sillamäe Ultra

Viimased paar aastat on suurem enamik minu ultrajooksudest tähendanud arvestatavat numbrit vertikaali, muda, lahtiseid kive, puujuurikaid ja suure osa oma varustuse seljakotis kaasastassimist. Sillamäe Ultra aga on selle täielik vastand - sile asfalt, null juurikat ja tänu kahekilomeetrisele ringile on kõik vajalik kogu aeg saadaval. Suuresti seepärast ma selle oma võistlusgraafikusse paigutasingi - ükstapuha kui äge mägedes ja metsades töllerdamine ka ei ole, vajan ma siiski vahepeal vaheldust. Viimati osalesin 24h tunni jooksul kaks ja pool aastat tagasi Soomes "Endurance 24" võistlusel kus mul läks üsna kehvasti. Tänu massiivsetele villidele ja peaaegu sama massiivsele iiveldamisele oli mu tulemus ainult 132,6 km. Iseenesest olen selle tulemusega Eesti 24h tunni rekordite edetabelis 22. kohal, aga see ei näita selle tulemuse headust, vaid Eesti ultrajooksu kehvakest taset.
Selleks, et edukamalt esineda, peab õppima vigadest ja proovima vältida Soomes tulemuse tegemist takistanud kahte suurimat probleemi - ville ja iiveldamist.
Villiprobleemi lahendamiseks oli vaja leida tossud mis mahutaks lahedalt sisse ära minu laiad jalalestad. Eriti suur probleem oli varasemalt varvastega, kunagi esimest korda 24h ultrat joostes tuli mul varvastele niipalju ville, et jooksu käigus tuli sellest üks varbaküüs lahti. Ja uskuge mind, see ei ole maailma kõige mõnusam asi! Kuna mul olid mägiultratelt tossude osas juba head kogemused Altra "Lone Peak" maastikutossudega, siis valisin ka asfaldijooksuks sama firma "Torin 4.0 Plush" käimad, sest neil on kasutusel sama "Footshape Toe Box" ehitus mis laseb varvastel tossus olla loomulikus asendis ilma neid kokku surumata.

Ja tõesti, seal on varvastel niipalju ruumi, et parema jala varbad võiksid vabalt endale vasaku jala varbad reede õhtul külla kutsuda ja isegi siis kui nad on eestlase varbad mis vajavad suuremat isiklikku ruumi, siis saaksid nad õhtu veedetud kümnekesi ilma ebamugavustundeta.
Altra tossudel on erinevalt tavapärastest veel kasutusel null drop, mis tähendab seda, et kand on samal tasapinnal kui varbad ja see on asi, mis vajab enne pikemate distantside jooksmist harjutamist. Kui on kogu elu joostud niimoodi, et kand asub päkast kõrgemal, siis üleminek võib ilma piisava sisseharjutamisajata vigastusega lõppeda. Kuna mina aga olen juba mai algusest suure osa oma pikematest jooksudest Altratega teinud, siis see ei olnud enam probleem. Isegi vastupidi, selle tulemusel olen lahti saanud mind juba aastaid rohkemal või vähemal määral vaevanud kannavalust. Tänu null dropile on jooksmisel põrutus kannale väiksem. Ja nagu kõiki muid natuke spetsiifilisemaid asjasid, Altraid Eestis ei müüda, tuleb tellida. Vabanduseks öeldakse, et peale minu on Eestis veel umbes viis inimest, keda sellised huvitada võiksid. Mis tõest väga kaugel vist ei olegi. Igaljuhul sain augustis oma tellitud tossud kätte, esimese muljena tundusid nõksa suured olevat, aga peale pikemaid jooksmisi selgus, et jalg paisub joostes piisavalt palju, et toas proovimisel esinenud väike loksumine kadus. Peaprooviks jooksin nendega Tallinna Maratoni mis näitas ära, et saab pikemaid maid joosta edukalt. Ja kui nüüd sündmuste käigust korra ette hüpata, siis Sillamäelt ära minnes oli mu jalgadel olev villide arv sama mis tulles - null.
Teine lahendamist vajav probleem oli iiveldamine, mis on mind enamustel pikematel jooksudel "meeldiva" kaaslasena saatnud. Selleks testisin esimest korda Cesis Eco Trailil ingveritablette. Seal töötasid need hästi. Muidugi oli sealne 80 km piisavalt lühike distants, et täit kindlust toimivuse kohta ei saanud anda. Igaks juhuks võtsin veel kaasa termosega ingveriteed.
Aeg Tallinna Maratoni ja Sillamäe Ultra vahel oli natuke ärevusttekitav, kõigepealt tõmbasin jalgpalli mängides natuke ära oma vasaku jala reiepealse lihase ja siis sain endale külge veel kerge haiguse mood asja. Palavikku küll ei tõusnud, aga korralik tuumanohu oli ja sellega kaasnev kehva enesetunne. Ei ole vist ühtegi suuremat võistlust, enne mida mingisugused jamad ei kimbutaks. Nagu mingi kakamagnet. Õnneks aga stardiks oli kõik juba timmis.
Hommikul koos sõitsime koos Eveliniga Sillamäele kohale, asjad valmis, natuke pläkutamist kaaskannatajatega, enne starti ühispilt ja kell 12:00 minema.

Esimesel ringil oli sees mõnus ootusärevus eelseisvast seiklusest. Jah, ööpäev mööda kahekilomeetrist ringi on ka seiklus, natuke teistsugune selline.
Kaks nädalat tagasi joostud Tallinna Maraton näitas, et kui algusest peale hästi ühtlaselt rahuliku tempoga joosta, siis on energiakadu väga väike ja samamoodi planeerisin ka Sillamäel alustada, hoida tempot kuskil 6:40-6:50 minutit kilomeetrile lootuses, et niimoodi jagub vurtsu kauemaks. Ja alguses  esimesed paarkümmend kilomeetrit see kõik niimoodi ilusasti toimis. Pinge ja probleemivaba liikumine. Kolmekümnenda kandis hakkas aga ilus elu ootamatult kiiresti läbi saama, jalg hakkas järjest raskemaks muutuma ja sisse tekkis vahetevahel selline kergelt palavikuline tunne. Nii rahuliku alguse kohta oli see kindlasti liiga vara, et energiahulk kehas oleks otsa saanud, ju siis oli ikka mingid jääknähud haigusest veel sees. Hakkas ka vihma sadama mis iseenesest mind väga ei häirinud, veekindel kilekas selga ja edasi. Toitumine ja joomine oli kõik hästi, toit läks ilusasti sisse. Evelin andis iga täistund lisaks soolakapsli ja kolme tunni tagant ingveritableti.
Kõndimispausid hakkasid iga ring järjest pikenema. Esimene maraton täitus viie tunniga, aga jalad olid juba täiesti töntsid. Kaks nädalat enne sama ajaga Tallinna Maratoni lõpetades ei olnud väsimus ligilähedaseltki samasugune.
Aga püssi põõsasse visanud ma see hetk igatahes veel ei olnud, võis ju täiesti vabalt veel paremaks minna. Vahepeal uuendasin peaaegu kolme kilomeetriga oma isiklikku kuue tunni rekordit, aga liikumine oli ikka väga vaevaline juba ja kuskilt ei näinud ühtegi märki, et võiks paremaks minna. Hakkas korra tekkima natuke iiveldamisalgeid, aga peale ingveritee joomist see kadus.
Tegin edasi vahelduvat kõndjooksu kus kõnniosa pikkus sõltus sellest kas oli lihtsalt raske või väga raske.
Kaheteist tunniga täitus 86 kilomeetrit, millega uuendasin oma 12 tunni rekordit kuue kilomeetriga. Lisandus probleemina valu pahkluudes. Tõenäoliselt tuli see natuke liiga tihkelt ümber jala olevatest kompressioonipõlvikutest. Tundsin nende pakitsemist küll juba tükk aega varem, aga lükkasin sokkide vahetamist kogu aeg edasi. Ja tundub, et jäin vahetamisega siiski hiljaks, lõpuks olid pahkluud nii valusad, et jooksusamme ei saanud enam üldse teha. Kõndida küll sai, aga joostes tuli terav valu sisse. Oli küll veel variant ibukas võtta ja jätkata, aga kuna oli selge, et eesmärgiks seatud sadat miili niiehkteisiti täis ei saa, siis ei tundunud see mõistliku lahendusena. Ja mõte edasised 11 tundi läbi valu kõndida ei ahvatlenud kuidagi. Nii ma siis rajalt maha astusingi. Tulemuseks jäi 98 kilomeetrit. Mõtlesin küll natuke, et äkki peaks sada täis tegema, aga ausaltöelda oli see hetk väga ükskõik juba.

Tundub, et iga aasta on ikka vähemalt ühte põrumist vaja, eelmine suurem kõrbemine oli aasta tagasi enamvähem samal ajal Poolas "Beskidy Ultra Trailil". Loodetavasti järgmine annab ennast ka vähemalt sama kaua oodata.
Võistlus ise oli väga vinks-vonks, südamega korraldatud asi. Toidulaud väga rikkalik ja ka kõik muu vajalik olemas. Kes tahab sellist formaati proovida, siis kindlasti parim koht kus seda teha.
Edasi kolin asfaldilt tagasi maastikule, mis on siiski palju südamelähedasem koht jooksmiseks. Juba kuu aja pärast on Haanja Ultra100 mis on mu ultrajooksjakarjääri sees ainuke võistlus kust ma pole ükski aasta eemale jäänud. Ehk siis 26. oktoobri hommikul kell 7:00 stardin juba seitsmendat aastat järjest Haanjas, et seal sada kilomeetrit joosta.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar