Teisipäev, 13. juuni 2017

Laulasmaa Ultra 2017


Eelmises postituses kirjutasin neljast suuremast võistlusest mis mul plaanis on. Laulasmaa Ultra oli neist esimene ja selle taha võib nüüd linnukese teha – tehtud. Lõpptulemus kahjuks küll ei olnud kaugeltki selline, nagu olin lootnud/oodanud…

Hommik enne starti oli väga tšill. Kuna kogu pere koos naabritüdrukuga tuli kaasa vabatahtlikeks, siis saabusime kohale juba kaks tundi enne algust, et sättida üles telgid ja muu vajalik. Minu panus tänu eesootavale pikale sportimisele oli küll mõnevõrra väiksem kui teistel. Kui kell kümme start anti, asutasin ennast väga rahulikult viimaste seas minema. Esimene kilomeeter tegelesin põhiliselt küsimusega, et kas ma üldse joosta saan. Nimelt oli mul kaks päeva enne täiesti lambist külg haigeks jäänud. Stardiks oli valu küll praktiliselt üle läinud, aga jooksu alguses siiski midagi tunda oli. Paari tunniga aga kadus valu täiesti ära. Umbes kolmanda kilomeetri paiku tekitas hetkelise ärevuse puujuurika otsas koperdamine kus ma natuke vasaku jala hüppeliigest natuke nikastasin, aga õnneks ei tekkinud ka sellest midagi püsivat. Esimene ring mööduski rahulikult tiksudes ja kaasjooksjatega sotsialiseerudes. Teisel ringil hakkas vaikselt mõjuma palavus. Ei tea küll palju sooja oli, aga üle 20 kraadi kindlasti. See aga on minule juba liiast. Proovisin küll tihedalt vett pähe valada jahutamiseks, aga sellest hoolimata tundsin kuidas energiat lurinal välja imetakse. Tõenäoliselt tänu üsna massiivsele higistamisele hakkasid teise ringi lõpupoole krambihoiatused tulema ja parema jala säär tõmbas kõvaks ja valulikuks. Olin küll usinalt soola söönud, aga vist ikkagi mitte piisavalt. Kahe ringi vahel palusin Evelinil seda masseerida ja natuke tundus sellest ka abi olevat. Edasi muutus asjade loogilise käiguna liikumine aeglasemaks ja kõndimispausid pikemaks. Hakkasid tekkima villid varvastele. Eelmisel ultral ei tulnud samade tossudega ühtegi ville, tõenäoliselt paisusid jalad tänu kuumusele rohkem ja tulevikus oleks vaja natuke suuremaid tosse. Kui kaks maratoni ehk 84,4 km seljataha olid jäänud, tegin tiba pikema pausi, et vahetada sokke, panna natuke rohkem riideid selga ja kaasa võtta pealambi, sest hakkas vaikselt pimedaks minema. Viienda ringi esimene kilomeeter läks käies, et istumisest kangeks tõmbunud jalad jälle käima saada ja siis hakkasin jälle jooksma. Enesetunne oli täitsa okidoki ja seetõttu ei osanud absoluutselt oodata seda, et seitsmenda kilomeetri paiku virutati haamriga äkitselt pähe niimoodi, et ei jaksanud isegi käia enam. Kuidagi tuikusin edasi, kuni jõudsin pikale Türisalu pangale tõusvale tõusule, kus äkitselt poolepeal otsustas kõik tarbitud söök/jook mu kehast lahkuda sama teed kaudu nagu ta sisenes. Kui see tegu lõpetatud läks olemine veel nõrgemaks, aga õnneks oli järgmine joogipunkt praktiliselt sealsamas, niiet sinna jõudnuna olin peas jõudnud selgele otsusele, et sellega mu võistlus on lõppenud. Võimalik, et oleks peale pausi sellest taastunud ja suutnud jätkata, aga kuna algamas on triatlonihooaeg oleks see suure tõenäosusega taastumisajale nii mõnegi nädala juurde virutanud ja ega ausalt öeldes ei ole sellist saavutusvajadust kah, et peaks sellises seisundis jätkama.

 

Mis siis sellest kogemusest on õppida Transgrancanariaks? Eelkõige seda, et nii pikkade ultrate jaoks mis toimuvad rasketes tingimustes on vaja kordades rohkem trenni teha. Ja treeningud peavad sisaldama palju rohkem pikkasid jooksusid vastupidavuse arendamiseks. Praegu jäi see siiski natuke väheks.  Nii nagu augusti lõpus triatlonisesoon läbi saab, jääb mul 6 kuud, et ennast korralikult üles pumbata. Ja lisamotivatsiooni sain ka Märtenilt, kes lubas peale seda kui ma Transgrancanaria läbin, iga kord mind kohates sügava kummarduse teha. Puhtalt selle vaatepildi pärast olen valmis veebruari lõpus Kanaaridel kas või roomama finišisse. Märten: võid hakata kummardamislihaseid treenima juba :)