Esmaspäev, 29. veebruar 2016

Veebruar


Tähelepanelikum lugeja võib-olla mäletab, et jaanuari viimane nädal läks seljavalu nahka. Veebruari alguseks paranes see ära ja uus kuu algas lootusrikkalt, aga peale paari päeva tuli uus jama kallale. Seekord siis mingi imelik valu, mis andis tunda kõhu ülaosas ja kestis niimoodi viis päeva järjest. Seega päris ideaalselt kuu ei möödunud, aga peale esimese nädala sunnitud puhkust oli kolm täitsa korralikku trenninädalat. Kokku sportisin veebruaris 23 korda. Nagu jaanuarit kokkuvõtvas postituses kirjutasin, plaanisin hakata vaikselt sisse tooma ka kaks korda päevas treenimist. Niimoodi sai siis tehtud neljal päeval. Kokku tuli treenides veedetud aega 21:03.

JOOKSMISELE kulutasin veebruaris kõige rohkem aega. 10 korraga läbisin kokku 87,03 kilomeetrit ja aega läks selleks 8:53. Paljuski oli see tänu sellele, et oli mitu komandeeringut ja reisidel on jooksmine lihtsalt kõige lihtsamini teostatav sportlik tegevus – seda võib teha ükskõik mis ajal ja praktiliselt igal pool. Väga lihtne on tossud jalga panna ja hotelli ukse eest jooksma hakata. Kas siis hommikul enne tööd või õhtul peale tööd – või vahest ka mõlemat. Tööreisidest olen vist ainult korra olnud sellises hotellis, mille juurest ei söandanud jooksma hakata – aasta tagasi ööbisin Istanbulis hotellis, mis iseenesest oli küll täiesti korralik, aga asus kuskil äärelinna tühermaal, kus ei olnud ka mingisugust tänavavalgustust. Seal tundus pimedas välja minemine natuke kõhedavõitu. Veebruari kümnest korrast viis jooksingi Riias. Kuu viimasel nädalavahetusel jälgisin internetist live ülekannet Soomes toimuvast „Endurance 24“ ultrajooksust millest ma ka ise aasta tagasi osa võtsin. Sellest innustust saades tegin ise natuke pikema jooksusutsaka ja sörkisin kuu lõpetuseks 27km. Tõenäoliselt tänu eelmise õhtu pokkerimängu käigus äratarbitud õludele lõppes umbes 22km paiku energia päris otsa ja lõpp oli päris raske.

RATTASÕIDULE pühendasin ennast ainult natuke ujumisest rohkem – kokku väntasin 6 korda ja läbisin sellega 133km ajaga 6:10. Sellest 118 km maastikurattaga ja 15km velotrenažööril. Maanteratta viisin garaažist see kuu välja ainult korra – eelmises postituses kirjeldatud seadistusele. Maastikurattaga aga oli väga mõnus lumes hullata.

UJUMA jõudsin 7 korda ja läbisin 12,2 km. Aega kulus 5:59. Selleks, et lisada ujumistrennile kvaliteeti, hankisin endale käelabad

Speedo 'Biofuse' Power Paddles For Swim Training - 2 Levels

Selliste asjade kasutamise eesmärgiks on jõutreening ja samas harjutab see ka käte korrektset liikumist vees. Peale nelja viite otsa uuesti ilma labadeta ujudes on kohe näha, kuidas käed hakkavad automaatselt õigemini liikuma. Jõu lisandumise osas veel ei oska kommentaarida, natuke varavõitu.

Järgmine kuu on viimane vaba graafikuga kuu, kuni hakkab aprilli alguses kavajärgne triatlonitreening. Kuna veebruaris ei käinud ühelgi võistlusel, siis on tekkinud ka väike võistlusnälg, mille ma tõenäoliselt täidan märtsi lõpupoole ühe maratoniga. …aga päris kindel see ei ole, eks ole näha.

Neljapäev, 18. veebruar 2016

Ratta seadistamine


Kui otsida internetist soovitusi algajale raudmeheks pürgijale, siis praktiliselt kõik artiklid sisaldavad kahte asja – tegele oma ujumistehnikaga ja lase ratas korralikult seadistada. Kuna esimese taha võib nüüdseks linnukese teha, siis võtsin tõsisemalt kätte neist teise.

Kui nüüd ajas natuke tagasi minna, siis eelmise aasta septembris - kohe peale maanteratta soetamist – leidsin internetist exceli tabeli, mis sisaldas rattaseadistamise juhendit. Tegutsesin siis selle põhjal ja panin sadula kõrgused, kaugused ja muud asjad paika. Peab tunnistama, et tulemus tundus päris hea. Siis aga hankisin lenksule aeropikendused ja sellega muutus palju. Kuna aeroasendis ei tohi käed olla ees liiga pikalt välja sirutatud, siis pidin õige asendi saavutamiseks sadulaga üsna palju ettepoole liikuma.

http://durhamcycles.com/wp-content/uploads/2014/02/home-2.jpg

Nagu jooniselt näha, peaks keha ja käte vaheline nurk ca 90 kraadi olema. Selle ma ka saavutasin, aga sõita proovides ei maitsenud see asi kohe kuidagi – asend oli väga kaugel loomulikust mugavast poosist, kogu keha läks krampi ja sõita sai niimoodi ca 3 minutit järjest, siis pidi ennast natuke sirutama. Kuna aga pikka maad sõites sellised sirutamised rikuvad paljuski kasu, mis eelnevalt aeroasendis sõitmisega saadud on.

Kui mõni spordikaugem lugeja on käe püsti tõstnud ja küsib, et milleks see üldse vajalik on, siis seletuseks niipalju, et kasu tuleb keha aerodünaamilisemast asendist – isegi oma ebamugavas poosis sõites tõusis mul vastutuult lõikudel kiirus niimoodi kõvasti. Pikemal võistlusel võib saavutatud kasu olla üsna suur. Kui algaja triatlonist soovib sedamoodi sõidustiili harrastama hakata, siis on selleks 2 võimalust - kas hankida kallis eraldistardiratas:


…või monteerida tavalisele maanteerattale aeropikendused


Seda teist teed läksin siis ka mina. Muidugi niimoodi toimides peab leppima sellega, et maanteeratas on võrreldes triatlonirattaga teistsuguse ehitusega ja sama heaks seda niimoodi ei saa. Kuna aga see on rahakotile tunduvalt sõbralikum lahendus, siis vähemalt esialgu jääb nii.

Hakkasin siis otsima kohta, kus saaksin abi. Tuli välja, et see ei olnud üldse niisama lihtne – tavaliste maastiku ja maanterataste seadistamisega saavad kõik poed hakkama, aga kui jutt läheb aeroasendi peale, siis ei räägita enam üldse väga enesekindlat juttu või siis palutakse kevadet oodata, või ühel juhul Tartusse minna. Otsingutega jõudsin lõpuks Tallinna Ülikooli õppejõud Indrek Rannama jutule kes oligi nii kena ja mind jutule võttis. Varsti olingi koos oma kaherattalise sõbraga tema juures kohal:


Seadistamisel tuli välja, et suurim probleem mis mulle ebamugavust tekitas, on see, et lenks on võrreldes sadula kõrgusega liiga madalal ja kaugel. Sellest tulenevalt pidin kogu keha raskusega käte peal lebama ja samas oli keha puusade juurest liiga kokku surutud, mis pärssis jalgade tööd. Kõrguse probleemi lahendas ta kiiresti sellega, et keeras stemi lihtsalt teistpidi (stem on see jubin mis lenksu kinni hoiab) Sellega muutus sõiduasend hetkega tunduvalt mugavamaks. Veel peaksin hankima endale 2 cm lühema stemi, et asendit veelgi paremaks muuta. Peale seda seadistati veel kingade aluseid klotse sirgemaks, et põlved vändates väljapoole ei käiks. Seadistuste tulemus on siis järgmine:


Nüüd ei ole rattasõidu osas enam muud teha, kui oodata natuke kevadisemaid ilmasid, et hakata kilomeetreid koguma.