Esmaspäev, 15. juuli 2019

Rõuge Maastikumaraton

Tegelikult teadsin ma juba registreerudes, et ega kaks nädalat peale 28 tundi kestnud mägist ultrat ju maratoni ei joosta, aga kuna Ivari üritused on alati ägedad ja kontrollaeg oli ka 9 tundi, siis kiirmatkana ju ikka võib...
Kaks päeva enne starti tegin kodu lähedal väikese jooksusutsaka ja enesetunne oli väga hea. Tundus, et on kohale jõudnud see müstiline superkompensatsioon millest räägitakse palju, aga mina veel kohanud ei ole. Seega reede õhtul koos Toomase ja Erikuga Rõugesse sõites oli meeleolu mõõdukalt optimistlik.
Hommikul sõidutati bussiga Lätti ja kuskil seal Korneti läheduses oli ka start. Esimesed kilomeetrid kontrollisin superkompensatsiooni kohalolekut, aga ei olnud teda kuskil. Või oli juba üle läinud. Igatahes olin neljandaks kilomeetriks täiesti väsinud ja jätkasin rahulikumalt.
Trass oli oodatult äge - mõnusad singlid, mis kulgesid läbi metsiku Paganamaa looduse ja seejuures korduvalt ületades Läti-Eesti piiri.



Üheksandal kilomeetril läks rada läbi koha, kus peeti Paganamaa Suvepäevasid. Seal olid mitmed häälekad kaasaelajad kes kas ei olnud veel magama läinud või olid juba üles ärganud. Kuna oli juba ammu selge, et mul on rahulik matkapäev ja kiiret kuhugi ei ole, siis küsisin, kas neil õlut on. Sellepeale tekkis mulle välgukiirusel kätte pooleliitrine topsik õluga. Istusin siis laua taha maha seda jooma ja hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi oma päeva sisustamiseks. Variante oli ju erinevaid: 1. Jäädagi sinna päevi pidama 2. Joosta edasi, aga mingil väiksemal ringil mis iga kilomeetri - paari tagant jälle õluni jõuab. 3. Jätkata maratoniga. Kuna tegelikult oli lõpuks ikkagi vaja ju Rõugesse auto juurde jõuda, siis tundus kolmas variant siiski kõige jätkusuutlikum ja raske südamega jätkasin. Aga jõudu andis see vitamiinipomm kõvasti, mitu kilomeetrit jooksin kohe järjest peale seda. Puraka lõppedes jätkasin rahulikku kõnni ja jooksu segu. Vahepeal läks rada läbi soisemate kantide, ületas Luhasoo raba laudtee ja jäi mitmeks ajaks kruusateedele kulgema.
Viimane joogipunkt oli 36 kilomeetri kandis kus lisaks tavapärasele kraamile pakuti ka ergutuseks Vana Tallinnat ja õlut. Küsimusele, kas ma soovin Vana Tallinnat või õlut, vastasin "jah", jõin pitsi vanakat ära, sõin kiluleiba peale ja võtsin ühe purgi õlut kaasa kuna joosta niikuinii enam ei viitsinud. Kui olin selle kõnni pealt tühjendanud, siis oli tunne, et võiks isegi joosta jälle, aga kuna asi oli natuke pähe hakanud ja pilt mõnevõrra hüplikuks muutunud, siis tundus käänuline jalgrada selleks liiga käänuline olevat.
Lõppu jõudsin juba kaineks saanuna ajaga 5:44:37. Ja uskumatul kombel edestasin isegi 15 inimest sellega.

Teisipäev, 2. juuli 2019

Lavaredo Ultra Trail 2019

Itaaliasse aklimatiseeruma lendasin koos perega 8 päeva enne starti. Sai mägedes matkatud, Veneetsias kolatud, basseini ääres vedeletud, loomaaias ja veepargis käidud - kõik see mida üks perepuhkus sisaldab. Esimestel päevadel käisin ka mõned korrad hommikuti sörkimas, siis aga hakkas kohale jõudma kogu Lõuna-Euroopat kattev kuumalaine ja isegi hommikul vara oli jooksmiseks liiga ebameeldivalt palav.
Neljapäeva hommikul viisin pere Veneetsia lennujaama ja suundusin ise Cortina d'Amprezzo poole. Kohale jõudnuna möllisin ennast hotelli sisse, käisin tutvusin stardipaigaga ja võtsin välja numbri.
Vaade hotellitoa rõdult

Stardiala
Lisaks minule oli osalemas Eestist veel Toomas ja Harri, kellega hiljem kohtusimegi ja läksime koos vaatama/kuulama jutuõhtut, kus Anton Krupicka ja Michele Graglia rääkisid ultrajooksmisest ning sellest kuidas nemad elavad, mõistavad ja tunnetavad seda spordiala.

Kui härra Krupicka on ikoon, keda teavad kõik, kes ultrajooksmisega natuke kursis on, siis Michele Graglia oli vähemalt minule küll tundmatu nimi. Aga selgus, et tegemist on tubli jooksjaga kes võitnud mitmeid suuri jookse ja see, et ma teda varem ei teadnud oli minupoolne võhiklikkus. Jutuõhtut juhtis üliagar moderaator, kes alguses tundus nii hoogu minevat, et teistele sõna ei annagi, aga lõpuks suutis ta siiski ennast natuke tagasi hoida.
Start oli reede õhtul kell 23:00 ja päev enne seda möödus suures osas hotellitoas horisontaalis. Üritasin niipalju kui võimalik magada, aga reaalselt õnnestus see vast poolteist tundi kokku.
Tunnike enne starti jalutasime kohale ja üritasime sättida ennast niimoodi, et me stardikoridoris väga taha ei jääks. Oli teada, et startivad 1900 jooksjat tekitavad alguses ummikuid ja ei tahtnud võistluse esimestel kilomeetritel mõttetult järjekordades seista. See plaan tundus olevat aga paljudel ning tunglemine oli korralik.
Esimesed kilomeetrid kerisid linnavahel vaikselt ülespoole ja kõik jooksid ümberringi arusaamatult kiire tempoga. Tavaliselt olen alustanud siiski tunduvalt rahulikumalt, aga läksin massiga kaasa. Peale kolmanda kilomeetri täitumist pööras rada asfaldi pealt ära jalgradadele ja oligi esimene ummik käes. See küll ei kestnud õnneks väga kaua ja varsti saigi hakata tempokalt ülespoole kõndima. Esimene tõus kestis 7km, mille jooksul kogunes 500 tõusvat meetrit. Aega kulus sellele natuke üle tunni. Kohe üsna alguses hakkas ilmutama ennast esimene probleem, kogu aeg oli kõva janu, aga joodud vedelik ei kustutanud seda kuidagi ja ei imendunud ära kah. Kõhus toimus reibas loksumine, mis selleks ajaks juba mäest alla suunduval rajal ei olnud meeldiv ja pani kohati kõhu isegi natuke valutama. Proovisin siis natuke oma joodava vedeliku kogust piirata ja mingil määral hakkas olukord tasapisi paranema. 18 km oli esimene värskenduspunkt. Selleks, et üleüldse lauale ligi pääseda toimus seal korralik olelusvõitlus. Etteruttavalt peab ütlema, et niimoodi jätkus see kahjuks peaaegu lõpuni. Teeninduspunktid olid ka selle võistluse korraldusliku poole kõige nõrgem koht - vilets valik ja sellegi ligi pääsemiseks tuli kõvasti vaeva näha. Kuna laualt ei olnud võimalik mõistlikult käitudes midagi kätte saada ja mul endal kotis oli piisavalt varusid, siis keskendusin ainult joogipudelite täitmisele ja jätkasin.
Järgnevalt alanud tõus viis raja esimes korda 2000 meetrist kõrgemale. See oli ka minu elus esimest korda 2000 meetri piiri ületamine. Suurem loksumine oli kõhus üle läinud, aga väsimus oli juba hakanud vaikselt jalgadesse pugema. Kuigi päeval oli väga palav olnud, siis üleval oli t-särgi väel isegi nauke jahedavõitu. Eriti mäestikujõgede kõrval, mis ülevaltpoolt koos külma veega tuntava jaheda õhkuse kaasa toovad. Hoolimata sellest ma isegi ei kaalunud kotist kileka väljavõtmist ja nautisin külmetamist. Olin ju enne seda nädal järjest üle 30 kraadises kuumuses veetnud ja väike külmetamine tundus peale seda jumalik.
Hommikul kui hakkas vaikselt valgemaks minema jõudsin 33. kilomeetril asuvasse Federavecchia teeninduspunkti.
Federavecchia teeninduspunkt sealt lahkudes
Täitsin uuesti pudelid, viskasin taskust prügi ja peale mõningast küünarnukitööd sain laualt isegi peotäie juustu kätte. See oli ka esimene teeninduspunkt, millele oli määratud nn "cut off time". Ehk siis kellaaeg, millest alates sinnasaabunud rajalt maha võetakse ja enam edasi ei lasta. Ehmatuseks avastasin, et olin sellest ainult tund aega ees. Enda arust ju väga lonkinud ei olnud, aga ju see siis oli pandud meelega natuke pingelisem, et juba eos esimesed aganad välja sõeluda, keda siis pärast ei peaks seetõttu mägedest päästma hakkama.
Edasi läks rada 4 km ülespoole mööda suhteliselt hea kvaliteediga kruusateid ja siis keeras ära metsa alla jalgradadele. Kuna oli just valgeks läinud, siis esimest korda oli kogu ümbritsevat loodust tema täies ilus näha. Ja peab ütlema, et see on kindlasti ilusaim kant kus ma jooksnud (või üldse viibinud) olen. Lõug kukkus 20 cm allapoole töllakile ja püsis niimoodi kuni lõpuni.
Mõningad hommikused vaated:


Nii ilus ongi...
40 kilomeetri kandis selgus, et ega ma ikka eriti hästi ei oska tehnilisi laskumisi võtta, mööda kitsast metsarada joostes takerdus jalg millegi taha ja selle tulemusena olingi kõhuli. Peale esimese ehmatuse möödudes hakkasin koos ümberringi olevate kaastundlike inimestega kahjude hindamise akti koostama. Selgus, et õnneks suuremaid kadusid ei olnud, vasak põlv oli natuke marraskil ja parem põlv natuke rohkem marraskil. Keset marrastust oli ka väike auk, aga seda lähemalt uurides igatahes luud ei paistnud. Peale seda kui üks kaasatundja eriti kaasa tundma hakkas ja tundus, et ta topib varsti oma kaastundliku näpu mu põlves olevasse auku, siis tõusin otsustavalt püsti, raputasin suurema sodi maha, ütlesin "thanks, I'm fine" , võtsin vastu kukkudes kaotatud kepid, mille keegi oli ilusasti üles korjanud, üritasin otsida oma viimaseid kaotatud eneseväärikuse riismeid (tulutult) ja jätkasin edasiliikumist.

Õnneks suuremaid probleeme sellest ei tekkinud, põlv küll kohati natuke tuikas, kuid see oli täiesti kannatatav valu. Kõige rohkem sai mõjutatud mu allamäge jooksmise tempo, kuna ehmatuse tulemusena ei julgenud enam kiiresti joosta ja üritasin ettevaatlikum olla. 
Peale seda hakkas vaikselt esimest korda ilmutama ennast iiveldamise alged. Söök ja jook ei tahtnud kuidagi alla minna. Iga suutäie neelamine nõudis väikest pingutust. Õnneks vähemalt vesi läks ilusasti alla ilma oksereflekse tekitamata. 
Enne 48 kilomeetril olevat Rifugio Auronzo teeninduspunkti oli pikk ja järsk ronimine. Kuna olime jälle 2000 meetrist kõrgemal, siis muutus hingamine järjest raskemaks, kohati tekkis ka natuke peapööritust. Kohale jõudes selgus, et mu eelmises punktis olnud tunniajane edumaa rajalt mahakorjamisaja suhtes oli kasvanud kahe ja poole tunniseks. See rahustas natuke maha. Iiveldamine oli juba korralik ja söönud ei olnud ma tükk aega seetõttu midagi. Aga kaugele niimoodi ei jõua, olen seda minevikus valusalt tunda saanud. Seetõttu võitlesin endale välja kausitäie seal pakutavat suppi, mis oli küll supp rohkem nime poolest, tegelikult oli see puljong nuudlitega. Soovi korral sai sinna ka juustu lisada. Raskustega ajasin ta sisse ja jätkasin edasi.
Natuke oli peale seda veel lauget tõusu, kuni rada jõudis 2450 meetri kõrgusel olevasse kogu võistluse kõrgeimasse paika Forcella Lavaredo. Seal sai ka esimest korda lund näha
Mõned nädalad tagasi olevat lume tõttu rada kohati veel läbimatu olnud.
Seal avanesid imeilusad vaated ümbritsevatele madalamatele mäetippudele ja "Tre Cime Di Lavaredo" mäele (Või mägedekompleksile? Kolm tükki on kõrvuti igatahes :))
Tre Cime Di Lavaredo


Tre Cime imetletud, jätkus edasiminek allamäge. See oli üks pikk ja raske minemine, 1000 meetrit allapoole. Rada oli kivine ja väga tehniline, esimest korda hakkas palavaks minema. Mina võitlesin nüüd juba korraliku iiveldusega ja üritasin oma kangeks muutuvate koibadega kuidagi selles kivilasus püsti jääda. Lisaks oli trassid ühinenud ka hommkul startinud lühema 84 km distantsi jooksjatega, kes nagu mägikitsed pidevalt mööda kepsutasid. Seda niipalju kui raja laiemad kohad lubasid. Kitsamatel lõikudel kogunesid nad kannatamatu närvilise tropina selja taha. Alguses ma neid väga mööda ei lasknud, sest ma olin selleks liiga väsinud, et välja teha, aga mõne aja pärast omandasin taktika, kus silmanurgast jälgisin seljataha kogunevat rongi ja kui see pikaks kasvas jäin korra seisma ja lasin nad mööda. Ja siis asusin uut rongi koguma.
Palavus kasvas järjest suuremaks, aga õnneks oli piisavalt külma veega mägiojasid kus sai ennast värskendada. Kuna mu ainukesed söödavad/joodavad asjad selleks ajaks olid vesi ja soolakapslid mille neelamiseks ma iga kord üliinimlikke pingutusi pidin tegema, siis vähemalt veetagavaradega oli kõik hästi, mõnus külm joogivesi oli praktiliselt kogu aeg saadaval. Kokku võttis see laskumine aega poolteist tundi. Lõplikult alla jõudnuna tuli esimest korda minna läbi kärestiku, mis oli väääga mõnus, jääkülm vesi jahutas jalgasid niii mõnusalt. Jumalik tunne oli.
Natuke veel lauget tõusu ja jõudsin 66km asuvasse Cimabanche teeninduspunkti. Sinna oli enne võimalik saata dropbag varude täiendamiseks. Mina olin sinna saatnud toiduvarude täienduse, natuke vahetusriideid, akupanga kella laadimiseks ja vahetuspatareid pealambile. Kaks viimast olid ainukesed asjad mis ma sealt vajasin, sest stardis kotti pandud šokolaadidest ja batoonidest olin vist ainult 2 ära söönud. Suur soolase isu oli, aga ainuke pakutav mittemagus asi oli seal sama supp mis eelmiseski punktis. Võtsin siis uuesti kausitäie seda ja istusin sealkohatud Toomase kõrvale maha seda sööma. Peale umbes kahte suutäit selgus, et nüüdseks oli ka supp lisandunud allaneelamatute asjade nimekirja. Tuli jätkata ilma söömata.
Kilomeeter tasapinnalist liikumist, teealusest truubist läbi ja hakkas järjekordne pikk tõus. Kuna oli käes keskpäev, siis hakkas ka kuumus haripunkti jõudma ja oli juba kõvasti üle 30 kraadi. Ausaltöelda ei olnud se nii hirmus kui olin enne kartnud. Tihedalt sattus tee kokku jõgedega, kus olnud jääkülm vesi vist päästiski minu jaoks kogu võistluse. Igas kohas kastsin mütsi märjaks, pesin pea ja kukla ära, jõin niipalju kui sisse läks ja mõned korrad võtsin ka särgi seljast, tegin selle märjaks ja panin mõnusa jääkülma särgi uuesti selga. Joodava vee temperatuuri suhtes muutusin päris pirtsakaks. Iga kord jõe juurde jõudnuna maitsesin pudeleis olevat vett ja kui see natukesegi leigem oli, siis vahetasin ta kohe külma vastu välja.
Tõusule järgnes otseloomulikult uus langus, energiahulk mis mul veel kehas järgi oli, oli mõõdetav mikrogrammidega. Hoolimata hästijoostavast rajast jaksasin ma seda ainult kõndimisega vaheldumisi teha ja varsti saabus 75km asuv Malga Ra Stua teeninduspunkt. Seal pakuti lisaks supile ka pastat, aga peale suutäit seda ütlesin uuesti kohatud Toomasele, et "see ei ole lahendus inimkonna hädadele", viskasin täis taldriku prügikasti ja jätkasin.
Ausaltöelda ei omanud ma see hetk enam palju lootust lõpuni jõuda, olin juba väga pikalt liikunud ainult vett juues ja teadsin, et niimoodi ma lõpuni ära ei kesta. Edasi jätkuski selle võistluse pikim tõus. See kestis 13km järjest mille käigus võeti peaaegu tuhat tõusumeetrit. Aega kulus mul selleks kolm ja pool tundi. Ja see oli RASKE! Samm muutus järjest lühemaks ja aeglasemaks, pidevalt olid nn võltstipud, kus sa altpoolt näed justkui lõppevat tõusu, aga sinna jõudes saad aru, et see oli vaid nukk ning tõus jätkub veel väga pikalt. Aga otsa sai ükskord ka see (kuigi vahepeal juba tundus, et ei saagi) Natuke oli allapoole minekut ja siis mitu kilomeetrit piki mägijõe sängi mille jooksul tuli korduvalt ka läbi jõe minna.
Iseenesest oli see jalgadele mõnus jahutus, ainuke kaasnenud probleem olid väikesed kivikesed mis sellega tossu sisse kogunesid. Seda oma hooletusest, sest ei olnud kodus katsetanud gaitersite sobivust uute tossudega ja koha peal selgus, et ei sobinud ja expol ka sobivaid ei müüdud.
Jõudes 95km olnud Rifugio Col Gallina teeninduspunkti tuli mõte küsida suppi ilma nuudliteta - ainult puljongina. Õnneks see osutus täiesti allaminevaks kaubaks. Katsetasin kõrvale süüa ka sinna sisse kastetud saia, aga see ei sobinud. Nagu näha olid kõik tahked asjad vastunäidistatud. Sealt minema minnes tundsin märgatavalt kasvanud energiat. Seda muidugi kauaks ei kestnud, sest järgnes järjekordne pikk tõus 2400 meetri kõrgusele kus tuli korduvalt ka lumest läbi minna. Jalad olid tippu jõudes üsna sültja konsistentsiga, aga üllataval kombel uuesti alla minnes täita kannatas jälle joosta - ja see kõik ainult tänu kausile puljongile!
Natuke veel üles-alla liikumist ja olin 103 kilomeetril asuvas Passo Giau teeninduspunktis. Selleks ajaks oli jõudnud uuesti pimedaks minna. Uus kausitäis puljongit lipsu vahele ja edasi. Natuke mööda mäekülge asuvat kivilasu mis rajameistrile oli tundunud mõistliku rajavalikuna ja siis korralik otse üles minev "seinatõus" Üles minnes lugesin samme, alguses puhkasin istudes iga 150 sammu tagant, siis 100 ja lõpuks toimus liikumine juba 50 sammu kaupa. Üles jõudnuna läks edasi mõneti üksluisem rada, kus hakkas raskelt uni silma tikkuma, võistlus oli selleks ajaks juba peaaegu 24 tundi kestnud. Silmade lahtihoidmine läks järjest keerulisemaks. Proovisin vere kiiremini käima saamiseks joosta, aga ega selles seisus enam ülesmäge ju ei jookse... Mul on tunne, et ma nägin see hetk isegi und natuke. Ma oleks justkui kellegi sünnipäevale läinud ja olin pahane, et sinna minekuks peab pimedas sellises kohas koperdama. Viimaseks tõusuks oli mu zombimarss jõudnud selle tasemeni, et ma ei mäleta kogu sellest tõusust mitte midagi. Kui üleval olin ja seda taipasin, ehmatas see korraks ära, olin ju ikkagi kõrgel mägedes, kus üks vale samm võib väga valusad tagajärjed tuua. Õnneks hakkas sealt peale laskumine, mis alguses oli laugem ja enamuses täitsa joostava pinnasega, seega tegin niipalju kui võimalik jooksusamme ja selle tulemusena hakkas veri kiiremini ringlema ja enesetunne märgatavalt paranema. Enne viimast teeninduspunkti olin küll uuesti natuke pikemalt kõndima jäänud ja korraks silma kinni pannud. Seal pudeleid täites nägin silmanurgast kuidas meedikud üritasid kedagi rajalt maha võtta, aga tema kaaslased ei tahtnud teda kuidagi käest lasta ja lubasid ta ise finišisse talutada. Tundes hirmu, et äkki võtavad nad järgmiseks minu käsile, lasin sealt igaks juhuks kiiresti jalga.
Selleks hetkeks oli jäänud ainult finišilaskumine. Cortina tulesid oli isegi kaugelt alt näha. Peas oli ainult mõte, et natuke-natuke veel. Juhtusime jälle kokku Toomasga, kes pakkus välja koos lõpuni minna. Loomulikult olin nõus, oli hea kellegiga juttu rääkida vahelduseks. Aga see laskumine kestis ja kestis. Linna tuled olid vaid episooditi puude vahelt nähtavad, aga kuidagi lähemale nad ei tulnud. Täpselt sama kaugel all olid kogu aeg. Peale ühte eriti järsku ja pikka laskumist juurikasel metsaalusel oli tunne, et nüüd ju ometi peame linnaga samal kõrgusel olema, aga selle peale hakkas rada uuesti tõusma jälle. Õnneks küll mitte palju. Kui lõpuks oli tunne, et selle aja peale peaksime olema juba kuhugi maa alla laskunud jõudis rada metsast välja Cortina tänavatele. Veel paar kilti mööda asfalti ja finiš oligi käes

Kokkuvõttes kulus 120km jooksmiseks aega 28:02:57, mis andis 1816 startija hulgas 1176 koha. Katkestas 28% startijatest.