Esmaspäev, 19. august 2019

Heavy Metal Ultra korraldaja pilgu läbi



2018 aasta suve alguses juhtusin internetist lugema artiklit, kus kirjeldati USA's toimuvat "Big's Backyard Ultra" võistlust. Formaat iseenesest on väga lihtne - 6,7 km pikkusel ringil tuleb joosta tunni jooksul üks ring. Ja seda niikaua kuni jaksad. Mingit piirangut või limiiti ei ole. See tundus oma lihtsuses ja samas keerukuses väga intrigeeriv. Lihtne on see sellepärast, et 6,7 km tunni ajaga joosta ei ole ju mingi probleem ja keerukas sellepärast, et ei saa lubada endale ühtegi nõrgemat tundi ega pikemat puhkepausi. 
Kuna see tundus väga äge asi olema, tekkis kohe soov ka ise proovida, aga peale jooksukalendrites ringituulamist ei leidnud lähiümbruses ühtegi sellist olevat. Siis hakkasin tasapisi peas jõudma selguseni, et no kui ei ole, aga väga tahaks proovida, siis peab asja käsile võtma ja ise korraldama. Mida rohkem seda peas keerutasin, seda rohkem hakkasin aduma, et tegelikult sisaldab sellise asja korraldamine natuke liiga palju jantimist erinevate korralduslike küsimustega mille kohta mul puudub igasugune teadmine või kogemus. Matsin mõtte maha, aga tundub, et mitte piisavalt sügavale, sest vaikselt hakkas ta ikka pead tõstma vahetevahel. Millalgi sügisel jõudsin ideeni kaasata Ivar, kellel on võistluste korraldamisega väga suured kogemused. Ta on teinud seda juba ilmatult kaua, tõenäoliselt esimesed korrad olid juba Prantsuse Revolutsiooni ajal. Võimalik, et selle korraldas ka tema. Peale pisukest mõtlemisaega potsatas messengeri aknasse kiri "Aga teeme ära!", ja rattad hakkasid pöörlema.
Kuna ainult laheda formaadiga on keeruline uuel võistlusel tähelepanu pälvida, siis mõtlesin juurde heavy metal muusika temaatika. Kui paned võistlusele nimeks näiteks "Keila Ultra", siis tähelepanu on sellega raske saavutada...
Esimene plaan asukohaks oli Harjumaa Muuseumi kõrval olev Jõepark ja selle taga asuv Tuula terviserada, aga selle laitis abikaasa maha, kuna seal on elumajad muusika jaoks liiga lähedal ja üleüldse on kitsas parkida ja askeldada. Asukohaks jäi siis Keila Terviserajad. Sügise pimedatel õhtutel keerutasin joostes pea kuu aega seal kandis ringi, et tekitada 6,66 km pikk maastikurada. Lõpuks oli mul valmis mitu versiooni erinevate raskusastmetega ja peale mõningast kaalumist valisin neist sellise keskmise välja. Backyard ultra looja Lazarus Lake on öelnud, et "mida lihtsam rada, seda raskem võistlus", ajaliselt venib asi lihtsa rajaga pikemaks.
Enamuse talvest ja kevadest tegelesin sellega, et viia info nii paljude inimesteni kui võimalik. Toppisin ta kõikidesse maailma jooksukalendritesse mida suutsin välja guugeldada, leidsin Soomest ja Lätist inimesed kes aitsid mul oma maades reklaami teha. Kokkuvõtteks võib öelda, et tõenäoliselt lähivälismaades ei ole palju ultrajooksjaid kes ei oleks meie võistluse olemasolust teadlikud. Töö hakkas ka vilju kandma ja regamine läks üle ootuste hästi käima. Vahepeal juba nii hästi, et hakkasime Ivariga isegi maksimaalsele osalejate arvule mõtlema, aga seda ei olnud siiski vaja rakendada. Regas veel 15 Briti Armee sõdurit, kes NATO jõudude koosseisus Tapal asuvad. Nende tõttu tegime isegi "Last Standing Soldieri" erikategooria.
Uskumatult palju abi nii nõu kui jõuga sain teistelt Eesti ultrajooksjatelt. Meil ei ole palju selle alaga tegelejaid, aga need vähesed on üks lõpmata tore, kokkuhoidev ja abivalmis punt!
Suve keskel hakkas organiseerimistöö intensiivistuma, ehitasin stardi ja finišiväravad ja tegelesin muu vajalikuga kuni saabuski võistlusnädal. Neljapäeval tähistasime koos Kerstiniga raja. See, et inimesed eksima hakkavad, oli üks mu suurimaid hirme. Rada ristub paljude teedega ja samas on ka mitmeid mahakeeramisi, mida kehvema tähistusega võib olla kerge mitte märgata. Kuna kokkuvõtes rajalt eksimisi praktiliselt ei olnud (Vilve tunnistas, et ta oli valesti minemise hetkel ninapidi telefonis), siis tundub, et saime sellega kokkuvõttes vist hästi hakkama.
Reede hommikul kärutasime koos Ivariga kõigepealt kolm suurt kärutäit kraami kohale ja tegelesime terve päeva selle püstitamisega. 


Õhtul kell üheksa oligi AC/DC saatel esimene start. Seda vaadata oli uskumatult mõnus tunne. Selline segu rahulolust ja kergendustundest. Ega pisarani väga pikk maa minna ei olnud!
Võistlus ise pakkus palju ilusaid ja ülevaid emotsioone. See kui Pille napilt ajalimiiti mahtudes ikkagi kolmandale ringile läks. Kuidas Madis kelle pikim joostud distants enne oli 21 km, jooksis 7 ringi ehk 46 km. Kuidas Kaimar, kes kuu enne võistlust ütles, et ta üle paari ringi ei ole võimeline jooksma, kokku 10 ringi tegi. Kuidas Martin kes ka kehva vormi kurtis, siiski 11 ringiks jõudu ja motivatsiooni leidis. Kuidas Heno, kes oli juba loobunud ja medali kätte saanud, viimasel hetkel siiski otsustas tagasi rajale minna ja mitu ringi veel peale tegi. No ja siis muidugi Raini trikk, kes peale seda kui ma talle olin just hakanud medalit kätte andma, järsku ümber pööras ja uuele ringile kihutas. Siis Jamesi ja Tave duell "Last Standing Soldieri" arvestuse võiduks. Peale seda pakkus põnevust Klarika ja Liina, kes parima naise kategooria võitu püüdsid. Ja siis vist võistluse ilusaim hetk, kui Liina, kes oli juba naistearvestuse esikoha kätte saanud viimasel hetkel siiski uuele ringile jooksis. Mis siis, et lõpuni seda ei teinud, aga ilus oli see hetk ikka. No ja siis jõuame loomulikult võitja Hanneseni, kes oli kogu võiduks kulunud 32 tundi ja 213 km uskumatult keskendunud ja sihikindel. Inimene, kes on muidu väga jutukas ja seltsiv, siirdus igalt ringilt tulles otse ilma kellegile otsa vaatamata oma telgi juurde puhkama, et iga minut ära kasutada. Ja niimoodi tegutsemine toob ka tulemusi!

Kui asi lõpuks läbi oli ja kogu võistluskeskus uuesti kokku pakitud ja erinevatesse kohtadesse laiali tassitud, olin 48 tunni jooksul ca 4 tundi kokku maganud. Tunne oli selline, et joosta oleks vist natuke lihtsam olnud. 
Järgmiseks aastaks on meil juba igasugu uusi plaane kuidas võistlusele veel mitu vinti juurde keerata. Seoses sellega, et järgmine aasta on Heavy Metal Ultra ka osa rahvusvahelisest backyard ultrate süsteemist ja omab Kuldset Piletit, mis annab võitjale võimaluse minna USA'sse "Big's Backyard Ultrale" maailmameistrivõistlustele, siis muudame reegleid rahvusvahelisele formaadile rohkem vastavamaks. Aga mis ja kuidas, sellest juba hiljem kui oleme enda jaoks asjad korralikult läbi mõelnud. 
Olgu siin siis esimest korda avalikult välja öeldud järgmise aasta Heavy Metal Ultra kuupäev, see on laupäev 15. august ja start on kell 8:00 hommikul. Paluks oma kalendritesse vastav suur punane märge teha.

Järgneb tänurubriik (vabandan ette, kui keegi ununes). Sooviks tänada Ivarit, et asjasse uskusid ja kaasa tulid. Kogu oma perekonda igasuguse abi ja toetuse eest nii enne võistlust, võistluse ajal kui ka pärast seda. Raini, Hannest, Markkot. Kogu Liina peret kes kõik terve nädalavahetuse abis olid, eriti muidugi tütreid oma hommikuune ohverdamise eest. Leivot ja Kajat väga mitmekülgse abistamise ja söögilaua täiendamise eest. Toomast, Ailit, Eliisabeti, Ivot, Eva-Lottat. Märtenit, kes oli "Last Standing Volunteer". Mikku võistluse ülesfilmimise eest, Kaidot auhinnalaua täiendamise eest, Andrat fotograafiks olemise eest. Siis veel tänan toetamise eest: A&T Sport, Biofire, Enervit, Võhandu Maraton, Laagri Škoda, Keila Linnavalitsus. Ma tõesti loodan, et keegi ei ununenud...

Pilte leiab siit:
...ja siin on veel Leivo tehtud pildid:
...ja siin Valduri pildid:




Pühapäev, 4. august 2019

Cesis Eco Trail

Viimased võistlused olen tabanud ennast juba jooksu ajal peas blogipostitusi ette valmistamas. Ka selle lause mõtlesin tegelikult juba võistluse käigus välja. Ja selle ka tegelikult.
Cesis Eco Trailile olin reganud ennast esimest korda juba 4 aastat tagasi, aga siis tuli mõni päev enne starti mingi kõhuviirus kallale ja minemata ta jäigi. Peale seda tegelesin mitu aastat suvisel ajal triatlonidega ja seetõttu avanes võimalus uuesti minna alles nüüd. Distantsiks valisin kõige pikema, ehk 80km. Miks valida lühem ja sellega jääda hulgast lõbust ilma?
Lätti hakkasime koos Märteni ja autojuhiks kaasa tulnud isaga minema reedel peale tööd. Kohale jõudnuna võtsime välja numbrid, käisime söömas. Järgnevalt suundusime ööbimiskohta milleks oli mingi kooli ühiselamu mis maksis meeletud 5€ nägu. Seetõttu olid ootused väga madalad, oleks täiesti ok olnud kui oleks ainult katus pea kohal ja mingi koht kuhu küllili visata. Aga osutus väga viisakaks kohaks. Ilus puhas maja, lisaks katusele olid ka seinad ja igaühel oma voodi. Lubati isegi järgnevaks päevaks asjad tuppa jätta, et peale võistlust tagasi pesema tulla.
Hommikune start oli kell 5:00 Cesisest mõned kilomeetrid väljas suusakeskuses. Kuna isa viis meid autoga sinna, siis saime natuke kauem põõnata ja ei pidanud kesklinna bussi peale minema.
Stardis oli rahvast üsna vähe. Oli küll koos nii 80km kui ka 50km distantsidel osalejad, aga ikkagi oli kokku ainult 120 inimest. Märten pani peale stardipauku minema nagu oleks tal tige herilaseparv kannul, mina aga lülitasin sisse oma tavapärase töllerdamisrežiimi ja hakkasin tasapisi liikuma. See režiim näeb ette kõndides tõusude võtmist ja muul ajal rahulikku sörki. Hommikul jahedaga olin lisaks T-särgile tõmmanud kätte lisavarrukad ja peale õhukese kileka, aga loobusin neist juba peale paari kilomeetrit. Alguses keerutas rada suusakeskuses ümbruses metsateedel ja siis suundus sealt eemale. Tähistus oli super hea, võikesed paberilehed punaste nooltega oli klambritega puude külge lastud ja neid oli väga tihedalt. Lisaks olid samasugused ristidega lehed valede teeotsade juures.
Päike tõusis, enesetunne oli hea ja elu oli väga lill.



 Üheksanda kilomeetri paiku keeras trass teelt ära ja suundus teealusesse truupi. Jalgu mitte märjaks tegemata sealt läbi ei saanud.

Pärast seda ei tulnudki üllatuseks uuesti üles minna, vaid rada jätkus piki jõge. Kuna kaldad olid tihedat võsa täis, siis vältida seda ka kuidagi ei saanud, aga väga äge oli, minule sellised asjad väga meeldivad. Vesi oli enamuses madal, ainult üksikutes kohtades ulatus korraks põlvini
Algatuseks läks peaaegu 2 kilomeetrit jõesängi pidi, siis hakkas rada kohati ka kaldalt läbi käima, et jõelookeid lõigata. Kokku oli veemöllu umbes 6 kilomeetrit ja lõpuks hakkasid jalad juba üsna külmetama, vesi ei olnud just soe.
Edasine oli üsna sündmustevaene. Enesetunne oli endiselt hea, rada läks enamuses mööda erinevaid metsateid, nii jalgradasid kui laiemaid. Väga vaheldusrikas oli, esindatud oli igasugu erinevad metsatüübid, sood, kraavid. Üleüldse oli kogu rada kuni lõpuni väga mõnus, metsast väljas kruusateedel tuli käia väga vähe. Rajameistritele sügav kummardus, teha 80 km pikk rada peaaegu ainult metsas ja see ka nii hästi ära tähistada, on suur töö.
Võistlusega absoluutselt mitte mingit seost omava vahelepõikena nägin oma elu suurimat murumuna
Porine jalg mõõtkavaks
Muidugi oskasin järjekordselt ka ninali käia. Õnneks olin see hetk pehmemapoolsel metsateel ja seetõttu suurematest vigastustest pääsesin. Ainult Lavaredo Ultral põlve kukutud auk osutus mitte päris tugevalt kokku kasvanuks ja hakkas natuke uuesti veritsema.

 Peale 50km kulges rada pikalt mööda Gauja kallast mis on ütlemata ilus kant.

Jõudsin seal järgi ühele väsinud olemisega lätlasele. Käisime natuke aega koos ja rääkisime juttu, siis aga tuli paremini joostav lõik ja ma läksin kõnnilt jooksule üle. Tema jätkas kõndides ja ütles mulle "Have a good race!" Mingi aeg peale seda hakkas ta mulle korduvalt järele jõudma. Aga kuna ta ju oli mulle "Have a good race!" öelnud, siis tundus nagu loogiline, et ma ju jooksen eest ära. Pingutasin siis natuke rohkem, et ta kandadelt maha raputada.
Esimesed suuremad väsimusemärgid hakkasid ennast ilmutama 60 kilomeetri kandis, aga ka siis mitte väga palju, olin üsna säästliku tempoga algusest peale liikunud.
Kui viimastel aastatel on mind peaaegu kõikidel ultrajooksudel vaevanud iiveldamine ja Lavaredo Ultral oli see veel erakordselt ebameeldiv, siis katsetasin seekord iiveldamisvastaseid tablette.
Alates teisest tunnist võtsin iga kahe tunni tagant ühe sisse. Kui muidu võtsin iga täistund soolakapsli, siis üle tunni mõlemad koos. Ja täitsa töötasid, kuni lõpuni ei iiveldamispoegagi. Nii meeldiv oli kui sai kõike rahulikult ilma vastikustundeta alla neelata. Muidugi ega see päris kindel ei ole, et see tablettidest oli, äkki ei oleks seekord ka niisamagi probleeme olnud? Aga jätkame katsetamist. Pikematel võistlustel tuleb muidugi mingi teistsugune manustamisintervall välja mõelda, neid tohib maksimum 6 tükki päevas sisse võtta.
Viimasesse teeninduspunkti jõudnuna olin vabatahtlikega saanud mõned laused vahetada mis enamuses koosnesid informatsioonist minu läti keele puudulikkuse kohta kui sinna jõudis üks kõvasti ähkiv noor lätlane. Selle peale unustasid kõik vabatahtlikud nagu üks mees mind ära ja hakkasid ümber tema tiirutama. Üks hakkas ta pudeleid täitma, teine tõi tooli, kolmas pakkus suppi. Mina seisin kõrval nagu vaene sugulane ja täitsin seistes ise oma joogipudeleid. Kuna keegi mulle suppi ei pakkunud ja ausalt öelda tundus finišini piisavalt vähe, et seda väga vaja ka ei olnud, siis võtsin peotäie küpsiseid kaasa ja jätkasin.
Kaks kilomeetrit enne lõppu kuulsin ühel tõusul äkki seljataga kõva ähkimist ja seal ta oligi - sama kutt keda kohtasin viimases teeninduspunktis! Ega ma seal toimunud ebaõiglust ei olnud unustanud ja otsustasin, et mööda ma teda ei lase! Ülejäänud tõusu jooksin, järgneva laskumise ja sellele järgneva tõusu ka ja silmanurgast nägin kuidas ta maha jääma hakkas. Veel täistempoga läbi pargi, mõned linnatänavad ja oligi finiš.

Aeg 11:51:56 andis 67 startija hulgas 47. koha. Mis on uskumatult kõrge sellise töllerdamise kohta... Ise arvasin, et ega üle viie inimese küll mu seljataga ei ole.

Edasi tuleb natuke taastumist ja siis hakkan pihta ettevalmistumisega septembri lõpus toimuvaks Sillamäe Ultraks kus tuleb 24 tundi joosta mööda kahekilomeetrist asfaldiringi. Viimasest asfaldiultrast on mul möödas kaks ja pool aastat, seega see vähene aeg tuleb peamiselt tegeleda jalgadele kõvemal pinnasel jooksmise meeldetuletamisega.