Tallinna Maraton tempomeistrina

Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis see aasta Tallinna Maratonile minna. Kuna septembri lõpus osalen Sillamäe Ultra 24-tunni jooksul, siis kavatsesin aja Cesis Eco Traili ja selle vahel sisustada ettevalmistavate treeningutega ja hoiduda võistlustest eemale. Kunagi kevadel kui Sillamäe plaanis veel ei olnud, regasin ennast Ultima Thule maratonile, aga kuna see toimub nädal enne ultrat, siis jääb kahjuks vahele seekord. Sorry Raili! Järgmine aasta üritan kindlasti jõuda!
Augusti lõpus helistas Ivar ja pakkus endast vabaks jäävat Tallinna Maratoni 5 tunni tempomeistri kohta. Kaalutleva ja alalhoidliku inimesena tahtsin enda jaoks kõik läbi mõelda ja mitte uisapäisa uude väljakutsesse hüpata. Võtsin seega endale enne vastamist mõtlemisaja. ...umbes 0,8 sekundit pika.
Kui siin nüüd on lugemas mõni spordikaugem inimene, kes ei tea kes see tempomeister on ja kas see on äkki midagi söödavat, siis selgituseks, et tempomeistrid on suurematel maratonidel inimesed, kellele on antud ülesandeks joosta maraton täpselt kokkulepitud ajaga ja seda tehes liikuda stardist finišini täpselt ühtlase tempoga. Eesmärgiks on aidata inimesi kes ei oska ise ühtlast tempot hoida. Ja ühtlast tempot peab hoidma selleks, et vältida maratoni alguse poole liigset kiirustamist ja lõpupoole äravajumist. Selleks, et tempomeister oleks stardisaginas lihtsalt ülesleitav, pannakse talle külge suured õhupallid tema lõpetamisajaga. Minul oli siis ülesanne joosta maraton lõpuajaga 5 tundi.
Selleks, et viie tunniga lõpuni jõuda, on vaja hoida tempot 7:06 minutit kilomeetrile. Aga kuna iga nelja kilomeetri tagant on joogipunktid, mis ma plaanisin kindlasti kõndides läbida ja kogu grupi järgi oodata, siis planeerisin joosta keskmiselt tempoga 7 minutit kilomeetrile. Joogipunktides kõndimine on oluline seepärast, et kõik oma joogi-söögi ilusasti kätte saaksid. Tempomeistritele tekib eriti esimeses osas ümber suured grupid ja joogipunktides tekitab see rüselemist ja segadust. Kevadel Riia maratonil jooksin ise 4:30 tempomeistri järgi kes joogipunktid läbis ilma tempot alandamata, Jooksupealt joogi krabamine ja söömine-joomine on väga ebamugav ja kes seda harjutanud ei ole, võivad suurema osa joogist suust mööda valada või kurku tõmmata. Ja kui sa niimoodi tegutseva tempomeistriga koos olles siiski juues paar kõnnisammu teed, siis tähendab see, et peale joogipunkti pead tempot lisama, et talle uuesti järgi jõuda ja sellised kiirendused kurnavad liigselt.
Mõned nädalad oli aega ennast 7:00 tempoga harjutada. Kuna nädalavahetusteks olid niikuinii rahulikud pikad jooksud Sillamäe Ultra ettevalmistuseks planeeritud, siis sobis see hästi. Oleksin muidu küll trennis natuke kiiremini jooksnud, aga lõppkokkuvõttes vast palju kahju sellest ei sündinud, ega ma Sillamäel palju kiiremini ei planeeri alustada ja loeb ju jalgadel veedetud aeg. Peab tõdema, et alguses oli nii aeglaselt jooksmine natuke isegi keeruline. Kuigi olen muidu ka aeglane töllerdaja, siis see on siiski minu harjumuspärasest tempost jupp jagu aeglasem. Esimesel kahel katsetusel läks keskendumise kadudes kohe tempo kiiremaks, aga tasapisi hakkasin harjuma ja maratonihommikuks olin vähemalt omastarust valmis.
Hommikul saabusin Tallinna poolteist tundi enne starti, andsin koti pakihoidu, käisin tempomeistrite pildistamisel, mölutasin niisama ja oligi aeg õhupall küljes stardikoridori sättida. Seal oli juba päris suur tunglemine. Oli ette nähtud, et stardin C sektsioonist, aga kuna 4:30 tempomeister oli ennast sättinud juba D sektsiooni, siis pidin temast veel niipalju tahapoole minema, et 4:45 ka meie vahele ära mahuks. Seega olin omadega juba täiesti Taga-Indias.

Start antud läks peaaegu 3 minutit, et stardikaareni jõuda ja ka siis ei saanud veel jooksma hakata, kuna Viru tänaval olev stardikoridor oli nii kitsas, et Taga-Indiast startijad pidid ummiku tõttu natuke aega isegi seisma vahepeal. See aga keeras planeeritud tempo kohe tuksi kuna esimese kilomeetriga olin kohe 26 sekundit graafikust maas. Ja ega selle tagasitegemine lihtne ei ole, tempomeistri kohustus on ju joosta ühtlaselt ilma tempoga suuremat mängimata. Proovisin hästi vaikselt allamäge lõikudel natuke kiiremini joosta. Lisaks selgus neljandal kilomeetril olevas joogipunktis, et seal läheb rohkem aega kui olin arvestanud ja enne trennis harjutanud. Viiendal kilomeetril olin graafikust seetõttu juba nõks üle minuti maas. See oli juba natuke liiga palju ja vajas tagasitegemist. Tõstsin siis hästi tasakesi natuke tempot ja jooksin 6:50-6:55 tempoga, et pisitasa miinus tagasi teha. Lisaks oli vaja ju veel natuke ka graafikust ette jõuda, et minuga koos jooksjad endale siiski alla viie tunni netoaja saaksid.

Kümnendaks kilomeetriks olin juba peaaegu graafikus, miinust oli ainult 11 sekundit. Oli näha, et oli täpselt paras minemine, viieteistkümnendal kilomeetril olin graafikust juba 18 sekundit ees. Edasi läks rada läbi loomaaia. Prževalski hobused olid jooksjate hulgast ilmselgelt häiritud ja kappasid oma aedikus karjas ringi. Kaamleid see jällegi ei häirinud üldse, seisid rahulikult kohapeal. Rocca al mare ristmiku alt tunnelist läbi minnes oleks mu õhupall peaaegu kinni jäänud, napilt sain ta päästetud tänu tagapool oleva grupiliikme hoiatushüüdele. Kilomeeter hiljem kui Kakumäe teele jõudsime, käis üks kõva pauk ja õhupallist oli ainult nööripidi järgilohisev räbal järgi, puuoksad olid oma töö teinud. Samas nägin maas veel ühe õhupalli räbalaid, nagu näha oli see koht saanud saatuslikuks ka ühe eespool liikuva tempomeistri pallile.
Poolele maale jõudnuna selgus, et olin endiselt ilusasti ühlases tempos liikumas, ajagraafikule oli lisandunud kümme sekundit plussi. Stroomi ranna sikk-saki läbisime rahulikult ilma tunglemata.  Eespooljooksjatel nii hästi ei läinud, nad pidid seal poolmaratonijooksjatega rada jagama. Õnneks oli  meie saabudes õhk juba puhas. Kahekümne viiendal kilomeetril kõik endiselt okidoki, graafik 35 sekundiga plussis. Kolmekümnendaks oli see suurenenud peaaegu minutini, seega kõik plaanipärane. Sealt alates oli teeääres palju kõndijaid keda ma kõiki üritasin ergutada grupiga liituma. Paljud võtsid kuulda ja hakkasid uuesti jooksma, enamus neist küll pudenes varsti uuesti grupist, aga mõned vedasid lõpuni välja. Oli kuulda praktiliselt kõikide lähemalolijate hingamisest, et vaikselt hakkas raskeks minema. Kuna olin graafikust ees, siis oli piisav varu, et oli võimalik tempot natuke maha keerata. Endal mingit suuremat väsimust tunda ei olnud. Algusest peale ühtlaselt aeglane tempo palju ei kuluta. Ja samas ka vastustus teiste üle ei jätnud palju aega enda peale mõelda. Järjest rohkem tuli teha grupis ergutustööd, et keegi ära ei vajuks. Üks naisterahvas kes algusest peale oli grupis olnud ja oma esimest maratoni jooksis, ähvardas mitu korda kõndima hakata põlvevalu tõttu, aga suutsin talle siiski augu pähe rääkida, et lõpuni joosta. Suur töö oli ju juba ära tehtud ja veel ainult viimased kilomeetrid jäänud pingutada, et oma esimene maraton ilma kõndimata ja alla viie tunni lõpuni teha. Kui olime viimasest tõusunukist üles saanud Paksu Margareeta juurde ja lõpuni umbes kilomeeter, ütlesin grupile, et kellel veel vähegi jõudu on, siis nüüd on aeg lõpukiirenduseks. Mitmed seda kasutasid ja läksid eest ära. Ka ise tõstsin natuke tempot, et grupiriismed võidukalt lõpuni vedada. Finišisse jõudnud oli mu brutoaeg 5:00:26 ja netoaeg 4:58:18.
Pärast finišeerimist oli väga südantsoojendav kui mitmed tänama tulid. Väga äge kogemus oli, kui võimalik, siis kindlasti tahaks seda tulevikus veel teha.