Pühapäev, 27. oktoober 2019

Haanja Ultra100


Hello darkness, my old friend

I've come to talk with you again


 On sügisene laupäevaõhtu ja päevavalgus on pimedusega asendunud. Vihma sajab ladinal kraevahele ja tuul ulub peakohal puudelatvades. Mudasel rajal jooksurütmis hüplevalt pealambi valgusvihult peegelduvad tagasi veepiisad ja hingeaur.  Olen Haanja küngaste vahel kuuekilomeetrisel ringil Erikuga koos juba hommikul seitsmest saati ringe jooksnud ja peas on hakanud ketrama miskipärast Simon & Garlfunkeli "Sound Of Silence" esimesed kaks rida. Uuesti ja uuesti. Ultrajooksmine ja pimedus kuuluvad tihedalt kokku, kõikidel pikematel võistlustel tuleb vähemalt osa öisel ajal teha. Kuna näha saab tundide kaupa ainult oma pealambi valgussõõri maapinnal jalge ees, siis aju saab igavuse ja üksluisuse tõttu rohkem omapäi ringi uidata ja hakkab väsimuse tõttu probleeme suuremaks paisutama ning nendest vahest isegi depressiivsusele kalduvaid mõtteid ketrama. Tekivad igasugused eksistentsiaalfilosoofilised sisekõned. Kui ärkvel on oldud juba pikemat aega ja lisaks veel unevõlg hakkab painama, siis see on aeg kui unekollid välja ilmuvad. Põõsad, puud ja kivid hakkavad silme ees kuju muutma ja neist saavad loomad, inimesed ja ebamaised monstrumid. See on alati ultrajooksu raskeim aeg. Aga siis kui saabub hommik ja jälle valgeks läheb, muutub kogu maailm jälle helgeks ja ilusaks, probleemid ja väsimus kaovad ning kõik nagu algaks uuesti.
 Haanjas küll selliseid asju ei esine, ultrajooksumõistes on sajakilomeetrine 15 tunnise kontrollajaga võistlus siiski lühem sutsakas. Olen sügiseti oma hooaega siin lõpetanud juba oma "karjääri" algusest saadik, mis tähendab, et mõõdan siinseid künkaid juba seitsmendat korda. Minu läbitud kahekümnest ultrajooksust on seega üle kolmandiku haanjasajad. Kuidagi mõnusalt kodune tunne on siia iga aasta tulla. Samad rutiinid, paljuski samad näod. Jah - olud ei ole siin praktiliselt kunagi sõbralikud, alati tuleb kaela kas vihma, lund või muud sodi ja see muudab siinse savise pinnase jalgu endakülge imevaks, aga see käib asja juurde. Ultraid ei käida kunagi jooksmas sellepärast, et see lihtne on. See on ju kogu asja kontseptsiooniga vastuolus. Kui tahta lihtsalt pääseda, siis võib minna mõnele ümbermingiasjajooksule.
 Aga kerime uitama läinud jutu tagasi hommikusse. Enne starti saan kätte numbri, millel on mu nimi seekord natuke omapäraselt kujutatatud.

Natuke askeldamist ja saabki kell seitse ning aeg on pealampide valguses pimedasse metsa joosta. Hoiame Erikuga kokku, kes on miskipärast arvamusel, et kui oma esimest sajakilomeetrist ultrajooksu joosta, siis võiks minusuguse töllerdajaga koospüsimine kuidagi kasulik olla. No võibolla küll, siis ei ole ohtu, et võiks normaalse tulemusega jooksu lõpetada :)
Trass on seekord saanud mõned muudatused, suurem neist on see, et liikumissuund on seekord teistpidine ja Sikamäge võetakse natuke teise külje alt. Ivar küll kirjutas mõni nädal enne Facebookis, et suures südameheaduses plaanib ta nimetatud mäe üldse välja jätta, aga kuna ma esitasin selle vastu protesti, on see ju ringi ainuke mäesarnane moodustis, siis jäi ta sisse ja uus tõus sai ka nime endale.
Esimesed ringid mööduvad meeldivalt Erikuga juttu ajades, ilm on ideaalne, on piisavalt soe, et lühikeste pükstega joosta, vihma ei saja.

Ringiaegadele lisandub küll iga kord mõni minut lisaks, aga nad püsivad siiski alla tunni, mis on oluline, sest 15 tundi on aega 15 ringi tegemiseks ja kui nüüd korraks matemaatikat teha, siis on ju selge, et lõpunijõudmiseks peab keskmine ringiaeg alla tunni jääma.
Kui pool distantsist läbitud, siis hakkab vaikselt tibutama, aga see ei ole midagi häirivat. Paar ringi jätkan veel samasuguses riietuses, siis aga hakkab vaikselt tuulele avatud kohtades siiski jahe ja panen õhukese kileka peale.
Kui kolm ringi on jäänud läbida, läheb jälle pimedaks. Ja sellega koos hakkab edasiliikumine märgatavalt raskemaks minema. Ringiajad on üle tunni, aga kuna alguses on piisav puhver sisse joostud, siis ei ole see ohtlik. Igaks-juhuk kontrollin korduvalt kella ja teen arvutusi, aga kõik on ok, lõpuni jõuaks nüüd vajadusel ka kõndides.

Eelviimasel ringil saan suuremat sorti haamri ja joosta ei jaksa peaaegu üldse enam. Erikul on rohkem värskust sees ja libiseb vaikselt eest ära. Aga läbi saab ka see ring ja ongi käes aeg viimast korda metsa joosta. Ringi algus läheb suhteliselt samamoodi kui eelviimane ring, aga siis hakkab järjest rohkem kohale jõudma, et kohe-kohe on läbi ja vaikselt hakkab adrenaliini peale tulema ning tempo hakkab tõusma kuni jooksen jälle ilusa kiire sammuga. Sikamäe tõusl saan jälle kätte ka Eriku ja jätkame uuesti koos. Seda pidu kestab kahjuks ainult pool ringi, siis on olemine jälle sama suss. Ja niimoodi kõnnimegi need viimased kilomeetrid.
Aeg ja koht ei ole mainimisväärsed. Erikule tänud meeldiva seltskonna eest ja õnnitlused esmakordselt saja kilomeetri läbimise eest. Loodetavasti ei jää see viimaseks.

Fotod Külli Leola