Pühapäev, 20. august 2017

Triathlon Estonia 2017

Kui ma aasta tagasi oma esimeseks täispikaks triatloniks valmistusin, siis võtsin ma seda väga tõsiselt - alates aprilli algusest tegin kõvasti trenni. Kolm päeva nädalas isegi kaks trenni päevas. Ultrajooksud panin ootele, et mitte ettevalmistumist häirida. Tegin ta küll siis läbi, aga korraliku aja saamist segas tookord mu võistluseks haigeks jääda otsustanud selg.
See aasta ma asja enam nii tõsiselt ei võtnud ja tegin trenni vastavalt võimalustele ja meeleoludele. Seega võistluspäeva hommikul olin stardis küll terve seljaga, aga kordades kehvemini ettevalmistununa.
Minu hooldustiimi pealik Kerstin tuli kaasa abiliseks ja erinevalt talvisest Endurance 24 ultrajooksust oli tal seekord ka tiimiliige - isa tuli talle autojuhiks.
Kohale jõudnuna läks ettevalmistumine stardiks rahulikult ja pingevabalt






UJUMINE
Ujumine oli asi, mida ma vist kõige rohkem enne starti pelgasin. Augustis olin ujumistrenni jõudnud ainult korra. Nüüd järgneb mu postitustele tavapärane hala teemal kuidas ma ei oska ikka üldse ujuda, sest olen liiga vähe trenni teinud, tehnika on jube jne. Tegelikult ei ole aga siin vinguda midagi, ise olen selles süüdi.
Igatahes oli kell kaheksa hommikul Tammemäe karjääris start, kus tuli ujuda kaks ringi ümber keskel asuva saare. Esimese ringi ajal hakkas sadama vihma, mis muutis nähtavuse natuke kehvaks, aga kuna see aasta oli hangitud uued suuremad poid ja pealegi olin see hetk sirgel mis läks paralleelselt kaldaga, ei olnud see suureks probleemiks. Aga jummel küll kui aeglane ma olin - minust tagapool oli veel ainult kaks ujujat - ja sündmustest etterutates peab ütlema, et kahjuks see nii jäigi. Kuna ujudes on aega pikalt laialt mõelda erinevatel teemadel, siis juurdlesin pikalt - kas see, et ma praktiliselt viimane olen, on kuidagi piinlik või mitte.
Teise ringi keskel hakkasid vaikselt valu tegema ujumisprillid, mis olid liiga pingul umber - olin enne võistlust hankinud uued prillid ja trenni nendega ainult korra teinud. Kuna see trenn ei olnud kaugeltki nii pikk, siis selle käigus see problem ennast ka ei ilmutanud. Ei tahtnud kuhugi kaldale prille sättima minna ja selletõttu muutus valu järjest suuremaks, kuni üks hetk valutas sellest kogu pea - aga vähemalt viis see mõtted nõmedalt pikast ja aeglasest ujumisest eemale.



Veest sain välja ajaga - 1:44:08, mis on eelmisest aastast peaaegu 7 minutit kehvem... Täiesti loogiline tulemus


T1
Esimese asjana võtsin peast piinasid valmistanud prillid - see oli hea tunne! Edasi sujus kõik ilusasti - võiks arvata, et aeglane ujumine ja viimaste seas olemine tekitab mingisuguse sportliku viha oma kohta parandama hakata, aga mul kahjuks sellist asja eriti olemas ei ole. Aeg 4:35, mis on eelmisest aastast 1 sekund aeglasem



RATAS
Rattasõidu algus viis mööda Tallinna ringteed kõigepealt Kanamale ja siis tuli teha 8 ringi Kanama viadukti ja Harutee vahel. Teekond Kanamale läks taganttuules nagu lennates. Esimese viie kilomeetri keskmine kiirus tuli minu jaoks ulmelised 34 km/h. Kui ringitamisega pihta hakkasin, siis esimene pool, ehk 4 ringi läks sündmustevabalt. Tuult küll oli, aga see puhus küljepealt ja mind väga ei häirinud. Hoidsin head ühtlast tempot. Kui pool maad sõidetud, siis keskmine kiirus umbes 32 km/h ja ma hakkasin juba vaikselt peas arvutama võimalikke meeldivalt häid rattaetapi aegu. Siis aga pandi neile plaanidele esimene litakas, kui viienda ringi alguses läks katki tagumine kumm. Vahetasin selle siva ära ja lootsin juba kiiresti minema saada, aga kus sa sellega! CO2 ballooniga kummi täis lasta üritades lendas ballooni otsik ribadeks ja mul puudus igasugune võimalus vahetatud kumm täis saada. Hakka või puhuma... Nii ma siis seisin seal tee ääres õnnetu näoga tükk aega, kuni pidas kinni rajakohtuniku või tehnilise abi (täpselt ei saanudki aru kes ta oli) auto, kellel aga kahjuks ei olnud pumpa kaasas. Sõitis tooma. Natuke aja pärast aga jäi seisma üks lätlane, kes lahkelt oma pumba mulle andis. Kokku kaotasin selle seisakuga ca 30 minutit. Edasi sõites selgus, et vahepeal oli ka tuul suunda muutnud ja puhus nüüd Harutee poole sõites otse vastu. Ja lisaks hakkas ka vihma sadama. Õnneks aga oli see soe suvine vihm ja tuule käes märjana külm ei hakanud. Niimoodi vihmas ja tuules sai sõidetud kuues ja seitsmes ring - iga kord 10 km vastutuult oli üks vastikult vaevaline rühkimine, siis aga taganttuulega tagasi tuli ainult purjed lahti päästa ja sai 10 km täitsa pooltasuta sõitu. Kui eelviimane seitsmes ring hakkas läbi saama, tundsin kuidas ratas natuke ujuma hakkas. Jälle tühi kumm! Seekord esimene. Kuna mul pumpa enam ei olnud (lätlase pumba jaoks ei olnud mul kinnitust ja jätsin ta värskenduspunktis autosse) ja kumm päris tühjaks kohe ei läinud, siis lootsin, et äkki peab 10 km värskendupunktini ja sealasuva pumbani vastu. Tühi lootus. Kanama viaduktile jõudes oli ta nii tühi, et tuli ratta pealt maha ronida. Ja siis selgus, et ka tagumine kumm on katki! Minul aga oli ainult üks varukumm ja null pumpa. Esimene reaktsioon oli: "minge pekki, aitab, jätan pooleli!" Õnneks oli seal liiklusreguleerija, kellel oli olemas korraldaja telefoninumber. Saigi siis mu õnnetus teavitatud ja üsna kiiresti oli ka tehniline abi (või rajakohtunik, endiselt ei tea) koos varukummi ja pumbaga kohal. Selle peatuse jaoks kulus 19 minutit. Kuna eelmine aasta ei pidanud ma kordagi kummi vahetama, siis tõenäoliselt olin sellega mingisuguse karmavõla tekitanud. Viimane ring enam midagi märkimisväärset ei juhtunud ja rattaetapi lõppu Keilasse jõudsin ajaga 6:57:31, mis on eelnevast aastast 34 minutit kehvem. Kui aga arvata ajast maha kaks pikka seisakut, siis ilma nendeta oleksin olnud eelmisest aastast 15 minutit parem.
T2
Erinevalt eelmisest korrast, kus ma tänu seljavaevustele ei saanud peale ratast selga kuidagi sirgeks, siis seekord selliseid probleeme ei olnud, oli vaid vaja telgis vahetada rattakingad tossude vastu, määrida Bephanteniga strateegilised kohad ja olingi valmis jooksma. Aeg 3:14 oli eelmisest aastast üle minuti parem.
JOOKS
Kui mullu oli suured raskused oma valusa ja kange keha käimasaamisega, siis see aasta selliseid probleeme ei olnud. Väga mõnusalt värsked jalad olid. Rattasõidu lõpupoole oli sadulas istumine juba korralikult ära tüüdanud ja ma tõsiselt nautisin esimesi jooksukilomeetreid. Kui aga märkasin, et kilomeetritempo on 5:10-5:20, siis oli selge, et see ei ole jätkusuutlik. Millegipärast oli väga raske sundida ennast aeglasemalt liikuma, lõpuks siis suutsin tempo kuhugi 5:40 peale stabiliseerida. Esimesed kaks ringi läksidki väga mõnusa kerge sammuga.


Kui ca kolmandik maratonist joostud oli, hakkas kiirus vaikselt raugema ja edasiliikumiseks pidi järjest rohkem pingutama. Kui ikka ei ole vastupidavust treeninud, ega teda siis ei ole kah. Mingi hetk osutus ka eelmisel aastal hästi toiminud toitumisprogramm liiga tihedaks ja kõht läks väga punni ja hakkas natuke valutama. Tõmbasin siis kogust natuke vähemaks ja hakkasin geele poolekaupa tarbima. Kuna toss oli täiesti väljas siis tegin jooksu/kõnni segu, kus kõnniosa pikkus varieerus vastavalt väsimuse astmele. Viimaseks ringiks tuli ka Kerstin seltsi ja tänu sellele möödus see väga kiiresti. Maratoniaeg 4:56:55 mis on eelmisest aastast 12 minutit parem. Jooks on ka ainuke kolmest alast, millega võib rahule jääda.
Kokkuvõttes aeg 13:46:25. Kui nüüd hakata oleksitega pihta, siis kui maha arvestada kummivahetustele kulunud 49 minutit, siis oleksin ka täitnud oma eesmärgi saada lõpuaeg uude tundi.


Järgmiseks aastaks on välja kuulutatud Ironman Tallinn ja tundub nii, et selle stardist leiab ka minu. Ja seekord juba loodetavasti paremini valmistunununa.