Hooaja vahetamine

Detsembri algus on olnud sportlikus plaanis keskmisest tihedam, esimene nädalavahetus Mispo Talvemaraton ja sellele otsa järgmine nädalavahetus koos paari teise ultrajooksjaga korraldatud pikem ööjooksutrenn. See nägi välja niimoodi, et laupäeva õhtul sõitsime rongiga Tapale ja tagasi Tallinna pidi siis jooksuga tulema. Kes kuidas oma laupäeva ööd veedab, kes ööklubis, kes mööda pimedat maanteed pealambivalgel joostes. Iseenesest oli väga meeleolukas: öine taevas, langevad tähed, jäine tee ja kohati ka näpistav külmus mis järjepidevalt jäätas ära mu joogikoti vooliku. Seda sai siis alguses sulatatud nii, et panin koti riiete alla kehale lähemale ja hiljem, kui saime endale saateauto, siis panin ta vahepeal sinna sulama. Tänu pimedusele peale tähtede palju muud vaadata ei olnud. Aga ega sellest suurt kahju ka ei olnud, kuna ega seal Harjumaa põldude vahel eriti vaatamisväärsusi niikuinii ei ole. Nagu me vahepeal omakeskis rääkisime: „Hea, et on pime ja ei pea vaatama, et siin ei ole midagi vaadata“. Kahjuks jäi mul üritus lõpuni tegemata, sest mida aeg edasi, seda rohkem hakkas parema jala hüppeliiges valu tegema. Alguses see küll peale kõnnipausi taandus, aga peale seda kui oli joostud 7 tundi ja jõudsime Ragnari juurde pudrupausile tegi jalg juba ka kõndides haiget. Seega siis otsustasin asja pooleli jätta ja saateautosse magama ronida. Ei julgenud vigastuse hankimisega riskida. Kilomeetreid kogunes 56, mis ongi tegelikult pikim jooks mida ma väljaspool võistlust treeninguna teinud olen.

Peale seda aga peaks siis pihta hakkama treenimisega järgmiseks suuremaks võistluseks, mis on veebruari lõpus Soomes toimuv „Endurance 24“ Nagu võistluse nimes peenelt vihjatakse, on tegemist jooksuvõistlusega mis kestab 24 tundi järjest. Ja kuna midagi sai ära tehtud ja järgmiseks asjaks peab hakkama ennast ette valmistama ja aasta hakkab ka vaikselt lõppema, siis tundus et nüüd nagu olekski see hetk kui eelmine hooaeg läbi sai ja uus algab. Nagu hooajavahetus või midagi. Ja siis otsustasin teha midagi eriti ekstreemset – nädal aega järjest üldse mitte trenni teha. Jah, te lugesite õigesti – nädal aega järjest – mitte midagi! Seda on see aasta juhtunud ainult ühe korra – augustis peale täispikka triatlonit, kui segu väsimusest ja seljavalust mind nädalaks maha murdis. 

Edasi aga peale seda arutut lihasuretamist alustan kümnenädalast ettevalmistustsüklit eelmainitud 24 tunni jooksuks. Peab ütlema, et seda kava kokku panna ei olnud väga lihtne – tahtsin arvestada lisaks ka oma suvise täispika triatloni plaaniga ja veelgi kaugemal tulevikus asetleidva pika mägiultraga, ehk siis oleks vaja talve jooksul saada kiiremaks/stabiilsemaks ujujaks ja hakata pihta pikema projektiga jalgade tugevamaks kasvatamisega, et nad mägedes jooksmisele vastu peaks. Mahud on jaotatud nii, et raskemad treeningnädalad vahelduvad lihtsama nädalaga kasvavas hulgas, ehk siis: 1 raske nädal, 1 lihtsam nädal, 2 rasket nädalat, 1 lihtsam nädal, 3 rasket nädalat ja siis enne võistlust 2 nädalat puhkust. Puhkus ei tähenda seda, et trenne ei ole – treeningute kordade arv jääb samaks, aga mahud vähenevad väikseks. Nädal hakkab välja nägema niimoodi:

ESMASPÄEV – Puhkepäev. Üks peab nädalas olema

TEISIPÄEV – Hommikul jooks, pikkus vastavalt enesetundele. Kui väsimus väga akumuleeruma hakkab, siis võib hommikujooksu vahest ka ära jätta. Õhtul jõusaal, eesmärgiks raam natuke tugevamaks saada, kulub ära nii ultrajooksul kui ka triatlonil.

KOLMAPÄEV – Poolpikk jooks 17 kuni 21 km. Tegelikult tuleks 24 tunni trenniks natuke rohkem kilomeetreid koguda, kui see mul plaanis on, seega oluline treening. Kolmapäeval hommikul ei jookse, et natuke värskust jalgadesse saada.

NELJAPÄEV – Hommikul jooks, õhtul lõigud. Lõigujooksu pikkused ja lõikude arvu veel ei ole välja mõelnud. Äkki saab natuke kiiremaks kah niimoodi…

REEDE – Hommikul jooks, õhtul ujumine. Kuna rohkem ujumistreeninguid kuidagi ära ei mahuta, siis proovin selle vähese teha nii kvaliteetse kui võimalik. See tähendab, et ei uju lihtsalt tuimalt edasi-tagasi, vaid teen erinevaid lõike mis vaheldub käelabadega ujumisega. Suveks võiks ikka tunduvalt kiiremaks saada.

LAUPÄEV – Pikk jooks rahulikus tempos. Kui distants väga pikaks hakkab minema, siis jaotan kahte osasse.

PÜHAPÄEV – Pikk tõusujooks. Jalad peaksid olema laupäevast väsinud, seega parajas konditsioonis, et harjutada pikaks mägijooksuks. Hakkan seda tegema keppidega, kuna kõik ultrajooksjad, kes on mägedes jooksmas käinud, räägivad nagu ühest suust, et kepid on mägedes täiesti asendamatud asjad.

Mispo Talvemaraton

Detsembri alguses saab Vändras Mispo Talvemaratonil tegelikult joosta maratoni kolmel päeval järjest. Algselt oli see ka mul plaanis, aga vahest plaanid muutuvad ja muutunud plaanide kohaselt jooksin „ainult“ ühe. Võistlus toimub Vändra alevikus 7km ringil, mida tuleb siis 6 korda läbida.

Kuna võimalik oli osaleda ka lühematel distantsidel, siis tuli Kerstin ka kaasa ja tegi väga tubli 7km jooksu. Esimese ringi jooksingi siis temaga koos. Rada oli lumine ja libe ja seetõttu otsustasin, et ei hakka peale Kerstini lõpetamist tempot enam tõstma ja tiksun niimoodi lõpuni. Ei tahtnud ennast väga kurnata, kuna nädala pärast on plaanis pikem öine treeningjooks ja selle jaoks peaks mingi puraka ikka sisse jätma. Ja nii või teisiti ei ole hetkel mingit ambitsiooni uut Eesti maratonirekordit joosta. Isegi isiklikku mitte…

Teise ringi keskelt kuni viienda alguseni sattusin jooksma neljasesse punti, kus oli ka üks vanem Soome härrasmees, kes on kokku jooksnud elus üle kuuesaja maratoni ja see aasta juba üle saja. See on siis keskmiselt üks maraton iga kolmas päev! Tempo oli tal igatahes selle kohta väga krapsakas. Nii möödusidki ringid juttu ajades kiiresti, kuni viienda ringi alguses hakkas vaikselt raskeks minema. Kuna ei tahtnud ennast liialt kurnata, siis lasin jala sirgu ja tempo aeglasemaks, see aga ei mõjunud hästi säärelihastele, kes otsustasid tempomuutuse peale jonnima hakata ja kangeks tõmbuda. Vahest lähevad sellised asjad mõne aja pärast üle, aga seekord mitte. Seepärast oli jooks sealtmaalt kuni lõpuni keskmisest keerulisem koperdamine.

Kokkuvõttes aeg 4:28:59 ja koht 42. (68 startijat)

Reedesed uitmõtted ultrajooksust

Olen viimastel aegadel palju mõelnud ultrajooksust – miks seda üldse tehakse, ja enam veel, et miks mina seda teen. Kui ma saaksin ühe raha iga korra eest, kui seda minult on küsitud, siis oleks mul juba mitu raha. Ei ole kunagi osanud sellele tegelikult ühest konkreetset vastust öelda. Oleks ju võimalik välja mõelda mingisugune eksistentsiaalfilosoofiline pläma ja seda trummi siis igal võimalusel taguda, aga see ei tundu päris õige.

Olles nüüd kolm aastat ninapidi selles maailmas sees olnud ja asja kõrvalt jälginud, olen märganud, et suures osas saab ultrajooksjad jagada kolme rühma:

• Hingerännaku/väeleidmise/šamaanitrummitagumise/paljajalujooksmise tüübid. Nendel tundub ultrajooksuga tegelemise põhjuste leidmine lihtsalt tulema. Kui seda küsitakse, siis saab vastuseks pika esoteerilise jutu sisemisest rahust, eneseleidmisest ja mustikasöömisest päikesetõusul. Võistluste lõpuprotokollis leiab nad tavaliselt lõpust, kuna oluline ei ole tulemus, oluline on kulgemine, seisund, linnulaul ja päikesetõusul mustikasöömine.
• Sportlased. No tegelikult on ju põhimõtteliselt kõik ultrajooksjad sportlased, aga nemad võtavad jooksmist väga tõsiselt – nad käituvad nagu nad oleks päris spordivõistlusel J Tavaliselt suhtutakse väga suure kirega varustusesse, treenimisesse ja toitumisesse. Kõik peab olema viimase detailini läbi mõeldud. Tihti kipuvad nad oma tõesti põhjalikke teadmisi ka suure sisemise põlemisega jagama kõikidega, kes isegi natuke välja näevad seda moodi, et see võiks neid huvitada. Ja otse loomulikult toob see ka tulemusi, lõpuprotokollis leiab neid esimesest osast. Põhjendavad nad tavaliselt oma osavõttu eneseületuse, piiride nihutamise ja muu taolisega. Kuna ultrajooks tundub paremini sobivat inimestele vanuses alates umbes kolmkümendjamidagi, siis on näha olnud nooremaid sportlasi, kes mõningast edu saavutades sellest vaimustusse satuvad ja püüeldes aina kiiremaid aegu ja rohkemaid kilomeetreid, ennast läbi põletavad. On ka selliseid, kellel on vankumatu usk, et ainuke võimalus veelgi kiiremaks ja vastupidavamaks saada, on järjest rohkem ja rohkem trennis kilomeetreid koguda, jõudes lõpuks täiesti ajuvaba kilometraažini, millele loogilise jätkuna järgneb üks vigastus teise järel.
• Ei-liha-ei-kala-tüübid. See on nüüd siis see osa, kuhu kuulun ka mina. Vähemalt suuremas osas, eks mingisuguseid flirtimisi on mul olnud ka eelneva kahega. Seda tüüpi inimesed tavaliselt ei ole päris lõpuni kindlad, miks nad seda kõike teevad. Või siis vähemalt ei oska seda erinevalt eelmistest valjuhäälselt ja enesekindlalt väljendada. Või siis ei tahagi, sest tegelikult ju ei ole see kellegi asi. Palju on neid, kellel puudub varasem sportlik taust ja keskea- või mõne muu kriisi taustal on jõudnud olukorrani, kus nauditakse lihtsalt fakti, et ollakse võimeline kolmekohalise numbriga distantse läbima. On ka lihtsalt „attentionjunkied“, kellele pakub naudingut ultrajooksuga kaasnev tähelepanu, mis on tingitud tavainimesele mõistusevastaselt suurest kilometraažist.
   
  Kui keegi lugejatest nüüd arvab, et ta ennast ära tundis ja solvuda üritab, siis ei ole mõtet, see ei olnud kuidagi pahatahtlikult ega isiklikult mõeldud. Lihtsalt tähelepanekud ja mõtted, mille väljakirjutamine aitab mul enda mõtteid korrastada. Absoluutselt ei pretendeeri lõplikule tõele. Ja otse loomulikult, nii nagu ka päris elus, ei ole ultrajooksjadki praktiliselt kunagi puhtalt ühte inimtüüpi esindavad.
  Olen tähele pannud, et ultrajooksul ja religioonil on omavahel palju ühist – on ju usklikelgi juba aastatuhandeid üheks oluliseks uskumise osaks palverännakud ja sellega kaasneva füüsilise pingutuse kaudu vaimne muutumine. Oluline ei ole ainult pühakohta minemine, vaid see, kuidas sa seda teed. Olles küll usust kaugel olev (no ikka vääääga kaugel J), ja üleüldse hingelisematest teemadest mõningast distantsi hoidev,  suudan ma siiski seda osa religioonist mõista. Olen ise oma nahal korduvalt tundnud, et ultrajooks on nagu restart. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Emil Zatopek ütles kunagi, et: „Kui tahad joosta, jookse miil, kui tahad kogeda teistsugust elu, jookse maraton“. Ultramaratoni jooksmine on nagu sellele mõttele pipra lisamine.   
  Väga suur osa ultrajooksust toimub tegelikult jooksja peas. On ju isegi ütlemine, et „Ultrajooksust on 90% mentaalne ja järelejäänud 10% on su mõtlemisest kinni“ Minu peas on tänu kolme aastaga joostud kaheksale võistlusele juba mõningad muutused tekkinud, näiteks ei näe ma enam probleemi 100 km läbimises. Olen seda korduvalt teinud ja tean, et see on minu jaoks tehtav. Küll on mul siiani üheks suuremaks probleemiks pikematel võistlustel unevõla talumine. Aga mu järgmine suur tsällends nõuab seda suuremates kogustes, seega peab hakkama muutma oma peas toimuvat ja harjutama ennast unevõlga taluma. See tähendab siis nädalavahetusel öösel pikkade jooksude tegemist… Jah. Olen nõus. Täielikult ajuvaba tegevus. J
  Asi, mis ühendab kõiki ultrajooksjaid on heatahtlikkus, abivalmidus ja sõbralikkus. Tavalistel suurtel rahvaspordivõistlustel kohtab palju ületreeninud pulleritsusid, kes pulss punases ja hapnikuvõla tõttu tunnelnägemises üksteisest üle jooksevad ,väntavad või suusatavad. Ultrajooksus midagi sellist ei ole, inimestel on aega rahulikult suhelda ja üksteisele kaasa elada. Ja see on ka võib-olla üks suurimatest mõjutajatest, miks ma olen sellele alale pidama jäänud. Inimesed.
   
  Lõppu tahtsin panna inspireeriva pildi jooksuteemalise mõtteteraga, aga liiga imalaks kiskus asi ära. J

 

Haanja Ultra100

Kuna seekordne Haanja Ultra100 oli mul juba järjekorras neljas, siis võistluse ümber toimuv olme on juba paika loksunud – ööbimine, kohalejõudmine, söömine ja muu. Kaasavõetavate asjade pakkimine ultravõistlusteks on väga lihtne – kõik kodus leiduvad vähegi sportlikuma olemisega riideesemed tuleb lihtsalt kotti toppida ja hommikul enne võistlust saab siis otsustada vastavalt ilmale mida selga toppida.

Minek oli nagu ikka reede õhtul, Tartus pastaparty ja edasi Haanjasse. Haanja Milla külalistemaja on ööbimiseks parim paik, odav ja stardist ainult paarisaja meetri kaugusel.

Äratus hommikul kell viis, söömine, riietumine, viimane kaasavõetavate asjade pakkimine ja oligi aeg ennast stardi poole sättima hakata. Number käes, oli natuke aega jooksututtavatega sooja tehes juttu rääkida. Ultrajooksuks sooja tegemine näeb neil, kes esimeste kohtade peale ei pretendeeri, välja niimoodi, et seistakse riietevahetuse telgis puhuri ees soojas J

Start rahulik nagu alati. Kuna oli veel vara, siis esimene ring oli pimedas. Seetõttu oli ka pealamp vajalik. Kuidas see välja nägi, saab aimu siin olevast klipist: https://www.facebook.com/haanja100/?fref=ts . Kuna enamustel spordiriietel on küljes igasugu helkivaid elemente, siis näeb eespool jooksev inimeste rida pealampide valges väga äge välja. See aasta oli muudetud ka rada, ja seoses muutlike ilmaoludega veel mitu korda. Ei tea küll täpseid numbreid, aga tõusumeetreid oli viimasel versioonil rohkem kui vanal rajal. Väga tore uuendus oli see, et kogu asfalt oli ära kaotatud, ühel korralikul maastikujooksul ei tohiks seda olla. Uuel rajal on sees ka üks päris korralik mägi, millest ülesronimine võttis võhmale isegi esimestel ringidel puhanuna. Kohalikud pidid seda tõusu „maasikaks“ kutsuma, aga need nimed mis mina talle viimastel ringidel andsin olid küll tunduvalt ropumad. Kuna veel paar päeva enne oli Haanjas olnud niipalju lund, et sai isegi suusatada, siis nüüdseks ärasulanuna oli ta madalamatesse kohtadesse ka mudamülkaid moodustanud. Aga see kõik käib asja juurde, kes tahab mööda sirget ja kõva teed joosta, võib Tallinna maratonil seda teha.

Esimesed kuus ringi läksid ühtlaselt, suuremad tõusud kõndisin, väiksemad jooksin. Olin otsustanud seekord rohkem tähelepanu toitumisele pöörata ja ringi keskel olevas toitlustuspunktis iga ring ühe geeli tarbida. Aga kolmandal ringil oli tekkinud sinna muljetavaldav koogivalik, nimelt oli Hannes Veide niimoodi otsustanud tähistada oma sama päev olevat 40-aastast juubelit. Tänan Hannes, super äge üllatus oli! Nii need geelid söömata jäidki.

Seitsmendal ringil hakkas väsimus jalgades järjest rohkem tunda andma ja tempo langema. Siis sai täis ka esimene maraton. Aeg oli kuskil 4:50 kandis. Samal ringil sattusin jooksma koos klubikaaslasega, kellega meil tempod klappisid ja koos jooksime viis ringi. Koos jooksmine on rasketel hetkedel hea, üksi olles kipub allaandmine ja kõndima hakkamine vahest liiga lihtsalt tulema. Kaheteistkümnendal ringil aga oli näha, et tema tempo oli minust natuke kiirem ja ta pidi mind vahest natuke järgi ootama. Soovitasin tal siis oma teed minna, mida ta ka tegi. Kolmeteistkümnenda ringi alguses oleks peaaegu unustanud võtta kaasa pealambi, see oleks kehvasti lõppenud kuna ringi lõpuks oli uuesti pimedaks läinud. Pimedus ja ladistama hakanud vihm muutis nähtavuse kehvaks ja raske oli näha, kuhu astuda. Kartes vigastusi, hakkasin käima ka porisemates kohtades. Vaikselt hakkas külm kontidesse pugema, aga kuna lõpuni oli nii vähe, siis ei hakanud riideid vahetama minema. Seetõttu oli päris hea meel kui viimasele ringile minna sai. Esimese kilomeetri jooksin endises tempos, siis aga hakkas adrekat peale tulema ja tempo kasvama. Hakkasin jälle tõuse jooksma ja kõikidest mülgastest, kust enne sai mööda äärt ettevaatlikult mööda hiilitud, jooksin nüüd mõnuga otse läbi – ei pidanud ju enam jalgu kuivas hoidma. Ringil möödusin kokku neljast jooksjast, kes ka viimasel ringil olid. See andis kõvasti hoogu juurde, aga keegi neist ei avaldanud soovi minuga kaasa tulla.

Kokkuvõttes aeg 13:36:19 ja 35. Koht (101 startijat) Aeg on küll 45 minutit eelmisest aastast kehvem, aga koht 8 võrra parem. Kokkuvõttes väga rahul, eriti kohaga, nii kõrgel mind tavaliselt kuskilt lõpuprotokollist ei leia.

Öö peale jooksu oli raske nagu ta ikka peale ultramaratoni on. Kui ma nüüd järgmisel päeval kodus diivanil lebades natuke oma valusate lihaste üle kurtsin, siis teatas Kerstin mulle selle peale, et mida sa ohid, vabatahtlikult ju läksid sinna hullude kokkutulekule. …ja õige see ju on J