Rõuge Maastikumaraton

Tegelikult teadsin ma juba registreerudes, et ega kaks nädalat peale 28 tundi kestnud mägist ultrat ju maratoni ei joosta, aga kuna Ivari üritused on alati ägedad ja kontrollaeg oli ka 9 tundi, siis kiirmatkana ju ikka võib...
Kaks päeva enne starti tegin kodu lähedal väikese jooksusutsaka ja enesetunne oli väga hea. Tundus, et on kohale jõudnud see müstiline superkompensatsioon millest räägitakse palju, aga mina veel kohanud ei ole. Seega reede õhtul koos Toomase ja Erikuga Rõugesse sõites oli meeleolu mõõdukalt optimistlik.
Hommikul sõidutati bussiga Lätti ja kuskil seal Korneti läheduses oli ka start. Esimesed kilomeetrid kontrollisin superkompensatsiooni kohalolekut, aga ei olnud teda kuskil. Või oli juba üle läinud. Igatahes olin neljandaks kilomeetriks täiesti väsinud ja jätkasin rahulikumalt.
Trass oli oodatult äge - mõnusad singlid, mis kulgesid läbi metsiku Paganamaa looduse ja seejuures korduvalt ületades Läti-Eesti piiri.

Üheksandal kilomeetril läks rada läbi koha, kus peeti Paganamaa Suvepäevasid. Seal olid mitmed häälekad kaasaelajad kes kas ei olnud veel magama läinud või olid juba üles ärganud. Kuna oli juba ammu selge, et mul on rahulik matkapäev ja kiiret kuhugi ei ole, siis küsisin, kas neil õlut on. Sellepeale tekkis mulle välgukiirusel kätte pooleliitrine topsik õluga. Istusin siis laua taha maha seda jooma ja hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi oma päeva sisustamiseks. Variante oli ju erinevaid: 1. Jäädagi sinna päevi pidama 2. Joosta edasi, aga mingil väiksemal ringil mis iga kilomeetri - paari tagant jälle õluni jõuab. 3. Jätkata maratoniga. Kuna tegelikult oli lõpuks ikkagi vaja ju Rõugesse auto juurde jõuda, siis tundus kolmas variant siiski kõige jätkusuutlikum ja raske südamega jätkasin. Aga jõudu andis see vitamiinipomm kõvasti, mitu kilomeetrit jooksin kohe järjest peale seda. Puraka lõppedes jätkasin rahulikku kõnni ja jooksu segu. Vahepeal läks rada läbi soisemate kantide, ületas Luhasoo raba laudtee ja jäi mitmeks ajaks kruusateedele kulgema.
Viimane joogipunkt oli 36 kilomeetri kandis kus lisaks tavapärasele kraamile pakuti ka ergutuseks Vana Tallinnat ja õlut. Küsimusele, kas ma soovin Vana Tallinnat või õlut, vastasin "jah", jõin pitsi vanakat ära, sõin kiluleiba peale ja võtsin ühe purgi õlut kaasa kuna joosta niikuinii enam ei viitsinud. Kui olin selle kõnni pealt tühjendanud, siis oli tunne, et võiks isegi joosta jälle, aga kuna asi oli natuke pähe hakanud ja pilt mõnevõrra hüplikuks muutunud, siis tundus käänuline jalgrada selleks liiga käänuline olevat.
Lõppu jõudsin juba kaineks saanuna ajaga 5:44:37. Ja uskumatul kombel edestasin isegi 15 inimest sellega.