pühapäev, 25. oktoober 2020

Haanja(Rõuge) Ultra100

 Kuna siin on kahekuuline vaikus olnud, siis enne Haanja Ultra100 võistluse raporti juurde asumist mõne sõnaga ka sellest, mis vahepeal nagu üleüldse toimunud on. 

Peale Everestingut läks mõni nädal aega, et toibuksid šokeeritud jalalihased, taheneksid massiivsed villid kandadel, kasvaks uus nahk päikesest ärapõlenud ninale ja tuleks tagasi jooksuind. See viimane oli kuidagi tavapärasest visam tagasi tulema. Hakkasin küll üsna ruttu uuesti treenima, aga see jäi üsna tagasihoidlikuks ja natuke oli asjal selline punnitamise mekk man. Üheltpoolt täiesti loogiline, et taastumine võtabki aega, aga teiselt poolt oli treeninguteks motivatsioon leidmine ka natuke keerulisevõitu. Kuna oktoobri alguses oli plaanis minna Soome Vaarojen Ultra'le, siis lõpuks septembri alguses hakkas kohale jõudma, et nüüd on küll kõige tagumine aeg selleks natukenegi ettevalmistuda. Saingi mõni nädal täitsa korralikult ennast käima ja niipalju kui aega oli, sain täitsa kvaliteetse ettevalmistuse tehtud. Võistlus ise kahjuks lõppes kehvasti. Minu varemkogetutest kõige tehnilisem ja raskem rada tagas korraliku kukkumise, mille tulemusena põlv leidis valusa kontakti kaljuga ja selle tulemusena muutus edasiliikumine ajaga järjest valusamaks. Kui alguses oli valus ainult joostes ja kõndida sai veel okidokilt, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkas valu tulema ka kõndides sisse. Aru saanuna, et sellise läbi valu loivamisega ma ajalimiiti ei mahu kindlasti, lõpetasin piinad ja astusin rajalt maha. Vaarojen Ultra ja Haanja Ultra100 vahele jääval kolmel nädalal keskendusin sellele, et põlv ära paraneks ja väga jooksma ei jõudnud. Nädal enne tegin viimase testi ja jooksin rahulikult 14km. Õnneks joostes enam midagi põlves tunda ei olnud, aga kükitada ei saanud ikka, valu lõi väheke sisse. Seega enne starti oli olemine natuke ebakindel ja tundus, et võistluse õnnestumine sõltub ainult sellest, kuidas põlv vastu peab. 

Haanja Ultra100 osalesin nüüdseks juba kaheksandat aastat järjest. Kõige järjepidavam asi mis ma oma rahvaultrasportlase karjääris olen teinud. See aasta aga erines juba harjumuseks saanud rutiinist palju kuna Haanja radadel toimusid kunstlumesüsteemi rajamiseks kaevetööd ja seetõttu oli võistlus Rõugesse kolinud. Mis iseenesest oli väga meeldiv ja tervitatav vaheldus. Uus rada oli 10km pikk, millest esimene pool Haanja poole minevatel kruusateedel ja teine pool oli mõnusatel keerutavatel singlitel, vahele peoga tõuse ja tehnilisi-mudaseid laskumisi. Tõusumeetreid erinevatel andmetel 2300-2400 Muidugi peale Vaarojen Ultra juurikate ja kaljude paradiisi tundus siinne rada nagu staadionil jooksmisena.

Reede õhtul Rõugesse kohale. Täiesti asjasse mittepuutuva faktina kuulan sõites millegipärast kuskil 20 korda järjest Accepti "Princess Of The Dawni" Ma ei tea miks, mul ei ole vastuseid...

Laupäeva hommikul kell 7 oli start. Kruusateedel on kohe alguses edasiminek kuidagi raskevõitu, aga hiljem valges selgub, et põhjuseks on see, et suures osas osas kerib trass seal vaikselt ülespoole. Ja üsna ebameeldiva kaldega mis on piisavalt lauge, et nagu kõndima ei tohiks hakata, aga siiski piisavalt järsk, et joostes sööb korralikult jalga. Raja teisele poolele metsavahele jõudnuna lähen ühele porisele allamägelõigule natuke liiga optimistliku sammuga peale ja käin läraki küllili muda sisse. Peab ju iga võistlus vähemalt korra kukkuma. Õnneks seekord sellega piirdub. Ja muda oli seal piisavalt pehme, et moodustab mõnusalt pehme küljealuse kukkumiseks. 

Esimesed ringid jookseme koos Sandriga. Ei ole küll kogu aeg koos, aga asi käib kuidagi nagu kummipaelaga. Iga kord kui ta on eest libisenud, jõuan ma mingi hetk ikka vaikselt järgi. 



Üldiselt esimesed neli ringi mööduvad sujuvalt ja enamvähem ühtlase tempoga. Jalg peab hästi ja õnneks ka põlv käitub korralikult ja ei hakka jonnima. Esimeseks maratoniks kulub natuke üle viie tunni. 



Viiendal ringil hakkab väsimus vaikselt akumuleeruma ja tempo kukkuma. Lähen üle kõnnile ka nendel tõusudel mida senini joostes olen võtnud. Kontrollaeg on 15 tundi, mis jätab ringi läbimiseks poolteist tundi. Kui esimestel ringidel läheb tänu singlitel keerutamisele aega rohkem kui eelnevalt lootnud olin, siis natuke teeb see isegi murelikuks. Vahest võib teises pooles tempo kukkumine väga suur olla. Poolel maal aga on natuke üle tunni edumaad ja tundub, et kui päris roomamiseks ei lähe, siis saab ilusasti enne 15 tundi lõpetatud. 

Edasine tempo läheb korrelatsioonis läbitava distantsiga järjest aeglasemaks. Lähen rahulikult kaasa keha poolt valitud liikumiskiirusega ja ei hakka ülemäära forsseerima. Tänu sellele nagu sellist "ultrajooksurasket" tunnet väga ei tulegi. Ja kuna igal ringil on viis kilomeetrit singlitel keerutamist, ei lähe ka väga üksluiseks.


Eelviimasel ringil läheb pimedaks ja lamp tuleb jälle kotist üles otsida ja pähe panna. Motivatsioon pingutamiseks kaob päris ära ja löntsin ringi rahulikult lõpuni. Viimase alguses mõtlen, et no nüüd on aeg hakata pingutama lõpuks, aga pikkadel tõusudel ikkagi ei viitsi väga joosta. Lõpuks kui jõuan singlitele, hakkab peatsest lõpetamisest adrenaliini peale tulema ja jooksen jälle sama kiiresti kui esimestel ringidel. Ja sealjuures üldse ei tunne mingit väsimust. Isegi tõusud lähevad joostes. Jürihani küürul jõuan järgi ühele jaapanlasele, kes minu kitsal rajal läbipäästmiseks kõrvale astub ja jääb seisma seljaga raja kõrval oleva järsu kallaku poole. Vahetult enne kui temani jõuan, hakkab ta äkki tuikuma ja tahapoole vajuma. Saan õnneks möödudes ta käisest kinni ja tõmban tagasi rajale.

Paar kilomeetrit enne lõppu tundub, et näen kaugel ees ühte pealampi ja korraks planeerin isegi selle püüdmist, aga siis selgub järjekordselt, et minu sees ei ole ikkagi mingisugust sportlikku viha ja tänu selle puudumisele loobun peatselt sellest mõttest. Kuigi jõudu spurtimiseks oleks vist isegi olnud.

Lõpuprotokollis on mu aeg 14:08:09 ja koht 60 startija hulgas 29.