Esmaspäev, 6. august 2018

Ironman Tallinn 2018

Osalemise Ironman Tallinnal otsustasin praktiliselt kohe kui see eelmine aasta välja kuulutati. Olin küll juba kaks täispikka triatlonit teinud, aga minu "asjad mida ma ükskord teha tahan" nimekirjas oli Ironmani brändi täispikk üsna eesotsas, seega selle koju kätte toomine sobis ideaalselt. Kuna talvel oli plaanis Transgrancanarial joosta, siis Ironmani ettevalmistusega alustasin märtsis peale sellest taastumist. Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei läinud see tänu motivatsioonikriisis vaevlemisele üldse hästi. Ja kui lõpuks sellest enamvähem jagu sain, siis 4 nädalat enne starti kui tegin 160km rattasõidu, millest viimased 90 km üksi vastutuult murdsin, andis vasak põlv järgi ja hakkas natuke valutama. Seetõttu edasi ei saanudki mahukamaid trenne teha. Parem olla natuke alatreenitud kui vigastatud. Sain küll trenni teha, aga nagu natuke mahukamaks asi läks, tuletas põlv ennast valuga meelde. Kaks nädalat enne starti oli Teraskolli triatlon, kus otsustasin pingutada niipalju kui põlv lubab. Õnneks lubas küll. See näitas küll ära, et põlv on korras, aga kaks nädalat enne starti enam mahtu teha ju eriti ei saa. Nii jäigi treenitus üsna nadiks. Samas aga oli enesetunne joostes ja vändates üsna hea (ujudes ei ole see kunagi hea), seega päris maha ei matnud lootust viisakas võistlus teha.
Nädal enne starti hakkas pihta "Suur Veetemperatuurimandross" Pikalt puhunud idatuuled olid merest pealmised soojad kihid minema puhunud ja veetemperatuur oli kohati alla 10 kraadi. Täispikal triatlonil jäetakse ujumine ära, kui veetemperatuur on alla 12 kraadi ja toimub lühendatult, kui temperatuur on 12 ja 15 kraadi vahel. Aga see kui ujumine on lühem kui 3,8 km tähendab automaatselt seda, et tegemist ei ole enam ju Ironmaniga.
UJUMINE
Hommikul kui poole kuuest Eveliniga Lennusadama juurde jõudsime, siis tõotas tulla ilus päev:
 Päike tõusis ja tuult ei olnud. Kohe ka teadustati kõlaritest, et viimase mõõtmise kohaselt on vesi 15,4 kraadi ja ujumine toimub täies mahus. See oli küll hea uudis, kogu võistlus oleks lühendatud ujumisega oma mõtte kaotanud. Tegin veel viimased askeldused ratta juures mille olin juba eelmine õhtu valmis viinud. Pumpasin kummid ja täitsin pudelid ja olingi valmis soojendusujumiseks.

Vette minnes sain korraliku šoki - see oli ikka väga külm. Nii külm, et näol, kätel ja jalgadel, mis jäävad kalipsost välja, oli lausa valus. Ka kellal olev termomeeter näitas peale ujumist, et temperatuur oli tegelikult 14 kraadi. Sama rääkisid hiljem paljud. Tekkis korralik hirm, see hetk ei kujutanud ette kuidas ma üle pooleteist tunni järjest sellises vees olen. Stardikoridoris jagati ujumismütse, need olid vist mõeldud neile, kellel stardimaterjalidega jagatud ametlik Ironmani müts koju jäänud või katki. Võtsin sealt naglalt endale teise mütsi ja tõmbasin esimesele otsa, et vähemalt peal natuke soojem oleks.
6:30 oli prode start ja peale seda hakati riburada harrastajaid järgi laskma. Vette sain ca 6:50. Esimese laksuga lõi külm vesi hinge täitsa kinni, aga taganeda ei olnud kuhugi, pidi soojasaamiseks tempokalt ujuma hakkama. Ujumistrass oli ära mahutatud Lennusadama akvatooriumi territooriumile ja selleks, et saaks piirduda ühe ringiga, oli see korralikult sinka-vonka tehtud.

Kui eesujujaid ei oleks olnud, oleks keeruline orienteeruda olnud, eespool oli ainult poiderägastikku näha. Lisaks läksid ka prillid uduseks. Üritasin neid siis ujumise ajal näpuga seestpoolt puhastada, mis ka õnnestus, aga selle tulemusena hakkas üks prillipool lekkima. Läks tükk maadlemist, et sealt vesi välja saada ja see uuesti veekindlalt ette saada. See rahmeldamine ujumise ajal võttis hetkeks üsna võhmale.
Külmus ei tundunudki nii hull kui olin kartnud, tempokalt liigutades sain sooja sisse. Aga no ujuda ma endiselt ei oska, selles suhtes ei ole vahepeal muutunud midagi. Mereväe laevade juures oli vahepeal kõva diislihais, aga väga see ei häirinud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid jalad külmetama. Vahepeal tõmmati minu lähedalt veest välja supi laua peale üks naine kes kägarasse pikali sinna jäi, tõenäoliselt alajahtumine. Finišile lähenedes tuli silla alt läbi ujuda, tore oli näha ja kuulda seal Evelini ja Kaidot kaasa elamas.

Ja läbi see kannatuste teekond sai ajaga 1:40:07.
T1
Veest mööda kaldteed välja tulla oli keeruline, sest ei tundnud jalalabasid üldse kõndides, aga edasi vahetusala koti poole koperdades hakkas vaikselt paremaks minema.

Näpud olid külmast kohmetud ja telgis askeldamine oli seetõttu raske. Oli näha ka mitmeid võistlejaid, kes istusid ja kosmosetekki mässitult üle keha vappekülma käes olid. Aega läks muidugi palju - 8:36
RATAS
Rattarada viis Paldiski maanteed mööda linnast välja ja seal Harjumaal kaks ringi

Sõitma hakates oli alguses natuke raske, keha oli endiselt külmast šokis ja käed-jalad ei tahtnud sõna kuulata. Aga juba peale paari kilomeetri läbimist hakkas vaikselt soe sisse tulema.

Üritasin leida sobivat tempot. Täispikal triatlonil on see natuke keeruline, ei tohi sõita sildupõletavalt, et maratoniks jooksujalgu ei jää, aga samas peab siiski jõuetekohaselt kiiret tempot hoidma. Seda ma siis üritasingi. Kuskil 30km paiku sõitsin mööda Raivo E.Tammest, kes oli minust kiiremini ujunud, aga üllatuseks sõitis ta varsti omakorda minust mööda. Etteruttavalt peab ütlema, et seda "Vestmann all ja Piibeleht peal" värki juhtus veel korduvalt. Mere puiesteel sain tast viimast korda mööda ja lõpetasin siiski natuke eespool.
Elevust lisas rattaetapil vahepeal kaks äikesetormi, vihm oli nii tihe, et nägi vaid paar meetrit ettepoole ja ka tuulehood olid päris korralikud. Õnneks oli vihm soe ja külm ei hakanud. Hüürust pool kilti Tallinna pool oleva "penalty boxi" oli tuul kandnud teisele poole teed. Õnneks lõppes see hoog ka niisama järsku kui algas.
Suuremaid ärakukkumisi rattaetapil ei tulnud, lõpetasin enamvähem sama kiirusega millega alustasin. Selles suhtes võib vist tempovaliku õnnestunuks lugeda.
Nii pikkadel võistlustel on toitumine väga oluline, täispika triatloni juures öeldakse isegi, et see on neljas ala.  Kuna see oli mul kolmas kord sellist distantsi teha, siis oskasin juba kogemuste põhjal rattaetapiks toitumisplaani valmis mõelda. See nägi välja nii, et iga täistund sõin geeli ja soolakapsli ja vahepeal võtsin igast toitlustuspunktist midagi tahket - banaani, apelsini või soolakurki. Sajandal kilomeetril sai kätte ka ettesaadetud "special needs bagi", seal oli mul kaneelisai, snickers ja coca-cola ootamas. Sissesöödud kalorite poolest on see tegelikult vähevõitu, aga kogemused näitavad, et ma ei ole lihtsalt võimeline rohkem sööma.
Mida lõpu poole, seda rohkem jäi alaselg kangeks ja lõpupoole pidin juba igal laskumisel ennast venitama ja väänama, et kangust välja saada. Vabaduse väljakul olevasse vahetusalasse jõudsin ajaga 6:33:04.
T2
Ratas ära antud ja vahetusala kott käes istusin telgis ja võtsin asja üsna rahulikult. Nii rahulikult, et unustasin endale numbrivöö uuesti peale panna. Tegelikult ei tea ma hästi, miks ma ta üldse ära võtsin, hapnikupuuduses aju...
JOOKS
Nii nagu allpool olevalt pildilt näha, panin vahetusalast ilma numbrita plagama.

Avastasin selle küll paarsada meetrit peale telgist äraminekut, aga ei hakanud tagasi minema, otsustasin esimese ringi ilma ära teha, tegelikult on aja saamiseks oluline ju kiip ja see oli ilusti jala küljes olemas.
Jooksutrass mulle iseenesest meeldis, oli vaheldusrikas ja tänu oma edasi-tagasi iseloomule sai ajaviiteks teisi võistlejaid jälgida.

Kunagi ei ole ühelgi Eestis osaletud võistlusel nii palju kaasaelamist olnud kui seda maratoni joostes,
Neljast ringist esimene läks väga hästi, pidin end isegi natuke tagasi hoidma, et liigselt kihutama ei hakkaks aga mida edasi, seda rohkem hakkas kuumus ja lagipähe paistev päike mõjuma. Valasin küll igas joogipunktis endale vett pähe, aga oli ikka hetki, kus kuumus ilmselgelt liiga tegi
Kui teisest ringist oli pool joostud, siis hakkas üsna järsku jõud otsa saama ja juba tulidki esimesed kõnnisammud sisse. Energia oli täiesti otsa saanud. Raske oli ka söömise-joomisega, alati kui ma midagi suhu panin, võitlesin pärast tükk aega selle seeshoidmisega. Õnneks siiski jäin selles võitluses peale ja kõik jäi sisse, kuigi kolmandal ringil Toompea nõlvalt alla joostes läksin isegi tee äärde korraks, et inimeste silme alt ära olla kui ma oma menüüd väljutama hakkan.
See sügav energiakriisiauk kestis kuni kolmanda ringi lõpuni, viimasel ringil hakkasin vaikselt taastuma. Kas oli selle põhjuseks see, et päike läks ära ja hakkas natuke jahedamaks minema, või oli see viimase ringi emotsioonilaks, aga igaljuhul hakkas mu liikumine järjest kiiremaks minema. Viimane jupp vanalinnas Harju teel oli emotsionaalne, seal oli niigi palju kaasaelamist ja kui ma ka ise neid natuke röögatustega üles ärgitasin, siis oli kisa-kära juba päris palju.
Ja siis jõudsingi finišisirgeni ja kuulsin ära selle iga triatleedi jaoks olulise lause "Olle, you are Ironman"



Maratoni aeg oli 5:04:46 ja koguaeg 13:32:25

Kokkuvõttes oli väga ladusalt organiseeritud võistlus, kõik mis vaja oli korraldaja poolt olemas, ei tundnud millestki puudust.
Võistluse tegid olud muidugi üsna ekstreemseks - jääkülm vesi, äikesetorm ja siis kuumus, aga sellised asjad ongi need, mis teevad lõpetamise eriliseks ja meeldejäävaks.

Edasi võtan korraks taastumiseks aja maha ja siis hakkan jälle mäejooksuks kintsulihast kasvatama, et olla septembri lõpus Lõuna-Poolas "Beskidy Ultra-Traili" stardis kus ootab 130 km ja 7000 tõusumeetrit rõõmu.