Haapsalu
maraton pidi olema mu 30 juubelimaraton, aga rutates korra sündmuste käigust
ette, peab kahjuks tunnistama, et juubel peab veel natuke ootama – nimelt juhtus
see, mida mu seitsmeaastase kestvusrahvasportlase karjääris ei ole siiamaani
kordagi juhtunud – pidin enne finišit rajalt maha astuma. Aga tagasi asjade kronoloogilise järjekorra
juurde.
Hommikul kodus
enne sõitmaasumist oli millegipärast selline tugev tunne. Ja selliseid tugevaid
tundeid peab ära kasutama, nii vähe kui neid esineb. Seega otsustasin, et
proovin alustada tempokamalt ja vaadata mõne aja pärast enesetunde pealt, kas
jätkan nii, või võtan tempo alla.
Start oli
raudteejaama kõrvalt ja esimene pool võistlusest kulges mööda vana raudteetammi
– 10km linnast välja, siis ümberpöörd ja sama tee tagasi. Kõva tuul puhus,
temperatuur oli ca paarkraadi sooja ja vihma sadas ladinal – selline meeldiv
kevadilm. Esimene pool oligi vastu tuult, aga kuna jalg oli värske ja tunne
hea, siis ei häirinud see liiga palju. Enesetunne oli hea ja samm kerge. Jooksime
alguses koos Mardi ja Railiga, juttu rääkides mööduvad kilomeetrid kiiresti.
Peale tagasipööret läks elu eriti herneks, taganttuul, endiselt ei mingit
väsimust ja kerge samm. Puudust tundsime purjedest, tuul oli üsna kõva. Tempo
oli võib-olla natuke liiga kiire, aga võtsin teadlikult selle riski lootuses,
et äkki kestan lõpu ära. Niimoodi kestis see kihutamine kuni poole maa
täitumiseni, kus rada läbis jälle raudteejaama ja pööras mööda järgmist vana
raudteetammi Rohuküla sadama poole. Poolmaraton täitus ajaga 1:56:02.