Haapsalu maraton.

Haapsalu maraton pidi olema mu 30 juubelimaraton, aga rutates korra sündmuste käigust ette, peab kahjuks tunnistama, et juubel peab veel natuke ootama – nimelt juhtus see, mida mu seitsmeaastase kestvusrahvasportlase karjääris ei ole siiamaani kordagi juhtunud – pidin enne finišit rajalt maha astuma.  Aga tagasi asjade kronoloogilise järjekorra juurde.

Hommikul kodus enne sõitmaasumist oli millegipärast selline tugev tunne. Ja selliseid tugevaid tundeid peab ära kasutama, nii vähe kui neid esineb. Seega otsustasin, et proovin alustada tempokamalt ja vaadata mõne aja pärast enesetunde pealt, kas jätkan nii, või võtan tempo alla.

Start oli raudteejaama kõrvalt ja esimene pool võistlusest kulges mööda vana raudteetammi – 10km linnast välja, siis ümberpöörd ja sama tee tagasi. Kõva tuul puhus, temperatuur oli ca paarkraadi sooja ja vihma sadas ladinal – selline meeldiv kevadilm. Esimene pool oligi vastu tuult, aga kuna jalg oli värske ja tunne hea, siis ei häirinud see liiga palju. Enesetunne oli hea ja samm kerge. Jooksime alguses koos Mardi ja Railiga, juttu rääkides mööduvad kilomeetrid kiiresti. Peale tagasipööret läks elu eriti herneks, taganttuul, endiselt ei mingit väsimust ja kerge samm. Puudust tundsime purjedest, tuul oli üsna kõva. Tempo oli võib-olla natuke liiga kiire, aga võtsin teadlikult selle riski lootuses, et äkki kestan lõpu ära. Niimoodi kestis see kihutamine kuni poole maa täitumiseni, kus rada läbis jälle raudteejaama ja pööras mööda järgmist vana raudteetammi Rohuküla sadama poole. Poolmaraton täitus ajaga 1:56:02.

Foto Külli Leola


Siis aga hakkas asjade paratamatu käiguna vaikselt väsimus jalgadesse pugema. Sellest hoolimata suutsin tempot hoida. Mida kilomeeter edasi, seda raskemaks tempo hoidmine muutus ja seega võtsin välja salarelva – Briani! Selgituseks niipalju, et Briani perekonnanimi on Johnson ja ta laulab sellises laialttuntud instrumentaalvokaalgrupis nagu AC/DC. Seda salarelva olen edukalt kasutanud ka varem. Kui hakkab väsimus tekkima ja siis paned klapid kõrva ning kui Brian sulle oma kileda häälega kõrva karjub: are you ready for a good time! ,siis sa good deam oled ikka küll ready! Brian tegi mõned kilomeetrid oma tööd korralikult, samm muutus jälle krapsakamaks.

Siis aga sai järsult ilus elu otsa, sadamasse jõudnuna tuli hakata mööda mereäärset teed tagasi jooksma ja seal puhuv kõva vastutuul koos horisontaalselt näkku sadava lumelörtsiga tõmbas hetkega jalalihased kangeks ja tempo hakkas hoolimata ponnistustest iga kilomeetriga kukkuma. Tänu vähenevale tempole ei suutnud keha läbimärgadesse riietesse mähituna ka sooja enam hoida, külm hakkas üha sügavamale kontidesse pugema. Lõpuks muutus see nii hulluks, et näppusid ei tundnud enam üldse ja esimest korda elus tulid jooksu pealt vappekülm kallale. Jõudnuna 36 kilomeetril asuvasse teeninduspunkti olin nii läbi külmunud, et värisesin vahetpidamata üle keha. Seal seisis õnneks üks auto kus oli ka juht sees – palusin teda mind finišisse ära viia. Vahetasin kiiresti riided ja üritasin süüa korraldaja poolt pakutud suppi. See aga osutus ootamatult keeruliseks, kuna käevärina tõttu ei saanud lusikaga söömisega kuidagi hakkama. Lahendasin siis olukorra niimoodi, et võtsin supikausi kätte ja jõin servast.

Nüüd seda juttu kirjutades ei ole mingisugust kahetsust oma katkestamisotsuse üle – kui ma oleks jätkanud, oleks see võinud üsna õnnetult lõppeda kuna trassi lõpuosa kulges osaliselt mööda rannapromenaadi mis on tuultele veel eriti hästi avatud. Lõpetuseks tagasisõidul tehtud pilt, mis ilmestab hästi olusid.