Laupäeva
hommikul kell 7:00 stardin kolmandat korda Haanja Ultra100 ultramaratonil.
Nagu võistluse nimes peenelt vihjatud, siis tegemist on ultramaratoniga, mis on
100km pikk ja toimub ta Haanjas. Toimumiskoht on Haanja suusaradadel, kus
tuleb 100 km läbimiseks 15 ringi joosta. Nendele, kes matemaatikat ei viitsi
teha - ringi pikkus on 6,66 km. Väikesel ringil joostavatel pikkadel
võistlustel on omad plussid ja omad miinused: positiivne on see, et
stardialasse paigutatud isiklikele asjadele saab üsna tihedalt ligi. Sealt saab
siis vajadusel kuivi riideid ja sokke. Kui kuskilt hõõruma hakkab, saab seda
kiiresti plaasterdada või määrida, enne kui asi väga valulikuks muutub.
Ilmaolude muutumisel saab oma kostüümi vastavalt ümber vahetada. Hea on ka see,
et 15 ringi on psühholoogiliselt tunduvalt lihtsam seedida kui 100 kilomeetrit.
Võistluse lõpupoole on palju meeldivam mõelda, et ”ainult 3 ringi veel”. Miinuseks
on see, et niimoodi väikest ringi keerutades võib asi vahel natuke üksluiseks
muutuda.
Nagu kombeks ka
muudel Eestis korraldatavatel ultrajooksudel, on ka seal võimalik tulemus kirja
saada ka vähema distantsiga, Haanjas peab siis selleks, et dee-enn-effi ei
saaks, läbima 7 ringi, ehk 46,67 km. See ei ole muidugi kindlasti minu eesmärk.
Nagu juba eelpool kirjutasin, on seekordne võistlus mulle juba kolmas. Seega
oleks kohane teha väike ülevaade sellest, kuidas eelmised korrad läksid.
2013
Kuna olin 2013
aasta suvel pikalt võrkpallis saadud hüppeliigese vigastusega audis olnud, siis
jäi jooksutrennide maht enne võistlust üsna napiks. Kui ilm enne starti oli
veel täiesti okidoki, siis peale paari ringi läbimist keerati taevakraanid
lahti ja alla hakkas sadama valimatult igasugu jama. Kuna ma olin enda
lollusest läinud rajale sileda tallaga asfalditossudega ja maastikutosse kaasas
ei olnud (tegelikult ei olnud siis mul neid vist isegi olemas), siis muutus
edasiliikumine järjest ebameeldivamaks. Tänu lisanduvale porihulgale rajal
andis jalg iga tõukega tagasi libisema ja ka allamäge liikumine muutus järjest ohtlikumaks.
Seega vajus tempo päris ära ja kui hakkas pimedaks minema, tegin kiire
matemaatika, mille tulemusel selgus, et sellise kiirusega liikudes kontrollaja
sees lõpuni ei jõua. Kes veel ei tea, siis kontrollaeg on sellel võistlusel 15
tundi. Niisiis tulingi peale 73,34 km läbimist rajalt maha. Aega kulus selleks
10 tundi ja 42 minutit.
2014
Järgmine aasta
oli juba hoopis teine tera. Trenni olin teinud korralikult ja vigastustest olin
suutnud hoiduda. Ka klimaatilised tingimused olid hoopis paremad, parasjagu
jahe, ja mis oluline – vihma ei sadanud. Natuke tuli küll võistluse teises
pooles lund, aga seda õnneks mõistlikul tasemel, niiet segama see ei hakanud.
Jooks ise läks ühtlaselt ja suhteliselt sündmustevaeselt, suurt äravajumist ei
tekkinud. Esimese poole jooksime koos Urmasega, aga siis ei ühtinud meil enam
boksipeatuste pikkused ja jätkasime mõlemad üksi. Viimase ringi poolepeal jõudis
keegi järgi ja jäi mu seljataha jooksma, seepeale tekkis mingisugune sportlik
viha ja sellest tulevnevalt lisasin tempot ning hakkasin isegi ülesmäge
lõikusid jälle jooksma. Üsna kiiresti raputasin ta kandadelt maha ja järgi tae
nam ei jõudnudki. Kes see oli, ei tea, sest energiat ja huvi pead tagasi
pöörata ei olnud. Huvitaval kombel oli tempo lisamine üsna kerge ja niimoodi ma
lõpuni jooksingi. Tundub, et jäi siiski midagi sisse ja kogu energiat rajale ei
jätnud. 100 km aeg oli 13:07.
MIDA
OODATA?
Treeningud
läksid täitsa normaalselt, kahe kuuga jooksin 378 km, sõitsin rattaga 349 km ja
ujusin 6,7 km. Ajaliselt jooksmist 23:37, ratast 13:54 ja ujumist 4:27. Kokku kulutasin
(erinevalt nii mitmestki ei ütle ”raiskasin”) september – oktoober erinevatele
sportlikele tegevustele 1 päeva, 17 tundi ja 58 minutit. Kas see on
ultramaratoni treeninguks piisav, näeme laupäeval. Võibolla jäi natuke väheks pikkade
jooksude osa, kuna viimasel mahunädalavahetusel tuli väike
motivatsioonikriisipojake kallale. Aga sellest sain üle. Kahjuks ei ole kaalulangetamisprogramm
kulgenud nii hästi kui lootsin, kui mõned nädalad tagasi vaatas kaalult vastu
juba 83 kilo, siis nüüd olen tagasi 85 peal.
2013 aasta oli
eesmärgiks kontrollaja sees lõpetamine. Nagu te eelpool võisite lugeda, ei
tulnud see kahjuks välja. 2014 aasta võistluseks olin juba natuke kogenum
ultrajooksja ja olin kahe võistluse vahepealsel ajal Laulasmaa Ultral 126,6 km
jooksnud. Seega lihtsalt lõpetamine ei olnud enam peamine, aga samas mingist
kindlast ajast ei osanud ka unistada.Oma lõpuajaga aga panin mingisuguse märgi
enda jaoks maha, sest nüüd on mul ju olemas ametlik 100 km rekord! Õnneks peaks
13:07 seejuures olema veel selline üsna ületatav. Seega selle aasta eesmärgiks
saab olema uus 100 km rekord, mis peaks kindlasti algama 12 tunniga. Tulgu need minutid seal taga siis sellised, nagu nad
tulevad.
