Hommikune
ärkamine algas paanikahooga – selg oli endiselt täiesti valus. Peale
hommikusööki, kui hakkasin kogu vajaminevat nodi autosse tassima – ja vajaminevat
nodi on sellisel võistlusel kuhjade kaupa – siis ei saanud isegi kottide maast
tõstmiseks kummarduda. See hetk olin sada protsent kindel, et lõpuni ma seda
võistlust ei tee, mismoodi ma lähen täispikka triatloni tegema, kui ma ei saa
isegi kotte maast üles tõsta! Kuna aga olin otsustanud minna starti, no matter what,
siis asusime teele. Evelin ja Kerstin tulid kaasa toetustiimiks ja
etteruttavalt peab ütlema, et nad tegid täiesti ideaalset tööd, ükski hetk ei
tundnud ma millestki puudust ja
rattaetapil vahepeal tundus, nagu oleks nad mu mõtteid lugenud.
Enne starti
läks kõik plaanipäraselt, selja määrisin valuvaigistava kreemiga kokku ja tegin
ta võimeldes võimalikult soojaks. Kümme minutit enne starti tegin veel
soojendusujumise veendumaks, et selg üldse laseb ujuda. Kannatas ujuda küll
UJUMINE
Ujumine toimus
Saku lähedal Tammemäe karjääris, kus tuli ujuda kaks ringi ümber keskel asuva
saare. Start oli 8:00 ja alguses võtsin asja väga rahulikult, lasin ülejäänud
vette ja siis läksin vaikselt järgi. Kiiret ei olnud ju kuhugi. Hakkasin
rahulikult ühtlase tempoga ujuma. Tempo oli muidugi selline suplemistempo
sarnane rohkem. Esimese ja teise poi vahel tegin üsna suure kaare,
millegipärast on seda viimasel ajal tihti juhtunud. Seepeale otsustasin, et
tuleb tihedamini ette vaatama hakata, nii pikal distantsil tuleb selliste
kaaretamistega muidu päris palju rohkem ujuda. Edasi ujusin juba suhteliselt
sirgjooneliselt poist-poini. Enamus aega krooli, natuke ka konna vahepeal
puhkamiseks vahele. Esimese ringi viimase poi juures tuli keerata ninaga
täpselt madalalt paistva tõusva päikese suunas. Seetõttu järgmist poid ei olnud
absoluutselt näha. Õnneks ujus paarkümmend meetrit eespool neljane grupp.
Lootes, et nemad teavad äkki mis suunas minema peab, ujusin lihtsalt nende
järgi. Õnneks teadsid. Teise ringi keskel möödusin ka vaikselt sellest grupist.
Teadlikult tempot küll ei tõstnud, aga ju siis nende ujumiskiirus langes. Mida
edasi, seda rohkem hakkas selg kangeks minema, otseselt kogu aeg ei valutanud,
aga vahetevahel käisid sellised valuhood läbi. Hirmsalt oleks tahtnud selga
venitada, et kangusest lahti saada, aga vees on see keerulisevõitu. Kui teisest
ringist oli ca kaks kolmandikku läbi, ei olnud veel absoluutselt mingit
väsimust tunda, tempo oli lihtsalt nii aeglane. Päris nii lihtsalt ma muidugi
ei pääsenud, viimased paarsada meetrit läks ikka raskeks. Ujumise aeg 1:37:17.
Enne võitlust, kui selg veel terve olin eeldanud, et tuleb kuhugi 1:30 kanti,
seega täiesti ok tulemus. Ja päris viimaseks ei jäänud, 6 inimest jäi minust
veel vette.
T1
Esimeses
vahetusalas läks kõik hästi, endiselt võtsin asja rahulikult.
Riietevahetustelgis suureks pettumuseks ei olnud pinki kuhu istuda, aga minu
kange ja krampis selg ei lubanud nii kaugele kummardada, et kalipsot seljast
ära saada.Seega siis istusin maha, õnneks oli vaip maha pandud. Aega kulus
riiete vahetamiseks 4:34
RATAS
Rattarada läks
läbi Saku Pärnu maanteele, kus tuli Kanama viadukti ja Harutee vahel 140 km ehk
7 ringi teha, siis edasi mööda Tallinna ringteed Kloogani, seal ümberpöörd ja
tagasi Keilasse. Alustasin jälle väga ettevaatlikult, kuna ei olnud mingit
aimu, kuidas selg rattasõidule vastu peab. Pidas täitsa okeilt, vahepeal käisid
valuhood läbi, aga õnneks ei olnud sellist ühtlast valu. Kuna tempo oli väga
rahulik, siis pidin endale meelde tuletama, et tegemist on siiski võistlusega.
Kuna aeroasendis peab üsna kägaras eespool olema, siis läks selg ka päris
korralikult kangeks. Proovisin seda iga mingi aja tagant sirutamisega jälle
sirgemaks saada, aga neljandal või viiendal ringil oli asi läinud nii hulluks,
et pidin värskenduspunktis seisma jääma ja paluma seal olnud naabrimeest mul
selg sirgeks tõmmata. Seda ta tegigi. Peale seda läks mõneks ajaks natuke
paremaks. Sellisel võistlusel on õige toitumise tähtsus väga suur. Kuna endal
kogemused puuduvad, siis olin uurinud natuke internetist soovitusi. Kuna aga
see hulk, mida soovitati, tundus üle mõistuse palju, siis vähendasin seda ca
kolmandiku võrra. Kokkuvõttes nägi masterplan ette iga ring ühtepidi minnes
geeli söömist ja tagasi tulles tahke toidu söömist. Tahkeks toiduks olid kaasas
võileivad, banaan, Snickers, energiabatoonid. Iga ring võtsin sisse ka ühe soolakapsli,
et hoiduda higistamisel tekkivast soolakaost tingitud krampidest. Aga isegi see
söögikogus oli liiga palju, mitu korda tahtis üles tulema hakata. Vähendasin
seda siis veel. Kui hommik oli olnud täiesti tuulevaikne, siis vaikselt hakkas
tuul tõusma ja lõpuks puhus juba päris kõvasti. See tähendas siis seda, et
Harutee poole sõites tuli 10 km vastutuult rühkida ja pärast sai tagasi Kanama
suunas natuke kergema vaevaga. See vastutuult rühkimine hakkas iga korraga
järjest vastikumaks muutuma, väsimuse kasvades kukkus kiirus mõne kõvema
tuuleiili ajal isegi alla 25 km/h. Nii et kui ma selle otsa viimast korda ära
tegin, oli tunne, nagu oleks rattaetapp minu jaoks juba läbi saanud, mis siis,
et 40 km oli veel sõita. Lõppu jõudnuna ja ratta otsast maha roninuna oli selg
nii kange, et sirgeks enam ei läinudki, seisin seal nagu suur küsimärk. Selle
tulemusena ei tahtnud ka jalg enam üldse tõusta, et üle pulga tõsta. Pidin siis
ratta otsast mahasaamiseks ratta peaaegu pikali maha panema. Rattaetapi aeg
6:23:30, mis andis keskmiseks kiiruseks 28,2 km/h, mis ongi tegelikult täiesti
minu tase ka terve seljaga.
T2
Teises
vahetusalas koperdasin ringi küürus seljaga nagu kivivalvur Ropka. Läksin
telki, et rattakingad tossude vastu vahetada, aga otse loomulikult ei olnud ka
seal pinki. Õnneks oli telk tänava ääres, ja äärekivi oli telgis sees. Istusin
siis seal. Aega kulus enamvähem sama palju kui esimeses vahetusalas – 4:25.
JOOKS
Kuna ma
endiselt meenutasin suurt küsimärki, siis esmane ülesanne oli ennast jälle
sirgeks saada. Õnneks oli abivalmis naabrimees jälle platsis mind sirgeks
tõmbamas. Peab ütlema, et see oli üsna valulik protsess, aga sai sirgeks.
Joosta tuli Keilas kaheksa 5,274 km ringi. Asutasin siis ennast minema, aga
jalad ei tahtnud üldse sõna kuulata, kogu keha oli ikka väga kange ja jalgu
joostes maast lahti ei jaksanud tõsta. Ka selg oli joostes valulik. Jõudsin
juba peas leppida mõttega, et tuleb väga pikk õhtu. Katkestamine ei olnud nii
kaugele jõudnuna enam valik. Õnneks hakkasid lihased vaikselt pehmemaks minema
ja juba kolmandal kilomeetril suutsin ka jalgu maast lahti tõsta. Mida aeg
edasi seda paremaks läks, ja lõpuks tegin juba päris talutavat tempot. Niimoodi
läks esimesed kümme kilomeetrit, kuni selg hakkas jälle valusaks minema. Võtsin
ibuka sisse ja mõned ajad hiljem asendus valu sellise üldise tuimusega, millele
sutsas vahest valusähvakaid sisse.Edasi läks jooks väga ühtlase tempoga, igal
ringil tegin samades kohtades puhkuseks kõndimispause.
Keila kooli
lähedal toimus mingisugune väikeste kärbeste kogunemine, väga suured parved olid.
Teisel ringil lendas üks eriti õel tegelane silma. Higise käega ei ole lihtne
teda sealt kätte saada. Kui ma lõpuks olin jällegi kahe silmaga nägijaks
saanud, siis sain seda nautida ca 20 meetrit, kuni järgmine täpselt samasse
silma tuli. Peab tõdema, et selle peale seda suust tulnud sõnad ei olnud kõige
siivsamad. Eelviimasel ringil oli esimene kord, kui väsimus suurenema hakkas ja
tempo langema hakkas, aga pidin ikkagi lõpuni sama jooksu-kõnni vahekorraga
vastu. Ka viimasest ringist esimese poole koperdasin samamoodi ära, siis aga, 3
km enne lõppu said viimasedki energiavarud otsa ja paak täiesti tühjaks. Joosta
enam ei saanud, kuna selle peale hakkas iiveldama ja kõik tahtis üles tulla.
Nii ma siis kõndisingi koos ratastega seltsiks tulnud Urmase ja Markkoga
peaaegu lõpuni. Võib-olla oleks kannatanud veel natuke joosta ka, aga tahtsin
ennast hoida selleks, et ilusa jooksusammuga lõpetada. Ja nii ma lõpuni
jõudsingi maratoniajaga 5:09:03. Oma kestvussportlase karjääris olen teinud ka
paar aeglasemat maratoni, ja nendele ei eelnenud nii pikka soendust. Aeg kokku
13:18:50. Eelnevalt olin arvanud, et terve seljaga tuleb aeg kuhugi 13 tunni
kanti, seega täitsa ok.
Koju jõudes
selgus, et võrreldes hommikuga olin kaotanud 3,5 kg oma eluskaalust, seega nüüd
teate, mida tuleb teha kui kiiresti alla võtta on vaja. Nüüd, järgmisel päeval
olen pikali maas, kogu keha on valus ja energiat ei ole isegi teisele küljele
keeramiseks. Positiivne on see, et seljavalu ei ole tunda, kuna kogu keha on
valus, siis see kaob sinna foonile ära lihtsalt.
TÄNURUBRIIK
Tahaks eriti
tänada Evelini ja Kerstinit kes varahommikust hilisõhtuni rajal olid. Paremat
toetustiimi ei ole olemas. Urmast, kes mind mitu korda sirgeks tagasi tõmbas ja
ka muidu terve päeva suureks abiks oli. Kõiki teisi, kes tulid kohale ergutama.
Ei ole ju võimalik isegi kaaluda katkestamist, kui nii palju kaasaelajaid kohal
on.
Nüüd tahaks
teada, mis tunne on täispikka triatlonit terve seljaga teha, järgmine aasta
peab proovima.
Kuna
triatlonihooaeg sellega läbi sai, siis edasi digimuutun tagasi jooksjaks. See
aasta on veel mitu võistlust plaanis. Blogis jääb nüüd küll mõneks ajaks
vaiksemaks, aga päris välja ta ei sure.
