Neljapäev, 15. märts 2018

Mis edasi?

Kuna Transgrancanaria läbimine oli peaaegu aasta kestnud projekt ja see sai ka edukalt lõpetatud, siis ei saa muidu, kui tuleb kohe käsile võtta midagi uut. Ei oska niimoodi olla, et mingisugust kuklakarvu kergitavat eesmärki käsil ei ole, igav hakkab. Mägedes ultramaratoni jooksmine hakkas küll väga meeldima ja natuke isegi mängisin mõttega, et jääkski ainult seda tegema. Selle põhjus on see, et Transgrancanarialt jäi väga võimas mulje. Ükski senini läbitud võistlus ei ole suutnud sisse sellist jälge jätta. Kogu see vapustavalt ilusas looduses viibimine ja millegi erilise saavutamise kogemine on see, mis mõtestab kogu ettevalmistuseks kulunud aja. Aga mida rohkem asjale mõelda, seda selgemaks saab, et ega ei suuda ka triatlonidest loobuda, meeldib eriti just sellega tegelemise mitmekesisus - kui treenides üks asi ära tüütab, siis on väga lihtne teha teisi asju. Jooksudeks treenimine on siiski palju üksluisem.  Seega jään edasi kahte jumalat teenima. Kindlasti jõuan ka tulevikus mõnele mäejooksule.
Järgmine pikem projekt saabki olema triatlonivallast, nimelt hakkan valmistuma selleks, et 2019 aasta suvel läbida kahekordne täispikk triatlon. See on siis 7,6 km ujumist, 360km ratast ja 84km jooksu. Hetkel tundub see täiesti ajuvabalt palju, aga kui meenutada eelmiste suuremate spordiprojektide algust, siis sama olen tundnud tegelikult peaaegu alati - ka Transgrancanarial olevad tõusumeetrid tundusid aasta tagasi minu jaoks võimatu olevat. See tunne aga ongi see, mis teeb sellistest projektidest paeluvad - mingi lihtsa asja nimel palju ei viitsiks pingutada, motivatsioon jõuaks aasta jooksul mitu korda ära kaduda. Aga kui on silme ees väga hirmus eesmärk, siis see hoiab kogu aeg kikivarvul ja ei lase fookust silme eest.
Võistluseks olen valinud Leedus Panevezises toimuva "The City of TRI World Cup Race", aga kui seda mingil põhjusel 2019 ei korraldata, siis peab kuskilt kaugemalt midagi muud otsima. Leedu oleks logistiliselt ja finantsiliselt parim variant.
Peamine põhjus, miks ma ei taha proovida duublit juba see aasta on see, et ma tunnen, et mul on pikkade triatlonide vallas alles liiga vähe kogemusi, senini läbitud 2 täispikka triatloni ei ole minu arust veel piisav põhi, et kahekordset proovida - ja mütsiga lööma kah ei tahaks minna. Eesti on 2018 suvel tegelikult pikkade triatlonide kogemuste omandamiseks ideaalne koht - toimub meil ju 4. august esmakordselt "Ironman Tallinn" ja kolm nädalat hiljem "Triathlon Estonia" - neist mõlemast plaanin ma ka osa võtta. Kolmenädalane vahe ei ole küll nüüd mingi selline, millega ära taastuda jõuaks, aga ettevalmistuse osana oleks teise tegemine mõningase väsimuse foonil väga hea.
Nii palju kui olen uurinud ultratriatlonideks treenimise kohta internetiavarustest, jääb enamuses kõlama seisukoht, et see ei erine väga palju tavaliseks täispikaks triatloniks treenimisest, lihtsalt nädalavahetuse pikad trennid tuleks natuke veelgi pikemalt teha. Kahe aasta tagune treenimine oma esimeseks täispikaks triatloniks näitas, et see oli ka üsna maksimum, mille keha välja kannatas, kohati läks üldine väsimusfoon päris kõrgeks, seega väga palju sellele juurde lisada ei julge.
Olen jälginud kõrvalt ka Eesti esiultratriatleedi Rait Ratassepa tegemisi, aga ilmselgelt ei hakka ma sellist treeningmahtu taga ajama - esiteks ei seediks ma seda suure tõenäosusega ära ja teiseks oleks väga keeruline nii palju aega leida. Ja eks minu eesmärgid erinevad ka tema omadest - minul saab see olema ainult läbimine. Nagu juba tavaks saanud, siis koht ja aeg ei oma minusugusele mugavussportlasele mingisugust tähendust.
Lähem tulevik hakkab sisaldama enda uuesti triatlonilainele häälestamist. Kõigepealt paari- kolme nädalaga üritan ujumisega uuesti tutvust teha, ehk enamus lähinädalate õhtutest viibin basseinis. Sellega eelmine nädal juba alustasin. Kuigi ei ole juba päris kaua ujunud, siis õnneks selgus, et päris ära unustanud seda ei ole. Talv läbi usinalt tehtud ÜKE on ka ülakeha vormis hoidnud. Kuigi kiirust ei ole hetkel absoluutselt olemas...mitte, et seda mul ka parimatel aegadel väga oleks olnud :)
Otsisin endale Ironman Tallinna treeninguteks internetist treeningkava, aga seda täpselt jälgima ei hakka, pigem suhtun temasse kui soovituslikku kondikavasse mille järgi saan mahtusid korrigeerida. Niikaua kuni rattaga sõita väljas ei saa, senikaua asendan nad ujumiste ja hommikuste keharaskustega jõuharjutustega. Aga kui kevad ja rattasõiduilmad ennast kaua oodata lasevad, siis peab hakkama mõtlema jõusaalis pukil sõitmisele, aga loodetavasti seda ei ole vaja teha. Kolmapäevit jätkuvad Audenteses Kaido juhendamisel jooksutrennid. Mingil määral üritan juba vaikselt hakata kahekordsele täispikale triatlonile mõtlema ja pikkade aeroobsete treeningute mahtusid vahest suurendama, aga esialgu veel mitte väga palju.
Kui suvi läbi saab, siis teen sügisel mõned ultrajooksud - kus ja mis on hetkel veel lahtine. Võimalikud variandid on Sillamäe 24h tunni jooks, Sigulda Kalnu Maratons, Poolas toimub oktoobris midagi ja siis oktoobri lõpus on Haanja 100. Nende hulgast siis teeb valiku. Ja peale seda talvel algab ettevalmistus duubliks.