Esmaspäev, 19. september 2022

Tor Des Geants - DNF

 Tor Des Geants - 340 km pikk ja 27000 tõusumeetrit kõrge Itaalia Alpides toimuv legendaarne ülipikkade mägiultrate klassik oli olnud mu radaril tegelikult juba pikalt. Kui varem ei tundunud mulle see jõukohane olevat, siis nüüdseks on mu enesekindlus miskipärast ebamõistlikult suureks kasvanud. Või lihtsalt reaalsustaju ära kadunud. ...mitte, et ma üldises plaanis kuidagi võimekam oleks kui siis kui see mulle veel võimatuna näiv väljakutse tundus, aga soliidsema ea saabumisega hakkab koos lühiajalise mälu, nägemise ja koordinatsiooni kehvemaks muutumisega ka reaalsustaju tasapisi hägustuma.

Eelmine aasta, kui mul esimest korda eelmainit reaalsustaju hakkas lööke vahele jätma ja soovisin pikemat mägiultrat proovida, siis esialgu küll sai Tor'i asemel valitud Swisspeaks360, sest üleeelmine aasta jäi koroonapiirangute tõttu Tor ära aga Swisspeaks toimus, seega oli see natuke kindlam valik. Kes ei tea kuidas mul seal läks, siis kaks postitust tahapoole võib mu kuulsusetusest põrumisest lähemalt lugeda. Kui Swisspeaksi kokkuvõtvas postituses kirjutasin alguses MIKS teemast, siis nüüd ei ole enam vaja, sest MIKS on selgunud ja diagnos antud - totaalne reaalsustaju puudumine koos ülearenenud mittemillegagi põhjendatava enesekindluse ja järjekindla haiglasliku enesehävitustungiga :) ...ja muidugi tegelikult on sellised ülipikad võistlused Väga Suured Seiklused ja aitavad välja murda liigturvalistest argirutiinidest. Hoolimata katkestamisest oli Swisspeaks üliäge elukogemus ja koheselt peale seda teadsin, et soovin sarnast asja veel kogeda.

Tor Des Geantsile on üldiselt soovijaid rohkem kui kohti, sellepärast tehakse iga aasta veebruaris kohtade väljajagamiseks loos. Aga kuna nad soovivad saada endale võimalikult palju osalevate riikide lippe, siis igale maale on ette nähtud kvoodina vähemalt 2 kohta. Ja siinkohal on täitsa tore olla sellisest väikesest eksootilisest riigist kus seoses maa lapikusega ja väikese rahvaarvuga palju mägedes joosta soovijaid ei ole. Seega pealesaamisega probleeme ei olnud. Küll aga oli probleeme mu tasapisi laguneva kehaga. Kõigepelt hakkasin peale Swisspeaksi liiga kiirelt ja palju uuesti trenni tegema ja hankisin lõigatud põlve mingisuguse põletiku. Siis pöörati mu vigastustesaagas uus lehekülg ja hakkas streikima puus. Selgus, et põlveprobleemide tulemina oli mingi stabiliseeriv lihasgrupp nõrgaks jäänud ja suuremat koormust saades hakkas jalg ebastabiilseks muutuma. Ükstapuha mis olukorras, astudes kuhugi libedale pinnale, parem jalg libastus ning tõmbasin järjekindlalt ära puusa pealmise lihase. Seega oli suvi läbi treeningkoormus selline pigem tagasihoidlikum. Suurem aur läks puusalihaste tugevdamisele. Üritasin halvast olukorrast maksimumi võtta ja tegin võimalikult palju pikkasid matkasid. Kui juuli lõpuks puus paranenud oli, siis tundus, et saan lõpuks ometi teha mäel natuke mahukamat trenni ...ja siis jäi selle peale valusaks vasaku jala põlv. See küll tundus paari nädalaga enamvähem paranenud olevat, aga selleks, et paranemine maksimaalne oleks, siis enne starti enam joosta ei julgenud üldse. Sõitsin rattaga ja tegin natuke ettevaatlikult jõuharjutusi. Võite ette kujutada seda tunnete virvarri ja ameerika mägesid! Korra oled maailma tipus ja treenid normaalselt, siis jälle sööstad sügavikku ja kaotad lootuse. Olin otsustanud starti minna igal juhul. Kui võistlus ka minu jaoks pikalt ei kesta, siis järgi jääb ikka mitu päeva mägedes trippimiseks. Isegi viimase füsioterapeudi vastuvõtu jätsin ära. Mingit soovi ei olnud teada saada mis mu põlvega lahti on. Ja kõige tipuks avastasin stardieelsel nädalal jalalt sügavale sissesöönud puugi. Kogu universum üritas mind järjepidevalt hoida Alpidest eemal. Kokkuvõtvalt - kuna stardi hetkeks ei olnud juba 4 nädalat meetritki jooksnud, ei omanud mingit ettekujutust, kas mu võistlus on 1 km või 340 km pikk.

Võistluse ülesehitus on Tor Des Geantsil selline, et start ja finiš on Aosta orus asuvas Cormayeuri linnakeses. Trass teebki tiiru ümber Aosta oru, kasutades selleks Alta Via 1 ja Alta Via 2 kõrgmatkaradu. Iga ca 50 km tagant on lifebase, kus saab süüa-juua ja magada. Seal viibitava aja piiranguks on cut-off aeg, peale mille täitumist sind enam edasi rajale ei lasta. Igale võistlejale antakse enne starti kott, kuhu sisse saab panna üht-teist kraami ja see kott siis rändab sinu ees ja ootab sind igas baasis. Suuremate baaside vahel on ka väiksemaid tugipunkte, osad neid sellised pleksiklaasist kabiinid, mis lennutatakse enne võistlust helikopteriga mägedesse kohale. Trass liigub üldiselt üsna kõrgel, väga suure osa ajast 2000 meetrist kõrgemal, käies kurusid ületades ka mitmeid kordi üle 3000 meetri kõrgusel.

Stardieelse päeva veetsime koos abiliseks tulnud Eveliniga käies stardimaterjale välja võtmas ja tegeledes muude olmeteemadega.




START-VALGRISENCHE (54km, 4500 tõusumeetrit)






Start oli pühapäeva päeval Courmayeuri linnakesest. Osalejad jagati ITRA punktide põhjal kahte lainesse. Mina olin siis koos teiste vananevate ülekaaluliste startijatega teises laines. Stardis oli palju kaasaelamist ja möllu, mis tekitas mõnusa ärevuse eesootava kohta. Paari kilomeetriga linnakesele autiir peale tehtud ja siis suundus rada linnast välja esimesele tõusule. Enne sellele jõudmist tuli küll mõni aeg seista sealses pudelikaelas tekkinud tropis. Selleks, et kõik saaksid koheselt aru eesootava ettevõtmise tõsidusest, ei olnud mingit tasapisi alustamist ega „sisseelamisperioodi“, vaid esimese tõusuna virutati kohe Col d'Arp’ile tõustes 1500 tõusumeetrit. Tõus kestis 9 km. Kuna alguses oli ummiku tõttu tempo väga aeglane, siis sujus kõik väga lihtsalt. Kõrgemale jõudes läks rada vahepeal mööda laiemaid radasid, kus sai juba natuke tempokamalt astuda. Col d'Arp on legendaarne tõus, kuhu on alati roninud palju inimesi kaasa elama. Nii ka seekord. Juba kaugelt enne tippu oli kuulda lehmakellasid ja kisamist. Ronimise lõpp oli seetõttu väga äge. Ja hakkaski pihta esimene laskumine. Alustades oli hirm sees, see pidi kohe ära näitama, mis seisus mu põlv on. Ja kohe hakkaski põlves natuke valu tunda olema. Proovisin võtta jooksutempot väiksemaks ja sammu tihedamaks, aga ei aidanud. Siis proovisin muuta natuke jooksutehnikat ja astudes päkkasid rohkem allapoole keerata, et lööki põlvele veelgi maha võtta. Üllatuslikult oli sellel koheselt ka hea mõju ja valu kadus. Praktiliselt esimestest sammudest.

Poole laskumise peal ei suutnud kohalik veisekari enam jooksjaid niisama kõrvalt vaadata ja otsustasid ka kaasa lüüa. Tunne oli nagu Pamplona härjajooksul – sarvilised jooksid vasakult paremalt mööda ja väljendasid oma rahulolu (või rahulolematust – krt seda teab), kõvade „ammuuu“ hüüetega.

Laskumine kestis pikalt. Jõudes metsavööndisse, läks trass ka mõned kilomeetrid asfaldil. Püüdsin oma kadunud põlvevalu tõttu tekkinud üleliialist erutust piirata ja hoida tempo mõistlikuna. Tasapisi hakkas palavus liiga tegema. Proovisin küll igas ojas ja nirekeses oma pead jahutada, aga selle mõju oli ajutine. Mida allapoole jõudsime, seda painavamaks see muutus. Esimene suurem tugipunkt oli 18 kilomeetril La Thuille linnakeses. Linna jõudnuna oli kohe raja ääres suur valge telk ning keerasin esimesest august plärtsti sinna sisse ning mu radar peilis hetkega välja telgi teises seinas oleva õllekraani. Keerasin tossuninad kohe sinnapoole, aga mu eufooria nulliti esimestel sammudel kohe maha – see telk ei olnud üldse Tor’i tugipunkt, vaid mingi kohaliku peo keskus. Taganesin pettununa ja õlletuna tagurpidi välja tagasi. Tugipunkt tuli kilomeetri pärast ja oli palju vähem glamuurne. Ja õllekraani seal ka ei olnud. Oli vaid suur tunglemine ja asi, mida vabatahtlikud „supiks“ kutsusid. See tähendas seda, et sulle pandi kaussi makarone ja valati puljongit peale. Sõin siis seda, täitsin oma varusid ja liikusin edasi. Kuna jooks kulges kõigile avatud matkarajal ja pühapäeva tõttu oli seal palju matkajaid, siis oli kaasaelajaid palju. Kogu aeg kõlasid „bravo“, „forza“ ja muud itaaliakeelsed ergutused, mille olen nüüdseks juba unustanud. Viisaka inimesena vastsin alati „grazie“, aga vahepeal hakkas see nii tihedaks minema, et segas juba hingamist.

Teine tõus oli 2800 meetri kõrgusel olev Col Haut Pas, aga tänu selle mõningale liigendatusele ja veel suhteliselt värskemapoolsetele jalgadele, tuli see suhteliselt lihtsa vaevaga. 



Nüüd peaks vist tegema hetkelise kõrvalepõike ja seletama lugejale, mis loomad need „Col’id“ on. Tegemist on siis eesti keeles öeldes kuruga, mis on mäeahelikel tippude vahel olev madalam koht. Mägedes kulgevad matkarajad kasutavad neid, et pääseda üle aheliku teisele poole. Tor Des Geantsi rada oligi siis põhimõtteliselt ainult tõus Col’ile, laskumine orupõhja, selleks et siis jälle järgmisele Col’ile ronida.

Vaated olid ümberringi hingematvalt kaunid ja ahmisin neid iga hingetõmbega sisse. Juba aasta oli möödunud viimasest Alpides viibimisest ja ümbritsev tuletas jälle meelde, miks ma seda niiväga armastan.

Col Haut Pas’ilt laskumine oli esimene tehnilisemat sorti minemine. Rada kulges põhimõtteliselt mööda kivihunnikuid. Hakkas ka hämarduma ja pealamp kolis kotitaskust pähe. Jalad hakkasid tasapisi väsimuse märke näitama. Orupõhjas olevas Promoudi tugipunktis sõin „suppi“ ja asusin uuele, Col Crosatiele minevale tõusule. See ei olnud küll eelnevatega võrreldes üldse pikk – ainult 800 meetrit tõusu, aga see oli väga järsk turnimine. Pimeduses nähtav pealampide poolt tekitatud sinka-vonka uss tundus minevat sirgjooneliselt taevasse. Nüüd hakkas samm juba järjest lühemaks ja jõuetumaks muutuma. Peas kummitas Led Zeppelini „Stairway To Heaven“ Lõpp läks eriti karmiks ja tõusis otsejoones mööda kivirahne kuruni. Üles jõudes oli juba suhteliselt vedel ja tudisev olemine. Aga kuna edasi kulges rada kuni Valgrisenche baasini 14 km järjest allapoole, siis taastusin üsna ruttu ja tänu sellele, et enamuses sellest oli ka üsna hästi joostav, siis ei tekitanud see palju probleeme.

VALGRISENCHE – COGNE (56km, 4200 tõusumeetrit)



Valgrisenche baasis ei plaaninud palju aega veeta. Magada veel ei olnud mõtet, selleks oli liiga vähe liikumises oldud ja und veel ei olnud. Panin siis laadimist vajavad vidinad laadima, sõin pastat, jõin õlut (jah, siin pakuti ka seda!), vahetasin sokid, masseerisin massaazipüstoliga jalgu ja täitsin kotis söögi ning joogivarusid. Tunnike läks vast aega.

Edasine minemine kuni Cogne baasini koosnes põhimõtteliselt kolmest piiiiikast ronimisest ja nendevahelistest samapiiiikkadest laskumistest. Esiteks 2800 meetri kõrgusel olev Col Fenetre, siis 3002 meetri kõrgusel olev Col Entrelor ja lõpuks Tor’i kõrgeim koht, 3299 meetri kõrgusel olev Col Loson. Ehk siis raske, väga raske ja ropult raske.



Col Fenetre poole ronides hakkasin esimest korda tundma palaviku ilminguid. Kehva oli olla ja külmavärinad kippusid peale. Jõud oli ka kõik otsa saanud. Tekkis ka natuke iiveldamist, aga sellele sain ingveritablettidega kiiresti piiri peale. Üles jõudes olin juba täiesti pastel. Ja siis hakkas allatulek, mis oli väga ebameeldivalt järsu nurgaga. Minu mõningane kõrgusekartus ja kehvast olemisest jõudu ammutanud enesealalhoiutung (loe: hirm) pidurdasid laskumise tempo selliseks, millele keskmiselt aktiivsem tigu teeks lõdva randmega ära. Meeleolu oli sama must kui ümbritsev öö ja tekkima hakkasid esimest korda katkestamismõtted. Rääkisime telefonis Eveliniga ja õnneks tegi ta sellistele mõtetele kiire lõpu. Võtsin siis ette järgmise ronimise Col Entrelori poole. See oli mul esimest korda elus minna 3000 meetrist kõrgemale. Hoolimata kütvast päikesest ja kuumast ilmast oli ikka palavikutunne ja külmavärinad. Jopet ära võtta ei saanud. Ja see tõus kestis ja kestis…vahepeal oli tunne, et ma olen vähemalt pool aastat juba sellel olnud. Mida lähemale kurule, seda järsemaks tõusunurk muutus ja seda vaevalisemaks muutus minu edasiliikumine. Õhk oli juba väga hõre ja minu lõõtsutamine meenutas Karlssoni aurumasinat. Tegin tihedalt istumispause ja üritasin niipalju kui võimalik jälgida Alpides võistlemise kuldset reeglit: „ära kunagi vaata ülespoole“. Seetõttu jõudis ka tipp üks hetk väga ootamatult kätte. Alla liikudes hakkas tänu magamatusele ja väsimusele esimest korda hallukaid näha olema. Liikudes ühe karjusehüti poole, nägin selle hoovis seisvat kolme mõlkis rohelist värvi VW hipibussi. Mõtlesin sinnapoole liikudes pikalt, miks ja kuidas need kolm ühesugust bussi nii kõrgele taritud on ja miks nad niimoodi ühtemoodi mõlkis on, aga lähemale jõudes osutusid need olema kandilised rohelise samblaga kaetud kivirahnud. Millegipärast koondusidki kõik võistlusel nähtud hallukad sellele ühele laskumisele. Segu magamatusest, väsimusest ja palavikust tegid oma töö. Värvikamad näited olid veel üks minust mõni meeter kõrgemal kaljuserval olev ca viie sentimeetri kõrgune miniatuurne koer, kes mööda serva edasi-tagasi jooksis. Peale seda tuli eespool jooksja poolt kivile jäetud märg jalajälg, mis nägi välja täpselt nagu Marie Curie. …kuigi ma ei teadnud, mismoodi Marie Curie tegelikult välja näeb, aga ma olin kindel, et see on Marie Curie. Ja kui nüüd tagantjärgi vaadata Marie Curie pilti, siis tegelikult ei olnud ta üldse selline.







Kui jõudsin alla orupõhja, siis teadsin, et edasiliikumiseks pean natuke magama. Õnneks oli Eaux Roussese tugipunktis püstitatud magamiseks telk. Päikese käes oli see muutunud indiaani higistamistelgiks. Magasin tund aega koomalaadset und. Üles ärgates oli kogu keha väga tuline. Ei tea kas ainult kuumast telgist, või andis ka palavik omapoolselt lisa. Enesetunne aga oli grammike parem ja asusin uuesti teele Col Losoni poole. Alguses metsavööndis oli minek enamvähem – natuke magamist aitas tiba värskemaks saada, aga mida ülespoole, seda vaevalisemaks see muutus. Nüüd vaheldusid külmavärinad higistamishoogudega ja vastavalt enesetundele käis pidev garderoobi modifitseerimine. Lõpp oli pimedas öös ja vahepeal tundus kuruni jõudmine täiesti lootusetu ettevõtmine olevat. Kuidagi ma ennast sealt siiski üles vedasin ja teiselt poolt alla kah. Laskumise lõpu poole istusin pikalt Rifugio Vittorio Sella tugipunktis ja mõtlesin jälle katkestamismõtteid. Meeleolu ei parandanud ka ümbritsevate inimeste jälgimine. Kõrvallauas oli naine, kes oli kukkunud ja keda vabatahtlikud tohterdasid. Nägu ja põlved olid korralikult lõhki. Enne äraminekut nägin, kuidas talutati „mountain rescue“ poolt sisse mees, kes oli tõusul silmanägemise kaotanud. Kuna tal olid ees väga paksud prillid, siis tõenäoliselt oli tal selleks juba mingi eelsoodumus. Laskumine jätkus kuni Cogneni ja seal asuva baasini.

COGNE – DONNAS (46 km, 2600 tõusumeetrit)



Cognes otsustasin teha pikema uinaku. Muidu ei oleks jätkamine võimalik olnud. Kuna mul oli cut-offi ees üle 6 tunni aega, siis magasin peaaegu 3 tundi. Peale ärkamist söök, enda korrastamine, varude täitmine, massazipüstoliga lihaste töötlemine ja siis edasi. Vahe Cogne ja Donnase vahel oli ka võistluse kõige lihtsam osa. Alguses üks pikk tõus 2800 meetri kõrgusele Finesta Di Champorcherile ja siis 30 kilomeetrit allamäge Donnaseni. Tõus oli seekord mõnusalt lauge ja liigendatud ning ei olnudki väga keeruline. 



Ka tervis oli läinud mõneti paremaks ja kehatemperatuur püsis enamvähem stabiilne. Peas hakkasid tasapisi tekkima positiivsemad mõtted lõpetamise võimalikkuse üle.

DONNAS – DNF



Donnases magasin jälle paar tundi. Sealne baas jättis küll üsna kehva mälestuse. Esiteks keelati sees olla Evelinil. Meie protestimise peale ähvardas baasi ülemus isegi mind disklaffida. Selleks, et saaksime koos olla, pidin siis oma kodinatega peale magamist õue kolima. Miskipärast ei tundunud see piirang üldse kehtivat kohalike jooksjate abilistele. Eelmise, Cogne baasi magamissaalis oli vabatahtlike poolt väga korralik äratamissüsteem loodud, kogu saali voodid oli joonistatud suurele tahvlile, kuhu äratamise kellaajad ilusasti üles kirjutati. Donnases askeldas seal ringi ainult üks, natuke kohtlase olemisega vanem härra, kes tundus pea laiali ringi jooksvat ja ei suutnud kuidagi üles leida neid, keda ta äratama pidi. Kui palusin teda, et ta mind kahe tunni pärast üles ärataks ja küsisin, kas ta ikka sai aru, siis kuigi ta selle peale noogutas innukalt, siis talle otsa vaadates ja nähes tühja pilku vastu vaatavat, oli täitsa selge, et ega ta ikka ei saanud küll sellest midagi aru. Ja kuna Evelini ei lubatud tulla sisse mind äratama, siis panin ise telefonis äratuse.

Peale ärkamist oli enesetunne väga hea. Nagu ei oleks eelnevat olnudki. Ainuke asi, mis märku andis, et tegelikult kõik ikka ok ei ole, oli see, et iga tegevus ajas kohe higistama. Tõmbasin sokke ja tosse jalga ja hoolimata õhtujahedusest higistasin koskedena. Donnasest lahkudes algas kohe esimene tõus. Endiselt oli tunne hea ja värske, aga higi lahmas mõnuga. Kuni Rifugio Codani oli väikeste vahedega kestev 16 km kestev tõus. Vahepeal sai küll natuke episooditi allapoole minna, aga enamus läks väga järske radsid mööda otse ülespoole. Mida edasi, seda vaevalisemaks kõik jälle hakkas muutuma. Paar kilomeetrit enne Rifugio Codat jõudis rada mäeharjale pilve sisse. Nähtavus oli pimeduse, pilve ja väga kõva tuule tõttu olematu. Ainukesed pidepunktid olid pealambi valguses helkivad rajatähistuse lippudel olevad helkurid. Ja ega neid ka liiga palju ei olnud. Vahepeal pidi rada ikka peaaegu käsikaudu otsima. Kokku viitsin sellel tõusul 7 tundi ja olemine oli jälle sama vilets kui eelnevalt. Rifugios oli tugipunktiks püstitatud telk, mis laperdas tormis korralikult. Natuke sõin, jõin ja kogusin ennast ning asusin minema. Edasine trass näib rajaprofiilil lihtne olevat, ei mingeid pikki taevatõuse, aga tegelikult on tegemist kogu ringi ühe keerulisema osaga. 




Kõik tõusud ja laskumised on väga järsud ja tehnilised ja liikumine toimub enamuses 2000 meetrist kõrgemal. Hakkas painama ka uni ja otsustasin teha raja kõrval maas veerandtunnise powernapi. Aitas une vastu küll, aga mitte jälle pead tõstnud palavikutunde vastu. Lootusetus, apaatia ja käegalöömismeeleolu muutusid järjest suuremaks. Vahepeal sadas ka natuke vihma, mis omakorda ei muutnud tuju kuidagi paremaks. Koperdasin terve päeva jõuetute jalgadega mööda tehnilisi nõlvasid, tänu vedelale olekule ka mitu korda kukkudes. Kui tavaliselt nii pikkadel võistlustel käib väsimus lainetena üles-alla ja suudad vahepeal siiski taastuda, siis enam mingit taastumist ei tulnud. Väsimus ainult kuhjus kihtidena üksteise peale. Iga tuuleiil tekitas külmavärinaid ja olin endale kõik kotis olnud riided selga toppinud. Köhisin pidevalt sellist kuiva köha, mis lõpuks tõi ka veremaigu suhu. Lõpuks hakkas endast tundma andma ka augustis vigastatud vasak põlv. Seda küll mitte pideva valuga, aga vahetevahel tuletas oma olemasolu valusähvatustega meelde. Üha rohkem tabasin ennast mõtetelt, et ma rohkem enam ei taha olla hetkel siin ja teha seda asja. Kui muidu on ultravõistlustel isegi kannatamine vahest nauditav kogemus, siis nüüd see seda enam ei olnud. Ainult üks mõte oli peas – ma enam ei jaksa ja ma tahan siit ära! Col Della Vecchia juures olevast joogipunktist Nieli poole alla on üle tuhande meetri laskumist ja see oli üks väga aeglane koperdamine. Oli kilomeetreid, mis võtsid 45 minutit aega! Evelin küll üritas telefonis anda endast parima ja utsitada jätkama Gressoney baasini kus magades saab äkki ennast jälle käima, aga Nieli ja Gressoney vahel oli veel Col Lasoney, millele oli küll ainult 800 meetrit ronimist, aga selle hetke seisuga oli seda täpselt 800 meetrit liiga palju. Ja cut-off oli juba nii lähedal, et isegi kui oleksin õigeaegselt jõudnud, siis oleks uneaeg väga lühikeseks jäänud. Nieli joogipunktis saigi siis kõik ja keeldusin edasi mitte sammukestki nende poolt pakutavat võistlust tarbimast.

Kokkuvõttes sai läbitud 186 kilomeetrit. Seda on tegelikult palju rohkem kui ma alguses olin lootnud ja üldises plaanis olen ma siiski rahul. Mägesid sai palju ja ultrat sai palju. Sai nautida ja kannatada ja kõike seda, mis sinna vahele jääb. Võitlesin kuni lõpuni ja mingit kahetsust või „aga mis siis kui…“ tunnet sisse ei jäänud. Saime veel paar päeva enne tagasilendu ümbrusega tutvuda ja koju jõudes olid kehast kõik järelnähud ja valud/kangused kadunud. Võistluse viimane öö tuli mägedes veel korralik lumetorm mille tõttu asi pooleli jäeti. Kuigi kõik, kes selleks hetkeks ajalimiidi sees olid Bossese tugipunkti jõudnud, loeti lõpetajaks, aga Courmayeuri legendaarsel finišisirgel ei oleks niiehkteisiti lõpetada saanud.

Edaspidiselt küll lähitulevikus ei plaani nii pikkasid asju ette võtta, piirdun maksimaalselt sajamiiliste distantsidega. Proovin nüüd põlved-puusad korda saada ja kui kõik sellega kenasti kulgeb, siis äkki oktoobri lõpus ka Haanja Ultra100 stardis olla. 



Kolmapäev, 2. märts 2022

Tor Des Geants eelvaade

 

TorX – eXtaordinary eXtreme eXperience

Kuna nimi on kirjas ja asi ametlik, siis võib tänavuse aasta pearoa ja SUURE SEIKLUSE ka avalikult välja hüüda. Selleks saab olema septembris Itaalia Alpides toimuv Tor Des Geants mägiultra. Tegemist on üüberpika, 338 kilomeetrise mägiultrate klassikuga, mille käigus tehakse Aosta orule mööda seda ümbritsevaid mägesid ring peale. Start ja finiš on Mont Blanci külje all Cormayeuri linnas. Ametlikel andmetel on Tor’il tõusumeetreid 24000, aga erinevates kohtades on tõusumeetrite hulka kirjeldatud väga erinevalt. Olen kohanud numbreid 25000, 27000 ja isegi nende enda kodulehelt võib leida rajaprofiili lõpust summana hoopis 30000 meetrit. Ja sama profiili lõpus on ka kilometraaz hoopis 350. Aga ega suurt vahet ei olegi, võib lihtsalt öelda, et palju on. Trass jälgib Alta Via 1 ja 2 matkaradasid ja käib korduvalt kõrgemal kui 3000 meetrit, seega oodata on suuremat hapnikudefitsiiti. Kõrgeim koht on Col Du Loson, mis asub peaaegu 3300 meetri kõrgusel. Ajalimiit 150 h, ehk natuke üle kuue päeva. 


Võistluse ülesehitus on sama nagu Swisspeaksil, iga +-50 km järel on rajal suurem lifebase ja nende vahel väiksemad abipunktid. Baasides saab igaüks oma puhkuse pikkuse ise määrata. Ainukeseks faktoriks on ”cut-off” aeg, enne mille kättesaabumist pead tagasi rajal olema. Niipalju kui olen aru saanud, siis Swisspeaks ongi tegelikult Tor Des Geantsi copy. Ka muu on üsna sarnane – nagu ikka Alpides, on tõusud ja laskumised suuremad kui elu ja ilmaolud võivad vahelduda sama ööpäeva lõikes miinuskraadide ja kõrvetava päikesepaiste vahel. Niipalju kui olen uurinud, siis rada peaks Swisspeaksist natuke vähem tehniline olema. Senise 11 toimumiskorra jooksul on minu teada Tor’il osalenud eestlastest ainult Markko Junolainen. Siit leiab tema kokkuvõtte: http://www.telesis-coaching.com/road2tdg.

Nagu paljud kindlasti mäletavad, siis eelmine aasta Swisspeaksil oli mu lõpp üsna kuulsusetu, peale 240 km läbimist lõpetas vasaku jala reiepealne lihas minuga igasuguse koostöö ja pidin rajalt maha astuma. Loodetavasti Tor’il jõuan natuke ikkagi kaugemale. Aga Swisspeaks oli kogemusena hindamatu ja olen selle najal enda jaoks välja mõelnud mõningad asjad, mida Tor’i puhul teistmoodi teha.

  •         Treeningul suurem rõhk lihastugevuse kasvatamisele. Kuna liikumine on peaaegu nädal aega ainult üles-alla suunal, siis jalalihastele tekitatakse sellega suur stress ja nende katkiminemist saab vältida ainult sellega, et tuleb nad puupakkudeks treenida. Tegin ka Swisspeaksiks valmistudes jõutrenni, aga tänu põlveprobleemidele jäi jalalihastele tehtud maht talvel-kevadel tagasihoidlikuks ja suvel ei suutnud üldse ennast jõutrenni tegema sundida. Kui suudan seda järjepidevalt kuni sügiseni teha, siis on suurem lootus, et ma poole peal katki ei lähe.
  •         Mäetrenni osakaal suuremaks. Swisspeaksi ettevalmistuse dikteeris põlve olukord, ja see ei lubanud piisavalt aega nõlval veeta. Loodetavasti on tänavu olukord parem ja saan seda rohkem teha. Ja sellega koos oleks tore ka mäest allajooksu tehnika uuesti selgeks saada. See oli Swisspeaksil mu suurimaid nõrkusi. Alates teisest ööst kujunes välja hulk inimesi, kes iga laskumine minust mööda jooksid ja kellest ma järgneval tõusul uuesti siis möödusin.
  •         Jälgida liikumisel, et kõik toimuks sümmeetriliselt. Swisspeksil lõpetas mu võistluse vasaku jala säärepealne lihas, mis sai paremast rohkem koormust, kuna alateadvuslikult hoidsin parema jala põlve ja tegin rohkem tööd vasakuga. Kõik kohad kus tuli kõrgemale astuda, tegin seda vasaku jalaga. Ja samas ka enamus allahüppamisi lõppesid vasakule jalale maandumisega.
  •         Uneprobleemide leevendamiseks suurendada rajal sissesöödavate kalorite hulka. Swisspeaksil oli mul kotis kaasas ainult šokolaadid ja batoonid, aga neid ei suuda piisaval hulgal endale näost sisse ajada. Katsetan seekord natuke teistsugust lähenemist ja üritan kaasa võtta ka kuivtoitu, mida saaks külma veega liikumise pealt valmistada. Äkki läheb paremini alla kui magus. See vajab enne veel katsetamist.
  •         Tugitiim. Swisspeaksil kulus baasides väga palju aega selleks, et otsida kust saab süüa/juua, magada, pesta, asju laadida, täita joogipudeleid, täiendada kotis varusid jne. Tihti asetsesid need mitte ainult eri ruumides, aga lausa eraldi majades. Te ei kuijuta ette kui aeglaselt mõtted kulgevad peas, kui oled nelja päeva jooksul 7-8 tundi kokku magada saanud. Kui saaks selle võrra kiiremini tehtud või selle võrra rohkem magada, siis see annaks juurde palju. Tor Des Geants on planeeritud nii, et Evelin tuleb tugitiimiks.
  •         Kaasas olevate asjade parem paigutamine. Swisspeaksil oli rajal palju mässamist väikese õhukese sulejopega. See ei mahtunud seljakotti sisse ja pidin ta panema koti väljapoole kummipaelte alla. Aga see segas kotist asjade võtmist, sest tuli iga kord eest ära võtta ja pärast paelte alla tagasi toppida jälle. Kokkuvõttes oli sellega liiga palju tegemist. Ja kurnatusest apaatsena võib juhtuda, et kui söögi kättesaamine liiga tülikas on, siis jääbki söömata. Aga suleka tahan kaasa ikkagi võtta, sest kui võistluse teises pooles öösel väga aeglaselt liikuda ja teeääres maas kiiruinakuid teha, siis hoiab see kehal sooja sees. Kotti suurema vastu ei taha vahetada, sest olem oma ”Salomon Adv Skin 12” kotti liiga kiindunud. Planeerin võtta lisaks vöökoti kuhu väiksemaid asju kotist panna ja proovin lisaks tõmmata jope kompressioonikotiga kokku, äkki nii mahutan ta seljakotti ära. Vöökott on juba olemas, aga vajab ka testimist.
  •         Mäestikuköha vältimine. Swisspeaksil köhisin teisest päevast alates nagu krooniline tiisikusehaige. Kui teises baasis magama läksin, siis oli kuulda, et sama probleem oli paljudel ja ümberringi käis pidev läkastamine. Nagu kuskil suures haiglapalatis oleks viibinud. Tekkima pidi see külma ja kuiva õhu suurtes kogustes sisseahmimisest. Vältida lõpuni ei saa, sest niigi hõredas õhus ei saa midagi suu ette panna, see võtaks selle vähesegi hapniku kinni. Aga natuke leevendama pidi kaela kinnimässimine, et kõri väljastpoolt soojendada ja sellega soojeneb natuke ka sissehingatav õhk.

Tegelikult on need kõik pisiasjad, aga igaüks neist suurendab natuke finišisse jõudmise tõenäosust. Ja oleks ju tegelikult tore sinna ikkagi jõuda...nagu selline kirss tordil või midagi. Aga Swisspeaksi kogemus ütleb, et selline mitmepäevane asi mägedes on äge ka ilma finišijoont ületamata, seega on täitsa ok, kui ka ei jõua.

Ideaalis võiks muidugi järgijäänud aeg Tor’ini kuluda ainult treenides ja igasugustest muudest võistlustest võiks loobuda, aga päris niimoodi ei taha. Aga kõik muu kus planeerin osaleda, kavatsen võtta väga tšillilt töllerdustempos, et vältida aasta peasündmuse ohustamist.

Treeningutega on asi hetkel nii ja nii. Eelmine sügis hankisin opereeritud põlvele kõõlusepõletiku, mille järelnähud on nüüdseks praktiliselt kadunud. Aga uue tulijana on hakanud tõrkuma sama jala puusMingid hetked tuleb natuke valu sisse. Tõenäoliselt põlvevigastuse tulemina. Aga ei ole otseselt aru saanud, et see kuidagi suurenevate mahtudega seonduv oleks. Imelikul kombel annab tunda siis kui jää peal kõndides tasakaalulihaseid pinges hoida. Järgmine nädal lähen füsioterapeudile näitama. Aga üldiselt olen ikkagi palju paremas seisus kui aasta tagasi samal ajal kui alustasin Swisspeaksi trenni 300 meetrise kõnnakuga. Nüüd olen saanud täitsa hästi jõutrenni teha ja mingil määral ka joosta.

Aga kuna Tor’ini on veel aega piisavalt, siis loodetavasti on aega ennast ära remontida. Peaasi, et vähemalt maikuust saaks juba Mustamäe nõlval tõusumeetreid koguda. Kõige olulisem on siiski tervena Tor’i starti jõuda. Ja kui mingit ettevalmistust ka saaks teha, siis see on ainult boonus.

Tegelikult on sees väga mõnus hirmu, kõriauguni motiveerituse ja ootusärevuse kokteil. 

Kolmapäev, 8. september 2021

Swisspeaks 360 - dnf

Kõigepealt MIKS teema. Väga habras jää käimiseks... MIKS üldse midagi teha? Ja kui teha, mis on piisav? MIKS üks hetk tundub, et tavalised asjad enam ei piisa ja on vaja teha midagi ebatavalist? Midagi mis viiks mugavustsoonist kaugemale välja kui ükski asi seda varem on teinud. Nii kaugele, et mugavustsoonist ei ole isegi mälestust ega lõhna alles. Ja kas selle MIKSi niimoodi otsimine on midagi mis tegelikult üleüldse oluline oleks ja kas selle leidmine annab midagi või viib lihtsalt uute MIKS küsimusteni? Ja kas see on üleüldse vajalik? ...ja võimalik?  

Igaljuhul...

Saabusin Šveitsi 2 päeva enne starti. Plaanis oli ühe päeva täielikult lebotamiseks kulutada. See plaan aga läks vett vedama, sest varustust sorteerides selgus, et pealambi akude laadija on katki ja vaba päeva kulutasin selle hankimiseks.

Kes on huvitatud Swisspeaks360 varustusest, siis siin see on


Ja kui kedagi veel täpsemalt huvitab, siis võib privaatselt nimekirja küsida. Sellest kraamist osa läks selga ja seljakotti ja osa nn "follower bag'i", millele baasides ligi pääses. Baasid asetsesid keskmiselt 50km vahedega ja kott rändas peale sinu lahkumist ette järgmisesse baasi ootama.



Kuidas tulla oma peas toime faktiga, et sul on nüüd vaja minna ja läbida 367 kilomeetrit ja 26000 tõusumeetrit väga rasket maastikku Alpides? Mida rohkem sellele mammut-distantsile mõelda, seda hirmsamaks muutub. Aga kui jagada see ajule ära väiksemateks ja arusaadavateks osadeks, siis ei tundu enam üldse nii hirmus. Nii ma siis võtsingi iga baasi vahet täiesti eraldiseisva võistlusena. Isegi kella nullisin alati ära ja hakkasin otsast pihta. Üritan ka oma võistlusraporti esitada samamoodi, aga pean juba ette nentima, et kuna kogu kulg toimus otsekui ühes pikas ja segases unenäos, siis täiesti vabalt võib olla, et midagi on ununenud või on mõni osa kirjeldusest hüpanud kuhugi valesse kohta.



Start oli pühapäeval kell 12:00 päeval Oberwaldi linnakesest. Olles näinud nii hommiku kell 4:00 starte kui õhtul kell 23:00 starte, peab mainima, et väga viisakas kellaaeg. Saab hommikul rahulikult tegutseda ja samas ei pea mõttetult tervet päeva ootama. Stardi oli jahedavõitu. Jäine tuul puhus ja hakkas nagu vihmale sättima. Soojapesupluusi ja t-särgi väel hakkas külm ja seljakotist rändas selga ka kilekas. Esimesed kaks tõusu olid "ainult" tuhandesed. Kukepea! Ma söön tuhandeseid hommikuks! Niisugused mõtted käisid peas kui neid võtsin. Teise laskumise alguses oli kõigepealt paarisajameetrine vertikaalne sein alla. Seal kohatud poolakas räägib kuidas ta mõni aasta tagasi osales Swisspeaksil koos abikaasaga kes sealsamas ka katkestas kuna vihma sadas, oli libe ja sealt alla ta ei saanudki. Olevat tagasi läinud. Alla joostes hakkab ka põlv järjest kangemaks minema. Seetõttu on natuke keeruline tehnilisemaid kohti joosta, sest jalga on natuke raske üle juurikate tõsta. Alla jõudes on ootamas teine teeninduspunkt, kus on ka esimene cut-off määratud. Selline üsna tihke teine. Olen ainult tund aega sellest ees. Aga kuna ma tean, et mu selja taga on vähemalt kolmandik startinutest, siis väga ei muretse. Mägiultratel on esimene cut-off tihti pingelisem, selline "aganate mahakorje" aeg. Siis pärast korraldajatel natuke lihtsam kui need kes niikuinii ei jõua kaugele, juba alguses maha noppida. Edasi algab ka esimene tõsine ronimine. 1500 meetrit tõusu. Minek muutub järjest keerulisemaks. Üles jõudes jalad juba natuke tudisevad ja arusaamine, et ma selliseid tõuse pean veel peaaegu nädala siin tegema, täidab pea suure kahtlustelainega. Üles jõudes on pimedaks läinud ja pealamp rändab kotist pähe. Liigume edasi mööda mägede tippe, harjasid ja kurusid. Kohati kohtades kus teed ei olegi ja edasiminek on tähistatud ainult lippudega. Vahemärkusena peab mainima, et kogu rada on ülihästi tähistatud. Punased lipud on peaaegu terve raja ulatuses 300-400 meetriste vahedega. Imetlusväärne ja hiiglaslik töö on ära tehtud! Ühel vahepealsel kurule üles ronimisel on nurk lõpus nii suur, et tossuninade surumine kiviklibusse allalibisemise vältimiseks läheb päris keeruliseks. Aga allpool haigutab pikk kukkumine... Väga ebameeldivad hetked on sellised. Ma ei karda küll otseselt kõrgust, aga kuramuse ebamugavaks teeb olemise. Selliseid olukordi oli võistluse jooksul veel korduvalt. Mingi hetk jõuame laskumiseni mis on nii järsk, et julgestuseks on pandud köis. Võtan köiest kinni ja hakkan alla ronima. Kui kaks kolmadikku ronitud, jõuab üleval kohale järgmine, kes otsustab ka kohe allapoole tulemisega alustada ja hakkab köit jõuga sikutama külje suunas endale sobivamasse kohta. Mina seda kohe ära ei reageeri ja selletõttu ei jõua ka jalgdega piki seina külje suunas kaasa liikuda ja keerdun küljega vastu kaljut ja jään sinna köie külge rippuma. "F... off!" röögatan üles poole. Selle peale jäetakse köis rahule ja saan turvaliselt alla välja ronida. Kogu pikk mäest laskumine kokku on 15 km kestev ja muutub järjest laugemaks. Suur osa läheb piki alpiaasasid, aga sealne pinnas on nii konarlik, et ilma jalgu murdmata on raske joosta. Mingi hetk läbime Chäserstatti teeninduspunkti, aga sellest puuduvad mul igasugused mälupildid. Jõudes 50 kilomeetril esimesse baasi Fiechi linnakeses võtan oma koti ja lähen istun suurde saali sööma. Seal mul plaanis veel magada ei ole. Panen oma laadimist vajavad vidinad laadima, söön kõhu täis ja vahetan sokid ning tossud. Jalanõudest olin plaaninud kasutada Swisspeaksil kahte paari: Hoka Speedgoate ja Altra Lone Peake. Mõte oli roteerida neid ja iga baasivahe erinevaid kanda. Erineva olekuga tossud pidid idee poolest tagama mõningase erisuse astumisel ja sellega koormama jalgu erinevalt. Aga kuna ma oma põlvejamadega olen üsna suuresti minetanud oma allamäge jooksu tehnika ja sisse on tulnud liigne pidurdusmoment, siis sellega kippusid varbad esimesena kasutuses olnud Hokadel liigselt tossuninasse rammima. Üritasin seda hoida ära paelu kõvemini kinni sidudes, aga selle tulemusena hakkasid jalad paelade alt natuke valutama. Edasi läksid jalga Altrad ja püsisid seal kuni lõpuni, nendega sellist probleemi ei olnud.


Fiechist lahkudes ootas kohe ees tõus mis oli suurem kui elu. Ega mul ausaltöelda mingeid mälupilte selle kohta praegu küll ei ole. Ka järgnenud laskumine koos uue tõusuga on kadunud üleüldisesse unenäotaolisesse sigrimigrisse. Meeletult ilusad vaated segatuna suure väsimusega mis kohatiselt tekitas lootusetusetunde eesootava ebaloomulikult suure distantsi kohta. Aga vahetevahel andis väsimus natuke järgi ja niimoodi oligi tunnetel pidev uperpallitamine, mis vaheldus "täitsa pekkis, ma ei suuda seda kunagi lõpuni teha" ja "käkitegu, ma teen selle mängeldes ära" vahel. Päeval paistab ka päike ja temperatuur muutub üsna soojaks, tunnetuslikult nii 25 kraadi kanti. Üleval mägedes on küll jahedam, aga orupõhjast hingab kuuma vastu. Kuna stardipäev on jahe ja pilves olnud, siis loomulikult on ka päikesekreem ning nokats follower bag's ja põlen korralikult ära. Vahepeal on päris tore teeninduspunktikogemus Giw'is, kus lisaks muule ka õlut pakutakse. Viimane laskumine enne Eistenis asuvat baasi on eriti vastik. Järsk laskumine juurikase metsa vahel, kus teerada vahest väga ära kaduma kippus. Juurikate tihedus oli selline, et vahetevahel tundus neid mitmete kihtidena üksteise peale kuhjunud olevat. Eistenisse jõudes oli täitunud 100 km ja väsimus oli suur. Lisandunud oli nüüd ka uni, olin kokku liikumises olnud üle 30 tunni ja võtnud juba 7200 tõusumeetrit. Baasis kõigepealt sõin kõhu täis, panin pealambi akud ja kella laadima ja läksin magama. See toimus suures võimlas mattide peal. Olin planeerinud magada 2 tundi. Edu cut-off aja ees oli piisavalt suureks kasvanud, et sain endale seda lubada. Ja kuna edaspidi muutusid cut-offid järjest lõdvemaks, siis sain südamerahuga suure osa olemasolevast ajast ära kasutada. Ärgates vaatasin telefonist kella ja nägin, et olen kogu planeeritud aja peaaegu täis maganud, või vähemalt mu unesegane pea arvas niimoodi, sest peale mõningast asjade kokkupakkimist ja riietumist avastasin, et tegelikult olin maganud vaid tunni. Proovisin siis uuesti uinuda, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Iga viie minuti tagant ärkasin ja vaatasin kella. Kui pool tundi oli möödunud, siis sai mul sellest kõrini, sõin veel natuke, jõin kohvi ja asusin jälle teele.



Eistenist algas järjekordne tõus. Õue minnes oli alguses selline natuke tudisev tunne peal. Oli võistluse teine öö ja temperatuur märgatavalt langenud. Olemine oli siiski üllatavalt värske. Poolteist tundi und oli imesid teinud. Järgmisel laskumisel asetses Grächeni teeninduspunkt, kus oli söögisaali põrandal juba mitmeid magajaid näha. Sealt edasi hakkas rajaäärne magajate hulk pidevalt kasvama, unevõlg võttis võimsust kõigi üle. Ka minul hakkas Augstbordpassi poole ronides haigutuste laius järjest suuremaks muutuma. Mida kõrgemale jõudsin, seda aegasemaks muutus ülesronimistempo ja seda suuremaks uni. Hõreda õhu tõttu lõõtsutasin nagu auruvedur. Kuskil 2700 meetri peal oli uni juba nii hull, et jäin käies pidevalt magama. Õnneks reageeris mu keha sellele seismajäämisega, mitte kuhugi teelt välja kõndimisega. Lõpuks jõudsin otsusele, et pean lühikese uinaku tegema, muidu ma ei jõuagi tippu. Nii kõrgel aga taimestikku peaaegu ei kasva ja ainukese magamiskohana paistis sobiv üks teeäärne sileda pinnaga kivi. Panin siis oma kilekale veel kotis olnud sulejope peale, tõmbasin mõlemad kapuutsid pähe, võtsin koti seljast ja panin peaaluseks ning hetsin pikali. Hakkasin mõtlema sellele, et äkki peaksin telefonis äratuse helisema panema ja järgmine hetk tundsin, et mul on väga külm. Olin magama jäänud enne kui suutsin seda mõtet lõpuni mõelda. Õnneks piirdus uni 15 minutiga. Kiiresti ronimist jätkates sain ka lõdinast lõpuks lahti. Kui lõpuks tippu hakkasime jõudma, siis tuli ületada ka ebameeldivalt viltuse lumevälja ja saabusin tipus asuvasse mägihütti. Sisse minnes lõi vastu leitsak, tuba oli väga palavaks köetud. Elektrivalgustust ei olnud, ja ainuke valgusallikas oli inimeste pealambid. Tuba oli paksult inimesi täis tuubitud ja millegipärast rääkisid kõik omavahel sosinal mis tekitas natukese kummalise sünge meeleolu. Varsti nägin ka selle põhust, kogu põrand oli täis magavaid inimesi ja liikudes tuli hoolega vaadata, et kellelegi peale ei astu. Surusin ennast ühe laua taha pingi otsale ja sõin-jõin. Aga ropp uni tikkus kogu aeg peale. Otsustasin, et õues on liiga külm magada ja surusin ennast laua alla inimeste jalgade vahele magama. Põrand oli sulanud lumest ligane ja ärgates külg märg. Jõin kohvi, täitsin oma joogipudelid, haarasin veel midagi hambusse ja läksin välja. Kahjuks ei olnud uinak kuidagi olukorda paremaks muutnud. Raske uni surus laugudele kui mööda jalgrada allapoole liikusin. Niipalju kui võimalik üritasin joosta, et verd kiiremini liikuma saada ja und maha raputada. Aga sellest hoolimata vajusin järjest rohkem une ja reaalsuse vahepealsetele aladele. Raske oli aru saada kus ma olen ja mida teen. Vahepeal avastasin, et olin hakanud mõtlema endast kui kolmandast isikust ja läbi käisid mõtted teemadel "mis kurat tal viga on, et ta nii unine on, magas ju just kaks korda" Enda õigesse aeg-ruumi paigutamine muutus järjest keerukamaks. Kui vahepeal rajatähistusel suurem vahe sees oli, olin kindel, et olen poolunes kuhugi valesse kohta läinud. Kontrollisin telefonis olevast kaardirakendusest oma asukohta ja õnneks olin siiski rajal. Aga sain aru, et pean veel magama. Tegingi siis samas raja kõrval heina sees ühe uue 15 mnutise uinaku. Edasi liikudes oli näha, et ma ei olnud kaugeltki ainuke sellise probleemiga maadleja, raja ääres oli pidevalt magajaid näha. Jõudes Bluömatti linnakesse magasin teeninduspunkti põrandal järjekordse paarikümneminutilise uinaku. Kui minema asutasin, oli lootused suured, olin ju teinud öö jooksul juba neli uinakut ja no lõpuks pidi see mõjuma hakkama ...aga ei hakanud. Peale pooletunnist tuikumist hakkas lootusetuse tunne tekkima - palju siis peab magama enne kui piisab! Põhimõtteliselt kukkusin külili tee kõrvale nii, et jalad endiselt rajale jäid ja magasin veel 20 minutit. Peale seda ärgates oli väljas juba peaaegu valgeks läinud ja lõpuks ometi tundsin, et uni on läinud. Koos sellega ärkasin ka sisemisest letargiast ja käegalöömismeeleolust ja tundsin end täis tegevuskihku. Hakkasin tempokalt edasi üles rühkima. See oli tore aeg, päike tõusis, loodus oli ümberringi hingematvalt kaunis, mina tundsin ennast hästi ja värskena nagu oleks just äsja startinud ning tegin head tempot. Arvutasin peas cut-offe ja oma rõõmuks sain aru, et hoolimata magades kaotatud ajast, olin endiselt võistluses sees ja ohtu väljakukkumiseks väga ei olnud. Tõusumeetrite poolest olin oma rekordi sellega juba löönud, neid oli kogunenud 11600. Aga see ei olnud veel isegi pool...
Grimentzi baasi jõudes otsustasin magada seekord tunni. Cut-off ei olnud küll väga lähedal, aga kartsin, et järgmine öö hakkab jälle uneralli pihta ja ei uskunud, et 2 või isegi 3 tundi seda kuidagi väga muudaks. Sõin jälle nii enne kui pärast magamist, see aitas taastada suuremat kaotatud kalorite hulka. Kohvi pastale veel lisaks otsa ja edasi. 



Grimentzist lahkudes oli jälle olemine heaks ja energiliseks muutunud. Jõud on tagasi ja olen jälle valmis edasi liikuma. Ega vahepealsest jälle midagi väga ei mäleta. Oli öö, aga uni enam mitte nii painav kui eelmine. Inimene harjub kõigega, ka unepuudusega. Siiski paar uinakut pidin ikka öö jooksul tegema, aga need sain seekord teeninduspunktides tehtud. Olin liikumas hea rütmiga, söök läks ilusasti sisse, üles liikusin tempokalt keppidega raiudes ja alla joostes oli tempo vastavalt raja tehnilisuse astmele. Kui jõudsin Col de la Meina kurule, siis sealt avanes ka vaade Grande Dixense tammile, mille all olevas hotellis oli järgmine baas. Grande Dixense tamm on Euroopa kõrgeim tamm ja üsna muljetavaldav vaatepilt. Aga sinna jõudmine võttis aega palju - kõigepealt läks rada täiesti vales suunas mäest alla, natuke piki mäekülge ja siis viimane taevatrepitõus baasi. Seal juba kindlaks kujunenud rutiin - kõigepealt tossud jalast ja plätud jalga, et jalad saaksid võimalikult palju õhku. Siis asjad laadima, eriti pealampide akud vajasid maksimaalselt pikka laadimist. Edasi söök, magamine ja siis jälle söök koos kohviga. Siis asjad kokku ja minekut. Magasin seekord kaks tundi. 



Lahkudes oli tunne hea nagu alati baasist lahkudes. Läbitud oli juba 190 km, see tähendas üle poole. Nüüdseks olin muutunud lõpetamise üle üsna veendunuks juba. Nägin, et sellise tempoga liikudes püsisin ilusasti cut-offide ees, sain piisavalt magada ja seejuures ei pidanud liigselt kiirustama. Mõned ajad peale algust tõusin Grand Desert platoole. Väga eriline koht, nagu kuskil teisel planeedil oleks. Igasugune taimestik puudub, on ainult kiviväljad siniroheliste tiikidega seal vahel. Kohati varjulistes kohtades ka määrdunud lumelaigud. Nii üles kui allaronimised olid ka seal väga kivised. Kohati kippusid need kivid ka liikuma ja ronimine tekitas pidevat närvikõdi ja mõningast muret altpooltulijate suhtes. Kui mõni lahtine kivi oleks kukkunud, siis oleks see allpool ai-ai olnud.
 

Öösel hakkasime järjest rohkem liikuma koos Shane'iga. Shane oli USA'st osalema tulnud ja me põrkasime rajal kokku tihti. Seda seetõttu, et ülesmäge minnes olin mina kiirem ja allamäge sai jälle tema mind kätte. Seda kusjuures juhtus pidevalt veel ka paljude teistega. Shane torkas silma selle poolest, et tal oli keppideks kaks puuroigast ja kindad olid suured pärlmuttersinised paksud kummikindad. Kui küsisin talt puidu eeliste üle võrreldes süsinikkiuga, siis tuli välja, et tema varem ei olnud elu sees keppe kasutanud ja kuna ta kohe võistluse alguses jooksis oma jalad sodiks, siis arvas nendest kasu olevat. Kõik teised ju kasutasid keppe. Ja sinised kummikindad pidid olema merekalastuskindad, mis on väga soojad ja veekindlad. Koos jooksmine muutis edasiliikumise tunduvalt meeldivamaks. Jutustamise vahele ei märganud kella palju vaadata ja aeg ning kilomeetrid lendasid kiiresti. Hommikupoole ööd korjasime endaga Cabane De Mille mägihütist veel kampa ka Paolo Itaaliast. Paolo rääkis palju igasugu võistlustest kus ta osalenud oli, vahepeale aina mainides, et ega ta tegelikult ju inglise keelt ei oska. Paolo oli eriline selle poolest, et puhkepeatused veetis ta punast Marlborot tõmmates. Kolmekesi jõudsime alla La Douay linnakesse. Oli hommik ja päike oli kohe varakult seniiti ennast virutanud. Palavus hakkas järjekordselt võimust võtma. Käes oli juba võistluse neljas päev ja tunne selline, et kogu maailm koosnebki ainult Šveitsi Alpidest ja edasiminekust. Unest, ronimisest ja laskumisest. Ainuke välismaailmaga siduv asi olid need hetked kui baasides Evelinile helistasin. Samas viimaste päevadega olid raskused muutunud palju talutavamaks kui nad olid olnud teisel päeval. Nurgad olid ümmarguseks lihvitud, sees oli hea edenemisrütm. Teadsin juba täpselt kui palju pean magama, kuidas sööma ja jooma. Linnast läbi minnes avastasime ühe just avatud kioski, kus müüdi jäätist. Oi milline tsivilisatsiooni maitse see oli! Milline vaheldus sellele lõpmatule pasta, šokolaadi ja küpsiste hulgale mis näost sisse oli nelja päevaga aetud. Vahepealsed vaheldused oli ainult kahes kohas pakutud kohaliku rahvustoidu raclette näol. Tegemist on spetsiaalse juustuga, millel ülemine kiht sulatatakse spetsiaalses rakenduses ja siis see sulanud kiht ühele pooltoorele keedukartulile peale kraabitakse. Miks see kartul pooltoores peab olema, seda ma ei tea. Aga oli mõlemas kohas kus seda pakuti - tegemist võib olla muidugi ju ka kokkusattumusega ja tegelikult ei pea kartul pooltoores olema.

Natuke linnakesest tõusu ja jõudsime Champexi teeninduspunkti. Seal sõime - jõime. Paolo tegi ühe suitsu ja siis läksime edasi. Palavus hakkas muutuma järjest painavamaks ja Fenetre d'Arpette  kurule mineva tõusu poole suunduv tee läks mööda kanjoni põhja kus õhk ei liikunud enam üldse. Hoolimata päevasest ajast hakkas järjest rohkem hallukaid tulema. Kui mingil määral oli neid olnud natuke ka eelnevatel päevadel, siis nüüdseks oli igasugu asju näha juba praktiliselt igal pool kuhu vaatasid. Pidevalt tabasin ennast mõtlemast - et ma ei räägi teistele sellest autost (majast, loomast jne) seal eemal, sest seda tegelikult ei ole olemas. Kui rajatähistuse punane lipp on allapoole lontis ja moodustab sellega eemalt vaadates punase kolmnurga, siis ei ole vaja teistele öelda, et "vaadake, keegi on siia miskipärast pannud orgi otsa torgatud päkapiku"

Aga tõus läks järjest raskemaks ja järsumaks. Paolol oli kõige rohkem jõudu jalgades ja libises vaikselt eest ära. Shane'il oli raske hetk ja jäi järjest rohkem maha. Mina seal kuskil keskel ülespoole rühkides hakkasin JÄLLE laiade haigutustega tegelema. Kui mööda mäekülge ülespoole keerutav jalgrada oli jõudnud kohani, kus madalalt kaljust eenduv kivinukk oli jätnud selle alla tühja koha kuhu päike peale ei pääsenud, otsustasin korraks jälle silma kinni panna. Kui ärkasin, siis oli higine ja hingeldav Shane just minuni jõudnud. Jätkasime edasi jälle koos. Vahetult enne tippu muutus tõus praktiliselt seinaks. Kõik oli täis lahtiseid suuri kive, mille vahe oli täidetud püdela killustikulaadse pudruga kuhu oli väga raske jalgu haakida. Raske oli aru saada, kust minema peab. Mitu korda ronisin ummikusse kust edasi ei saanud ja edasi minekuks pidi natuke tagurpidi tagasi ronima. Üks hetk hakkasin tundma vasaku jala reiepealsel valu. Ülespoole astudes oli veel enamvähem tunne, aga kui vahepeal pidi sammu allapoole tegema, siis lõi vasak reiepealne tuld välja. Üles jõudnuna oli näha, et teisel pool on samasugune kivilasu, millest me just olime suure vaevaga üles roninud. Proovinud paar sammu alla minna, oli valu järjest tugevam. Katsetasin reie rõhksidemega kinnitõmbamist, aga ka see mingit efekti ei andnud. Ei saanud enam vasaku jalaga ühtegi sammu alla teha. Ainuke võimalus üle selle kivilasu allasaamiseks oli maha istuda ja istukil minema hakata. Kui laskumisnurk lõpuks laugemaks hakkas minema ja isegi mingisugune tee hakkas tekima, siis sealt sain hakata vaikse tibusammuga alla minema. Shane otsustas laskumisel, et jääb minuga ja aitab mind alla. Üritasin teda küll veenda, et minu pärast seda tegema ei pea ja küll ma lõpuks alla siit saan - mul on süüa, juua, paksemad riided ja pealamp varuakudega kotis olemas, siis see jäi kurtidele kõrvadele ja koos minuga ta ikkagi katkestas. Allatulek võttis meil aega umbes kuus tundi ja peab ütlema, et sellist hulka hallukaid nagu ma siis õhtuhämaruses nägin, saab endale tekitada vaid tugevatoimeliste droogide abil.

Tunded peale katkestamist on olnud väga segased. Ühelt poolt 240 kilomeetrit koos ca 19000 tõusumeetrigaon üsna respektaabel tulemus ja oma senisest kilometraazi ja tõusumeetrite rekordist väga suures koguses üle. Samas aga ma tean, et ilma vigastuse tekketa oleksin ma suutnud selle lõpuni teha. Ma olen selles täiesti kindel. Vigastuse tekitas suure tõenäosusega ikkagi see kardetud parem põlv. Saatuslikuks ei saanud ta seetõttu, et ei oleks mägesid vastu pidanud, aga seetõttu, et kogu aja üles ja alla liikudes ma instinktiivselt hoidsin teda suurematest põrutustest ja pingutustest. Ehk siis vasak jalg tegi rohkem tööd ja lõpuks lihtsalt läks selle peale rikki.

Mis ma kaasa võtan? Teadmise, et sellised asjad on need, mida ma tahan ka tulevikus teha. See on hoopis midagi muud kui "lihtlabased ultrad". See ei ole võistlus, see on elusündmus. Ja selliseid sündmusi tahan ma veel kogeda.






Kolmapäev, 14. juuli 2021

Mäelaager Alpides Chamonix oru nõlvadel

Kokkuvõttes 6 päeva statsid:

- 129,85 km

- 10412 tõusumeetrit

- Tõusudel ja laskumistel veedetud aeg 32:36:02 

- Mõõdetamatu ja numbrites väljendamatu hulk positiivseid emotsioone ja hingematvaid vaateid

Töö Swisspeaks360 nimel edeneb plaanipäraselt. 

Rohkem juttu ei ole mõtet kirjutada, fotod annavad asja edasi sada korda paremini kui mina seda suudan kirjeldada.



















Esmaspäev, 7. juuni 2021

Tour De Väinameri

 


Kui kevadel Raili ja Rain tegid joostes Saaremaale ringi peale, siis seda jälgides läksid mõtted uitama igasugustele erinevatele asjadele millele võiks joostes ringi peale teha. Aga enamus mõtteid lõppes tõdemusega, et kas see on liiga igav või tuleb ring liiga väike, et nö sündmusena väga pinget pakuks. Või liiga suur, et käesolevasse aastasse ära mahuks. Ja käesolev aasta on Swisspeaks360 aasta, see tähendab, et kõik ülejäänud asjad peavad seda eesmärki toetama. Vähemalt pean ma suutma endale selle mõtte niimoodi maha müüa. Kui mingi hetk jõudsin peas selleni, et tegelikult on Eestis lisaks järvedele olemas ju ka meri - Väinameri. Ja saared selle ümber on piisavalt hästi paigutunud, et kasutades praame, saab väga ilusasti ringi peale teha. Kahju ainult, et Vormsi ja Hiiumaa vahel regulaarliiklust ei ole. Kui oleks, siis saaks ka Vormsi sisse võtta. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda rohkem mõte meeldima hakkas. Ja niisama jooksmisest veel ägedam tundus mõte see mingis vormis võistlusena teha. Sest siis tuleks lisaks niisama jooksmisele sisse veel praamide faktor mis annab juurde väikese võimalusi erinevaid taktikalisi plaane teha. Kui hakkasin planeerima stardi/finiši asukohta ja ringi suunda, siis sai kohe selgeks, et Hiiumaa ja Saaremaa vahelise liikluse hõreduse tõttu ei saa seda jätta kuhugi ringi keskele. Igasugune mõte kaob ära kui keset ringi enamus osalejaid Sõru või Triigi sadamasse praami ootama jälle koguneb. Seega jäi ainuke võimalus seda praami stardina kasutada. Suuna määramisel tuli arvestada, et kui päevase praamiga üle minna, siis mõlemat pidi jäi viimasele mandrile minevale praamile jõudmiseks üsna vähene aeg, mis tähendas seda, et alguse pidi tegema tavapärasest keskmisest töllerdamistempost kiiremini. Kuna päripäeva minnes oli viimasele reedesele mandrile suunduvale praamile jõudmiseks vaja kiiremini joosta kui vastupäva, siis jäigi suunaks niipidi, et start tuli Hiiumaalt Saaremaale suunduvas praamis ja selleks, et jõuda viimasele mandrile minevale praamile, pidi ca 54 kilomeetrise vahemaa selleni läbima kuue tunni ja kahekümne minutiga. Selleks, et lisada sündmusele veelgi seikluslikkust, sai reeglitesse pandud nõue olla kogu ürituse kestel täiesti autonoomne, ehk siis ei tohi kasutada saateautosid ja muud taolist. Kasutada võib varude täiendamiseks ja magamiseks ainult selliseid võimalusi, mis on avalikult kättesaadavad ka kõigile teistele. See tähendab seda, et eelneva planeerimisega pidi läbi mõtlema ja kaardistama oma potentsiaalsed vajadused ja võimalused nende vajaduste täiendamiseks.

Aga olgem ausad, ultrajooksuvõistlusi on Eestis hetkel juba liiga palju ja ka ise ei leiaks hetkel energiat ning tahet, et uus täismõõtmetes avalik võistlus regamiste, igasuguste lubade taotlemise ja kõige muu taolise mudruga korraldada. Ja ega ei taha olemasolevatelt võistlustelt osalejaid ka ära näpata. Seega tutvustasin ideed eraviisiliselt sellistele jooksusõpradele kes minu teadmist mööda võiksid taolisest asjast olla erutatud. Ja nemad omakorda tutvustasid veel mõnele ja saigi kokku 10 osalejat. Ainukese organiseerimistööna hankisin Sportrecist kõigile GPS träkkerid külge. See lisas põnevust kui sai telefonist vahest vaadata teiste asukohta.

Reedene stardipäev oli mul endal täieliselt masendav. Põlv oli otsustanud ennast järjekordselt vett täis imeda ja kangeks minna. Ja seda nii palju, et isegi kõndida oli ilma lonkamata keeruline. Jooksmisest ei olnud mõtet unistadagi. Tark inimene oleks sellel kohal ka asja katki jätnud. Aga kuna mina seda ei ole, siis otsustasin minna ja proovida vähemalt esimese päeva ära. Ei olnud mitte kuidagi võimalust mitte minna.

Kogunesime reedel Hiiumaal Sõru sadamas ja seilasime 15:30 praamiga Saaremaale. Seal ootas meid ka Raili ja oligi start. Tegime Triigi sadamas ka ühispilti, aga telefonis seda miskipärast ei ole. Järgnev on Pärtli poolt praamis tehtud pilt kus Railit meie hulgas veel ei ole.


Ja Gerli tehtud pilt hetkest enne randumist

Ja siis panidki kõik minema ja mina hakkasin tempoka kõnnakuga teistele järgi minema. Väga ebameeldiv hetk oli, oleks ju ka tahtnud joosta. Tegin isegi paar katsetust, aga kui jalg ikka põlvest peaaegu üldse ei paindu, siis jooksmisest ei ole mingit juttu. Edasi keskendusin tundide kaupa ainult sellele, et kõndides lonkamist sisse ei tuleks. Kui pikalt longata, siis see hakkab tekitama igasugu muid probleeme. Hea et oli suhteliselt tühi maantee ja kedagi vaatamas ei olnud, see võis suhtleliselt kentsakas välja näha olla.
Aga Saaremaa on väga ilus ja mööda rannikut kõndida ja imeilusaid vaateid imetleda oli tegelikult väga tšill.





Tegelikult olin ma siis sada protsenti veendunud, et piirdun esimese päevaga, sest teise päeva 80 km oli puujala otsas lonkamiseks ikkagi liiga pikk.
Väikese Väina tammi ületades läks pimedaks

Muhus oli mul tegelikult algselt plaanis teha natuke pikema tiiru mööda väikeseid külavaheteid, aga kuna pimedas midagi näha enam niikuinii ei ole, siis otsustasin minna lühemat teed pidi. Lisaks tahtsin veel Liiva sularahaautomaadist raha võtta järgmise päeva bussipileti jaoks. Lõpp enne Kuivastu sadamasse jõudmist venis väga pikaks. Proovisin vahepeal uuesti ka joosta, et natukenegi kiiremini edasi jõuda. Kohati see natuke isegi hakkas õnnestuma. Kuivastusse jõudes jäi esimese praamini nii palju aega, et sai pooleteiseks tunniks magama pöörata. Tegin seda kaasasoleva magamiskoti ja bivyga sadamahoone kõrval murul. Sääski oli nii palju, et vahepeal oli tunne nagu nad lohistaksid mind sealt kogu täiega minema.
Peale katkendlikku und ärgates esimese asjana proovisin magamiskotis põlve painutada, ja see oli palju parem kui eelmine päev! See aga tähendas seda, et jätkamine oli igatepidi võimalik, kasvõi käies.
Praamile minnes kohtusin Railiga, kes oli minule lisaks ainuke, kes reedeõhtusele viimasele praamile ei kiirustanud. Praamis sõime hommikust ja asusime Virtsus koos mööda vana kitsarööpmelise raudtee tammi minema. Peale mõningast kõndimist proovisin joosta, aga see oli kahjuks ikkagi võimatu, sest nüüd hakkas krampe säärde sisse sähvima. Raili jooksis ära ja mina jätkasin kiirkõnniga. Algusepoole oli loodus ilus, kadakad ja ilusad puisniidud.

Siis aga asendusid need raiemike ja võssiga ja asi hakkas järjest üksluisemaks minema. Raudteetamm oli pikk ja sirge ja tundus jätkuvat niimoodi maailma lõpuni. Proovisin vahetevahel jooksusamme teha ja pisitasa suutsingi hakata jooksma. Küll mitte palju korraga, aga tegin tihedalt jooksu ja kõndi segamini ja see oli võrreldes esimese päeva longiga juba hoopis teine minek. Jõudes Lihulasse käisin poes ja sõin selle taga puu all varjus
Lihulas täiendasin veel apteegist oma kiiresti kahanevaid Bephantenivarusid. Üha enam villi minevad varbad vajasid ohtrat määrimist. Kõndimine kuumal pinnal pikalt mõjub jooksmisest hoopis teistmoodi. Varbad vajutatakse kogu keha raskusega põhjalikumalt laiali. Vähemalt oli minu teooria selline. Pole juba aastaid sellist probleemi olnud, nüüd aga oli olukord teistsugune. Seoses aeglase liikumisega matsin maha plaani jõuda viimasele Hiiumaa praamile ja palusin Gerlit ja Laurat, et nad oma öömajast, mis asus 5 km enne Rohuküla, ka mulle toa küsiksid. Peale esimese öö magamist oli bivy tekitanud sissepoole kondentsi ja magamiskott seest märjavõitu. Unustasin bivy all oleva õhutusava lahti teha.
Mõni aeg peale Lihulat jõudsin suurele maanteele. Kahjuks on Matsalu Rahvuspark keeluala, kust ei ole lubatud läbi minna ja kõigil tuli minna maanteed mööda ringi. Isegi juhendisse sai see sisse pandud, et mõni ennast ootamatult rebelina ei tunneks ja ikkagi tuttpütte ja laglesid häirima ei läheks. Maanteel hakkas kuumus liiga tegema ja jooksmisindu kõvasti maha tõmbama. Lisaks hakkas mõjuma eelmise öö vähene uni ja haigutused muutusid järjest laiemaks. Lõpuks otsustasin, et aega on tegelikult piisavalt ja viskasin teeäärde puu alla pikali. Panin telefonis kella 15 minuti pärast helisema. Sellest piisab täiesti,et suuremad haigutamised pealt ära läheksid. Jätkasin jälle jooksu/kõnni segu, kus jooksuosa pikkus sõltus sellest kui palju varju oli. Väga palju ei olnud. Kasari jõe ääres täitsin jõest oma tühjaks saanud veepudelid ja kuni Rõude poeni jõin seda.
Teise päeva üks eredamaid elamusi oli jalgade jahutamine Liivi jões. See hetk kui ülekuumenenud, villis ja paistes jalad jääkülma vette paned...
Matsalu lahe ülemisel poolel oli maanteel veidi vähem liiklust ja sellevõrra ka meeldivam liikuda. Päeva viimane poepeatus oli Rõude poes ja kuna sealt oli veel 40 km minna, siis oli plaanis kott varusid täis toppida ja midagi õhtusöögiks süüa. Kahjuks oli see väga nigelalt varustatud pood, kust ei olnud põhimõtteliselt midagi mõistliiku võimalik osta. Ainuke asi mis leidsin, oli mingi pakk natuke kummalisi saiakesi. Valikus oleks veel ka Turisti Eine konserv olnud. See hetk ma veel ei teadnud, et öömajas mulle hiljem lahkelt õhtusöök termosega tuppa jäetakse ootama. 
Algselt olin planeerinud liikuda sealt edasi mööda mereäärseid väikseid teid, aga selle mõtte mõtlesin ümber ja otsustasin öömaja poole liikuda kõige otsemat teed mööda. Telefoni erinevaid kaardirakendusi uurides näitasid kõik teekonda, mida olid juba eelnevalt mõnedki kasutanud, aga panin jälgimislehelt tähele, et Pärtel oli läinud mööda teed, mis tundus natuke otsem olevat. Mõtlesin, et ju siis seal olev tee on nii väike, et kaardirakendused seda ei tunnista.
Suure tee pealt mahakeeramine oli muidugi tore, pikk maanteetramp tüütab üsna ära.


Mida edasi, seda väiksemaks tee muutus, kuni üks hetk lõppes see heinamaa ääres. Mul oli pea muidugi päikesepistest ja väsimusest parasjagu segane ka otsas ja ma ei saanud aru mitte muhvigi. Läksin siis kõigepealt heinamaa serva poole vaatama, kas eemal mingit teed ei ole, mida ma ei näe. Ei olnud. Siis läksin tagasi, ja sättisin telefonist vaadates ennast täpselt selle koha peale kust Pärtel oli läinud, aga teed ei olnud seal midagi. Siis sain aru, et ta on teinud mingi lõikamise. Kaarti vaadates oli eemal kaugel näha küll teeotsa kust ta jätkanud oli. Sinna saamiseks aga tuli ületada heinamaa, ronida läbi kraavi, võsastiku ja siis ületada oksarisu täis raiesmik. Segase pea, väsimuse ja telefonist suunahoidmise keerukuse kombona sai üsna kõver minemine kokkuvõttes.
Kaardil siis Pärtli ilus sirge lilla joon ja minu sinine ekslev joon.
Kui see segadus läbitud, oligi lõpuni ainult 6 km töllerdada, aga 6 km peale seda kui oled juba 125 km läbinud ja tead, et kohe saab voodisse pikali, võib olla väga pikk. Jõudsin kohale lõpuks 23:30, olles teise päevaga läbinud 75 km.
Kolmas päev algas kell 7 hommikul pannkookidega ja siis koos Gerli ja Lauraga 5 km sörki Rohuküla sadamani. Kuigi eelmine õhtu oma varbaid nähes olin valmis suuremaks kannatamiseks, siis polnud hullu midagi. Ja joosta oli üllatavalt hea. Tegelikult oli see kõige parem hetk kogu nädalavahetuse jooksul. Justkui keha oleks adapteerunud olukorraga ja aktsepteerinud selle kui uue reaalsuse millega ei ole mõtet võidelda. 
Jõudes Hiiumaale, oli juba hoolimata varajasest hommikust tunda kuuma.

Tore oli sadamas kohata juba eelmine õhtu lõpetanud Hannest, Pärtlit ja Andrest.

Esimene tund läks hästi, jooksin rahulikus tempos regulaarsete lühikeste kõnnipausidega. See oli kogu selle nädalavahetuse parim tund. Justkui eelnevat 136 km ei olekski olnud. 



Just kui olin arvama hakanud, et elu ongi ilus, lõpetati see järsku ära kui säärde sähvivad krambipoisid olid tagasi. Jätkasin jooksu/kõnni segu. Jooksuosa suurus kahjuks langevas trendis. Kui Suuremõisast edasi oli mõned kilomeetrid maantee ääres vana tee puudeallee, siis mingist hetkest oli selle all hein nii kõrge, et liikuda raske. Enne Käinat oli kuumus jõudnud uuele tasemele. Päike küttis ülevaltpoolt ja asfalt andis altpoolt hagu juurde. Küpsuse aste hakkas mediumi pealt well done peale minema. Käina Coop saabus nagu jumala õnnistus. Tegin puude all vilus pikema peatuse. Sõin, jõin ja pikutasin. Edasiseks liikumiseks ostsin veel suure veepudeli, millest ennast aegajalt kastsin. Käina ja Emmaste vahe oli palav nagu põrgu eeskoda. Päike oli täpselt seniidis ja mingeid varje kuskil ei olnud. 17 km enne lõppu tegin veel ühes bussipeatuses 15 minutise pikutamispeatuse ja siis rühkisin lõpuni ära. Viimasel päeval kogunes kilomeetreid kokku 46.


Kokku kolme päevaga 177 km. Aega kulus 49 tundi. Praegu on emotsioon kogu üritusest nii üleval, et tundub üldsegi üks lahedamaid asju kus osalenud olen. Kõik 10 startijat jõudsid hoolimata kõikidest raskustest lõpuni. Terve nädalavahetuse sai GPS jälgimisest üksteise liikumist vaadatud ja messengeri grupis pidevalt suheldud. Seeõttu tundus, nagu olekski kogu aeg koos oldud. Juhendisse olin eelnevalt sisse pannud punkti: "kellega midagi juhtub, see on loll". Kuna otseloomulikult ju keegi ei taha loll olla, siis kellegagi midagi ei juhtunudki. 
Kas see asi uuesti toimuma saab täpselt samal kujul, on kahtlane. Teist korda tehes ei oleks tal enam sellist uudsuse ja avastamise maitset juures, mis muudaks selle kindlasti igavamaks. Aga äkki teeme järgmine aasta uue ümber mingi asja tuuri. See asi on vaja veel üles leida.