neljapäev, 30. mai 2019

Lavaredo Ultra Traili eelvaade

Kuu aja pärast stardin Kirde-Itaalias, Alpide lõunaosas asetsevas Dolomiidide mäestikus  toimuval Lavaredo Ultra Trailil. Tegemist on minu kolmanda mägedes toimuva ultrajooksuga.

Võistlus saab alguse ja ka lõpu Cortina D'Ampezzo linnakeses, mis on 1200 meetri kõrgusel asetsev 6000 elanikuga talispordi ja turismikeskus.

Spordihuvilisele on see eelkõige tuntud kui 1956 aasta taliolümpia toimumiskohana. Eestlastest osales nendel mängudel Nõukogude Liidu koondise koosseisus ainult Uno Kajak, kes saavutas kahevõistluses 26. koha. Natuke kummaline tundub, et olümpiamänge peetakse kohas, mis on suuruselt umbes Saue mõõtu.
Võistlusel on valikus 4 erinevat distantsi, mina regasin ennast nendest loomulikult pikimale 120 km pikkusele ja 5800 tõusva meetriga variandile. Parasjagu pikk ja raske, et treeningmotivatsiooni üleval hoida. Lisaks annab see ka 5 ITRA/UTMB punkti, mis sobitub hästi minu masterplaniga.



Võistluse käigus võetav kõrgeim tipp asetseb 2450m kõrgusel, mis on minu senisest kõrgeimast ca 600m ülevalpool. Kuna kartma kiputakse ikka tundmatuid asju, siis see on ka asi mis hetkel võibolla kõige rohkem ärevust tekitab. Transgrancanarial tekitas juba 1800m kõrgusel kerge probleem joostes hapniku kättesaamisega. Kontrollaeg 30 tundi tundub siiski piisavalt pika kummiga olevat, et ka minusugune töllerdaja suudab selle läbida kui jalad veel vähegi mingisugust edasiviivat liikumist tekitavad. Poola fiasko, millest kirjutasin siin: http://raudmehekssaamine.blogspot.com/2018/10/beskidy-ultra-trail.html, näitas, et isegi siis kui tunned ennast võistluse teises osas hästi, võib lõpp tulla väga järsk ja ootamatu. See oli väga hea õppetund tegelikult ka selles suhtes, et on võimalik isegi nii sügavast august veel välja tulla. Kui seal viimaseid kilomeetreid katkestamist võimaldava teeninduspunkti poole kõndisin, siis tegelikult tundin ennast jälle üsna hästi, aga kuna peas olin juba katkestanud, siis jätkamine ei tulnud isegi mõttesse enam. Ja see kripeldab siiani sees korralikult.
Lavaredo Ultra Traili valiku peamisi põhjuseid oli see, et seda saab hästi perepuhkusega Itaalias ühendada, lennud sinna on soodsad ja Põhja-Itaalias on palju erinevaid tegevusi pere jaoks. Ja ajaliselt asetseb ta koolivaheajal. Ka see, et LUT on Ultra-Trail World Touri osavõistlus, peaks loodetavasti kvaliteedimärgi asjale lisama. Kui tegelesin endale võistluse otsimisega siis peale väikest guugeldamist lugesin artikleid, mille pealkirjad olid: "The most beautiful running race you never heard of", "Anton Krupicka: the most beautiful race I've ever run". No pekki, kui härra Krupicka, kes on jooksnud väga paljudes ilusates kohtades, juba niimoodi arvab, siis peab ju minema ja oma silmaga üle vaatama!
Eelregamine avati eelmise aasta oktoobris, kuhu said oma nime kirja panna kõik soovijad. Neid oli kokku 3100, kelle hulgast loositi välja 1800 õnnelikku, kes said võimaluse registreerumiseks. Ka minu mailboksi potsatas 23. oktoober kiri kus seisis: Congratulations Olle! Your name was chosen at random from the 3104 athletes pre-registered for La Sportiva Lavaredo Ultra Trail 2019, 120 km. Ega mul tavaliselt igasugu looside-loteriidega liiga palju ei vea, seega väike üllatus oli see küll.
Kuna viimane ultrajooks oli talvine Taliharja Vanakuri, siis peale seda oli aega ettevalmistuseks küll. Isegi liiga palju aega oli... Märge iseendale: tulevikus peab igaks aastaajaks vähemalt ühe ultrajooksu planeerima, muidu tekivad võõrutusnähud. Ettevalmistumine nägi välja suures osas samasugune kui eelmine aasta Transgrancanaria oma. Suurim vahe oli selles, et üritasin mäetrennid natuke intensiivsemad teha, ehk kui eelmine aasta sai ülesmäge tempokalt kõnnitud, siis see aasta oli kõndimine vaheldumisi jooksmisega. Kuni maikuuni oli kõik vinks-vonks, aga siis hakkas selg natuke jukerdama ja seega esimene osa maist sai maratonide vaheline aeg tegeletud ainult taastavate sörkidega. Lisaks tekkis kohati jalgadesse selline üldine nõrkus sisse. Jooksusõprade ja dr. guugli abiga panin endale diagnoosi, et on rauapuudus. Ega vereproovi ju ometi tegema ei lähe kui internet olemas on... Alustasin rauapreparaadi kuuriga, ole siis näha kas aitab. Nüüd on jäänud veel üks nädalavahetus mahukamat mägironimist siis Laulasmaa Ultra vabatahtliku töö kõrvalt niipalju jooksmist kui jõuab ja siis peaksingi olema niipalju valmis kui olen.
Natuke ka varustusest. Üldiselt on see teema, millega üritan hoida nii madalat profiili kui võimalik, väga lihtne on täiesti segaseks minna ja kogu oma vaba raha sinna matta. Sest on ju kindlasti vaja osta viiesajaeurone pealamp, kuna sa ei näe piisavalt hästi, sest sul on ees kahesajaeurosed prillid :) No olgem ausad, igasugu selliseid udupeeneid kalleid vidinaid vajavad need, kes jooksevad minust teistsugusel tasemel. Minusugusel töllerdajal ei ole vaja, et pealambi valgusvihk oleks nii võimas, et ma metsas joostes linnupesades munad välja hauduks. Ainuke asi, mis vajas Lavaredoks uuendamist, olid tossud. See on igal ultrajooksul kõige olulisem asi, et oleks hästi sobivad käimad kus jalad ennast hästi tunnevad. Mägedes võibolla veel olulisem kui tasasel maal, sest mägedes peavad nad lisaks hästi jalas istumisele ka hästi maapinnaga haakuma. Kahjuks lõpetas Inov8 mulle ideaalselt istunud "Trail Talon 275" tossude tegemise ära ja selle mudeli järglane oli pettumus, ei sobi kaugeltki sama hästi. Iseenesest mingit suuremat probleemi nagu ei oskagi välja tuua, aga kuidagi ebamugav on olemine. Kaalusin esmalt natuke "Hoka One One" brändi tosse, on olemas neil ka minusugusele pardijalale mõeldud laiemaid mudeleid, aga vahepeal tekkis mul väike sisemine tõrge seda brändi Tallinnas müüva spordikaupade ketiga, mida ma otsustasin tänu sellesamasele sisemisele tõrkele vähemalt mõneks ajaks mitte rohkem külastada. Midagi ei ole teha, töötajate käitumismustrid kanduvad tahes tahtmata üle tööandja imagole. Ja mina ultrajooksjana hääletan jalgadega ju :). Edasi läksid mõtted "Altrale". Kuna Märten on Altra Lone Peakidega juba mõned ajad jooksnud ja neile katkematut hosiannat laulnud, siis proovisin tema omasid jalga ja kuigi need olid natuke liiga suured, siis nad tundusid kuratlikult mõnusad jalas. Olin proovinud tegelikult sama mudeli varajasemat varianti mõned aastad tagasi ühes Brüsseli poes ja siis ei tundunud nad kaugeltki nii head. Kõige suurem kahtlusekoht Altra juures on see, et nad toodavad null dropiga tosse. Tähendab see seda, et erinevalt tavalistest tossudest, kus kand asetseb päkast natuke kõrgemal, on neil see samal tasemel. Põhjus on sellest tulevnev naturaalsem jooksusamm ja väiksem kannarullimine. Lisaks ei pea mäest alla joostes kannale maandumise vältimiseks päkka nii palju allapoole suunama. Null dropi miinuseks on jällegi see, et jalg mis on kogu elu harjunud joostes olema tavapärases tossus, vajab alguses ümberharjumiseks aega, säärelihased ja kannakõõlused on tänu kanna allpool asetsemisele suurema pinge all ja kui nendega jooksmist ei hakka tasapisi harjutama, võib see kiire vigastusega lõppeda.
Igaljuhul tellisin aprillis "Altra Lone Peak 4.0" tossud ära ja mai algusest alates olen tasapisi jalgu nendega harjutanud. Nüüdseks on seis juba päris hea, sääred enam krampi ei kisu.




esmaspäev, 20. mai 2019

Riga Marathon

Nädalase vahega maratone joosta ei ole just selline asi, mis jooksukäsiraamatutes soovituslike asjade nimekirjas oleks, aga kuna ma olen seda teinud ka varem ja mu pingutus seda tehes ei ole selline millest nädalaga ära ei taastuks, siis nii see igaljuhul juhtus. Lisaks on mul tunne, et keegi on mingisugune ajahetk mu geneetilise koodi laua peale laiali laotanud ja sealt kogu enesealalhoiuinstinkti välja nokkinud.
Planeerisin kahe maratoni vahelisel nädalal käia mõned korrad sörkimas ja äkki natuke ka rattaga sõita, aga juba nädala alguses hakkas selg valutama ja kokkuvõttes jõudsin käia ainult korra pooletunnisel sörgil.
Riia maratoni nädalavahetuseks oli kohale jõudnud tõsine troopikakuumus, ilmaennustus lubas 26-28 kraadi sooja. Mul ei ole kuumas jooksmine kunagi istunud ja seetõttu tundus enne starti, et tänu kuumusele, väikesele vahele kahe maratoni vahel ja jukerdavale seljale tuleb seekord mitte niisama töllerdamine, vaid übertöllerdamine. Ennustasin endale aega kuhugi 4:45-5:00 vahele ja ei omanud mingisugustki eesmärki kuidagi liiga palju pingutama hakata. Nagu täispehmolaks noh!
Stardis oli ilm veel enamvähem ok. Kuna stardigruppi sai vastavalt eeldatavale lõpuajale ise valida, siis sättisin ennast 4:30-5:00 lahtrisse etteotsa. See aga oli suur viga, kuna vahetult mu ette jäid 4:30 maratoni ja 2:15 poolmaratoni tempomeistrid. Ja nende taha sätib ennast suurematel maratonidel palju rahvast. Esimene veerandik läkski seal trügides, maha neist ei tahtnud meelega jääda. Mõned korrad tegin vaikse kiirenduse ja trügisin neist mööda, aga igas joogipunktis jooksid nad must jälle mööda, kuna miskipärast arvasid nad, et inimesed, kes jooksevad 4:30 lõpuajaga maratoni soovivad kõik jooksu pealt juua. Aga minule nii ei meeldi, jook läheb kurku tihti ja ega seda niimoodi piisavalt palju kätte ka ei saa. Ja väga ebameeldiv on niimoodi. Ma ei saa neist hästi aru - kui inimene sihib endale 4:30 maratoni lõpuaega, siis on ju palavuse korral olulisem korralikult jooki tarbida kui jooksupealt juues 2,4 sekundit kokku hoida.
Kuumus õnneks ei olnud tänu puhuvale tuulele nii hull kui enne starti karta võis. Ainult pikemad taganttuulega lõigud olid ebameeldivad. Ohtralt oli ka kohti kus inimesi voolikuga kasteti. Tempo oli mul algusest peale alalhoidlik ja seetõttu nagu väga raskeks ei läinudki. Kohati taganttuulelõigud kus varju ei olnud olid ebameeldivad, aga need ei olnud õnneks väga pikad.
Suurtel linnamaratonidel kohtab inimeste seas palju igasuguseid kostüümides jooksjaid, pallipõrgatajaid ja muid veidrikke. Ei erinenud selles osas ka seekordne Riia maraton, nägin stormtrooperit, konna, Genat, mingit valges hõlstis venda kes kangesti Klu-Klux-Klani liiget meenutas (võimalik, et tegelikult pidi see olema midagi muud), aga vaieldamatu lemmik oli mees, kes jooksis maratoni, samal ajal endal ananassi pea peal tasakaalus hoides. Ma ei ole midagi nii ägedat tükk aega näinud! Peale tagantjärgi väikest guugeldamist selgus, et tegemist on Iisraeli jooksja Moshe Lederfeiniga, kes käibki maratonidel ananass pea peal jooksmas. Kahjuks ei õnnestunud selgitada, kui palju ta seda juba teinud on. Leidsin üsna lihtsa vaevaga ka pildi temast, ilmselgelt väga fotografeeritud tegelane

Siin on pilt temast Viini maratonil jooksmas.


Minul aga läks ka ilma ananassita tasapisi raskemaks. 3km enne lõppu läks trass pikalt mööda Brivibase uulitsat päikese käes taganttuulega ja esimest korda tundsin, et kuumus hakkab tõsiselt liiga tegema, pea hakkas natuke ringi käima ja pilt virvendama. Läksin koheselt üle kõnnile ja peale paari minutit oli kõik jälle ok ja hakkasin uuesti jooksma. Oleks võinud muidugi ju ka lõpuni töllerdada, aga mõni kilomeeter enne seda olin silla pealt tagasi tulles näinud seal teises suunas minevat 10km distantsi jooksjate suurt hordi ja hirm, et nad mulle järgi jõuavad oli suur. Viimane jupp läks ju mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja kui see mass seal oleks mind kätte saanud, oleks nad minust lihtsalt üle jooksnud.
Kokkuvõttes aeg 4:34:06, mis oli kõike arvesse võttes täitsa vinks-vonks tulemus. Nüüd natuke puhkamist ja siis viimane osa 28. juunil startiva Lavaredo Ultra Traili ettevalmistusest.



esmaspäev, 13. mai 2019

Tartu Maastikumaraton

Eelmine aasta oli esimene kord, kui juba aastaid maratoni nime kandev võistlus omale ka korrektse distantsi sai. Ja mina kui maastikujooksulemb (pekki kui äge sõna) olen otse loomulikult mõlema stardis olnud. Väga hea koht pikemaks kevadiseks töllerdamiseks, ilus loodus ja hästi korraldatud võistlus.
Algatuseks natuke võistlusele eelnenust. Kevadised treeningud Lavaredo Ultra Trailiks läksid kuni mai alguseni väga hästi, sai korralikult tõusumeetreid kogutud - ühe korra sõitsime selle eesmärgiga koos Märteniga isegi Kiviõli Tuhamäele ja veetsime seal meeldivad 4 tundi. Ka muus osas oli kõik nagu olema peabki, sai joostud pikemaid jookse, lühemaid jookse, lõike ja ÜKEt. Kõik oli nagu "by the book". Aga siis mai alguses kadus ühtäkki jõud jalgadest ära ja jooksmine muutus raskeks. Kahtlustades väsimust, võtsin koormused maha ja lubasin endale rohkem puhkust. Tundub, et oli kasu, vaikselt hakkas olukord paremaks minema.
Tartu Maastikumaratoni esimestel kilomeetritel maailma kõige värskem tunne ei olnud, jalad küll töötasid, aga alguses võiks enesetunne siiski natuke krapsakam olla. Kui stardis oli jahedavõitu ja tõmbasin lisaks t-särgile ja pikkadele käistele ka õhukese Inov8 kileka peale, siis juba peale esimest kilomeetrit oli tunda, et kilekas oli siiski palju. Võtsin ta seljast ära ja toppisin joogikotti. See oli mul seljas seepärast, et eelmine aasta kuuma ilmaga oli mõnede joogipunktide 7 kilomeetrine vahe natuke liiast ja jäin üsna kuivale. See aasta otsustasin eelmise aasta ebameeldivuse vältimiseks oma joogi seljas kaasa võtta.
Ega esimesel kümnel kilomeetril ei saanud kuidagi aru, kas on jooksupäev või on töllerdamispäev. Kohati oli minek mõnus ja kerge, järgmine hetk läks jälle mitte nii väga. Kuskil neljandast kilomeetrist alates liikusime koos Mart Einastoga, kes kurtis samasugust selgusetust. Peale kümnendat kilomeetrit aga hakkas vaikselt lihtsamaks minema ja samm kergemaks.
Jooksime Mardiga koos juttu rääkides hea rahuliku ja ühtlase tempoga kuni poole maani, kus meil hakkasid siiani sarnased tempod natuke erinema ja selle tulemusena läksin tasapisi eest ära. Varsti ühines rada 24km distantsiga. Kahjuks oli sealt minu saabumiseks jooksjad juba möödas ja sattusin kokku suure kepikõndijate hordiga. Rada ei olnud seal maailma kõige laiem ja kepikõndijad on sellised seltskondlikud tegelased, kellele meeldib keppe kõndides seda kõrvuti teha. Nendest möödasaamiseks pidi siis pidevalt raja servades laveerima. See aga võttis kõvasti energiat. Ka rada kulges sellel hetkel enamuses ülesmäge. Ja asjade loogilise tulemina oli mul 25 km paiku kumm üsna tühi. Otsisin ühel pikemal tõusul kotist üles Snickersi ja olles küll plaaninud sealt mõned ampsud võtta, juhtus nii, et sõin ta kõik ära. Aga ega see midagi koheselt ei muuda. Liikumine oli keeruline, jalad läksid raskeks ja krampi. Kilomeeter haaval pingutasin hambad ristis edasi liikuda ja ootasin pingsalt millal Snickers jalgadesse jõudma hakkab. Mart jõudis ka varsti järgi ja läks mööda. Jõudis kätte juba kolmekümnes kilomeeter ja olemine ei olnud grammigi kergemaks läinud. Hakkasin juba kahtlema, et enne tuleb finiš, kui loodetud Snickersi mõju, kui üldse tuleb. Ega ma päris hästi ei teagi, miks ma nii kindel olin, et veel paremaks läheb. Aga 33 km paiku saabusid siiski lõpuks kauaoodatud uued jooksujalad. Äkitselt läks olemine jälle paremaks ja samm pikemaks. Tõstsin uuesti tempot ja juba varsti jõudsin jälle järgi Mardile, kellel oli see hetk natuke raskem. Jätsin ta maha ja liikusin edasi jälle mõnusa lihtsa sammuga.
Viis kilomeetrit enne lõppu liitus trass 10km rajaga. Kuna eelmine aasta olin aeglasem, siis olid tookord seal kepikõndijad, kes olid minust (õnneks) aeglasemad. See aasta aga jõudsin sinna 10 minutit varem ja see hetk oli seal palju-palju jooksjaid kelle tempo oli minust võrreldamatult kiirem. Tunne oli selline, nagu oleksin vana Ikarus buss kuskil Düsseldorfi lähistel kolmerealisel Autobahnil keskmises reas ja sõidaksin 50km tunnis. Igalt poolt korraga vihiseti suurtes hulkades mööda. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida ja töllerdasin omas tempos edasi. Mugavussportlane leiab alati põhjuse miks ei pea üleliia pingutama. Ja seekordne vabandus oli juba nädala pärast Riias joostav uus maraton, mille jaoks võiks ka jalgadesse midagi jätta.

Lõpp saabus ajaga 04:27:10, mis on 10 minutit parem kui eelmine aasta. Täitsa dibens.
Aaa..., ja siis veel see väike asi, et tegemist oli mu 40 juubelimaratoniga. Samasuguse tempoga jätkates saab sada maratoni täis kuskil 57 sünnipäeva paiku.

laupäev, 30. märts 2019

Mustamäe Nõlva Extravaganza*

Mida aeg edasi, seda suurem on arusaamine, et kui Eestis on puudu mingi jooksuvõistlus, mis võiks olemas olla, siis selle asemel, et viriseda selle puudumise üle, tuleb see asi ise ära teha. Nii see aasta ongi siis käima läinud natuke teistmoodi, lisaks sellele, et augustis korraldan koos Ivariga Heavy Metal Ultra (https://trailrun.ee/heavy-metal-ultra-kirjeldus-juhend/) mis on selline suurem ja põhjalikum ettevõtmine, otsustasin teha enda ja teiste kevad-suvisel perioodil mägedesse ultrat jooksma minejate jaoks ühe mägimaratoni. See annab võimaluse teha ühe korralikult paljude tõusumeetritega trenni koos väikese võistlusmomendiga. Kuna tahtsin hoida ürituse väiksena, siis kuulutasin ta välja ainult Facebooki ultrajooksjate grupis.
Ainuke koht Tallinnas kus saab natukenegi rohkem tõusvaid meetreid koguda on Mustamä nõlv. Algselt planeerisin trassi suusahüppetorni juurest Trummi poole mineva. See on koht, kus viimase pooleteist aasta jooksul olen teinud enamuse oma mäetrennidest, aga kahjuks ei sulanud sealsetelt radadelt jää ära ja ka suusahüppetorni juures olevas Nõmme Lumepargis käis alles Suur Suusapidu. Kuna aga edasi ei olnud üritust kuhugi lükata, siis nädal enne starti tehtud rajaluurega sain Nõmme turu juurde uue trassi tehtud.
Rada algusega turu parkla juurest läks Ehitajate tee kõrvalt mäest alla, pööras enne päris alla jõudmist järsult paremale, siis seal olevat tõusu mööda üles, piki nõlva serva Vanakani, sealt veel nõksa ülespoole, siis otse alla ja ka kohe üles tagasi. Ja sealt üle Vanaka kõrval oleva väikese künka starti tagasi. Ringi pikkus 1,33km koos 67 tõusva meetriga. Maratoni kokkusaamiseks tuli seda keerutada 32 korda. Tõusumeetreid kokku 2144, mis iseenesest oli väike pettumus, sest algsel rajal hüppetorni juures oleks välja pigistanud ligi 3000 meetrise raja.
Hommikul starti ilmus kohale 12 segast. Vabandan väljenduse pärast, aga normaalsed inimesed tegelikult ei veeda oma laupäeva vanakast üles-alla joostes.
3 neist soovis joosta poolmaratoni, 8 täispikkuses maratoni ja 1 ei olnud päris kindel mida ta tegema hakkab. (kokkuvõteks jooksis natuke, siis käis kodus söömas ja siis jooksis veel natuke) Võistluse käigus orienteerusid veel kaks täispika jooksjat ümber poolikule.
Stardieelne pilt, kus kõik on veel rõõmsad. Tegelikult olid kõik rõõmsad lõpuni - ka see on vist viide vaimse tervise ebakõladele :)

Esimese ringi jooksime kõik koos, et rada tutvustada ja ringi täitudes läks edasi juba lendstardist.

Ilm oli väga mõnusalt kevadiselt soe ja päikesepaisteline, tavapärane talvine jooksuriietus osutus liiga paljuks juba esimesel ringil.
Peale kahte ringi oli teistest eraldunud kolmene grupp, kuhu kuulusid Priit, Toomas ja Lauri. Neist Toomas jooksis maratoni ja teised poolmaratoni. Mõned ringi hiljem grupp lagunes, Priit läks ees oma teed, järgnesid mõninga vahega Toomas ja Lauri. Neid jälitasid lähedalt Kaido, Erik ja Peeter. Mina jäin peale teist ringi joogipunkti korralduslike küsimustega tegelema ja kukkusin sellega maratoniarvestuse viimaseks. Peeter, kes viiendal ringil otsustas, et jookseb parem poolmaratoni, tõstis selle peale tempot, et "vähemalt jooksutrenni kirja saada" ja möödus Erikust ja Kaidost. Nende järgi tulid Alvar ja Martin, kes jooksid koos esimesest ringist kuni lõpuni ilma kohtagi tõusmata ega langemata - raudne stabiilsus! Kaido, kes oma "jookse kuni kukud" challengega oli endale väikese vigastuse külge hankinud, otsustas peale 10 ringi, et tal on kõht tühi ja läks koju sööma. Tagapool toimus palju: jõudsin kaheksandal ringil järgi Liinale ja läksin tast ka mööda ning sain sellega naistearvestuses esimeseks. Seda rõõmu jagus muidugi ainult 18. ringini, kui mul hakkas energia otsa saama, aga Liina lasi edasi nagu igiliikur. Kaotasingi talle oma naistearvestuse esikoha ja kukkusin tagasi viimaseks. Nii naiste kui meeste arvestuses. Tiina ja Riina võtsid asja mõistusega ja ei hakanud rajal palju rapsima
Pildid rajalt:















Ja ega rohkem kohavahetusi enam ei toimunud kuni lõpuni.
Poolmaratoni lõpetas esimesena Priit, kes sai nii raske raja kohta väga viisaka aja 02:02:31
Teine oli Lauri ajaga 02:16:38
Kolmas võistluse käigus orientatsiooni muutnud Peeter ajaga 02:20:31 (orientatsioon siis trassi pikkuse suhtes...)

Poolmaratonis olid naistearvestuse esimene ja teine Riina ja Tiina vastavalt aegadega 03:27:40 ja 03:40:52


Sellejärgselt oli lõpetajate osas pikem vaikus, kuna maratonijooksjatel oli veel natsa pusimist.
Esimesena lõpetas täiesti oodatult Toomas, kes oma üleolekut tõestas pooletunnise eduga teiseks tulnud Eriku ees (kahjuks mul nendest sündmustest pilte ei ole), siis tulid 17 minuti pärast paarisrakendina liikunud Alvar ja Martin, ning juba minuti pärast neid tihedalt jälitanud naistearvestuse võidu minult röövinud Liina

Ja siis oli pikk-pikk vahe mille jooksul ootajatele jõudsid juured alla kasvada ja tulingi mina.
Tulemused:
MARATON                         
1              Toomas Unt       04:39:22
2              Erik Jõgi            05:12:37
3,4          Alvar Lumberg   05:30:29
3,4          Martin Sokk        05:30:29
5              Liina Kesamaa   05:31:41
6              Olle Rõuk           05:55:35
POOLMARATON                              
1              Priit Valk              02:02:31
2              Lauri Antalainen  02:16:38
3              Peeter Kand         02:20:31
4              Riina Tammistu   03:27:40
5              Tiina Kapten        03:40:52

Pidulik autasustamine ja lõpufoto nendega, kes selleks ajaks veel kohal olid (loe: jaksasid mind ära oodata)




Ja lõpuks erakordselt suur tänu kogu perele, kes viitsisid oma laupäeva kohapeal veeta ja abiks olla.

Võin lubada, et see ei jää viimaseks korraks!






*extravaganza - anything fun that usually involves something you haven't done before with the most fun friends you know. (https://www.urbandictionary.com/define.php?term=extravaganza)



laupäev, 16. märts 2019

Uus nimi

Olen juba tükk aega tundnud, et selle blogi nimi ei kajasta enam realsust. Kui ma 2015 alustasin, siis algne idee oli teha nö avalik treeningpäevik, kus kirjeldan teekonda oma esimesele täispikale triatlonile. Sellest oli inspireeritud ka blogi nimi "Raudmeheks saamine".  Algselt mõtted sellest kaugemale ei küündinudki.
Peale 2016 aasta augustis Triatlon Estonia täispika distantsi läbimist enam oma trenne nii üksikasjalikult üles ei kirjutanud ja blogi muutus sujuvalt treeningpäevikust võistluspäevikuks. Kuna aga kahel järgneval aastal jätkasin triatlonidega ja mõlema suve peasündmus oli endiselt täispikk triatlon, 2017 uuesti Triathlon Estonia ja 2018 Ironman Tallinn, siis töötas vana nimi endiselt. Nüüdseks aga, kui olen triatlonidega vähemalt hetkeks lõpetanud ja tagasi oma ultrajooksu juurte juures, ehk siis seal kust alustasin enne vahepealset vahepõiget triatlonimaailma, siis tunnen, et ka selle blogi (või avaliku võistluspäeviku) nimi ei vasta enam reaalsusele. Raudmeheks ju enam ei taha saada, isegi ülekantud tähendustes niiväga mitte.
Uut nime mõeldes tahtsin seda kuidagi ultrajooksmisega seostada. Väike lootus ju on, et ehk leiab mõni algaja ultrajooksja seda lugedes endale midagi kasulikku või motiveerivat. Ja selleks võiks nimi otsingumootorites kuidagi ultrajooksmisega seostuda. Kuna aga minu tegevus võistlustel ei ole selline mida ülemäära kindlusega jooksmiseks saaks nimetada, siis sain inspiratsiooni Priidu kommentaarist ühe mu eelmise aasta võistlusjärgse Facebooki postituse alt, kus ta minu tegevust nii ilusasti töllerdamiseks nimetas :) See sõna hakkas mulle tegelikult siis kohe meeldima, sest see kirjeldab mu tegevust väga tabavalt. Sest tegelikult sisaldab ultrajooksmine minu puhul nii suurtes kogustes käimist, et blogi "Ultrajooksmiseks" nimetada ei oleks kohane. Ja eks see jooksutempo on ka selline, mida tõupuhaste jooksumeeste suu ei paindu jooksmiseks kuidagi nimetama.
Seetõttu saabki uus nimi olema "Ultratöllerdamine"

Eesti keele seletav sõnaraamat:
töllerdama -
1. tuikudes kõndima, tuikumasihitult ringi liikumaniisama passima, vedelema, aelemaMees töllerdab ukseavas. Töllerdab purjuspäi ringi. Tuleb töllerdades koju. Töllerdab ei tea kus. Poisike töllerdas pingiridade vahel edasi-tagasi. Kutsikas töllerdab meil muudkui sabas, jalus. On pool päeva kaubamajas töllerdanud. Poe ees töllerdab meestekamp.

esmaspäev, 25. veebruar 2019

Playtech Kontorimaraton

Kui keegi võtab ette korraldada midagi nii ajuvaba, kui on seda maratoni jooksmine ühes kontorihoones, siis võib alati minu korrasolekuga arvesttada. Sellised kiiksuga asjad on liiga head, et kõrvale jääda.
Kontorimaraton toimus teist aastat, aga eelmine jäi mul vahele, kuna olin samal ajal Transgrancanariat jooksmas. Vaadates eelmise aasta tulemusi, ei saanud ma päris hästi aru, miks need ajad nii kehvad olid, võitja oli ainuke kes alla viie tunni jooksis. Peale starti sai see kiiresti selgeks. Lisaks pidevale treppidest üles-alla ronimisele kus maratonidistantsi kokkusaamiseks tuli 101 ringi sees tõusta ja laskuda 505 korrust, oli kogu ring täis järske kurve ja ühtegi üle paarikümne sammu pikkust sirget ei olnud. Pidevalt pidi kiirendama, aeglustama ja suunda muutma. Lisaks oli minu jaoks natuke liiga palav ja umbne, peale kümnekonna ringi läbimist oleks võinud särki hakkata välja väänama.
Stardist minema pannes oli alguses elu ilus, jooksin rahulikult ja pingevabalt. Et palavusest ei tekiks vedelikupuudust üritasin iga 15 minuti tagant juua. Peale tunnikest jooksmist hakkasid natuke ootamatud vaevused tekkima. Keha ei ole harjunud selliseid järske kurve hoo pealt võtma ja seetõttu hakkasid põlvede väliskülgede sidemed ja alaselg natuke valutama. Õnneks küll mitte niipalju, et see jooksmist väga seganud oleks.





Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas palavus liiga tegema, tänu nonstop janule kippusin pidevalt liiga palju jooma ja see hulk ei tahtnud kuidagi ära imenduda ja tekkis ebameeldiv punnis tunne. Aga hoolimata sellest janu ei kadunud kuhugile. Kui oleks endale täielikult voli andnud, siis oleks võinud ennast see hetk lõhki juua vist. Tempo hakkas paratamatult järjest langema ja vahetevahel peale ringi alguses olevat nelja korruse ülesronimist tulid ka mõned kõnnisammud sisse.
50 ringiks olin juba totaalses augus. Ja see oli ikka üle pea sügav auk. Tempo langes olematuks ja edasiliikumine oli raske. Aga vaikselt kulgesin. Üritasin natuke rohkem soola süüa, et vedelik paremini imenduma hakkaks ja vaikselt hakkaski paremaks minema. Punnis olemine kadus ja liikumine hakkas jälle järjest kiiremaks muutuma. 70 ringi kanti oli juba üsna hea. Ringiaegade tabelit vaadates oli näha, et eespoolt väga kedagi püüda ei olnud, aga tagant tuli kiiresti Ulvi, kes oli minu mõõnaperioodi ajal tasa teinud need ringid, mis ma temast alguses kiirem olin olnud. See lisas natuke motivatsiooni ennast kiiremini liigutama hakata. Viimased ringid läksid emotsiooni pealt juba sama kiiresti kui ma neid alguses jooksin.
Üle finišjoone jooksin ajaga 6:41:45, mis on mu senini joostud 38 maratoni konkurentsitult aeglaseim aeg. See andis 32 startija hulgas 13. koha.
Tänud Valdole korraldamast ja järgmine aasta kindlasti jälle.


Fotod 1-7 Sirle Seilenthal


pühapäev, 13. jaanuar 2019

Taliharja Vanakuri


Taliharja Vanakurjal osalesin teist korda, see on leidnud oma kahe toimumiskorraga kindla koha mu võistlusgraafikus. Tegemist on ülilaheda ultrajooksuga, lisaks pikale distantsile tuleb rinda pista muude raskustega - lõikav külm, paks lumi, pilkane pimedus, navigeerimine nendes oludes. Kõik see kokku teeb temast keskmisest keerukama võistluse, mille lõpetamine on alati eriline.
Hommikul võistluskeskusesse sõitmine algas meeldivalt. Kuulsin RockFM'ist laulu, mille sõnad kõlasid umbes: Olen saekaatri mees beibe, kui mu mootorit kuuled sa, siis sind pooleks saen ma. Lihtsalt geniaalne...
Kohale jõudnuna võtsin välja stardimaterjalid, tegin viimased ettevalmistused ja juba võiski minna Peipsi äärde Alajõele viivasse bussi. Start anti seal kell 12:00 ja hakkasime võistlejaterivi tagaotsas liikuma koos Karmeniga, kes seoses oma vähese navigeerimisoskusega avaldas soovi koos minuga joosta. Trass oli 101 km pikk ja kulges mööda natuke modifitseeritud RMK Kauksi - Alutaguse matkarada. Väga ilus valdavalt inimtühi kant on.
Peale starti sai joosta umbes 1 km, kuni rada jõudis esimese paksema lumega osani. Tänu sellele, et eelpool liikusid nii suusatajad, ratturid rattaid lükates kui ka jooksjad, siis oli teel olev paari-kolmekümne sentimeetri paksune lumi korralikuks supiks muudetud kus minusugune töntsjalg juba ei jookse. Peale natukest sumpamist tegime väikese peatuse, et Karmeni garderoobi modifitseerida ja olimegi sellega viimasteks kukkunud. Varsti aga hakkasid ükshaaval selg ees ratturid vaastu tulema, ratta käekõrval lükkamine selles lumesupis ei olnud üldse lihtne. Kui peale kümnendat kilomeetrit jõudsime lahtilükatud teeni, siis üsna varsti tuhisesid kõik ratturid loomulikult mööda.


Niimoodi me siis vaikselt edasi tiksusime - lumest lahtilükatud teelõigud vahelduvat jookskõndi tehes ja paksu lumega kohad lumes sumbates. Peab ütlema, et see ei olnud üldsegi lihtne, valdavalt oli eesliikujatest jäänud rada, kus jooksis kaks kitsast soont, üks ratta oma ja teine ratta kõrval lükkaja sissetallatud rada. Mõlemad üsna kitsad, kus kõndimine head tasakaalu nõudis. Rada kulges vahepeal mööda Agusalu kriivasid (Jah. Mina ka ei teadnud varem sellist sõna. Kriiva (pinnavorm) - kirdest edelasse sirutuv mäeseljandik või sooseljandik) Neljakümnenda kilomeetri paiku hakkas mul vaikselt enesetunne järjest hoogsamaks minema ja kuna olime ühele kõndijale järele jõudnud, siis oli tekkinud võimalus usaldada Karmen tema hoolde ja edasi üksi nõksa kiiremini jätkata. Seda jooksurõõmu küll pikalt ei jagunud, varsti jõudsin Rüütli raba laudteeni kus peal liikumine väga lihtne ei olnud, kuna laudtee oli lume all. Alati ei saanud täpselt aru kust ta läheb ja seetõttu astusin tast korduvalt mööda, mis lõppes tavaliselt ninnulikäimisega. Aga läbi sai ka see ja varsti jõudsin Iisakusse, kus täitus pool distantsi ja asus kesklaager. Kõigepealt ekslesin natuke Iisakus, kuna GPS'i järgi ei saanud päris täpselt aru kuidas minema peab ja ka kaart ei olnud tänu suurele mõõtkavale väga arusaadav. Aga üles ma kesklaagri leidsin. Eelmine aasta tegin seal vea ja viitsin liiga kaua aega milletõttu oli sealt lahkumine kangeks jäänud kontide ja mahajahtunud keha tõttu väga ebameeldiv. See aasta proovisin teha nii kiiresti kui suutsin. Valasin kiiresti vett kaasavõetud "Tactical Foodsi" kartulipudrule, täitsin joogipauna, viskasin minema taskutes ja kotis oleva prügi ja liikusin edasi. Kartuliputru sõin juba liikudes. Iisaku vaatetorni juures jõudis mulle järgi Ülar ja edasi liikusime tänu sarnasele tempole koos temaga. Ja seda kuni lõpuni välja.
Kui päeval tänu paistvale päikesele väga külm ei olnud, siis öö saabudes hakkas järjest külmemaks minema. Selle tarbeks oli mul kotis kaasas erinevaid lisakihte ja vaikselt ükshaaval hakkasin neid ka selga panema. Kõigepealt hakkasid näpud külmetama, selle vastu aitasid kattekindad, siis rändas kotist pähe tagavarapuff ja siis selga soojapesupluus. See küll parandas olukorda natuke, aga madalamates kohtades oli külm päris lõikav ja tänu aeglasele edasiliikumistempole oli kohati ikkagi üsna jahe.
Seitsmekümnendal kilomeetril jõudsime raja kõige raskemasse kohta, 4km kulges mööda kraavikaldaid, kus olev lumi oli kohati ikka väga sügav. See oli ka koht mis imes kehast viimased jõuraasud ja peale seda hakkas minu ultra pihta. Sealt tee peale jõudmine tundus justkui õnnistusena, oli nii meeldiv tunne, et oleks tahtnud seda teed kallistada kohe.
Rada liikus sealt edasi kuni Kuremäeni, tegi sellele auringi ja siis edasi Kurtna poole. Varsti hakkas ka mulle pikematel ultrajooksudel tavapärane uni peale tulema, haigutused muutusid järjest pikemaks ja silmad hakkasid vahetevahel kinni vajuma. 93 kilomeetril jõudsime ristmikuni, kus enamus eesliikujate jälgesid läks küll otse, aga mõned tundusid siiski vasakule minevat. Ka kella GPS'i nool näitas otse. Aga kaarti vaadates tundus üsna kindel olevat, et me oleme kohas, kust peaks minema vasakule viimasel hetkel tehtud rajamuudatus. Täiesti ebaloogiliselt otsustasin, et kindlasti on enamus seda muudatust ignoreerinud ja valesti läinud. Poolteist kilomeetrit edasi hakkas see otsus siiski järjest kahtlasem tunduma ja just kui me seisime nõutult ühel ristmikul, tuli ka korraldajalt kõne teatega, et liigume valesti. Ümberpöörd ja tagasi. Vähemalt äratas see korralikult üles. Edasi otsustasime, et liigume ainult mööda jälgi ja ei tee mingit isetegevust.
Väsimuse, une ja külmetamise koostööl oli tekkinud apaatia. Kui joogivoolik ära külmus, siis lõpetasin ära joomise, kui kella aku tühjaks sai, siis ei pannud teda akupanga otsa laadima. Aga õnneks hakkasime vaikselt aga kindlalt finiši poole jõudma. Kuna GPS oli välja lülitunud ja kaardi pealt väga aru ei saanud kus me oleme, siis oli ainuke orientiir eesliikujate jäljed. Õnneks olid need piisavalt nähtavad. Lõpuaeg umbes 19:30. Midagi sellist ma ka enne starti prognoosisin

Fotod: Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team