Esmaspäev, 30. oktoober 2017

Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olen käinud juba viimased neli aastat, seega kõik võistlusele eelnev on juba ajaga paika loksunud ja rutiinne. Kuna ei taha ennast palju korrata, siis ei hakka sellest pikemalt kirjutama. Ilm on olnud seal eelneval neljal aastal ainult ühe korra ilus ja päikesepaisteline, ülejäänud on alati olnud kas vihm või lumi mis teeb sealsed rajad korralikuks porimülkaks. Ka see aasta paar päeva enne maha sadanud lumi  ei tõotanud midagi head. Aga noh, ega see ei olegi mingi normaalne Haanja 100, kui muda pahkluuni ei ole, selles suhtes oli kõik ootuspärane. Hommikul ärgates ilmateadet kontrollides ei olnud ka sealt midagi rõõmustavat näha: emhi, ürno ja gismeteo kuulutasid kui ühest suust, et kuskil kümne paiku hakkab sadama ja seda jätkub terveks päevaks. Etteruttavalt peab ütlema, et õnneks siiski nii ei juhtunud.
Start oli hommikul kell seitse ja sadakond segast panid pealampide valguses Haanja Suusakeskuse juurest minema. Sättisin ennast nagu ikka tahapoole, aga sellest hoolimata tundusid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired - hommikul vara läheb enda liikumasaamisega lihtsalt natuke rohkem aega. Kui mootor korralikult käima läks, muutus liikumine mõnusaks ja pingevabaks. Sain sisse hea flow ja kulgesin niimoodi rahulikult esimesed 30 kilomeetrit. Suuremad tõusud kõndides, väiksemad tiheda sammuga joostes.



Ka rada oli alguses üsna hästi joostav, kinnitrambitud lumel oli pidamist piisavalt.
Kuskil peale kolmekümnendat kilomeetrit hakkas jalgadesse vaikselt väsimus sisse pugema, ja ilma saavutusvajaduseta mugavussportlasena tegin selle peale loogiliselt tempomuudatuse ja hakkasin ka väiksemaid tõuse käima. Lisaks väsimusele tuli tempolangus ka trassi järjest raskemini joostavaks muutumisest, lumi trambiti püdelaks pudruks ja lisaks segunes see paljudes kohtades ka selle all oleva mudaga.
Järgnevad 70 kilomeetrit läksid rahulikult ilma mingi mainimisväärt dramaatikata, jalgades oli väsimus, aga mitte midagi väga hullu. Tavaliselt ikka ultramaratoni teises pooles hakkab siit ja sealt natuke valu tekkima, aga seekord kõik toimis hästi. Sotsialiseerusin kaaskannatajatega ja kulgesin vaikselt omas tempos.



Rõõm oli näha, et viimastel kuudel tehtud mäetreening on hakanud vaikselt esimesi viljasid kandma, korduvalt jooksin laskumistel mööda eelnevalt minust sirgetel kiirematest olnud jooksjatest ja jalad püsisid mäest alla jooksmisel tugevad ja kindlad kuni lõpuni.
Lõpetasin 100 kilomeetrit ajaga 13:49:41, mis andis 96 startija hulgas 38. koha. Aeg on võrreldes eelmise aastaga küll 14 minutit kehvem, aga eelmine aasta olid ka natuke paremad olud.


VARUSTUSEST
Kuna Haanja100 oli mul viimane ultra enne TransGranCanariat, siis kasutasin võimalust ja testisin seal kasutusele tulevat varustust. Kuigi olud on erinevad, siis mingisuguse pildi ikka annab.
Tossud:
Hankisin endale Kanaaridel jooksmiseks umbes kuu aega tagasi uued Inov8 "Trail talon 275" tossud.


Nüüd peale ca paarisadat läbitud kilomeetrit võin öelda, et need on kindlasti parimad maastikusussid, mis mul eales on olnud. Haanjas ei olnud mingeid probleeme, mitte ühtegi villi ja niikaua kuni muda hulk rajal oli veel talutavas koguses oli ka pidamine väga hea. Olen nendega jooksnud Nõmme-Mustamäe vahelisel tõusul vihmaga 45 kraadise külgkallakuga porisel rajal märgade puulehtede peal ja haakumine maapinnaga on täiesti ideaalne. Kuigi ostsin endale number suuremad tossud, et mu laial lestal uhkelt ruumi oleks, siis kand püsib kindlalt kinni ja varbad ei rammi laskumistel tossuninasse.
Nüüdseks peaks nad olema piisavalt sisse joostud ja lähevad riiulisse oma aega ootama.
Joogikott:
Kuigi mul on olemas mind aastaid truult teeninud Camelbak'i joogikott, siis TransGranCanarial on lisaks joogile vaja ka kohustuslikku varustust rajale kaasa võtta ja selleks seal ruumi ei ole. Seetõttu ostsin suve alguses Ultimate Directioni Scott Jurek 3.0 joogikoti/vesti
Valiku juures olid määravad eesasetsevad pehmed joogipudelid, mis koos taha pandava lisapudeliga annavad välja Kanaaridel nõutud 1,5 liitrit mahutavust, keppide kinnitusvõimalus ettepoole, mis peaks aitama kaalu paremini jaotada ja "different f*****g pocket for every grain of rice ever grown" :)  Vest istub seljas väga mugavalt ja ainuke probleem mis mul sellega on olnud, on siis, kui taga kotis midagi ei ole ja raskus on ainult eesolevates joogipudelites, siis kipub ta tagant kaela hõõruma hakkama. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et ostsin natuke liiga suure numbri. Pikemates trennides sellega joostes olen märganud, et õnneks aitab isegi väikesest kaalust taga, et see probleem väheneks, telefonist piisab. Teine ebamugavus, mis mul sellega alguses oli, tuli pehmetest pudelitest, nimelt tühjemaks saanuna tõmbusid nad kokku ja vajusid taskupõhja lötsi, natuke ebamugav oli neid sealt välja õngitseda. Selle lahendasin niimoodi, et käisin ehituspoes, ostsin kaks juppi erineva läbimõõduga voolikut ja tegin neist joogiotsikule pikendused. Vooliku pudeli poolne ots vajas veel nipukatega tugevdamist, aga nüüd Haanjas toimisid nad väga hästi, ei pidanud joomiseks taskust välja õngitsema. Natuke tegi ühe nipuka kinnituse terav serv liiga taskuserva riidele, aga õnneks mitte palju.
Kepid:
Kuna kõik mägedes ultraid jooksnud kinnitavad kui ühest suust, et kepid on seal väga vajalikud, siis olen nendega jooksmist juba pidevalt harjutanud. Aga tõenäoliselt on mu tehnika siiski viletsavõitu, sest härra Pak arvas vahepeal vastu joostes, et ega ma vist palju suusatanud ei ole ja käskis nad põõsasse visata :) Ega ikka ei visanud küll! :) Jooksu ajal oli järsematel tõusudel kätega kaasaaitamisest märgatav kasu. Tõenäoliselt on ka keppide kasutamisel oma osa sellest, et nüüd kaks päeva peale jooksu on jalalihased täiesti korras. Vahest on isegi peale maratoni pikemalt lihasvalusid ja kangust. Viimasel ringil jätsin tokid maha, et näha milline vahe on ja peab ütlema, et keppidega oli parem - kuigi vahetevahel siledal maal nende kaasa tassimine oli natuke tüütu, siis isegi laugetel tõusudel oli libeduse tõttu hea kui sai kätega kaasa aidata.
Ega ma päris kindel ei ole, et ma nende samade keppidega TransGranCanariale lähen, sest tegemist on üsna raskete alumiiniumkeppidega, mille ostmise ainukesed kriteeriumid olid, et nad olid odavad ja kolmeks kokkupakitavad, et saaks neid koti külge kinnitada.


Edasi jätkub tõsine ettevalmistumine mäejooksuks. Võimalik, et tulevatel kuudel jooksen treeninguks ka mõned maratonid, aga kus ja mis, seda näeb juba asjade käigus.


Esimesed kolm fotot Külli Leola





Laupäev, 14. oktoober 2017

Transgrancanaria treeningud

Transgrancanaria stardini on tänase seisuga aega 132 päeva ja ettevalmistus on hooga käimas.
Sigulda mägijooks näitas, et ma ei ole veel kaugeltki sellises seisus, mis lubaks 126 km ja 8000 tõusumeetrit edukalt läbida, tööd tuleb veel kõvasti teha. Eriti mäest allajooksu peab parandama - pikal mägiultral ülesmäge nii ehk teisiti ei jookse, aga kui suuta lõpuni mäest alla siiski joosta, siis püsib keskmine tempo talutav. Üldiselt tekkis Sigulda fiasko tulemusena korralik eluterve hirm Transgrancanaria ees, on seal ju võrreldes Siguldas läbitud 54 km ja 2000 tõusumeetriga, kilomeetreid üle poole rohkem ja tõusumeetreid neli korda rohkem. Aga hirm on hea motivaator -hoiab kikivarvul ja ei luba trenni tehes lõdvaks lasta.

Tegelikult alustasin vaikselt jalgadele mägisema pinna tutvustamisega juba kevadel. Ja hea on, et alustasin, kuna esimeste mäejooksude tulemuseks olid valusad reiepealsed, mis alati võtsid paranemiseks paar päeva aega. Nüüdseks olen juba allamäge jooksuga rohkem harjunud ja tunniajane mäetrenn enam jalgu valusaks ei tee. Kindlasti on sellele kaasa aidanud rattasõit, mis mõjub hästi vajalikele lihastele hästi. Sellega olen loonud põhja alla, millele saab nüüd hakata korruseid peale laduma. Kui peaksin nüüd nullist alustama, siis oleks olukord palju nutusem.
Järgmise nelja kuu ülesanded on treenida jalgu selliselt, et nad kestaksid pikalt põrutust mäest allajooksul ja ka mäest üles ronimine oleks tempokas. Samas ei tohi ära unustada ka pikkasid vastupidavustreeninguid, aga erinevalt sellest, kuidas ma seda eelnevatel aastatel olen teinud, siis seekord saab ka need tehtud mägisemal pinnasel. Igaks suuremaks võistlusteks valmistumine peaks ideaalis toimuma võimalikult sarnastes oludes aga kahjuks on Tallinnas ja selle ümbruses olevad "mäed" sellised mis päris mägedes vaevu tõusuks kvalifitseeruvad. Aga mis seal ikka teha, tuleb võtta olemasolevast parim.
Kui siiamaani olen ultrateks valmistudes rõhunud kvantiteedile - võimalikult palju akumuleerunud kilomeetreid, siis seekord rõhun rohkem kvaliteedile ja kilomeetreid niipalju taga ei aja. Miks ma seda varasematele võistlustele valmistudes ei ole teinud, on eelkõige seepärast, et jooksmine meeldib mulle väga, ja pikad tunde kestvad kilomeetritekogumised on lihtsalt olnud parim osa treeningutest. Ja veel see väike asi, et tänu oma mõningasele jonnakusele ei neela ma väga lihtsalt alla soovitusi ja nõuandeid. Kui keegi kuskil ütleb, et asju peab niimoodi või naamoodi tegema, tekib mul selle vastu kohe mingisugune blokk. Selleks, et treeninguid nautida, pean ma neid tegema täpselt niimoodi nagu mulle meeldib ja ma paremaks pean.
Seekord aga olen aru saanud, et selleks, et Transgrancanaria edukalt läbi teha, peab midagi muutma ja tegema asju niimoodi nagu seda "päriselt" tegema peab. Ja päriselt peab tugevdama oma jalgu, korsetti ja kere süvalihaseid. Selleks teen hommikuti seeria igasugu erinevatest kükkidest - tavalised kohapeal tehtavad poolkükid ja kükid väljaastumisega ette ja kõrvale. Neid siis ka käesolevate 5 kiloste raskustega. Siis kõhulihaste harjutused ja erinevad plangud. Seda teen praegu üle päeva ja mõne aja pärast kui keha rohkem harjub, siis hakkan tihedamini tegema.
Jooksutrennidest on kindlalt paigas kaks mäejooksu - teisipäevane on esialgu umbes tunnne ja laupäevane kahetunnine. Neid hakkan vastavalt enesetundele suurendama. Kolmapäeviti hakkan Kaido juhendamisel tegema sisehallis lõigu ja rütmijookse ning erinevaid jooksuharjutusi. Ülejäänud päevade trennid teen vastavalt enesetundele ja võimalustele kas puhkepäevad, taastavad jooksud või vahest ka rattasõidud või ujumised.
Järgmine võistlus on kahe nädala pärast toimuv Haanja100Ultra. Sellest võtan osa juba viiendat aastat järjest. Otsest eesmärki mingit ulmekõva tulemust teha ei ole, kuna selleks on trenni veel vähevõitu tehtud, aga eelmisest aastast tahaks ikka natuke paremat aega saada.

Pühapäev, 1. oktoober 2017

Sigulda Kalnu Maratons - DNF

Tegelikult mõtlesin tükk aega, kas ma sellest põrumisest üldse soovin kirjutadagi, aga järjepidevuse huvides siiski peaks...
Võistlusele eelneval nädala veetsin Brüsselis messil püsti seistes, seega mingist puhkusest ei olnud juttugi. Lisaks läks seal ka nii mõnigi õhtu natuke pikemalt ja kõige sellega kokku tekkis korralik akumuleerunud väsimusfoon. Päev enne starti oli igatahes selline "liimist-lahti" tunne. Jooksma ei jõudnud Brüsselis kordagi - õhtuti ei olnud aega ja hommikul ei olnud jaksu.
Siguldasse kohale saabusime koos Toomase ja Priiduga eelmine õhtu, see tagas rahuliku rahmeldamisvaba hommiku. Sai hotellis hommikust süüa ja siis ennast toas valmis sättida ning starti minna.
Rada koosnes kolmest 27 km ringist, millel igasühes oli 1000 tõusumeetrit. Ega ma ausalt öelda ei ole enne mägisematel ultratel käinud ja seetõttu väga ei kujutanud ette mida see tähendab. Ettekujutus hakkas tekkima juba enne starti, mis oli ca kahekordse Vanaka kõrguse mäe nõlva all. Üles jõudnuna olid jalad juba piimhapet täis. Sealt edasi oligi jooksmine raskevõitu.


Rajal oli praktiliselt kogu aeg üles-alla ronimisi. Kui ca pool maad oli joostud hakkas vaikselt kõht valutama - alguses natuke, aga mida edasi, seda valusamaks läks. Kui kõndimisele üle läksin, siis praktiliselt kohe läks üle. Nii ma siis tegingi tempokat kõndi ja iga kümnekonna minuti tagant katsetasin jooksmisega. Kahjuks tuli kõhuvalu iga kord tagasi.
Rada iseenesest oli väga äge - kui meil siin kipuvad rajameistrid tihtipeale natuke liiga palju ninnunännutama - kui on vesisem või mudasem koht, siis ehitatakse sild või välditakse seda kohta üldsegi. Seal midagi sellist ei olnud, ringi teises osas jõudis rada ojani, mis üle hüppamiseks natuke liiga lai. Kuna ei soovinud jalgu märjaks teha, siis leidsin koha kus natuke kõrgemal vastaskaldal kasvas põõsas millest ulatus kinni võtma. Vedasin siis selle abil ennast üle. Mõne kilomeetri pärast selgus, et kogu see vaev oli asjatu - nimelt läks rada läbi maanteealuse sadakond meetrit pika tunneli, kus jooksis kiirevooluline külma veega jõgi.
Teise ringi alguseks midagi muutunud ei olnud, joosta ei saanud. Sellegipoolest läksin uuele ringile. Kõndides.
Juhendis oli kirjas, et kolmandale ringile pääs suletakse kell 18:00 ja oli selge, et kõndides ma selleks ajaks ei jõua. Aga joosta ei saanud. Proovisin siis käia nii kiiresti kui võimalik. Kui pool ringi läbi, hakkas vaikselt tekkima lootus, et kõhuvalu taandub - iga jooksukatsetusega oli valu natuke leebem kuni lõpuks kaduski ära ja sain hakata jälle jooksma niipalju kui maastik seda lubas. Ja ega ringi lõpp seda väga ei lubanud, karmid tõusud vaheldusid järskude laskumistega. Hästi joostavad siledama maaga kilomeetrid jäid enamuses ringi alguse poole. Kuna sai jälle tempokamalt liikuda, tekkis mingisugune lootusepojake, et äkki jõuan ikkagi ringi lõppu enne kui kolmandale ringile pääs suletakse. Kahjuks aga oli ringi lõpp päris karm ronimine ja pingutustest hoolimata jäin 18 minutit hiljaks. Proovisin küll natuke korraldajatega kaubelda, aga kolmandale ringile siiski ei lastud.