Reede, 18. november 2016

Reedesed uitmõtted ultrajooksust


Olen viimastel aegadel palju mõelnud ultrajooksust – miks seda üldse tehakse, ja enam veel, et miks mina seda teen. Kui ma saaksin ühe raha iga korra eest, kui seda minult on küsitud, siis oleks mul juba mitu raha. Ei ole kunagi osanud sellele tegelikult ühest konkreetset vastust öelda. Oleks ju võimalik välja mõelda mingisugune eksistentsiaalfilosoofiline pläma ja seda trummi siis igal võimalusel taguda, aga see ei tundu päris õige.

Olles nüüd kolm aastat ninapidi selles maailmas sees olnud ja asja kõrvalt jälginud, olen märganud, et suures osas saab ultrajooksjad jagada kolme rühma:

  • Hingerännaku/väeleidmise/šamaanitrummitagumise/paljajalujooksmise tüübid. Nendel tundub ultrajooksuga tegelemise põhjuste leidmine lihtsalt tulema. Kui seda küsitakse, siis saab vastuseks pika esoteerilise jutu sisemisest rahust, eneseleidmisest ja mustikasöömisest päikesetõusul. Võistluste lõpuprotokollis leiab nad tavaliselt lõpust, kuna oluline ei ole tulemus, oluline on kulgemine, seisund, linnulaul ja päikesetõusul mustikasöömine.
  • Sportlased. No tegelikult on ju põhimõtteliselt kõik ultrajooksjad sportlased, aga nemad võtavad jooksmist väga tõsiselt – nad käituvad nagu nad oleks päris spordivõistlusel J Tavaliselt suhtutakse väga suure kirega varustusesse, treenimisesse ja toitumisesse. Kõik peab olema viimase detailini läbi mõeldud. Tihti kipuvad nad oma tõesti põhjalikke teadmisi ka suure sisemise põlemisega jagama kõikidega, kes isegi natuke välja näevad seda moodi, et see võiks neid huvitada. Ja otse loomulikult toob see ka tulemusi, lõpuprotokollis leiab neid esimesest osast. Põhjendavad nad tavaliselt oma osavõttu eneseületuse, piiride nihutamise ja muu taolisega. Kuna ultrajooks tundub paremini sobivat inimestele vanuses alates umbes kolmkümendjamidagi, siis on näha olnud nooremaid sportlasi, kes mõningast edu saavutades sellest vaimustusse satuvad ja püüeldes aina kiiremaid aegu ja rohkemaid kilomeetreid, ennast läbi põletavad. On ka selliseid, kellel on vankumatu usk, et ainuke võimalus veelgi kiiremaks ja vastupidavamaks saada, on järjest rohkem ja rohkem trennis kilomeetreid koguda, jõudes lõpuks täiesti ajuvaba kilometraažini, millele loogilise jätkuna järgneb üks vigastus teise järel.
  • Ei-liha-ei-kala-tüübid. See on nüüd siis see osa, kuhu kuulun ka mina. Vähemalt suuremas osas, eks mingisuguseid flirtimisi on mul olnud ka eelneva kahega. Seda tüüpi inimesed tavaliselt ei ole päris lõpuni kindlad, miks nad seda kõike teevad. Või siis vähemalt ei oska seda erinevalt eelmistest valjuhäälselt ja enesekindlalt väljendada. Või siis ei tahagi, sest tegelikult ju ei ole see kellegi asi. Palju on neid, kellel puudub varasem sportlik taust ja keskea- või mõne muu kriisi taustal on jõudnud olukorrani, kus nauditakse lihtsalt fakti, et ollakse võimeline kolmekohalise numbriga distantse läbima. On ka lihtsalt „attentionjunkied“, kellele pakub naudingut ultrajooksuga kaasnev tähelepanu, mis on tingitud tavainimesele mõistusevastaselt suurest kilometraažist.
     
    Kui keegi lugejatest nüüd arvab, et ta ennast ära tundis ja solvuda üritab, siis ei ole mõtet, see ei olnud kuidagi pahatahtlikult ega isiklikult mõeldud. Lihtsalt tähelepanekud ja mõtted, mille väljakirjutamine aitab mul enda mõtteid korrastada. Absoluutselt ei pretendeeri lõplikule tõele. Ja otse loomulikult, nii nagu ka päris elus, ei ole ultrajooksjadki praktiliselt kunagi puhtalt ühte inimtüüpi esindavad.
    Olen tähele pannud, et ultrajooksul ja religioonil on omavahel palju ühist – on ju usklikelgi juba aastatuhandeid üheks oluliseks uskumise osaks palverännakud ja sellega kaasneva füüsilise pingutuse kaudu vaimne muutumine. Oluline ei ole ainult pühakohta minemine, vaid see, kuidas sa seda teed. Olles küll usust kaugel olev (no ikka vääääga kaugel J), ja üleüldse hingelisematest teemadest mõningast distantsi hoidev,  suudan ma siiski seda osa religioonist mõista. Olen ise oma nahal korduvalt tundnud, et ultrajooks on nagu restart. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Emil Zatopek ütles kunagi, et: „Kui tahad joosta, jookse miil, kui tahad kogeda teistsugust elu, jookse maraton“. Ultramaratoni jooksmine on nagu sellele mõttele pipra lisamine.   
    Väga suur osa ultrajooksust toimub tegelikult jooksja peas. On ju isegi ütlemine, et „Ultrajooksust on 90% mentaalne ja järelejäänud 10% on su mõtlemisest kinni“ Minu peas on tänu kolme aastaga joostud kaheksale võistlusele juba mõningad muutused tekkinud, näiteks ei näe ma enam probleemi 100 km läbimises. Olen seda korduvalt teinud ja tean, et see on minu jaoks tehtav. Küll on mul siiani üheks suuremaks probleemiks pikematel võistlustel unevõla talumine. Aga mu järgmine suur tsällends nõuab seda suuremates kogustes, seega peab hakkama muutma oma peas toimuvat ja harjutama ennast unevõlga taluma. See tähendab siis nädalavahetusel öösel pikkade jooksude tegemist… Jah. Olen nõus. Täielikult ajuvaba tegevus. J
    Asi, mis ühendab kõiki ultrajooksjaid on heatahtlikkus, abivalmidus ja sõbralikkus. Tavalistel suurtel rahvaspordivõistlustel kohtab palju ületreeninud pulleritsusid, kes pulss punases ja hapnikuvõla tõttu tunnelnägemises üksteisest üle jooksevad ,väntavad või suusatavad. Ultrajooksus midagi sellist ei ole, inimestel on aega rahulikult suhelda ja üksteisele kaasa elada. Ja see on ka võib-olla üks suurimatest mõjutajatest, miks ma olen sellele alale pidama jäänud. Inimesed.
     
    Lõppu tahtsin panna inspireeriva pildi jooksuteemalise mõtteteraga, aga liiga imalaks kiskus asi ära. J