Cesis Eco Trail

Viimased võistlused olen tabanud ennast juba jooksu ajal peas blogipostitusi ette valmistamas. Ka selle lause mõtlesin tegelikult juba võistluse käigus välja. Ja selle ka tegelikult.
Cesis Eco Trailile olin reganud ennast esimest korda juba 4 aastat tagasi, aga siis tuli mõni päev enne starti mingi kõhuviirus kallale ja minemata ta jäigi. Peale seda tegelesin mitu aastat suvisel ajal triatlonidega ja seetõttu avanes võimalus uuesti minna alles nüüd. Distantsiks valisin kõige pikema, ehk 80km. Miks valida lühem ja sellega jääda hulgast lõbust ilma?
Lätti hakkasime koos Märteni ja autojuhiks kaasa tulnud isaga minema reedel peale tööd. Kohale jõudnuna võtsime välja numbrid, käisime söömas. Järgnevalt suundusime ööbimiskohta milleks oli mingi kooli ühiselamu mis maksis meeletud 5€ nägu. Seetõttu olid ootused väga madalad, oleks täiesti ok olnud kui oleks ainult katus pea kohal ja mingi koht kuhu küllili visata. Aga osutus väga viisakaks kohaks. Ilus puhas maja, lisaks katusele olid ka seinad ja igaühel oma voodi. Lubati isegi järgnevaks päevaks asjad tuppa jätta, et peale võistlust tagasi pesema tulla.
Hommikune start oli kell 5:00 Cesisest mõned kilomeetrid väljas suusakeskuses. Kuna isa viis meid autoga sinna, siis saime natuke kauem põõnata ja ei pidanud kesklinna bussi peale minema.
Stardis oli rahvast üsna vähe. Oli küll koos nii 80km kui ka 50km distantsidel osalejad, aga ikkagi oli kokku ainult 120 inimest. Märten pani peale stardipauku minema nagu oleks tal tige herilaseparv kannul, mina aga lülitasin sisse oma tavapärase töllerdamisrežiimi ja hakkasin tasapisi liikuma. See režiim näeb ette kõndides tõusude võtmist ja muul ajal rahulikku sörki. Hommikul jahedaga olin lisaks T-särgile tõmmanud kätte lisavarrukad ja peale õhukese kileka, aga loobusin neist juba peale paari kilomeetrit. Alguses keerutas rada suusakeskuses ümbruses metsateedel ja siis suundus sealt eemale. Tähistus oli super hea, võikesed paberilehed punaste nooltega oli klambritega puude külge lastud ja neid oli väga tihedalt. Lisaks olid samasugused ristidega lehed valede teeotsade juures.
Päike tõusis, enesetunne oli hea ja elu oli väga lill.

 Üheksanda kilomeetri paiku keeras trass teelt ära ja suundus teealusesse truupi. Jalgu mitte märjaks tegemata sealt läbi ei saanud.

Pärast seda ei tulnudki üllatuseks uuesti üles minna, vaid rada jätkus piki jõge. Kuna kaldad olid tihedat võsa täis, siis vältida seda ka kuidagi ei saanud, aga väga äge oli, minule sellised asjad väga meeldivad. Vesi oli enamuses madal, ainult üksikutes kohtades ulatus korraks põlvini

Algatuseks läks peaaegu 2 kilomeetrit jõesängi pidi, siis hakkas rada kohati ka kaldalt läbi käima, et jõelookeid lõigata. Kokku oli veemöllu umbes 6 kilomeetrit ja lõpuks hakkasid jalad juba üsna külmetama, vesi ei olnud just soe.
Edasine oli üsna sündmustevaene. Enesetunne oli endiselt hea, rada läks enamuses mööda erinevaid metsateid, nii jalgradasid kui laiemaid. Väga vaheldusrikas oli, esindatud oli igasugu erinevad metsatüübid, sood, kraavid. Üleüldse oli kogu rada kuni lõpuni väga mõnus, metsast väljas kruusateedel tuli käia väga vähe. Rajameistritele sügav kummardus, teha 80 km pikk rada peaaegu ainult metsas ja see ka nii hästi ära tähistada, on suur töö.
Võistlusega absoluutselt mitte mingit seost omava vahelepõikena nägin oma elu suurimat murumuna

Porine jalg mõõtkavaks

Muidugi oskasin järjekordselt ka ninali käia. Õnneks olin see hetk pehmemapoolsel metsateel ja seetõttu suurematest vigastustest pääsesin. Ainult Lavaredo Ultral põlve kukutud auk osutus mitte päris tugevalt kokku kasvanuks ja hakkas natuke uuesti veritsema.

 Peale 50km kulges rada pikalt mööda Gauja kallast mis on ütlemata ilus kant.

Jõudsin seal järgi ühele väsinud olemisega lätlasele. Käisime natuke aega koos ja rääkisime juttu, siis aga tuli paremini joostav lõik ja ma läksin kõnnilt jooksule üle. Tema jätkas kõndides ja ütles mulle "Have a good race!" Mingi aeg peale seda hakkas ta mulle korduvalt järele jõudma. Aga kuna ta ju oli mulle "Have a good race!" öelnud, siis tundus nagu loogiline, et ma ju jooksen eest ära. Pingutasin siis natuke rohkem, et ta kandadelt maha raputada.
Esimesed suuremad väsimusemärgid hakkasid ennast ilmutama 60 kilomeetri kandis, aga ka siis mitte väga palju, olin üsna säästliku tempoga algusest peale liikunud.
Kui viimastel aastatel on mind peaaegu kõikidel ultrajooksudel vaevanud iiveldamine ja Lavaredo Ultral oli see veel erakordselt ebameeldiv, siis katsetasin seekord iiveldamisvastaseid tablette.

Alates teisest tunnist võtsin iga kahe tunni tagant ühe sisse. Kui muidu võtsin iga täistund soolakapsli, siis üle tunni mõlemad koos. Ja täitsa töötasid, kuni lõpuni ei iiveldamispoegagi. Nii meeldiv oli kui sai kõike rahulikult ilma vastikustundeta alla neelata. Muidugi ega see päris kindel ei ole, et see tablettidest oli, äkki ei oleks seekord ka niisamagi probleeme olnud? Aga jätkame katsetamist. Pikematel võistlustel tuleb muidugi mingi teistsugune manustamisintervall välja mõelda, neid tohib maksimum 6 tükki päevas sisse võtta.
Viimasesse teeninduspunkti jõudnuna olin vabatahtlikega saanud mõned laused vahetada mis enamuses koosnesid informatsioonist minu läti keele puudulikkuse kohta kui sinna jõudis üks kõvasti ähkiv noor lätlane. Selle peale unustasid kõik vabatahtlikud nagu üks mees mind ära ja hakkasid ümber tema tiirutama. Üks hakkas ta pudeleid täitma, teine tõi tooli, kolmas pakkus suppi. Mina seisin kõrval nagu vaene sugulane ja täitsin seistes ise oma joogipudeleid. Kuna keegi mulle suppi ei pakkunud ja ausalt öelda tundus finišini piisavalt vähe, et seda väga vaja ka ei olnud, siis võtsin peotäie küpsiseid kaasa ja jätkasin.
Kaks kilomeetrit enne lõppu kuulsin ühel tõusul äkki seljataga kõva ähkimist ja seal ta oligi - sama kutt keda kohtasin viimases teeninduspunktis! Ega ma seal toimunud ebaõiglust ei olnud unustanud ja otsustasin, et mööda ma teda ei lase! Ülejäänud tõusu jooksin, järgneva laskumise ja sellele järgneva tõusu ka ja silmanurgast nägin kuidas ta maha jääma hakkas. Veel täistempoga läbi pargi, mõned linnatänavad ja oligi finiš.

Aeg 11:51:56 andis 67 startija hulgas 47. koha. Mis on uskumatult kõrge sellise töllerdamise kohta... Ise arvasin, et ega üle viie inimese küll mu seljataga ei ole.

Edasi tuleb natuke taastumist ja siis hakkan pihta ettevalmistumisega septembri lõpus toimuvaks Sillamäe Ultraks kus tuleb 24 tundi joosta mööda kahekilomeetrist asfaldiringi. Viimasest asfaldiultrast on mul möödas kaks ja pool aastat, seega see vähene aeg tuleb peamiselt tegeleda jalgadele kõvemal pinnasel jooksmise meeldetuletamisega.