Neljapäev, 30. mai 2019

Lavaredo Ultra Traili eelvaade

Kuu aja pärast stardin Kirde-Itaalias, Alpide lõunaosas asetsevas Dolomiidide mäestikus  toimuval Lavaredo Ultra Trailil. Tegemist on minu kolmanda mägedes toimuva ultrajooksuga.

Võistlus saab alguse ja ka lõpu Cortina D'Ampezzo linnakeses, mis on 1200 meetri kõrgusel asetsev 6000 elanikuga talispordi ja turismikeskus.

Spordihuvilisele on see eelkõige tuntud kui 1956 aasta taliolümpia toimumiskohana. Eestlastest osales nendel mängudel Nõukogude Liidu koondise koosseisus ainult Uno Kajak, kes saavutas kahevõistluses 26. koha. Natuke kummaline tundub, et olümpiamänge peetakse kohas, mis on suuruselt umbes Saue mõõtu.
Võistlusel on valikus 4 erinevat distantsi, mina regasin ennast nendest loomulikult pikimale 120 km pikkusele ja 5800 tõusva meetriga variandile. Parasjagu pikk ja raske, et treeningmotivatsiooni üleval hoida. Lisaks annab see ka 5 ITRA/UTMB punkti, mis sobitub hästi minu masterplaniga.



Võistluse käigus võetav kõrgeim tipp asetseb 2450m kõrgusel, mis on minu senisest kõrgeimast ca 600m ülevalpool. Kuna kartma kiputakse ikka tundmatuid asju, siis see on ka asi mis hetkel võibolla kõige rohkem ärevust tekitab. Transgrancanarial tekitas juba 1800m kõrgusel kerge probleem joostes hapniku kättesaamisega. Kontrollaeg 30 tundi tundub siiski piisavalt pika kummiga olevat, et ka minusugune töllerdaja suudab selle läbida kui jalad veel vähegi mingisugust edasiviivat liikumist tekitavad. Poola fiasko, millest kirjutasin siin: http://raudmehekssaamine.blogspot.com/2018/10/beskidy-ultra-trail.html, näitas, et isegi siis kui tunned ennast võistluse teises osas hästi, võib lõpp tulla väga järsk ja ootamatu. See oli väga hea õppetund tegelikult ka selles suhtes, et on võimalik isegi nii sügavast august veel välja tulla. Kui seal viimaseid kilomeetreid katkestamist võimaldava teeninduspunkti poole kõndisin, siis tegelikult tundin ennast jälle üsna hästi, aga kuna peas olin juba katkestanud, siis jätkamine ei tulnud isegi mõttesse enam. Ja see kripeldab siiani sees korralikult.
Lavaredo Ultra Traili valiku peamisi põhjuseid oli see, et seda saab hästi perepuhkusega Itaalias ühendada, lennud sinna on soodsad ja Põhja-Itaalias on palju erinevaid tegevusi pere jaoks. Ja ajaliselt asetseb ta koolivaheajal. Ka see, et LUT on Ultra-Trail World Touri osavõistlus, peaks loodetavasti kvaliteedimärgi asjale lisama. Kui tegelesin endale võistluse otsimisega siis peale väikest guugeldamist lugesin artikleid, mille pealkirjad olid: "The most beautiful running race you never heard of", "Anton Krupicka: the most beautiful race I've ever run". No pekki, kui härra Krupicka, kes on jooksnud väga paljudes ilusates kohtades, juba niimoodi arvab, siis peab ju minema ja oma silmaga üle vaatama!
Eelregamine avati eelmise aasta oktoobris, kuhu said oma nime kirja panna kõik soovijad. Neid oli kokku 3100, kelle hulgast loositi välja 1800 õnnelikku, kes said võimaluse registreerumiseks. Ka minu mailboksi potsatas 23. oktoober kiri kus seisis: Congratulations Olle! Your name was chosen at random from the 3104 athletes pre-registered for La Sportiva Lavaredo Ultra Trail 2019, 120 km. Ega mul tavaliselt igasugu looside-loteriidega liiga palju ei vea, seega väike üllatus oli see küll.
Kuna viimane ultrajooks oli talvine Taliharja Vanakuri, siis peale seda oli aega ettevalmistuseks küll. Isegi liiga palju aega oli... Märge iseendale: tulevikus peab igaks aastaajaks vähemalt ühe ultrajooksu planeerima, muidu tekivad võõrutusnähud. Ettevalmistumine nägi välja suures osas samasugune kui eelmine aasta Transgrancanaria oma. Suurim vahe oli selles, et üritasin mäetrennid natuke intensiivsemad teha, ehk kui eelmine aasta sai ülesmäge tempokalt kõnnitud, siis see aasta oli kõndimine vaheldumisi jooksmisega. Kuni maikuuni oli kõik vinks-vonks, aga siis hakkas selg natuke jukerdama ja seega esimene osa maist sai maratonide vaheline aeg tegeletud ainult taastavate sörkidega. Lisaks tekkis kohati jalgadesse selline üldine nõrkus sisse. Jooksusõprade ja dr. guugli abiga panin endale diagnoosi, et on rauapuudus. Ega vereproovi ju ometi tegema ei lähe kui internet olemas on... Alustasin rauapreparaadi kuuriga, ole siis näha kas aitab. Nüüd on jäänud veel üks nädalavahetus mahukamat mägironimist siis Laulasmaa Ultra vabatahtliku töö kõrvalt niipalju jooksmist kui jõuab ja siis peaksingi olema niipalju valmis kui olen.
Natuke ka varustusest. Üldiselt on see teema, millega üritan hoida nii madalat profiili kui võimalik, väga lihtne on täiesti segaseks minna ja kogu oma vaba raha sinna matta. Sest on ju kindlasti vaja osta viiesajaeurone pealamp, kuna sa ei näe piisavalt hästi, sest sul on ees kahesajaeurosed prillid :) No olgem ausad, igasugu selliseid udupeeneid kalleid vidinaid vajavad need, kes jooksevad minust teistsugusel tasemel. Minusugusel töllerdajal ei ole vaja, et pealambi valgusvihk oleks nii võimas, et ma metsas joostes linnupesades munad välja hauduks. Ainuke asi, mis vajas Lavaredoks uuendamist, olid tossud. See on igal ultrajooksul kõige olulisem asi, et oleks hästi sobivad käimad kus jalad ennast hästi tunnevad. Mägedes võibolla veel olulisem kui tasasel maal, sest mägedes peavad nad lisaks hästi jalas istumisele ka hästi maapinnaga haakuma. Kahjuks lõpetas Inov8 mulle ideaalselt istunud "Trail Talon 275" tossude tegemise ära ja selle mudeli järglane oli pettumus, ei sobi kaugeltki sama hästi. Iseenesest mingit suuremat probleemi nagu ei oskagi välja tuua, aga kuidagi ebamugav on olemine. Edasi läksid mõtted "Altrale". Kuna Märten on Altra Lone Peakidega juba mõned ajad jooksnud ja neile katkematut hosiannat laulnud, siis proovisin tema omasid jalga ja kuigi need olid natuke liiga suured, siis nad tundusid kuratlikult mõnusad jalas. Olin proovinud tegelikult sama mudeli varajasemat varianti mõned aastad tagasi ühes Brüsseli poes ja siis ei tundunud nad kaugeltki nii head. Kõige suurem kahtlusekoht Altra juures on see, et nad toodavad null dropiga tosse. Tähendab see seda, et erinevalt tavalistest tossudest, kus kand asetseb päkast natuke kõrgemal, on neil see samal tasemel. Põhjus on sellest tulevnev naturaalsem jooksusamm ja väiksem kannarullimine. Lisaks ei pea mäest alla joostes kannale maandumise vältimiseks päkka nii palju allapoole suunama. Null dropi miinuseks on jällegi see, et jalg mis on kogu elu harjunud joostes olema tavapärases tossus, vajab alguses ümberharjumiseks aega, säärelihased ja kannakõõlused on tänu kanna allpool asetsemisele suurema pinge all ja kui nendega jooksmist ei hakka tasapisi harjutama, võib see kiire vigastusega lõppeda.
Igaljuhul tellisin aprillis "Altra Lone Peak 4.0" tossud ära ja mai algusest alates olen tasapisi jalgu nendega harjutanud. Nüüdseks on seis juba päris hea, sääred enam krampi ei kisu.




Esmaspäev, 20. mai 2019

Riga Marathon

Nädalase vahega maratone joosta ei ole just selline asi, mis jooksukäsiraamatutes soovituslike asjade nimekirjas oleks, aga kuna ma olen seda teinud ka varem ja mu pingutus seda tehes ei ole selline millest nädalaga ära ei taastuks, siis nii see igaljuhul juhtus. Lisaks on mul tunne, et keegi on mingisugune ajahetk mu geneetilise koodi laua peale laiali laotanud ja sealt kogu enesealalhoiuinstinkti välja nokkinud.
Planeerisin kahe maratoni vahelisel nädalal käia mõned korrad sörkimas ja äkki natuke ka rattaga sõita, aga juba nädala alguses hakkas selg valutama ja kokkuvõttes jõudsin käia ainult korra pooletunnisel sörgil.
Riia maratoni nädalavahetuseks oli kohale jõudnud tõsine troopikakuumus, ilmaennustus lubas 26-28 kraadi sooja. Mul ei ole kuumas jooksmine kunagi istunud ja seetõttu tundus enne starti, et tänu kuumusele, väikesele vahele kahe maratoni vahel ja jukerdavale seljale tuleb seekord mitte niisama töllerdamine, vaid übertöllerdamine. Ennustasin endale aega kuhugi 4:45-5:00 vahele ja ei omanud mingisugustki eesmärki kuidagi liiga palju pingutama hakata. Nagu täispehmolaks noh!
Stardis oli ilm veel enamvähem ok. Kuna stardigruppi sai vastavalt eeldatavale lõpuajale ise valida, siis sättisin ennast 4:30-5:00 lahtrisse etteotsa. See aga oli suur viga, kuna vahetult mu ette jäid 4:30 maratoni ja 2:15 poolmaratoni tempomeistrid. Ja nende taha sätib ennast suurematel maratonidel palju rahvast. Esimene veerandik läkski seal trügides, maha neist ei tahtnud meelega jääda. Mõned korrad tegin vaikse kiirenduse ja trügisin neist mööda, aga igas joogipunktis jooksid nad must jälle mööda, kuna miskipärast arvasid nad, et inimesed, kes jooksevad 4:30 lõpuajaga maratoni soovivad kõik jooksu pealt juua. Aga minule nii ei meeldi, jook läheb kurku tihti ja ega seda niimoodi piisavalt palju kätte ka ei saa. Ja väga ebameeldiv on niimoodi. Ma ei saa neist hästi aru - kui inimene sihib endale 4:30 maratoni lõpuaega, siis on ju palavuse korral olulisem korralikult jooki tarbida kui jooksupealt juues 2,4 sekundit kokku hoida.
Kuumus õnneks ei olnud tänu puhuvale tuulele nii hull kui enne starti karta võis. Ainult pikemad taganttuulega lõigud olid ebameeldivad. Ohtralt oli ka kohti kus inimesi voolikuga kasteti. Tempo oli mul algusest peale alalhoidlik ja seetõttu nagu väga raskeks ei läinudki. Kohati taganttuulelõigud kus varju ei olnud olid ebameeldivad, aga need ei olnud õnneks väga pikad.
Suurtel linnamaratonidel kohtab inimeste seas palju igasuguseid kostüümides jooksjaid, pallipõrgatajaid ja muid veidrikke. Ei erinenud selles osas ka seekordne Riia maraton, nägin stormtrooperit, konna, Genat, mingit valges hõlstis venda kes kangesti Klu-Klux-Klani liiget meenutas (võimalik, et tegelikult pidi see olema midagi muud), aga vaieldamatu lemmik oli mees, kes jooksis maratoni, samal ajal endal ananassi pea peal tasakaalus hoides. Ma ei ole midagi nii ägedat tükk aega näinud! Peale tagantjärgi väikest guugeldamist selgus, et tegemist on Iisraeli jooksja Moshe Lederfeiniga, kes käibki maratonidel ananass pea peal jooksmas. Kahjuks ei õnnestunud selgitada, kui palju ta seda juba teinud on. Leidsin üsna lihtsa vaevaga ka pildi temast, ilmselgelt väga fotografeeritud tegelane

Siin on pilt temast Viini maratonil jooksmas.


Minul aga läks ka ilma ananassita tasapisi raskemaks. 3km enne lõppu läks trass pikalt mööda Brivibase uulitsat päikese käes taganttuulega ja esimest korda tundsin, et kuumus hakkab tõsiselt liiga tegema, pea hakkas natuke ringi käima ja pilt virvendama. Läksin koheselt üle kõnnile ja peale paari minutit oli kõik jälle ok ja hakkasin uuesti jooksma. Oleks võinud muidugi ju ka lõpuni töllerdada, aga mõni kilomeeter enne seda olin silla pealt tagasi tulles näinud seal teises suunas minevat 10km distantsi jooksjate suurt hordi ja hirm, et nad mulle järgi jõuavad oli suur. Viimane jupp läks ju mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja kui see mass seal oleks mind kätte saanud, oleks nad minust lihtsalt üle jooksnud.
Kokkuvõttes aeg 4:34:06, mis oli kõike arvesse võttes täitsa vinks-vonks tulemus. Nüüd natuke puhkamist ja siis viimane osa 28. juunil startiva Lavaredo Ultra Traili ettevalmistusest.



Esmaspäev, 13. mai 2019

Tartu Maastikumaraton

Eelmine aasta oli esimene kord, kui juba aastaid maratoni nime kandev võistlus omale ka korrektse distantsi sai. Ja mina kui maastikujooksulemb (pekki kui äge sõna) olen otse loomulikult mõlema stardis olnud. Väga hea koht pikemaks kevadiseks töllerdamiseks, ilus loodus ja hästi korraldatud võistlus.
Algatuseks natuke võistlusele eelnenust. Kevadised treeningud Lavaredo Ultra Trailiks läksid kuni mai alguseni väga hästi, sai korralikult tõusumeetreid kogutud - ühe korra sõitsime selle eesmärgiga koos Märteniga isegi Kiviõli Tuhamäele ja veetsime seal meeldivad 4 tundi. Ka muus osas oli kõik nagu olema peabki, sai joostud pikemaid jookse, lühemaid jookse, lõike ja ÜKEt. Kõik oli nagu "by the book". Aga siis mai alguses kadus ühtäkki jõud jalgadest ära ja jooksmine muutus raskeks. Kahtlustades väsimust, võtsin koormused maha ja lubasin endale rohkem puhkust. Tundub, et oli kasu, vaikselt hakkas olukord paremaks minema.
Tartu Maastikumaratoni esimestel kilomeetritel maailma kõige värskem tunne ei olnud, jalad küll töötasid, aga alguses võiks enesetunne siiski natuke krapsakam olla. Kui stardis oli jahedavõitu ja tõmbasin lisaks t-särgile ja pikkadele käistele ka õhukese Inov8 kileka peale, siis juba peale esimest kilomeetrit oli tunda, et kilekas oli siiski palju. Võtsin ta seljast ära ja toppisin joogikotti. See oli mul seljas seepärast, et eelmine aasta kuuma ilmaga oli mõnede joogipunktide 7 kilomeetrine vahe natuke liiast ja jäin üsna kuivale. See aasta otsustasin eelmise aasta ebameeldivuse vältimiseks oma joogi seljas kaasa võtta.
Ega esimesel kümnel kilomeetril ei saanud kuidagi aru, kas on jooksupäev või on töllerdamispäev. Kohati oli minek mõnus ja kerge, järgmine hetk läks jälle mitte nii väga. Kuskil neljandast kilomeetrist alates liikusime koos Mart Einastoga, kes kurtis samasugust selgusetust. Peale kümnendat kilomeetrit aga hakkas vaikselt lihtsamaks minema ja samm kergemaks.
Jooksime Mardiga koos juttu rääkides hea rahuliku ja ühtlase tempoga kuni poole maani, kus meil hakkasid siiani sarnased tempod natuke erinema ja selle tulemusena läksin tasapisi eest ära. Varsti ühines rada 24km distantsiga. Kahjuks oli sealt minu saabumiseks jooksjad juba möödas ja sattusin kokku suure kepikõndijate hordiga. Rada ei olnud seal maailma kõige laiem ja kepikõndijad on sellised seltskondlikud tegelased, kellele meeldib keppe kõndides seda kõrvuti teha. Nendest möödasaamiseks pidi siis pidevalt raja servades laveerima. See aga võttis kõvasti energiat. Ka rada kulges sellel hetkel enamuses ülesmäge. Ja asjade loogilise tulemina oli mul 25 km paiku kumm üsna tühi. Otsisin ühel pikemal tõusul kotist üles Snickersi ja olles küll plaaninud sealt mõned ampsud võtta, juhtus nii, et sõin ta kõik ära. Aga ega see midagi koheselt ei muuda. Liikumine oli keeruline, jalad läksid raskeks ja krampi. Kilomeeter haaval pingutasin hambad ristis edasi liikuda ja ootasin pingsalt millal Snickers jalgadesse jõudma hakkab. Mart jõudis ka varsti järgi ja läks mööda. Jõudis kätte juba kolmekümnes kilomeeter ja olemine ei olnud grammigi kergemaks läinud. Hakkasin juba kahtlema, et enne tuleb finiš, kui loodetud Snickersi mõju, kui üldse tuleb. Ega ma päris hästi ei teagi, miks ma nii kindel olin, et veel paremaks läheb. Aga 33 km paiku saabusid siiski lõpuks kauaoodatud uued jooksujalad. Äkitselt läks olemine jälle paremaks ja samm pikemaks. Tõstsin uuesti tempot ja juba varsti jõudsin jälle järgi Mardile, kellel oli see hetk natuke raskem. Jätsin ta maha ja liikusin edasi jälle mõnusa lihtsa sammuga.
Viis kilomeetrit enne lõppu liitus trass 10km rajaga. Kuna eelmine aasta olin aeglasem, siis olid tookord seal kepikõndijad, kes olid minust (õnneks) aeglasemad. See aasta aga jõudsin sinna 10 minutit varem ja see hetk oli seal palju-palju jooksjaid kelle tempo oli minust võrreldamatult kiirem. Tunne oli selline, nagu oleksin vana Ikarus buss kuskil Düsseldorfi lähistel kolmerealisel Autobahnil keskmises reas ja sõidaksin 50km tunnis. Igalt poolt korraga vihiseti suurtes hulkades mööda. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida ja töllerdasin omas tempos edasi. Mugavussportlane leiab alati põhjuse miks ei pea üleliia pingutama. Ja seekordne vabandus oli juba nädala pärast Riias joostav uus maraton, mille jaoks võiks ka jalgadesse midagi jätta.

Lõpp saabus ajaga 04:27:10, mis on 10 minutit parem kui eelmine aasta. Täitsa dibens.
Aaa..., ja siis veel see väike asi, et tegemist oli mu 40 juubelimaratoniga. Samasuguse tempoga jätkates saab sada maratoni täis kuskil 57 sünnipäeva paiku.