Reede, 5. märts 2021

Jamade klaarumine ja sihtide selginemine

 Kes juhtus eelmist kirjatükki lugema, siis seal soigusin pikalt oma põlvejamadest. Jätkan kohe ka siin sama hooga, aga õnneks natuke meeldivamal toonil. Peale detsember/jaanuar põlve ravimist füsioteraapiliste vahenditega, selgus, et ega ta ilma välise sekkumiseta ikka terveks ei saa. Ei olnud see kõige meeldivam aeg. Korduvalt oli tunne, et põlv on korras, aga nagu natuke koormust tõstsin, oli valu tagasi. Ehk siis selline pidev emotsionaalne kukerpallitamine. Tead, et Swisspeksiks peaks laduma põhja, aga muud peale tubaste jõuharjutuste suurt teha ei saa. Jaanuari lõpus käisin siis opil, kus arst osa vigastatud meniskit eemaldas. Lisaks parandatud põlvele ka kaalukaotus - juhuu! Veebruari taastusin sellest. Juba nädal peale oppi alustasin vaikselt ÜKE'ga. Seda alguses põhiliselt ülakehale mõeldud harjutustega, aga iga korraga tõin ettevaatlikult sisse ka jalgade harjutusi. Veebruari keskelt hakkasin ka toas pukil ratast väntama. Seda lihtsalt kergelt kerides, et põlvele uuesti liikumist tutvustada. Üldiselt läks paranemine hästi, ainult kaks kergemat tagasilööki olid, aga need möödusid õnneks kiiresti.

27. veebruar oli siis see suur päev kus hingevärinaga läksin esimest korda jooksu testima. Sörkisin pool tundi 1+1 jooksu/kõnni vahekorras ja õnneks kõik toimis. Nüüd olen veel peale seda tasapisi mahtusid kergitanud. Täna jooksin juba 11 km ja kõik on täiesti oolrait senini. Kummaline tunne on see, et jalad on tugevad nagu puupakud, aga kops ei taha järgi tulla. Ilmselge tulem kuude kaupa jõuharjutuste tegemisest koos väga vähese aeroobse treeninguga. Aga küll me selle kopsu ka järgi aitan

Edasine pool aastat, mis on Swisspeaksi stardini jäänud, on enamvähem läbi mõeldud ja mingisugune kondikava paigas. Märtsis proovin kuu aja jooksul tasapisi kilometraazi tõsta ja teha niipalju kui jooksudele lisaks jõuab ka jõuharjutusi. Ja sellega rohkem nüüd keskenduda jalgadele. Kuu lõpuks võiks nädalavahetuse pikk jooks 25 km kandis äkki olla. ...kui põlv sellega nõus on... Aprilliks on jalad loodetavasti nii tugevaks saanud, et võib hakata kolima rohkem vertikaalsele pinnale. Kuu teises pooles peaks jõudma vähemalt 1500 tõusumeetriga treeninguteni. Aprilli lõpus mingisuguses, veel selgitamisel olevas mahus, osalen ka Põgenemise Põlvast ultrajooksul. Mai, juuni ja juuli on hetkel veel lahtised ja sõltuvad mitmetest muutujatest, mida praegu ei ole võimalik veel fikseerida, eelkõige kuna veel ei oska öelda kuhu paigutan oma planeeritava mäelaagri. Ja kuhu siis üldse võimalik minna on. Valikus on kas Sloveenia või Itaalia. Igaljuhul nende kolme kuu jooksul peab veetma väga palju aega vertikaalsel pinnal, tegema pikkasid matkasid ja jätkama tugilihaskonna tugevdamisega. Vastavalt muudele plaanidele ja koroonaoludele planeerin rahulikult läbi tiksuda mõne kodumaise maratoni - Ultima Thule, Rõuge Maastikumaraton, äkki veel midagi. Kui ajaliselt klapib, siis Laulasmaa Ultra sobiks näiteks pikaks ultraintervalltreeninguks. Augustis hakkab siis mahtusid vähendama ja rohkem puhkamisega tegelema. 

Millest ma seekordsel ettevalmistusperioodil kavatsen täiesti loobuda, on igasugused tempo ja lõigujooksud. Esiteks on Swisspeaks oma olemuselt rohkem tempomatk vähese une ja natukese allamägesörgiga ja kiiremaks saamine ei oma seal mingit lisaväärtust ja teiseks sisaldab see liiga palju riske vigastusteks. Kui treeningmahud on suured, siis on jalad pehmed ja pealegi ei ole nad enam esimeses nooruses.

200 miilisele ultrajooksule treenimiseks ei ole netist palju materjale leida, aga kõik mis olemas, olen ka tõenäoliselt läbi lugenud. Ettevalmistust ei saa teha nii, et võtad 100 kilomeetrise jooksu plaani ja korrutad selle kolmega. Mahud muutuvad allaneelamatuks. Kõige keerulisem saab olema leida see tasakaal piisava hulga treenimise ja ülepingutamise vältimise vahel. ...ja siis on veel keeruline vältida igasugu iseenda ning teiste poolt genereeritud "Everesting vol 2" tüüpi ettepanekuid. :)