Plaanid

Kuna võistlusplaanid järgmise aasta veebruari lõpuni on paigas ja ka registreerimised enamuses tehtud, siis peab asjade kivisse kirjutamiseks selle ka avalikuks tegema. Motivatsioonipuuduse probleemi küll siiamaani ei ole esinenud, aga säärane avalik väljahõikamine põletab ka viimased sillad ära.

Minu järgmine suurem ettevõtmine saab aset leidma juba vähem kui kahe nädala pärast 10.-11. juuni kui Laulasmaa kandis Eesti ilusaimal rajal toimub Laulasmaa Ultra. Seal saab siis 21km pikal rajal 32 tunni vältel läbida niipalju ringe, kui jaksu/soovi on.

Sellel võistlusel osalen juba neljandat korda ja siiamaani on jäänud parimaks tulemuseks 126km. Seekordseks eesmärgiks ei ole seadnud mingit kilometraažilist tulemust, vaid sooviks olla rajal võimalikult kaua. Kuna järgmise aasta veebruaris on mind ootamas võistlus, kus ma olen rajal tõenäoliselt peaaegu 30 tundi ja mul puudub kogemus üle 24 tunni kestvast pingutusest, siis Laulasmaa Ultra on viimane võimalus selline kogemus endale hankida. Seetõttu on plaan alustada vääääga rahulikult ja üritada leida endale aeglane aga ühtlane flow, mis loodetavasti lubaks pikalt rajal tiksuda. Füüsiliselt ja vaimselt olen selleks igatahes valmis. Ja kui nii pikalt rajal olla, siis peaks tahes tahtmata ka kilomeetreid piisavalt kogunema.

Kui Laulasmaa Ultra haavad lakutud, siis lülitan ennast ümber ja hakkan vahelduseks ajutiselt jälle triatleediks. Peamine eesmärk saab siis olema augustis koduradadel toimuv Triathlon Estonia täispikk distants.

Eelmine aasta läbisin samal võistlusel oma esimese täispika triatloni ajaga 13:18:50. Kuna see sai tehtud valutava seljaga, siis see aasta prooviks siis natukesekene kiiremini ennast liigutada ja äkki saaks kaheteistkümnega algava lõpuaja kätte. Kuigi ega see eelmisest aastast kiirem aeg väga enesestmõistetav ei ole, kuna eelmine aasta hakkas tõsine triatlonitrenn pihta juba aasta algusest ja kilomeetreid oli 2016 mai lõpuks kogunenud ratta peal 1465 ja ujudes 62. Kuna see aasta on trenni vähem tehtud ja ka see on keskendunud suuremas osas jooksmisele, siis vastavad numbrid on ainult 378 ja 14. Et aga te ei arvaks, et ma ainult ludritanud olen ja midagi teinud ei ole, siis jooksukilomeetrite suhe on parem - 2016 mai lõpuks oli 557km ja see aasta on 864km. Peale Laulasmaa Ultra lõppu tulebki põhiline keskendumine rattasõidule, kuna seal on võita ja samas ka kaotada kõige rohkem.

Edasi muundun uuesti ultrajooksjaks ja hakkab pihta tõsine jalgadele mäejooksulihaste kasvatamise protsess. Enne veebruarikuist põhiüritust käin tõenäoliselt ka Lõuna-Eesti kõrgmägedes toimuval Haanja Ultra100 sajakilomeetrisel ultrajooksul.

 

Sinna minekuks on kaks põhjust – esiteks see, et olen sellest juba neli aastat järjest osa võtnud ja mingid traditsioonid peavad ikka püsima ja teiseks on see Eestisugusel lamemaal parim võimalus mäejooksukogemusi koguda. Ivar, kui sa seda loed: Rohkem tõusumeetreid! J

Ja siis ta tulebki – TRANSGRANCANARIA.

Võistluse kodulehel on öeldud, et Transgrancanaria on the mother of all races! Muidugi mingil määral on seal Hispaanialikku suurustlemist, aga ega nad tõest väga kaugel ei ole – 126 kilomeetrit, mille jooksul koguneb tõusumeetreid erinevatel andmetel 7500-8000m. Samapalju siis ka langevaid meetreid, kuna trass algab Gran Canaria pealinna Las Palmase rannast ja kulgeb sinka-vonka üle saare Maspalomasesse mereranda. Siin on pilte 2017 aasta võistlusest kus on näha, millisel mastikul jooks kulgeb: https://iancorless.org/2017/02/26/transgrancanaria-2017-race-summary-and-images/

Raja profiil on selline:

…ja kaardi peal näeb rada välja selline:

Kohe kindlasti on tegemist vaksajagu raskema asjaga kui mu senised väljakutsed. Tegelikult on see võistlus on mul plaanis olnud juba aastaid, aga siiamaani olen iga aasta ikkagi põnnama löönud. Minu teada on eestlastest seal osalenud ainult Rait Ratassepp ja ka tema katkestas eelmine aasta. Ka enne 2018 aasta võistlusele registreerumist olin tükk aega kahevahel, aga otsustasin jänestamise lõpetada ja minna ära proovida. Kuna mägedes jooksmiseks vajalikud lihased on lauskmaameestel üsna närbud, siis ettevalmistusega hakkasin pihta kohe kui lumi ära sulas. Olen üritanud korra nädalas mööda Mustamäe ja Nõmme vahelist nõlva joosta üles-alla Trummist Rahumäe kalmistuni ja tagasi. Hetkel rohkem kui korra nädalas ja pikemalt korraga ei julge, kuna selline tegevus on veel jalgadele üsna võõras ja peale igat korda läheb päev-kaks, et jalad taastuksid. Aga sügiseks loodan saada jalad mäejooksuga lähemalt tuttavaks ja siis saab juba tõsisemalt paugutada.

 Tõenäoliselt mahuvad nende nelja suurema võistluse vahele ka mõned maratonid ja suvel lühemad triatlonid, aga mis ja kus, seda näeb jooksvalt.