Viimane stardieelne nädal

Nagu ma eelnevas postituses kirjutasin, jäi mul eelmine nädal selg haigeks. Tänu sellele jäid ka viimase nädala treeningud tegemata. Tean küll, et viimane nädal enam niikuinii vormi paremaks ei saa ja puhkamine on täiesti ok, aga siiski olin ma enne seda 20 nädalat korralikult treeningkava täitnud ja enamuse trennidest ära teinud ja nüüd jäi viimane poolteist nädalat tegemata. Sellega jäi kuidagi i-le täpp panemata. Kavas olid muidu lühikesed kiired sutsakad ainult.

Otsustasin ära, et starti lähen igal juhul. Olin 2011 aastal enne Helsingi maratoni samasuguses olukorras, kus selg oli haige olnud ja stardiks päris korda ei saanud. Tookord jooksin terve maratoni läbi ilma valu tundmata.

SELJAVALU KROONIKA:

ESMASPÄEV – hommikul ärgates kõik ok, midagi ei ole tunda. Hommikusöögilauast tõustes annab ikka tunda. Perkele! Õhtul viiekilomeetrine tempokas jalutuskäik, äkki liigutamine aitab vere liikuma panna ja kiirendab paranemisprotsessi. Käies absoluutselt midagi tunda ei ole.

TEISIPÄEV – hommik täpselt sama mis eelmine päev. Päeval sõidan Tartusse. Teen tihedalt peatusi, et venitada ja võimelda tee ääres. Tartus õhtusöögi kõrvale 2 õlut – peale seda valu nagu peoga pühitud! Kas sellest annaks mingi taktika võistlusele tekitada?

KOLMAPÄEV – seoses tööülesannetega enamuse päevast püsti jalgadel. Õhtul endiselt valus

NELJAPÄEV – no ei lähe paremaks, oleks nagu isegi hullemaks natuke läinud. Peale konsulteerimist doktor Guugliga panen endale diagnoosi, et „mingi närvipõletik vist“. Kohe apteeki, seletan apteekrile, et selline pahaloomuline „mingi närvipõletik vist“ on kallal ja oleks vaja et pühapäevaks enam ei oleks. Uksest välja astudes on kilekotis Ibumax seespidiseks võtmiseks ja Olfen valuvaigistavad plaastrid välispidiseks tarbimiseks. No kui valu ikka korraga kahest suunast rünnata, siis läheb vähemaks küll.

REEDE –Valu praktiliselt tunda ei ole. Ei saagi tegelikult aru, kas see on vähem tänu valuvaigistitele või on iseenesest vähemaks jäänud. Aga jätkan kuuri, kuna mul on ju krooniline „mingi närvipõletik vist“ kallal. Tänu seljajamale ei ole vähemalt eriti stardiärevust – kõik mõtted on sellele koondunud. Kuna otsustasin, et laupäev tuleb totaalne lebopäev, siis pakin õhtul võistluse asjad ära.

LAUPÄEV – seis endiselt sama – ikka on natuke tunda. Ausalt öeldes ei oskagi öelda, kui suur osa sellest on nüüdseks psühhosomaatiline, kui suur osa päris. Väga optimistlik läbimise osas ei ole…