Triathlon Estonia 2016

Hommikune ärkamine algas paanikahooga – selg oli endiselt täiesti valus. Peale hommikusööki, kui hakkasin kogu vajaminevat nodi autosse tassima – ja vajaminevat nodi on sellisel võistlusel kuhjade kaupa – siis ei saanud isegi kottide maast tõstmiseks kummarduda. See hetk olin sada protsent kindel, et lõpuni ma seda võistlust ei tee, mismoodi ma lähen täispikka triatloni tegema, kui ma ei saa isegi kotte maast üles tõsta! Kuna aga olin otsustanud minna starti, no matter what, siis asusime teele. Evelin ja Kerstin tulid kaasa toetustiimiks ja etteruttavalt peab ütlema, et nad tegid täiesti ideaalset tööd, ükski hetk ei tundnud ma  millestki puudust ja rattaetapil vahepeal tundus, nagu oleks nad mu mõtteid lugenud.

Enne starti läks kõik plaanipäraselt, selja määrisin valuvaigistava kreemiga kokku ja tegin ta võimeldes võimalikult soojaks. Kümme minutit enne starti tegin veel soojendusujumise veendumaks, et selg üldse laseb ujuda. Kannatas ujuda küll

UJUMINE

Ujumine toimus Saku lähedal Tammemäe karjääris, kus tuli ujuda kaks ringi ümber keskel asuva saare. Start oli 8:00 ja alguses võtsin asja väga rahulikult, lasin ülejäänud vette ja siis läksin vaikselt järgi. Kiiret ei olnud ju kuhugi. Hakkasin rahulikult ühtlase tempoga ujuma. Tempo oli muidugi selline suplemistempo sarnane rohkem. Esimese ja teise poi vahel tegin üsna suure kaare, millegipärast on seda viimasel ajal tihti juhtunud. Seepeale otsustasin, et tuleb tihedamini ette vaatama hakata, nii pikal distantsil tuleb selliste kaaretamistega muidu päris palju rohkem ujuda. Edasi ujusin juba suhteliselt sirgjooneliselt poist-poini. Enamus aega krooli, natuke ka konna vahepeal puhkamiseks vahele. Esimese ringi viimase poi juures tuli keerata ninaga täpselt madalalt paistva tõusva päikese suunas. Seetõttu järgmist poid ei olnud absoluutselt näha. Õnneks ujus paarkümmend meetrit eespool neljane grupp. Lootes, et nemad teavad äkki mis suunas minema peab, ujusin lihtsalt nende järgi. Õnneks teadsid. Teise ringi keskel möödusin ka vaikselt sellest grupist. Teadlikult tempot küll ei tõstnud, aga ju siis nende ujumiskiirus langes. Mida edasi, seda rohkem hakkas selg kangeks minema, otseselt kogu aeg ei valutanud, aga vahetevahel käisid sellised valuhood läbi. Hirmsalt oleks tahtnud selga venitada, et kangusest lahti saada, aga vees on see keerulisevõitu. Kui teisest ringist oli ca kaks kolmandikku läbi, ei olnud veel absoluutselt mingit väsimust tunda, tempo oli lihtsalt nii aeglane. Päris nii lihtsalt ma muidugi ei pääsenud, viimased paarsada meetrit läks ikka raskeks. Ujumise aeg 1:37:17. Enne võitlust, kui selg veel terve olin eeldanud, et tuleb kuhugi 1:30 kanti, seega täiesti ok tulemus. Ja päris viimaseks ei jäänud, 6 inimest jäi minust veel vette.

T1

Esimeses vahetusalas läks kõik hästi, endiselt võtsin asja rahulikult. Riietevahetustelgis suureks pettumuseks ei olnud pinki kuhu istuda, aga minu kange ja krampis selg ei lubanud nii kaugele kummardada, et kalipsot seljast ära saada.Seega siis istusin maha, õnneks oli vaip maha pandud. Aega kulus riiete vahetamiseks 4:34

RATAS

Rattarada läks läbi Saku Pärnu maanteele, kus tuli Kanama viadukti ja Harutee vahel 140 km ehk 7 ringi teha, siis edasi mööda Tallinna ringteed Kloogani, seal ümberpöörd ja tagasi Keilasse. Alustasin jälle väga ettevaatlikult, kuna ei olnud mingit aimu, kuidas selg rattasõidule vastu peab. Pidas täitsa okeilt, vahepeal käisid valuhood läbi, aga õnneks ei olnud sellist ühtlast valu. Kuna tempo oli väga rahulik, siis pidin endale meelde tuletama, et tegemist on siiski võistlusega. Kuna aeroasendis peab üsna kägaras eespool olema, siis läks selg ka päris korralikult kangeks. Proovisin seda iga mingi aja tagant sirutamisega jälle sirgemaks saada, aga neljandal või viiendal ringil oli asi läinud nii hulluks, et pidin värskenduspunktis seisma jääma ja paluma seal olnud naabrimeest mul selg sirgeks tõmmata. Seda ta tegigi. Peale seda läks mõneks ajaks natuke paremaks. Sellisel võistlusel on õige toitumise tähtsus väga suur. Kuna endal kogemused puuduvad, siis olin uurinud natuke internetist soovitusi. Kuna aga see hulk, mida soovitati, tundus üle mõistuse palju, siis vähendasin seda ca kolmandiku võrra. Kokkuvõttes nägi masterplan ette iga ring ühtepidi minnes geeli söömist ja tagasi tulles tahke toidu söömist. Tahkeks toiduks olid kaasas võileivad, banaan, Snickers, energiabatoonid. Iga ring võtsin sisse ka ühe soolakapsli, et hoiduda higistamisel tekkivast soolakaost tingitud krampidest. Aga isegi see söögikogus oli liiga palju, mitu korda tahtis üles tulema hakata. Vähendasin seda siis veel. Kui hommik oli olnud täiesti tuulevaikne, siis vaikselt hakkas tuul tõusma ja lõpuks puhus juba päris kõvasti. See tähendas siis seda, et Harutee poole sõites tuli 10 km vastutuult rühkida ja pärast sai tagasi Kanama suunas natuke kergema vaevaga. See vastutuult rühkimine hakkas iga korraga järjest vastikumaks muutuma, väsimuse kasvades kukkus kiirus mõne kõvema tuuleiili ajal isegi alla 25 km/h. Nii et kui ma selle otsa viimast korda ära tegin, oli tunne, nagu oleks rattaetapp minu jaoks juba läbi saanud, mis siis, et 40 km oli veel sõita. Lõppu jõudnuna ja ratta otsast maha roninuna oli selg nii kange, et sirgeks enam ei läinudki, seisin seal nagu suur küsimärk. Selle tulemusena ei tahtnud ka jalg enam üldse tõusta, et üle pulga tõsta. Pidin siis ratta otsast mahasaamiseks ratta peaaegu pikali maha panema. Rattaetapi aeg 6:23:30, mis andis keskmiseks kiiruseks 28,2 km/h, mis ongi tegelikult täiesti minu tase ka terve seljaga.

T2

Teises vahetusalas koperdasin ringi küürus seljaga nagu kivivalvur Ropka. Läksin telki, et rattakingad tossude vastu vahetada, aga otse loomulikult ei olnud ka seal pinki. Õnneks oli telk tänava ääres, ja äärekivi oli telgis sees. Istusin siis seal. Aega kulus enamvähem sama palju kui esimeses vahetusalas – 4:25.

JOOKS

Kuna ma endiselt meenutasin suurt küsimärki, siis esmane ülesanne oli ennast jälle sirgeks saada. Õnneks oli abivalmis naabrimees jälle platsis mind sirgeks tõmbamas. Peab ütlema, et see oli üsna valulik protsess, aga sai sirgeks. Joosta tuli Keilas kaheksa 5,274 km ringi. Asutasin siis ennast minema, aga jalad ei tahtnud üldse sõna kuulata, kogu keha oli ikka väga kange ja jalgu joostes maast lahti ei jaksanud tõsta. Ka selg oli joostes valulik. Jõudsin juba peas leppida mõttega, et tuleb väga pikk õhtu. Katkestamine ei olnud nii kaugele jõudnuna enam valik. Õnneks hakkasid lihased vaikselt pehmemaks minema ja juba kolmandal kilomeetril suutsin ka jalgu maast lahti tõsta. Mida aeg edasi seda paremaks läks, ja lõpuks tegin juba päris talutavat tempot. Niimoodi läks esimesed kümme kilomeetrit, kuni selg hakkas jälle valusaks minema. Võtsin ibuka sisse ja mõned ajad hiljem asendus valu sellise üldise tuimusega, millele sutsas vahest valusähvakaid sisse.Edasi läks jooks väga ühtlase tempoga, igal ringil tegin samades kohtades puhkuseks kõndimispause.

Keila kooli lähedal toimus mingisugune väikeste kärbeste kogunemine, väga suured parved olid. Teisel ringil lendas üks eriti õel tegelane silma. Higise käega ei ole lihtne teda sealt kätte saada. Kui ma lõpuks olin jällegi kahe silmaga nägijaks saanud, siis sain seda nautida ca 20 meetrit, kuni järgmine täpselt samasse silma tuli. Peab tõdema, et selle peale seda suust tulnud sõnad ei olnud kõige siivsamad. Eelviimasel ringil oli esimene kord, kui väsimus suurenema hakkas ja tempo langema hakkas, aga pidin ikkagi lõpuni sama jooksu-kõnni vahekorraga vastu. Ka viimasest ringist esimese poole koperdasin samamoodi ära, siis aga, 3 km enne lõppu said viimasedki energiavarud otsa ja paak täiesti tühjaks. Joosta enam ei saanud, kuna selle peale hakkas iiveldama ja kõik tahtis üles tulla. Nii ma siis kõndisingi koos ratastega seltsiks tulnud Urmase ja Markkoga peaaegu lõpuni. Võib-olla oleks kannatanud veel natuke joosta ka, aga tahtsin ennast hoida selleks, et ilusa jooksusammuga lõpetada. Ja nii ma lõpuni jõudsingi maratoniajaga 5:09:03. Oma kestvussportlase karjääris olen teinud ka paar aeglasemat maratoni, ja nendele ei eelnenud nii pikka soendust. Aeg kokku 13:18:50. Eelnevalt olin arvanud, et terve seljaga tuleb aeg kuhugi 13 tunni kanti, seega täitsa ok.

Koju jõudes selgus, et võrreldes hommikuga olin kaotanud 3,5 kg oma eluskaalust, seega nüüd teate, mida tuleb teha kui kiiresti alla võtta on vaja. Nüüd, järgmisel päeval olen pikali maas, kogu keha on valus ja energiat ei ole isegi teisele küljele keeramiseks. Positiivne on see, et seljavalu ei ole tunda, kuna kogu keha on valus, siis see kaob sinna foonile ära lihtsalt.

TÄNURUBRIIK

Tahaks eriti tänada Evelini ja Kerstinit kes varahommikust hilisõhtuni rajal olid. Paremat toetustiimi ei ole olemas. Urmast, kes mind mitu korda sirgeks tagasi tõmbas ja ka muidu terve päeva suureks abiks oli. Kõiki teisi, kes tulid kohale ergutama. Ei ole ju võimalik isegi kaaluda katkestamist, kui nii palju kaasaelajaid kohal on.

Nüüd tahaks teada, mis tunne on täispikka triatlonit terve seljaga teha, järgmine aasta peab proovima.

Kuna triatlonihooaeg sellega läbi sai, siis edasi digimuutun tagasi jooksjaks. See aasta on veel mitu võistlust plaanis. Blogis jääb nüüd küll mõneks ajaks vaiksemaks, aga päris välja ta ei sure.