4 nädalat stardini

Countdown läheneb armutult nulli poole… Tegelikult on pealkirjas olev number see aeg, kui palju on kirjeldatava nädala algusest aega stardini. Nii et päriselt on kirjutamise hetkel juba ainult 3 nädalat.  Ausalt öeldes võiks aeg isegi kiiremini minna – tunnen, et olen nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti valmis asja ära tegema. Kuna plaanin võistlust suhteliselt rahulikult teha – ma loodan, et suudan ennast ikka sundida seda rahulikult tegema - siis ei usu, et enne jooksuetappi palju probleeme tekib. Ja kui ma nüüd järgi mõtlen oma läbitud ultrajooksudele ja eelkõige nende lõppudele, siis ei usu, et täispika triatloni jooks midagi palju raskemat või erilisemat on. Nii et – bring it on!

ESMASPÄEV

Puhkepäev – taastumine pühapäevasest pikast rattasõidust

TEISIPÄEV

Hommikul 7km jooksu. Tundub, et päris taastunud veel ei ole, natuke raskevõitu ennast käima saada.

Õhtul 29km maanteerattaga. Miskipärast on tunne, et kui ma nii vähe sõidan, siis peaks kuidagi ennast vabandama hakkama, miks nii vähe.

KOLMAPÄEV

Hommikul 9km jooksu

Õhtul ca 1 km ujumist. Käisin vahelduseks meres ujumist proovimas. Kuna nädalavahetusel on Tallinna triatlon, mille ujumine on Pirita rannas, siis kuskilt oli mulle millegipärast tekkinud kindel arusaam, et seal on ujumisdistantsi poid juba paika pandud. Tahtsin proovida seda läbi ujuda. Aga kahjuks neid siiski seal ei olnud. Seega proovisin niisama piki randa olevaid vetelpääste poisid ujuda. Kuna oli üsna tuuline ilm, siis oli päris korralik lainetus ja sellises vees on ujumine ikka märgatavalt keerulisem kui vaikses karjääris. Juba poide nägemine lainete vahelt on raske – peab üritama ettepoole vaatamist ajastada hetkel, kui oled laine harjal. Ja piki randa ujudes saab hingata ainult kalda poole, kuna muidu võib valel hetkel hingates laine suu vett täis visata. Olen küll vasakule poole hingamise hästi kätte saanud, aga miskipärast on natuke keeruline kombinatsioon ainult vasakule hingamisest ja ette vaatamisest.

NELJAPÄEV

Maanterattaga 33km. Pidi küll natuke rohkem, aga vihma sadas päris korralikult ja oli selline vastikult märg ja külmavõitu olemine. Ja siis tegingi lühemalt.

REEDE

Ärgates oli väääga laisk olemine ja lükkasin hommikuse trenni edasi. Kuna on puhkus, siis saab niimoodi lükata. Siis aga tuli idee koos lastega rattamatkale hoopis minna. Sõitsimegi rongiga Kloogale ja sealt ratastega piki rannikut Paldiskisse. Kokku veeresime 28 km. Vahepeal tegime igasugu jäätiseujumisejaniisama peatusi. Ja trenni ei teinudki.

LAUPÄEV

Kui enamus Eesti triatleete oli laupäeval võistlustules Tallinna triatlonil, siis mina osalesin hoopis väikesel eksklusiivsel Teraskolli triatlonil, kuhu pääseb peale ainult kutsetega J. Tegemist on Eesti ühe vanima triatloniga, mis on toimunud juba alates aastast 2000. Osavõtjateks sõbrad ja sõprade sõbrad. Distantsiks on ca 350 meetrit ujumist Tänavjärves, 16km rattasõitu mööda korralikult treppis kruusateed ja 4 km jooksu kruusa ja liivateel. Osavõtjaid on tavaliselt vahemikus 5 kuni 10 ühikut inimesi. Kuna võrreldes eelmiste aastatega olen ma hetkel kordades paremas triatlonivormis, siis selleks võistluseks olin seadnud endale 3 eesmärki. Plaan A – teha läbi alla tunni (seda ei ole veel keegi kunagi suutnud), plaan B – teha uus võistluse lõpuaja rekord (vana 1:02:13), plaan C – teha uus isiklik rekord (vana 1:03:57). Ükstapuha kuidas ma ka ei arvutanud, tundus plaan A teostumiseks olevat vajalik kõikide asjade ideaalne klappimine.

Ujumine läks põiki üle Tänavjärve, suuna hoidmiseks oli väljatuleku kohast ca 50m eemale ka poi pandud. Kuna ma olen osavõtjatest ainuke kalipsoomanik, siis ei hakanud solidaarsusest ka mina seda selga panema. Peale starti tulistasin kohe kiiresti minema. Oli ju vaja hea aeg teha. Tundus, et liigun otse poi poole, aga mingi hetk hakkasid kaasvõistlejad kahtlaselt kalda poole kalduma. Mõtlesin veel, et huvitab miks nad nii kalda äärest ujuvad. Aga tuli välja, et teised ujusid siiski otse, mina tegin miskipärast suure kaare järve keskelt. Sellepärast tulin veest välja neljandana ja mitte päris selle ajaga, mis olin lootnud. Jalanõusid vahetades mõtlesin veel, et sinna nüüd see plaan A läks.

Esimeses vahetusalas palju aega ei kulunud, oli ju vaja ainult sokid-tossud jalga ja kiiver pähe panna. Rattaga minema sain kolmandana ja esimesest kahest sain kohe esimese poole kilomeetri sees mööda. Nagu eelpool mainitud, on tegemist korralikult treppis kruusateega, kus kiirust väga üles ei saa. Terve distantsi olingi esimesel kohal, aga kuna peamine eesmärk oli hea aeg teha, siis jalga sirgeks ei lasknud kordagi. Ja teise koha omanik oli ka pidevalt nägemiskauguses, mis sundis pingutama.

Jooksu alguses selgus, et enne rattasõidu lõppu oli teine koht omanikku vahetanud ja uus tagaajaja liikus väga ohtlikult kiiresti. Seega hakkasin kohe alguses liigutama ennast nii kiiresti kui seda mu aeglane keha teha lubab. Kui alguses tundus, et vahe tagaajajaga vaikselt väheneb kogu aja, siis distantsi teises osas hakkas see vaikselt jälle kasvama. Ca pool kilomeetrit enne lõppu avastasin selja taha vaadates ehmatusega, et jälitaja oli lõpuspurdiga alustanud ja liiga lähedale jõudnud. Vajutasin siis ise kah gaasipedaali vastu põrandat ja jooksin nii kiiresti kui torust tuleb. Õnneks sellest siiski piisas vahe säilitamiseks ja jõudsin teist aastat järjest esimesena üle finišijoone. Ja peale lõpetamist selgus, et olin siiski suutnud ülinapilt täita plaan A – lõpuaeg oli 59:59! Märkima peaks ka veel minu jaoks ulmelisena tunduva keskmise jooksutempo – 4:26 min/km! Kes oleks uskunud,et minusugune keskeas ülekaaluline meesterahvas oma jalgu veel nii kiiresti suudab liigutada.

PÜHAPÄEV

Taastumine Teraskolli triatlonist.(loe: afterparty järelmõjud J)