Eelviimane nädal enne starti

Eelviimane nädal enne suurt päeva. …ja seis ei ole hea…

ESMASPÄEV

Puhkepäev

TEISIPÄEV

10 km jooksu. Esimene pool koos Kerstiniga rahulikult, teine pool üksi kiirenevas tempos.

KOLMAPÄEV

40 km rattasõitu. Sellest keskmine 40 minutit tempokalt. Lõpu poole korralik vastutuul.

NELJAPÄEV

Päeval basseinis ujumas. Kõigepealt 200m rahulikult soojenduseks, siis lõigud – 200m rahulikult, 2x100m kiiresti, 200m rahulikult, 100m kiiresti, 200m rahulikult, 100m kiiresti ja lõpuks 200m rahulikult lõdvestuseks.

Hommikul olin ratta hooldusesse viinud, et välistada võistlusel igasugu jamasid ja ootamatuseid. Hoolduses öeldi, et keti ja tagumise kasseti peaks ära vahetama, aga vahetult enne võistlust siiski ei soovitatud seda teha, kuna esimene hammakas võib hakata üle viskama uue ketiga. Jääb edaspidiseks. Tänu sellele, et ma ajutiselt rattatu olin, tahtsin õhtul treeningkavas olnud rattasõidu asemel jooksma minna, aga peale ujumist oli alaselg muutunud millegipärast kangeks ja kummardades natuke valulikuks. Hirmust selle süvenemise ees ei läinud. Tegelikult oli hommikul ärgates juba alaseljas natuke ebameeldiv tunne, aga kuna seda oli üsna vähe ja varsti peale ärkamist kadus üldse ära, siis ei osanud sellest mingit numbrit teha ja ujumist selle pärast ära ei jätnud

REEDE

Pekki-pekki-pekki! Selg annab ikka tunda! Kogemustest tean, et sellises olukorras piisab mul ainult väikesest valest liigutusest ja olen täiesti liikumisvõimetu. Seega ei mingit trenni. Kasvava stardiärevuse foonil ajab selline asi päris paanikasse – kas tõesti rikub see nüüd peaaegu aasta töö ja vaeva ära!

Õhtul ostsin apteegist kinesioteipi ja tõmbasin alaseljale peale. Pole seda varem proovinud, aga äkki aitab.

LAUPÄEV

Selg on parem, aga päris korras ei ole, kummardudes annab ikka veel tunda. Enne kui päris korras ei ole, ei julge sporti teha. Parem olla natuke alatreenitud kui vigastatud. Aga igatahes – KURAT KÜLL!  Selline dejavu tunne on tegelikult. Aasta tagasi olin registreeritud Cesis Eco Trail 80 kilomeetri ultrajooksule ja mõned päevad enne jäin elu jubedaimasse kõhugrippi. See võistlus jäigi ära, loodame, et seekord läheb paremini.

Õhtul käisin Rakvere Ööjooksul, küll mitte jooksmas, aga Kerstinile ja Evelinile autojuhiks/kaasaelajaks. Seda kaasaelamise poolt küll kahjuks ei saanud teha, kuna rahvast oli nii palju, et isegi nende finiši magasin maha. Aga väga äge üritus on Rakveres püsti pandud.

PÜHAPÄEV

Muutusteta. Hommikul peale ärkamist voodis lesides tundus, et selg on korras, aga üles tõustes selgus, et kummardamine on siiski veel natuke valus. Kaalusin küll lühikese rattasõidu tegemist, aga lõpuks ikkagi ei julgenud.