Transgrancanaria eelvaade

Täna käisin viimast korda enne Transgrancanaria starti Mustamäe nõlval trenni tegemas. Viimaseid kordi tõuse võttes tuli natuke kurvavõitu tunne, on ju eelmise aasta oktoobrist alates seda sama tõusu käidud nühkimas peaaegu iga nädalavahetus ja selle ajaga on see koht isegi natuke nagu koduseks saanud. Mõni nädal jõudis sinna isegi kokku kolm korda - mõlemal nädalavahetuse päeval ja sellele lisaks kord nädala sees. Kokku sai tõusumeetreid seal ja mõned korrad ka mujal kogutud 18300. Kui võtta keskmiselt tõusu suuruseks 30 meetrit, siis tähendab see seda, et kokku sai üles-alla liigutud nelja ja poole kuu jooksul 610 korda. Kas see on piisav, on näha juba võistluse käigus, aga selge on see, et see oli ka maksimum, mille mu jalad ja keha vastu võttis. Eriti just detsember ja jaanuari esimene pool oli selge tunne, et tegutsemine käib piiri peal. Õnneks sellest üle ei läinud. Seda näitas selgelt jaanuari keskel Taliharja Vanakurjal joostud ainukene klassikaline pikk vastupidavustrenn - taastumine sellest läks väga kiiresti, juba järgmine nädalavahetus suutsin ilma suuremate probleemideta teha kahe päevaga 2500 tõusumeetrit. Jalad taluvad tõususid ja laskumisi igatahes kordades rohkem ja paremini kui alustades. Ja see on praktiliselt ainuke asi mis Transgrancanarial loeb - ükskõik kui visa edasiliikuja olla, kui ikka jalalihased sodiks lõhutud on, siis mingist punktist muutub mägedes edasiliikumine võimatuks. ...vähemalt niimoodi mulle on räägitud, endal ju igasugused mäejooksukogemused puuduvad - sügisene Sigulda Kalnu Maratons oli päris mägede kõrval poisike.
Lisaks tõusumeetrite kollektsioneerimisele sai kolmapäeviti Kaido juhendamisel tegeletud Audenteses enda kiiremini liigutamisega ja üke'ga ning hommikuti tegin keharaskusega harjutusi - kükid, plangud ja muu taoline meeldiv. Seda viimast küll tuli natuke vähem kui olin algselt olin planeerinud - kui hakkasid ilmnema kerged ülepingutamise suunas minevad nähud, siis tõmbasin hommikuste harjutuste kordasid kiirema taastumise nimel tagasi.
Mõned korrad tegin ka jõusaalis jooksulindil ülesmäge kõndimise trenni. Panin lindil nurga nii kõrgele kui ta läks ja siis kõndisin sellel kiires tempos tunnikese. Seda viimast soovitas teha Rait Ratassepp - meil ei ole ju selliseid tõuse ja laskumisi kuskilt võtta, kus saaks tund või rohkem ainult kas alla või üles minna. Ülesminemist simuleerisin siis niimoodi. Kahjuks pikalt kilomeetrite kaupa allamäge jooksmist ei saa meie pannkoogimaal kuskil treenida. Käis küll peast läbi mõte jooksulindi tagumise poole alla kõrgendus panna ja niimoodi see üles tõsta, aga selle peale jõusaalis vaevalt mulle pai tehtud oleks.
Ainuke asi millega ma rahul ei ole, on mu kehakaal - oli plaanis mõned kilod alla võtta, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Esiteks tekitab mäetrenn ootamatult suure nälja ja teiseks on mul muidu kah selle poole pealt natuke kehvavõitu enesedistsipliin.
Ühesõnaga võib ettevalmistusega rahul olla, peaaegu kõik planeeritu sai ka ellu viidud ja tõenäoliselt seetõttu on sees rahu ja mingit stardiärevust veel tekkinud ei ole. Treeningute ülesehitus oli küll absoluutselt teistsugune kui ma siiamaani seda teinud olen, aga peab uskuma targemaid.
Väga äge on see, et tekkis väike ühesuguste huvidega treeninggrupp, kellega koos kulus aeg mäel tunduvalt meeldivamalt. Loodetavasti teeme koos ühtteist ka edaspidi - väga värskendav on vahest suhelda inimestega, kellel on samasugused eesmärgid ja kes seetõttu ei arva, et su sportlik tegevus ajuvaba või lausa enesehävituslik on.
Kanaaride poole hakkame koos perega liikuma nädala pärast, siis saab enne 23. veebruari õhtul kell 23:00 toimuvat starti natuke soojusega kohaneda ja ka muidu turismiga tegeleda.
Keda huvitab ja Eesti sajanda sünnipäeva pidustuste vahelt aega leiab, siis siin on link võistluse otsejälgimisele: http://transgrancanaria.livetrail.net/