esmaspäev, 14. mai 2018

Tartu Maastikumaraton

Enne kui siirdun pealkirjas mainitud võistluse raporti juurde, natuke sellest mis vahepeal toimunud on.
Peale Transgrancanariat jäin natuke tõbiseks. Organism näitas vist niimoodi välja oma solvumist tema kohtlemise eest. Peale 26 tunnist solgutamist mööda mägesid lennutati kohe kohalikku külma kliimasse. Kui aga tervis korda sai hakkas pihta tegutsemine järgnevate eesmärkide suunas. Need eesmärgid küll hüüdsin juba eelnevas postituses maha, aga vahepeal plaanid natuke muutusid ja selle asemel, et augustis kaks täispikka triatlonit teha, otsustasin neist teise ära jätta ja selle asemel minna septembri lõpus Lõuna-Poola mägedesse Beskidy Ultra-Traili jooksma. Sealsest distantsivalikust sihiks siis 130km ja 7000+ tõusumeetriga rada. Et plaanid ikka kinnistuksid ja taganemisteed ära lõigata, siis regasin juba ära kah. Ei ole midagi teha, kisub ikkagi kangesti mägedesse - kui valikus oli kas see, või kohalik täispikk triathlon, siis valik oli tegelikult väga lihtne. Selleks hakkan erialast treeningut tegema augustis peale Ironman Tallinna haavade kinnikasvamist. Niikaua aga kulgeb kõik plaanipäraselt. Kõigepealt alustasin ujumisoskuse taasavastamisega, märtsi ja aprilliga kokku ujusin 30km. Kuna eelmine aasta oli ujumistreeningute poolt väga nadi, siis olen sellega juba üle kahe kolmandiku eelmise aasta kogumahust läbinud.
Ratta selga sain esimest korda aprilli alguses ja kahjuks kehvad ilmad palju vändata ei lasknud, aga aprilli viimasel nädalavahetusel tehtud minitreeninglaager Hiiumaal kasvatas mahu 470 kilomeetriseks.
Aga tagasi teemasse.
Juba mitu päeva ette oli ilmateadet jälgides selge, et maikuune kuumalaine pühapäevaks üle ei lähe, pigem keerati vinti juurde. 27 kraadi sooja 13. mail ei ole just väga tavaline eestimaine nähtus. Lisaks hakkas nädal enne starti uuesti pihta sama jama mis kimbutas ka enne Transgrancanariat - joostes on jalgadest kõik jõud kadunud, nagu tinapommid oleks kluge riputatud. Ja seda juba esimestest meetritest alates. Oli selge, et kombinatsioon kuumusest ja minu suutmatusest ei tähenda midagi head. Seega otsustasin alustada väga rahulikult, ainuke lootus oli joosta nii säästlikult kui võimalik ja loota, et kestab lõpuni ära.
Enne starti proovisin teha väikese soojendussörgi ja oli näha, et ega muutunud ei ole midagi - joosta ei jaksa. Ei teagi, mis jama see on. Kahtlustasin magneesiumipuudust, aga nädalane kuur ei parandanud eriti midagi. Enne starti sai jooksututtavatega räägitud, et see on pikamaajooksu harrastajate tavaline käitumine, et kui on juba enne starti teada, et ega sellest võistlusest mingit head nahka ei tule, misiganes see põhjus siis on, on väga mugav see võistlus lihtsalt pikaks trenniks tembeldada. Ja teeme seda siis ka minu sellekordse maratoniga.
Stardist minema ja sundisin tempo kohe väga rahulikuks. Ka tõuse hakkasin kohe algusest peale kõnniga võtma, pikk trenn ju ikkagi... Mäest allajoostavaid lõike võtsin mõnuga, lasin keha vabaks ja ei hakanud gravitatsiooniga võitlema. Maratonirada oli tehtud super äge - alguses ilusad Otepää ümbruse vaated ja siis võrratult lõhnavad kuusemetsad.  Pinnas oli vaheldusrikas, rada keerutas mõnusalt üles-alla. Ei mingeid pikki igavaid sirgeid. Oli alguses natuke asfalti, siis kruusateid, metsateid, heinamaad. Kõike mida Otepää ümbrus pakub.
Kümnendaks kilomeetriks sai lõpuks ka jalad natuke lihtsamalt liikuma. Keha tahtis selle peale kohe uljalt tempot tõsta, aga surusin ta jõuga maha ning jätkasin rahulikult ja säästlikult. Sellise leitsakuga võib liigne kiirustamine õnnetult lõppeda. Ja kuumust jagati mõnuga, 10 ja 20 kilomeetri vahel oli rada enamuses kruusateedel ja varju oli seal ainult näpuotsaga antud. Vahepeal oli tunne, et peaaegu nagu oleks kuulnud ihu praadimise särinat. Päikesekreemi unustasin loomulikult panna ja õlad muutusid järjest valulikumaks. Seepärast oli enne poole maa täitumist metsavahele jõudmine väga mõnus, olemine läks tükk maad paremaks. Ka vahepeal juba lõppema kippunud jõuvarud taastusid varjus ilusasti ära. Siis aga juhtus see, et kahel joogipunktil oli miskipärast 7 kilomeetrit vahet jäetud ja sellise kuumaga on seda ilmselgelt palju. Olin küll enne võistlust kaalunud joogikoti kaasavõtmist, aga oma rumalusest ikkagi loobusin. 29. kilomeetri joogipunkti jõudes oli üsna krimpsukuivanud olemine ja kuna janu oli selleks hetkeks pehmelt öeldes meeletu, siis läks päris mitu topsi jooki kurgust alla ja edasi joostes mulksus see kõik rõõmsalt kõhus ringi. Tead küll, et ei tohi nii palju juua, aga käed kipuvad sellises olukorras jonnakad olema ja uusi topse võttes pead mitte kuulama.
Tänu algusest peale rahulikule tempole väga raskeks nagu ei läinudki, aga ega lihtne ka ei olnud.

Peamine probleem mis segas, oli joogipunktide hõredus ja igaüks neist saabus kui taeva õnnistus.
Esimest korda mu pikamaajooksja karjääri jooksul juhtus see, et mingi hetk hakkasin tundma, et rinnanibud muutuvad valusaks. Kunagi esimesi maratone joostes kuulasin targemate nõuandeid ja ärahõõrumise kartuses plaasterdasin nad ilusasti kinni, aga siis juhtus nii, et mõned korrad unustasin selle ära ja nähes, et midagi ei juhtugi, loobusin plaasterdamisest. Isegi ultratel ei ole ma seda teinud ja kõik on korras olnud. Nüüd aga mingil põhjusel see siis juhtus. Üritasin mõned ajad hoida särki kätega kehast eemal, aga niimoodi on üsna ebamugav joosta. Õnneks nägin tee ääres meditsiinitöötajat, kelle käest küsisin plaastreid. Ega nad higisele kehale ei tahtnud hästi kleepuda, aga kuidagi nad siiski sain enamvähem püsima. Peale jooksu duši alla minemine oli üsna valus kogemus.
Enne lõppu läks rada kokku 10 km distantsi kepikõndijatega ja neid oli palju, kohati pidi hoolega slaalomit tegema, et neist mööda saada. See aga ei tundunud üldsegi ebameeldiv, pigem oli natuke vaheldust. Ja kuna rada oli seal juba korralikult lai, siis mahtus servadest mööduma küll.

Päris lihtsalt siiski lõpuni ei saanud, 3 kilomeetrit enne lõppu läks siis ikka korralikult raskeks. Oli see siis kuumast või lihtsalt jõuvarude lõppemisest, aga liikumine muutus vaevaliseks. Ja ega mugavussportlasena päris kapsaid ninast välja ei taha pingutada, tegin rahulikku kõnni/jooksu segu lõpuni. Finišis olin ootuspäraselt kehemat sorti ajaga 4:37:49, mis andis 190 osaleja seas 130. koha.
Edasi jätkub plaanipärane töö Ironman Tallinnaks valmistumiseks.

2 kommentaari:

  1. siukse ilma ja raja kohta mu meelest vägagi vinks vonks tulemus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega ma tegelt arvestasingi algusest peale, et kuhugi neljapoole viie vahele aeg tõenäoliselt läheb

      Kustuta