Taliharja Vanakuri





Detsembri lõpu poole juhtusin Facebookist lugema, et jaanuaris tuleb jooksuvõistlus:
- mis on üle 100km pikk
- trass kulgeb punktist A punkti B ja enamuses metsas eemal suuremast asustusest
- rajal on ainult 1 abipunkt ja kõik vajalik tuleb kaasas tassida
- start on õhtul ja seega enamus kulgemist tuleb pealambi valgel pimedas metsas
- osalema võetakse ainult 30 inimest, kellel peab olema ette näidata võistluskogemus, mis lubaks    korraldajal loota, et osaleja on võimeline omal jõul lõpuni jõudma.
Otsus minemise kohta sündis loetud minutitega - liiga palju asju klikkis minu arusaamisega ühest ideaalsest ultrajooksust. Ei mingit ninnu-nännutamist iga paari kilomeetri tagant olevate joogipunktidega, ei mingeid rahvamasse, ei mingit raja võimalikult ohutuks ja kergeks muutmist. Ultrajooksul ei osale ju keegi sellepärast, et see on lihtne ja isiklikult minule meeldib, kui maastikul toimuvaid jookse on vürtsitatud lisaks veel mingite muude teguritega mis selle keerulisemaks teevad. Loomulikult peab olema ka selliseid võistlusi, kus kõik olme jooksjale võimalikult mugavaks tehtud on, et siis osaleja saaks keskenduda ainult hea tulemuse tegemisele - aga ilmselgelt ei ole jaanuarikuine öine Kõnnumaa koht kus enda 100 kilomeetri rekordit joosta.
Ainuke kahtlusekoht oli see, kas poolteist kuud enne Transgrancanariat on hea sellist asja ette võtta, pika trenni jaoks on see siiski umbes 30-40 km liiga pikk, aga otsustasin, et kui asja väääga rahulikult ja säästlikult võtan, siis ei tohiks kahjud loodetavasti suured olla. Ehk siis kohe algusest peale regulaarsed kõnnipausid ja jooksutempo selline kuskil "ülekuueminutikilomeetrile"  Oktoobri lõpus joostud "Haanja 100" taastumine läks väga ruttu - kaks päeva hiljem olid jalgadest järelnähud kadunud ja juba nädala pärast tegin uuesti täisvõimsusel trenni, seega otsustasin, et 6 nädalat vahet on siiski piisav. Tundub, et eelmisel aastal joostud 5 ultrajooksu lisaks ühele täispikale triatlonile ja viiele maratonile on pikemad pingutused kehale rutiinseks muutnud, või siis olen nii tiheda võistlemise tõttu kogu aeg väsimusstaadiumis, aga ise ei saa sellest enam arugi... :). Ja iseenesest ei ole ultrajooksmises niikuinii midagi mõistuspärast, seega minna kuus nädalat enne oma elu suurimat väljakutset sajakilomeetrist öist võistlust läbima....why not - bring it on! :)
Trass kulges mööda RMK Oandu-Ikla matkarada Lellest Aegviitu.Veel nädal tagasi olnud plusskraadid ja kõrge vesi olid asendunud miinus 12 kraadi külmaga. Etteruttavalt peab ütlema, et see oli väga hea, kuna paljud kohad, mis olid vee all, olid nüüd kinni külmunud. Jalgade märjaks tegemine on ebameeldivam kui natukese külma kannatamine.

Starti Lellesse sõideti ühiselt Viljandi rongiga. Rongist maha tulles lõi vastu nägu jäine õhk ja mõte veeta järgnev öö õues ei tundunud enam üldse nii hea kui mõned nädalad tagasi kodus arvuti ees istudes. Aga ega taganeda ei olnud kuhugi...

Start oli kell 19:00. Alustasime koos Kaidoga nii nagu plaanitud - rahulik tempo ja regulaarsed kõnnipausid. Lisaks liitusid meie tempogrupiga veel Krista ja Timo.

Foto ACE Adventure Teami FB lehelt

Olemine oli hea, edasiliikumine oli lihtne ja mõnus. Mingi aja pärast jõudsime järgi veel kahele osalejale kes ka meiega liitusid ning järgmiseks kümnekonnaks kilomeetriks suurenes meie grupp kuueliikmeliseks. Peale kahekümne kilomeetri läbimist aga hakkasid mõnedel inimestel erinevaid probleeme esinema ja kuna meil Kaidoga hakkas külm, siis jätsime teised seljataha. Riietus oli selline, et joostes oli paras, aga pikemalt kui kolm minutit kõndida ei saanud. Kotis oli küll kaasas igaks juhuks lisakihte. 

Seega laguneski grupp kolmeks kaheliikmeliseks erineval kiirustel liikuvaks osaks. Liikusime edasi kahekesi koos Kaidoga ja taastasime juba vahepeal sassi läinud 8:2 jooksu-kõnni vahekorra. Umbes kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas vaikselt esimesi väsimuseilminguid tekkima ja mõne aja pärast muutsime minu soovil jooksu-kõnni vahekorra 7:3. Niimoodi taastus kõndides natuke rohkem, aga samas oli 3 minutit piisavalt lühike, et külm ei hakanud. 

Neljakümnena kilomeetri paiku jäätus ära joogikoti voolik. Jõuluvana oli küll toonud just seda üritust silmas pidades uue isoleeritud vooliku, aga nagu näha ei olnud sellest kasu.

Jõudnud 56 kilomeetril asuvasse kesklaagrisse proovisin kõigepealt sulatada lahti voolikut, aga edutult - võistluse lõpuni pidin joomiseks koti seljast võtma ja lahti tegema joogi sissevalamise ava ning sealt jooma.

Edasi sõin kaasavõetud kiirkartuliputru ja korraldaja poolt pakutud grillvorste. Hoolimata lõkke ääres istumisest hakkas külm kontidesse pugema ja värinad muutusid järjest suuremaks. Kui saime söödud-joodud asutasime ennast uuesti minekule, aga minul oli see üks otsatult raske minemine - külmavärinad olid peal ja samas jalad olid istumisest kangeks muutunud ning väga raske oli jooksmisele sarnanevaid liigutusi teha. Samas aga joosta oli vaja, et sooja saada. Esimene viissada meetrit pidin tegema oma peas kõva kihutustööd, et mitte ümber pöörata ja tagasi minna. Mõne aja pärast hakkasid siiski jalad uuesti tööle ja sain ka sooja sisse.

Edasine kulgemine kuni Kakerdaja raba laudteeni oli rahulik ja ühtlane. Kerge ei olnud, tänu hilisele ajale, pimedusele ja üksluisele teele hakkas uni raskelt painama. Joostes läks küll natuke paremaks, aga kõndimise ajal oli raske silmi lahti hoida. Kakerdaja raba laudteele jõudes aga läks olemine palju paremaks - kuna laudteel jooksmine nõuab rohkem tähelepanu, annab see kohe ka ajule tööd ja uni kaob. 

Viimased kümme kilomeetrit oli juba päris vaevaline koperdamine - energiavarud olid lõplikult otsas. Kuna oli valgeks läinud, siis vähemalt uni ei vaevanud enam väga. Finišisse jõudsime ajaga 15:03:00

Foto ACE Adventure Team FB lehelt

 

Tänud Kaidole meeldiva seltskonna eest, üksinda oleks öine seiklemine palju ebameeldivam olnud.

 

Kokkuvõttes oli väga äge rada, ainult vahepealsed suhteliselt pikad asfaltiosad olid natuke ebameeldivad, aga arusaadavalt ei ole korraldajal midagi parata kui RMK on mingil arusaamatul põhjusel oma matkaraja niimoodi teinud. Ennem ma Oandu-Ikla matkaraja selles lõigus käinud ei olnud, aga võib öelda, et endiselt ei ole, kuna öösel oli näha ainult oma pealambi valguslaiku - kõik mis jäi rajalt kõrvale, jäi pimedusse. Orienteerumiseks kasutasin kella laetud raja GPX faili, mis töötas väga hästi, tee hargnemistel andis noolega suuna kätte ja ka rajalt väljajooksmistest andis vibreerimisega märku.

 

Nüüd mõned päevad taastumist ja siis jätkub ettevalmistus TransGranCanariaks.