6 nädalat stardini

ESMASPÄEV

Männikul 4km ujumist. Kuna viimased triatlonid on näidanud, et võrreldes teistega on minu suurim puudus ujumiskiirus, või siis täpsemalt selle puudumine, siis selleks, et seda kuidagi järgi aidata, otsustasin natuke rohkem kiirustreeninguid sisse tuua. Niisiis tegingi iga ringi viimased 100 meetrit tempokalt. Kui peale eelmise nädala sama pikka ujumist oli tunne, nagu poleks suurt midagi teinud, siis nüüd olin tänu sellele lõpuks juba sossim.

TEISIPÄEV

Hommikul basseinis ujumas. Kõigepealt 200 meetrit soojenduseks rahulikult, siis 6xEBEH lõigud. Lõpuks 400m rahulikult lõdvestuseks. Kehvema mäluga lugejatele meeldetuletuseks, et EBEH tähendas: Easy, Build, Easy, Hard. Ehk ujutakse järjest tempoga mängides: rahulikult, kasvavas tempos, rahulikult ja kiiresti. Esmaspäevasest ujumisest olid õlad ja käed veel väsinud, seega väga lihtne ei olnud.

Tundub, et hommikul vara on basseinis põhiliselt kahte tüüpi inimesi: pensionärid ja triatleedid. See kuidas ma pensionäri ära tunnen, on selgitamatagi selge, aga triatleete eristab ujulas ujumismütside järgi – need on kas triatloniklubide või võistluste logodega. Nimelt paljudel triatlonivõistlustel on kombeks tasuta ujumismütse jagada. Pensionärid käivad hommikuti ujumas enamuses tõenäoliselt selle pärast, et siis maksab pilet vähem ja nad ärkavad niikuinii juba kell kolm hommikul üles. Triatleedid sellepärast, et suures enamuses on nad treenimismaniakid ja ühest korrast päevas treenimisest jääb ju ilmselgelt väheks. Ausalt ka – olles nüüd natuke aega triatlonimaailmas ninapidi sees olnud, ma ei ole kunagi kohanud inimesi, kes suhtuvad oma hobisse sellise pühendumusega, seda nii treenimise kui ka varustuse kokkuostmise poolelt. Ja ma saan neist täiesti aru! Isegi, kui sul on juba praktiliselt kõik triatlonil vajaminev varustus olemas (ja seda ei ole üldse vähe!), siis kogu aeg on tunne, et vaja oleks: uuemaid, kergemaid, aerodünaamilisemaid, mitmekülgsemaid, väiksemaid, suuremaid, soojakindlamaid, külmakindlamaid, veekindlamaid, hingavamaid, pehmemaid, toetavamaid jne asju. Siiamaani olen ennast suutnud enam-vähem kontrolli all hoida, aga see ei ole üldse kerge J

Ja olles nüüd kirjutanud triatleetidest/treeningumaniakkidest, kirjutan pada sõimava katlana järgmiseks kuidas ma ise tegin teisipäeva õhtuseks treeninguks rattasõidu-jooksu combo. Kõigepealt 31km maanteerattaga ja siis kodus kohe tossud jalga ja 6km jooksu otsa. Rattasõidu viimase pooltunni tegin tempokamalt, et jalad enne jooksu pehmeks sõita. Selle eesmärk oli simuleerida võistluses üleminekut rattasõidult jooksule.

KOLMAPÄEV

Hommikul 7km jooksu. Millegipärast kella GPS jukerdas alguses ja teatas, et teise kilomeetri jooksin ajaga 2:25. Peale andmete Endomondosse söötmist selgus selle tulemusena, et olen jooksnud oma 5km rekordi. Tegelikult oleks kangesti uut spordikella vaja – sellist millega saaks ka ujuda nii sees kui väljas, kus saaks spordialasid ainult nupulevajutamisega vahetada ja mis peaks vastu ka 24 tunnise võistluse, aga mu praegune kell ei taha kahjuks kuidagi katki minna J Ja enne ju ei saa uut osta… aga küll ta varsti läheb katki J

Õhtul 42km maanterattaga.

NELJAPÄEV

Pika jooksu päev, kokku 25km. Sättisin kohe alguses tempo 6 min/km peale ja praktiliselt samasugune oli ta lõpuni. Viimased 3 km hakkasid jalad väsima, aga sinnamaani ei onud mingeid probleeme – nagu jooksmismasin J Juba väga ammu ei ole nii pikalt jooksnud. Väga tore oli, tuli selline nostalgiatunne kohe peale, olen joogikott seljas pikki jookse viimased aastad ikka palju teinud. Praeguse treeningu juures selliseid asju palju ei saa teha, natuke liiga kurnavad. Muidugi täispikal triatlonil maratoni edukaks läbimiseks peaks vast natuke rohkem jooksukilomeetreid kogunenud olema kui mul on, aga loodetavasti on mul viimaste aastate pikamaajooksuga mingisugune lihasmälu ikka tekkinud. On ju viimase viie aastaga läbitud kokku 23 maratoni ja 7 ultramaratoni. Väga väsinud jalgadega jooksmise imiteerimine ei ole minu jaoks midagi uut J

REEDE

Puhkepäev

LAUPÄEV

Kõrvemaa triatlon – pikemalt eraldi postituses

PÜHAPÄEV

Kava järgi pidi olema 5,5 tundi rattasõitu, aga kuna olemine oli selline väsinud natuke, siis otsustasin, et lähen õhtupoole ja teen 3 tundi. Siis aga tahtsid lapsed minna discgolfi mängima ja kuidas ma siis ikka ütlen, et ei lähe. Niimoodi saigi pühapäevast puhkepäev.