Märts

Võrreldes aasta kahe esimese kuuga oli märts juba tunduvalt etem kuu. Kui jaanuar ja veebruar segasid täisvõimsusega treenimist mõned pisihädad, siis nüüd sain segamatult terve kuu oma sportimishaigusele pühendada. Kõigil kolmel triatloni alal toimus mõningane edasiminek – endomondo teatas mulle kokku kuus korda, et olen mõne isikliku rekordi teinud. Ujumises kiireim kilomeeter ja pikim läbitud maa tunni ajaga. Maanterattaga kiireim 50 km ja pikim maa tunni ajaga. Jooksus kiireim kilomeeter ja kiireim poolmaraton (see tuli maratoni sees). Mitte, et see kuidagi oluline oleks, või mingi eesmärk oleks trenni tehes rekordeid purustada, aga kvalitatiivset edasiminekut näitab see küll.

Kokku kulus sportimisele märtsis aega 29 tundi ja 45 minutit, seda on ca 8 tundi rohkem kui eelnevad kuud.

UJUMINE

Ujumas käisin kokku 5 korda ja läbisin selle jooksul 10,6 km

Olin juba pikemalt planeerinud, et pingete mahavõtmiseks proovin ära, kuidas täispikas triatlonis olevat 3,8 kilomeetrit järjest ujuda maitseb. Otsustasin, et nüüd on aeg küps ja teen ära. Üllatuseks selgus, et see ei olegi nii raske kui olin endale ette kujutanud. Rahulikus tempos ujudes kulus selleks aega 1:35. Puhkasin iga 500 meetri tagant ca 20-30 sekundit. Muidugi on nii pika maa 25 meetrises basseinis ujumine tegelikult üsna üksluine tegevus, vaheldust lisasid ainult vahetevahel rajal mängivad lapsed kellest pidi mööda manööverdama. Oma peas olin valmistunud väsinud käteks ja valutavateks õlgadeks, aga midagi sellist ei juhtunud. Tundub, et talvel tehtud töö on hakanud vilja kandma. Tegelikult oleks pidanud õige maitse suhu saamiseks kiiremini ujuma, aga kuna nii pika maaga kogemused puuduvad, siis ei julgenud algul väga kihutada ja üritasin rahulikku pingevabat tempot hoida. Sellest ujumisest tulevnevalt otsustasin oma aprilliga algavat treeningplaani muuta – tegelikult oleks suvel täispikal triatlonil ajaga 1:35 täiesti rahul, selleks et ajast veel 10-15 minutit maha kärpida, peaks üsna kõvasti trenni lõhkuma. Kuna aga see on üsna tühine ajavõit, mille võib rattas ja jooksus väga lihtsalt maha mängida, siis otsustasin ühe ujumiskorra nädalas asendada vaheldumisi üks nädal jooksu ja teine rattasõiduga. Järgi jääb siis 2 ujumist nädalas, millest peaks loodetavasti piisama.

Lähiajal peab hakkama tegelema ka kalipso ostmisega, aga sellega veel on natuke aega, ega enne mai lõppu vist välistingimustes ujuda niikuinii ei saa.

RATAS

Rattaga käisin veeremas 7 korda ja läbisin kokku 297 km. Sellest maastikurattaga 2 korda ja 24,3 km.

Märtsiga jõudis lõpuks kätte aeg, kui sai ka maanterattaga sõitma hakata. Kuu alguses oli veel jahedavõitu, aga rohkemate riidekihtidega ei olnud see probleem, asfalt oli kuiv ja päike paistis.

Rõõm oli tõdeda, et eelmine kuu tehtud sõiduasendi seadistus oli väga hästi mõjunud, aeroasendis võib nüüd juba pikemalt lebotada. Võrreldes sügisega on edasiminek märgatav, aasta esimesed 2 veeremist tegin mõlemad pingevabad rahulikud 72 kilomeetrised ringid. Sõitsin ringil Keila – Paldiski – Pakri pank – Paldiski – Madise – Padise – Keila.

 

JOOKSMINE

Kokku käisin jooksmas 12 korda ja läbisin nende kordadega 142 km

Kuna aprillist sukeldun ülepeakaela kavapärasesse triatlonitreeningusse, siis kuni 21. august toimuva Triathlon Estoniani rohkem maratone ei taha joosta. Seetõttu otsustasin, et märtsis kasutan veel võimalust ja käin jooksen Otepää-Tartu maratoni. Kuna vorm tundub olevat üsna hea ja treenides muutus kiirema tempoga jooksmine järjest lihtsamaks, otsustasin proovida uut isiklikku rekordit joosta. See tähendanuks siis aega, mis oleks parem kui 3:57:31. Keskmine tempo kiirem kui 5:37 min/km. Start oli sellel võistlusel Otepääl Tehvandi hüppetorni juurest. Esimesed kilomeetrid oli allamäge minek ja tempo kippus isegi alla 5 min/km minema, aga ei hakanud ennast tagasi hoidma ja lasin gravitatsioonil oma tööd teha. Esimene pool rajast läks Otepää-Tartu maantee ääres, tempo püsis kuskil 5:20 ringis. Tunne oli hea ja samm mõnusalt kerge. Isikliku rekordi graafikust olin ca 4 minutit ees. Kui pool maad joostud pööras rada kruusateedele, algus oli tee olukord üsna ok – kohati küll natuke porine, aga olin sellega arvestanud ja pannud jalga maastikutossud. Umbes 30 km kanti tuli järjest paar üsnagi järsku tõusu, mis ei mõjunud juba niigi väsima hakanud jalgadele hästi ja tõmbasid tempo alla. Peale seda aga enam taastumisvõimalust ei olnudki, sest tee seisukord läks järjest kehvemaks, metsavahelistel lõikudel ei olnu jää sulanud ja ka pori muutus järjest imevamaks. See tappis jalad ära ja tempo vajus päris ära. Kuigi lõpuks läks trass jälle asfaldi peale, siis kiirust tõsta ei olnud enam jõudu. Ajaks siis lõpuks 4:06:17, mis on küll minu mõõtkavas korralik tulemus, aga lootused olid siiski suuremad. Küllap on jäänud vastupidavustreeningute osa siiski liiga väheseks.

 

 

Järgmine kuu algab siis 20 nädala pikkune teekond täispikale triatlonile. Mahud tõusevad kõvasti, aga loodetavasti olen ma viimaste kuudega saanud alla piisava põhja, et need ilusasti alla neelata. Milline mu treeningkava täpsemalt välja hakkab nägema, seda juba järgnevates postitustes. Igaljuhul on ilus värviline tabel välja prinditud ja seinale teibitud.