Kuna tegemist oli see aasta juba seitsmenda maratoniga, siis tänu sellele on tekkinud mõningane rutiin ja mingit stardiärevust ega sellise erilise sündmuse tunnet enam ei ole. Maratoni jooksmine on devalveerunud isegi koduste jaoks - Mia küsis hommikul kodus kui pikka jooksu ma jooksma lähen ja kuuldes et 42, oli ta reaktsioon sellele: "Ainult!"
Enne võistlust tundus, et olen Haanjast hästi taastunud. Kolmapäeval jooksin lõike ja peale seda oli tunne, et võiks vahelduseks proovida ühe maratoni aja peale kah joosta. Alustasingi siis natuke krapsakamalt - nii 5.30 kilomeetritempoga. Rada on Pääskülas tehtud raba kõrval olevatele jalgradadele, pool on nö tuhatee ja ülejäänud kinnitambitud pinnastee, mis oli seoses öösel sadanud vihmale üsna porine ja libe. Üks ring oli 4,2 km pikk ja 42 kilomeetri kokku saamiseks tuli seda ilmselgelt 10 korda läbida. Jooksin kevadel hangitud Inov8 "Race Ultra 270" tossudega, need on sellise pinnase jaoks nagu loodud, pori sees oli piisavalt pidamist ja jalad ei saanud lompides väga märjaks. Nende parim omadus minu jaoks on suhteliselt lai list, millega mu laiavõitu jalad tunnevad ennast hästi ka sajakilomeetristel jooksudel. Samas on nad erinevalt enamustest maastikusussidest kerged ja hästi painduvad.
Aga tagasi võistluse juurde. Peale 10 kilomeetri läbimist edestasin oma kevadel Riias joostud maratonirekordit minutiga. Samas ei olnud erilisi illusioone, et uue rekordi teen, kuna tegemist on ikkagi maastikujooksuga. Tempo oli ühtlane kuni poole maani, kus ma Riia graafikut veel 40 sekundiga edestasin. Siis aga hakkasin esimest korda väsimust tundma ja tempo hakkas langema. Seitse-kaheksa kilomeetrit suutsin siiski suuremat ärakukkumist vältida, aga vaikselt hakkas tulema arusaamine, et täna siiski ei ole aja peale jooksmise päev. 30 kandis väsisid jalad päris ära ja tegis siis seda seasörki lõpuni välja. Finišis olin siis ajaga 04:21:17.
Võimalik, et see aasta teen veel ühe maratoni, aga tõenäoliselt oli see selle hooaja viimane võistlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar