November

Oktoobri lõpus toimunud Haanja ultrajooksuga sai ametlikult läbi jooksuaeg ja hakkas valmistumine triatloniks. Kuna järgmise aasta võistlusteni on siiski palju veel aega, siis hetkel on ka treeningmaht natuke madalam - peab ju hooaja lõpus korraks ikkagi tuurid natuke maha võtma. Novembri 19 treeningkorrast sattusin 9 basseini, 6 korda avastasin ennast rattasadulast ja 4 korda tõmbasin tossud jalga. Sellest neljast siis üks oli eelmises postituses kirjeldatud Pääsküla Rabamaraton. Kokku ajaliselt veetsin sportides 24 tundi ja 17 minutit. Seda on oktoobrist lausa 18 tundi vähem. Oktoobri suuremas mahus on süüdi põhiliselt Haanja 100.

UJUMINE

Ujumine on hetkel mul erilise tähelepanu all. Iga esmaspäeva õhtu veedan tunnikese basseinis koos treeneriga. Seda soovitaks kindlasti kõigile - ka siis, kui eesmärgiks ei ole võistlemine. Isegi kui uurida teooriat internetist, siis ise ei ole võimalik ennast kõrvalt näha ja nii ei saa arugi, kui valesti tegelikult asjad on. Ujumine treeninguna on väga hea, arendab ühtlaselt kogu keha ja samas on praktiliselt välistatud igasugused põrutustest tingitud vigastused. Kuna ma alustasin ujumise õppimisega alles veebruaris, siis ausalt öeldes enne seda ma eriti ei nautinud veesolekut - kuidagi ebamugav oli olla. Nüüdseks olen jõudnud niikaugele, et vees edasiliikumine tundub loomulik ja mugav ,ka kiirus kasvab järjest. Kui hakkasin ujumist õppima, siis selgus, et mul on vasakult poolt hingamine väga raske (varem seda ei teadnud, sest polnud kunagi proovinudki vasakult hingata), kael millegipärast lihtsalt ei pööranud nii kaugele, et oleks ilma pead veest välja kergitamata saanud korralikult õhku kätte. Aga kui pea üles tõuseb, siis vajuvad jalad allapoole ja sellega muutub keha asend vees valeks. Kuna mõlemale poole hingamine on tegelikult oluline asi, siis otsustasin nüüd asja käsile võtta ja jonnakalt trennis üle kolme tõmbe hingama hakata. Üle kolme tõmbe hingamine tähendab siis kordamööda mõlemale poole hingamist. Esimesed 2-3 trenni oli asi ebameeldiv ja raske, aga nüüd läheb juba päris hästi. Treeneri sõnul veel korras ei ole, aga oluline on see, et endale tundub vasakult hingamine loomulik. Kiirus ja vastupidavus on tehnika arenemisega oluliselt tõusnud - tunni ajaga ujun 2km ja korraga ilma puhkamata olen kõige rohkem järjest ujunud kilomeetri. Muidugi ei ole see veel kaugeltki piisav - kui mõelda selle peale, et ironmanil tahaks 3,8 km ujuda vähemalt 1,5 tunniga ja seejuures jääda enam-vähem kontaktseks. Siiamaani on pikim ujumine olnud mul 2,2km ja selleks kulus 1 tund ja 10 minutit. Kokku läbisin novembris 13,45 km ja aega kulus mul selleks 8:07. See on kilomeetrite poolest ka aasta parim kuu, veebruaris veetsin küll aega basseinis natuke rohkem – 8:20, aga läbisin selle jooksul kõvasti vähem – 8,3 km

RATAS

Ratta seljas sai siis sõtkutud 240km, sellest maastikurattaga 16,3. Kuna ilmad on kehvad ja varakult läheb pimedaks, siis saab pikemalt sõita ainult nädalavahetusel, aga kuna siis kipub ka perekondlikke kohustusi olema, siis sellest ka mõnevõrra lahja kilometraaž. Nädala sees topin ratta autosse ja lähen sõidan Vääna ja Tallinna vahelisel kergliiklusteel – maantee peale pimedas ei julge minna. Kuu keskel tegin oma maanteeratturikarjääri pikima sõidu – 70km ajaga 2:42:34. Keskmine kiirus ei ole küll midagi uhket – ainult 25,8, aga vabanduseks võib öelda, et tuul oli üle keskmise kõva ja ega ma väga ei pingutanud kah. Kuu lõpus hankisin rattale clip-on aerobari, võhikutele teadmiseks, et aero-bar on lenksu pikendus, mis võimaldab sõitjal lebotada rattal kõhuli, käed ees koos. Nii nagu teen ma seda sellel kehva kvaliteediga pildil, mille ma palusin endast teha ratast seadistades, et kõrvalt oma poosi näha:



Sellise poosi eeliseks on sõitja poolt tekitatud õhutakistuse minimaliseerimine. Kasutatakse seda nii triatlonidel kui ka eraldistardi võistlustel, nimelt on neil mõlematel keelatud teiste sõitjate tuules sõitmine.

Ratta õige seadistamine ei ole üldse niisama lihtne ülesanne, üritasin siis internetist leitud õpetuste järgi teha, aga peale ühte korda niimoodi sõitmist selgus, et aeropositsiooni kallal tuleb veel tööd teha, ebamugav oli olla ja väga kaua pikalt ei saanud. Võrreldes pildil oleva poosiga, seadistasin sõidu ajal veel sadulat pool senti üles ja aerobari esiotsa kah ülespoole. Proovin veel ise natuke sättida, aga kui hakkama ei saa, siis tuleb otsida kuskilt keegi, kes oskab aero-bariga rattale bike-fitti teha. Sõites oli siiski tunda, et üsnagi kõvasti puhunud vastutuules kiirus kasvas, sai aerosse minnes kohe käigu tagant väiksema hammasratta peale vahetada. Eks peab lisaks õige seadistuse otsimisele ka oma keha harjutama sellises poosis pikemaid aegu veetma.

JOOKS

Kuna joostud on see aasta küll aga ujumine ning rattasõit on minu jaoks uus tegevus, siis olen selle praegu natuke teisejärguliseks jätnud. Kuu alguses taastusin Haanja sajast ja jooksmas ei käinud üldse. Novembri keskel käisin Pääsküla Raba maratonil, see jääb ka tõenäoliselt viimaseks võistluseks see aasta. Enne võistlust tegin mõned fartlekid ning lõigujooksud, et maratoniks oma kiirust parandada, aga ilmselgelt oli see mõttetu üritus, nii ruttu ikka kiireks jooksjaks ei saa. Kokku jooksin 63km ja aega läks selleks 6:18. Viimati oli kilometraaz nii väike mul 2013 aasta juulis kui ma vigastatud olin ja terve kuu üldse ei jooksnud.

 

Edasi jätkub asi samamoodi nagu novembris, natuke vast mahtusid ainult tõstan.

Aga nüüd tuleb jõuluaeg kuidagi niimoodi üle elada, et kehakaal enam-vähem talutavaks jääks.