Haanja Ultra100 2015

ENNE STARTI

 

Kuna start on laupäeva hommikul kell 7:00, siis suundusin juba reedel Haanja poole. Tartus tegelesin natuke tööasjadega, korraldasin endale Lõunakeskuses pasta-party ja siis sõitsin edasi Haanjasse. Öömajaks olin valinud stardist ca 200 meetri kaugusel oleva külalistemaja, mis seoses võistlusega oli täis üsnagi sportliku olemisega inimesi.

 

Laupäeva hommikul ärkasin natuke enne viite, sõin hommikust, lebotasin veel natuke voodis, tegin ära kõik stardieelsed protseduurid, mis sisaldavad ohtrat intiimsete ja mitteniiväga intiimsete kehaosade põhjalikku sissemäärimist Bephanteni salviga ja jalutasin starti.

 



 

VÕISTLUSE KÄIK

 

Edasist teksti lugeda Lembitu Kuuse häälega. Lubatud on teha väike paus, et see endale meelde tuletada.

RINGID 1 - 5

Esimesed viis ringi jooksin neljases pundis ja seetõttu möödusid need üsna kiiresti, juttu ajades ei saa arugi kui kilomeetrid mööduvad. Enesetunne oli hea, samm kerge. Teisel ringil tegi korraks murelikuks paar korda valu teinud parem labajalg, aga õnneks sellest mingit kestvamat ei arenenud.

Ringiajad: 1. 41:02 2. 43:45 3. 43:13 4. 44:36 5. 45:14

Nagu näha, tulid ringiajad suhteliselt sarnased, suurenev trend ei ole mitte jooksutempo langemisest, vaid boksipeatuste pikenemisest.

RINGID 6 – 8

Kuuendal ringil tuli esimest korda hakata jooksutempos järgi andma, nimelt läksid jalad mingil põhjusel kangeks ja kohmakaks ning jooksmine hakkas muutuma mõnevõrra raskemaks. Proovisin sellest üle saada soolakapslite söömisega, aga paremaks läks asi alles siis, kui enne kaheksandale ringile minemist sõin kausitäie korraldaja pakutud mulgiputru, ning peale paari kilomeetrit läksid jalad jälle lahti ja liikumine tunduvalt vabamaks.

Ringiajad: 6. 49:05 7. 51:14 8. 54:49

Nagu näha on viienda ja kuuenda ringil üsna suur vahe sees. Kusjuures vaadates eelmise aasta ringiaegu, siis toimus langus täpselt samas kohas. Vahepeal täitus ka esimene maraton, aeg oli umbes 4:40. Sellel ajal hakkasin esimest korda natuke muretsema ka tulemuse pärast – kuna eesmärk oli joosta alla 13 tunni, siis olin endale orientiiriks kaasa võtnud väljaprindituna 2014 aasta ringiajad. Neid jälgides oli näha, et eesmärgi täitmine lihtne ei ole, nimelt jooksin iga ring ainult minut-paar paremaid aegu.



RINGID 9-12

Üheksandaks ringiks tekkis sisse mingi rutiin, tempo oli küll aeglasevõitu, aga ühtlane. Enesetunne oli päris ok, kuskilt ei valutanud.

Ringiajad: 9. 55:37 10. 51:24 11. 56:56 12. 56:49

Puhas jooksuaeg oli ilmselt veel ühtlasem, kui ringiajad näitavad – nimelt sisaldavad nad ka iga ringi boksipeatust, mis oli olenevalt seal tehtavatest tegevusest erineva pikkusega.

RINGID 13-15

Kuigi vaikselt hakkas tunduma, et on võimalik oma ajaline eesmärk täita, olin siiski mures, et lõpus võib tekkida suurem ärakukkumine. Seetõttu otsustasin proovida tempot tõsta. Oma arust see ka õnnestus, aga vaadates 13-14 ringi aegu, siis mingit tõusu näha küll ei ole. Ju siis jooksutempo üha suureneva väsimuse foonil ja rohkem pingutades tundus kiirem. Kui olin lõpetanud eelviimase ringi oli 13 tunni täitumiseni aega 1:10, seega oli kindel, et ma eesmärgi täidan ka siis, kui ma enamuse ringist ainult kõnnin. Seepeale toimus mõningane pingelangus ja viimase ringi esimene poolteist kilomeetrit muutus jooks päris lonkimiseks – enam ei olnud motti väga kõvasti pingutada. Siis aga jõudsin järgi ühele lätlasele, kelle tempo oli minu omast veelgi aeglasem. Peale paari lause vahtust selgus, et ka tema on viimasel ringil. See andis kohe innustust juurde ja otsustasin lõpuspurdiga pihta hakata. Lätlane küll üritas kaasa tulla, aga oli näha, et tal olid kõik mahlad ikka päris väljas ja maha ta ikkagi jäi. Kuna kartsin, et äkki ta leiab veel mingi teise hingamise ja järgi tuleb, siis enam tempot maha ei lasknud ja jätkasin samamoodi. Ca poolteist kilomeetrit enne lõppu möödusin veel ühest viimast ringi tegevast lätlasest, temal oli küll eelmisega võrreldes samm virgem, aga mul oli selleks ajaks juba päris hea hoog üleval. Lõpus tekitas veel väikese elevuse ajavõtja, kes teatas, et mul on üks ring veel joosta. See ei ole asi, mida inimene peale 100 kilomeetri jooksmist tahab kuulda! Õnneks aga sai ta üsna kiiresti jälile põhjusele – nimelt ei olnud ajavõtusüsteem mu viimast ringi ära registreerinud.

Ringiajad: 13. 58:06 14. 58:02 15. 53:00

Lõpuks siis 12:42:59 ja 43. koht (ultradistantsile startis 98 inimest). Eelmise aasta tulemust ja samas ka enda 100 kilomeetri rekordit parandasin 21 minutit. Peale finišit inimestega rääkides selgus, et praktiliselt kõik olid oma isiklikud Haanja100 rekordid teinud – olud ja ilm olid lihtsalt nii head.



 

PEALE FINIŠIT

 
Rahunenuna, et ma enam ei pea lisaringile minema, läksin sauna. Kui tavaliselt peale ultramaratoni lõpetamist saab dušši alla minnes korraga teadlikuks kõikidest katkihõõrdunud kohtadest, siis seekord olin üsna terveks jäänud, isegi ville ei tekkinud jalgadele. Lahku lööb minust küll tõenäoliselt paar varbaküünt, aga nagu klubikaaslane ütles – see pole mingi ultrajooksja kellel on varvaste ja varbaküünte arv sama.

 
Pärastpoole külalistemajas proovisin magada, aga nagu ikka peale selliseid üritusi ei taha see kohe alguses välja tulla –  igalt poolt on valus ja kehal on temperatuuri reguleerimisega mõningaid probleeme, mille tulemusena on üks hetk palav ja järgmine külm. Aga peale mõnda tundi vähkremist ja paari ibuka söömist sai juba enamvähem korralikult magada.

 

MIS EDASI?

 

Nüüd hakkan siis keskenduma rohkem triatlonitreeningule, mahuliselt suurim osa saab lähiaegadel olema ujumine – tehnika peab kõvasti paremaks saama, ülejäänud aja jagan rattasõidu ja jooksmise vahel. Novembri lõpus lähen võib-olla Pääsküla Rabamaratoni jooksma.