Tartu Maastikumaraton

Eelmine aasta oli esimene kord, kui juba aastaid maratoni nime kandev võistlus omale ka korrektse distantsi sai. Ja mina kui maastikujooksulemb (pekki kui äge sõna) olen otse loomulikult mõlema stardis olnud. Väga hea koht pikemaks kevadiseks töllerdamiseks, ilus loodus ja hästi korraldatud võistlus.
Algatuseks natuke võistlusele eelnenust. Kevadised treeningud Lavaredo Ultra Trailiks läksid kuni mai alguseni väga hästi, sai korralikult tõusumeetreid kogutud - ühe korra sõitsime selle eesmärgiga koos Märteniga isegi Kiviõli Tuhamäele ja veetsime seal meeldivad 4 tundi. Ka muus osas oli kõik nagu olema peabki, sai joostud pikemaid jookse, lühemaid jookse, lõike ja ÜKEt. Kõik oli nagu "by the book". Aga siis mai alguses kadus ühtäkki jõud jalgadest ära ja jooksmine muutus raskeks. Kahtlustades väsimust, võtsin koormused maha ja lubasin endale rohkem puhkust. Tundub, et oli kasu, vaikselt hakkas olukord paremaks minema.
Tartu Maastikumaratoni esimestel kilomeetritel maailma kõige värskem tunne ei olnud, jalad küll töötasid, aga alguses võiks enesetunne siiski natuke krapsakam olla. Kui stardis oli jahedavõitu ja tõmbasin lisaks t-särgile ja pikkadele käistele ka õhukese Inov8 kileka peale, siis juba peale esimest kilomeetrit oli tunda, et kilekas oli siiski palju. Võtsin ta seljast ära ja toppisin joogikotti. See oli mul seljas seepärast, et eelmine aasta kuuma ilmaga oli mõnede joogipunktide 7 kilomeetrine vahe natuke liiast ja jäin üsna kuivale. See aasta otsustasin eelmise aasta ebameeldivuse vältimiseks oma joogi seljas kaasa võtta.
Ega esimesel kümnel kilomeetril ei saanud kuidagi aru, kas on jooksupäev või on töllerdamispäev. Kohati oli minek mõnus ja kerge, järgmine hetk läks jälle mitte nii väga. Kuskil neljandast kilomeetrist alates liikusime koos Mart Einastoga, kes kurtis samasugust selgusetust. Peale kümnendat kilomeetrit aga hakkas vaikselt lihtsamaks minema ja samm kergemaks.
Jooksime Mardiga koos juttu rääkides hea rahuliku ja ühtlase tempoga kuni poole maani, kus meil hakkasid siiani sarnased tempod natuke erinema ja selle tulemusena läksin tasapisi eest ära. Varsti ühines rada 24km distantsiga. Kahjuks oli sealt minu saabumiseks jooksjad juba möödas ja sattusin kokku suure kepikõndijate hordiga. Rada ei olnud seal maailma kõige laiem ja kepikõndijad on sellised seltskondlikud tegelased, kellele meeldib keppe kõndides seda kõrvuti teha. Nendest möödasaamiseks pidi siis pidevalt raja servades laveerima. See aga võttis kõvasti energiat. Ka rada kulges sellel hetkel enamuses ülesmäge. Ja asjade loogilise tulemina oli mul 25 km paiku kumm üsna tühi. Otsisin ühel pikemal tõusul kotist üles Snickersi ja olles küll plaaninud sealt mõned ampsud võtta, juhtus nii, et sõin ta kõik ära. Aga ega see midagi koheselt ei muuda. Liikumine oli keeruline, jalad läksid raskeks ja krampi. Kilomeeter haaval pingutasin hambad ristis edasi liikuda ja ootasin pingsalt millal Snickers jalgadesse jõudma hakkab. Mart jõudis ka varsti järgi ja läks mööda. Jõudis kätte juba kolmekümnes kilomeeter ja olemine ei olnud grammigi kergemaks läinud. Hakkasin juba kahtlema, et enne tuleb finiš, kui loodetud Snickersi mõju, kui üldse tuleb. Ega ma päris hästi ei teagi, miks ma nii kindel olin, et veel paremaks läheb. Aga 33 km paiku saabusid siiski lõpuks kauaoodatud uued jooksujalad. Äkitselt läks olemine jälle paremaks ja samm pikemaks. Tõstsin uuesti tempot ja juba varsti jõudsin jälle järgi Mardile, kellel oli see hetk natuke raskem. Jätsin ta maha ja liikusin edasi jälle mõnusa lihtsa sammuga.
Viis kilomeetrit enne lõppu liitus trass 10km rajaga. Kuna eelmine aasta olin aeglasem, siis olid tookord seal kepikõndijad, kes olid minust (õnneks) aeglasemad. See aasta aga jõudsin sinna 10 minutit varem ja see hetk oli seal palju-palju jooksjaid kelle tempo oli minust võrreldamatult kiirem. Tunne oli selline, nagu oleksin vana Ikarus buss kuskil Düsseldorfi lähistel kolmerealisel Autobahnil keskmises reas ja sõidaksin 50km tunnis. Igalt poolt korraga vihiseti suurtes hulkades mööda. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida ja töllerdasin omas tempos edasi. Mugavussportlane leiab alati põhjuse miks ei pea üleliia pingutama. Ja seekordne vabandus oli juba nädala pärast Riias joostav uus maraton, mille jaoks võiks ka jalgadesse midagi jätta.

Lõpp saabus ajaga 04:27:10, mis on 10 minutit parem kui eelmine aasta. Täitsa dibens.
Aaa..., ja siis veel see väike asi, et tegemist oli mu 40 juubelimaratoniga. Samasuguse tempoga jätkates saab sada maratoni täis kuskil 57 sünnipäeva paiku.