Planeerisin kahe maratoni vahelisel nädalal käia mõned korrad sörkimas ja äkki natuke ka rattaga sõita, aga juba nädala alguses hakkas selg valutama ja kokkuvõttes jõudsin käia ainult korra pooletunnisel sörgil.
Riia maratoni nädalavahetuseks oli kohale jõudnud tõsine troopikakuumus, ilmaennustus lubas 26-28 kraadi sooja. Mul ei ole kuumas jooksmine kunagi istunud ja seetõttu tundus enne starti, et tänu kuumusele, väikesele vahele kahe maratoni vahel ja jukerdavale seljale tuleb seekord mitte niisama töllerdamine, vaid übertöllerdamine. Ennustasin endale aega kuhugi 4:45-5:00 vahele ja ei omanud mingisugustki eesmärki kuidagi liiga palju pingutama hakata. Nagu täispehmolaks noh!
Stardis oli ilm veel enamvähem ok. Kuna stardigruppi sai vastavalt eeldatavale lõpuajale ise valida, siis sättisin ennast 4:30-5:00 lahtrisse etteotsa. See aga oli suur viga, kuna vahetult mu ette jäid 4:30 maratoni ja 2:15 poolmaratoni tempomeistrid. Ja nende taha sätib ennast suurematel maratonidel palju rahvast. Esimene veerandik läkski seal trügides, maha neist ei tahtnud meelega jääda. Mõned korrad tegin vaikse kiirenduse ja trügisin neist mööda, aga igas joogipunktis jooksid nad must jälle mööda, kuna miskipärast arvasid nad, et inimesed, kes jooksevad 4:30 lõpuajaga maratoni soovivad kõik jooksu pealt juua. Aga minule nii ei meeldi, jook läheb kurku tihti ja ega seda niimoodi piisavalt palju kätte ka ei saa. Ja väga ebameeldiv on niimoodi. Ma ei saa neist hästi aru - kui inimene sihib endale 4:30 maratoni lõpuaega, siis on ju palavuse korral olulisem korralikult jooki tarbida kui jooksupealt juues 2,4 sekundit kokku hoida.
Kuumus õnneks ei olnud tänu puhuvale tuulele nii hull kui enne starti karta võis. Ainult pikemad taganttuulega lõigud olid ebameeldivad. Ohtralt oli ka kohti kus inimesi voolikuga kasteti. Tempo oli mul algusest peale alalhoidlik ja seetõttu nagu väga raskeks ei läinudki. Kohati taganttuulelõigud kus varju ei olnud olid ebameeldivad, aga need ei olnud õnneks väga pikad.
Suurtel linnamaratonidel kohtab inimeste seas palju igasuguseid kostüümides jooksjaid, pallipõrgatajaid ja muid veidrikke. Ei erinenud selles osas ka seekordne Riia maraton, nägin stormtrooperit, konna, Genat, mingit valges hõlstis venda kes kangesti Klu-Klux-Klani liiget meenutas (võimalik, et tegelikult pidi see olema midagi muud), aga vaieldamatu lemmik oli mees, kes jooksis maratoni, samal ajal endal ananassi pea peal tasakaalus hoides. Ma ei ole midagi nii ägedat tükk aega näinud! Peale tagantjärgi väikest guugeldamist selgus, et tegemist on Iisraeli jooksja Moshe Lederfeiniga, kes käibki maratonidel ananass pea peal jooksmas. Kahjuks ei õnnestunud selgitada, kui palju ta seda juba teinud on. Leidsin üsna lihtsa vaevaga ka pildi temast, ilmselgelt väga fotografeeritud tegelane
Siin on pilt temast Viini maratonil jooksmas.
Minul aga läks ka ilma ananassita tasapisi raskemaks. 3km enne lõppu läks trass pikalt mööda Brivibase uulitsat päikese käes taganttuulega ja esimest korda tundsin, et kuumus hakkab tõsiselt liiga tegema, pea hakkas natuke ringi käima ja pilt virvendama. Läksin koheselt üle kõnnile ja peale paari minutit oli kõik jälle ok ja hakkasin uuesti jooksma. Oleks võinud muidugi ju ka lõpuni töllerdada, aga mõni kilomeeter enne seda olin silla pealt tagasi tulles näinud seal teises suunas minevat 10km distantsi jooksjate suurt hordi ja hirm, et nad mulle järgi jõuavad oli suur. Viimane jupp läks ju mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja kui see mass seal oleks mind kätte saanud, oleks nad minust lihtsalt üle jooksnud.
Kokkuvõttes aeg 4:34:06, mis oli kõike arvesse võttes täitsa vinks-vonks tulemus. Nüüd natuke puhkamist ja siis viimane osa 28. juunil startiva Lavaredo Ultra Traili ettevalmistusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar