Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olin juba kuuendat aastat järjest. See on kuidagi nii loomulikuks aasta osaks saanud, et isegi ei kaalunud seekord kas minna või mitte.
Kuna Poola mägedes töllerdamisest (realistlik hinnang minu tegevusele :)) oli ainult kuu möödas, siis vahepealne aeg kulus taastumisele. Ja etteruttavalt peab ütlema, et ega sellest ajast ikka ei piisanud. Lisaks tegi murelikuks parema jala kannakõõlus, mis teeb natuke haiget juba septembri keskpaigast saadik - ära ei parane ja hullemaks ka ei lähe.
Start nagu ikka hommikul kell 7. Taevast tuli kerget vihma ja lörtsi vahepealset ollust, aga ilmateade lubas lahkelt päevapeale tuure juurde keerata. Esimesed ringid läksid kergelt. Tavaliselt läheb mul mootori käimasaamisega kauem, aga seekord oli stardist peale samm kerge. Niimoodi lasin rahulikus sörgis edasi, kuni viiendal ringil hakkas selgelt raskemaks minema. Kindlasti oli selles süü ka järjest lisanduval lumel. Seda tuli palju, kohati oli täitsa jõulutunne.

Rada, mis alguses oli täitsa okidokilt joostav muutus järjest porisemaks. Mülkad muutusid sügavamaks ja laiemaks. Rõõmu tegi see, et viimase aastaga nõrkemiseni lihvitud allamäge jooksmise oskus töötas hästi ka mudasel pinnal. Korduvalt jooksin laskumisel mööda eelnevalt minust tõusul möödunud konkurentidest.
Kuues ring oli juba üsna sügav energiakriisiauk. Ringi lõpus otsustasin natuke rohkem tankida ennast, õnneks oli parasjagu valmis saanud mulgipuder. Sõin seda ja ühtteist natuke veel ja mõned ajad peale seda läkski jälle paremaks. Kümnenda ringi paiku asendus lumi lausvihmaga ja rajal olevad muda muutus järjest rohkem imevaks. Üha enam tekkis katkestajaid ja seetõttu hakkas mu koht iga ringiga hüppeliselt paranema. Kohtusin ringi lõpus ka Priiduga, kes oli natuke väsinud olemisega ja ütles, et ta hakkab vist katkestama. Suutsin ta ikkagi rajale tagasi meelitada, aga peale paari ringi ta siiski loobus, põhjatute mülgaste tõttu oli joosta raske ja kiiremad jooksjad ei oska töllerdamist hinnata :)
13. ja 14. ring tulid üsna lihtsalt, olin täielikult automaatpiloodile lülitunud ja uuesti laskunud pimeduses ei saanud arugi kui ringid täitusid. Kui kunagi esimesi haanjasadasid joostes oli viimane ring alati eriline sündmus ja adrenaliinilaksu all läks väga lihtsaks, siis nüüdseks on see natuke vist rutiiniks juba saanud ja oodatud energiapurakat ei tulnud - hoopis uus energiakriis tuli. Eelviimase ringi lõpus olin möödunud Jaagust ja otsustasin, et teda uuesti mööda ei lase ja kui hakkan ta pealampi tagantpoolt nägema, siis pingutan rohkem, aga tagapool oli pimedus kuni lõpuni.

Finišikaare alt jõudsin läbi väga hädise ajaga 14:34:27. See on konkurentsitult viletsaim aeg mis mul Haanjas olnud on, aga samas on mu 32. koht 74 startija hulgas läbi aegade parim. Natuke see mu viletsat aega ehk välja vabandab.
Nüüd siis puhkab natuke ja siis algab ettevalmistus uueks hooajaks.

1. ja 2. foto Külli Leola